3-2-1-96-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-96-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. september 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Livilla hagi Meelis Ojassalu ja Kaie Ojassalu

vastu 19 179 euro 75 sendi (300 097 krooni 85 sendi)

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-309

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Livilla kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 552 eurot 88 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Livilla (registrikood 10431617), esindaja

vandeadvokaat Marje Mängel

Kostjad Meelis Ojassalu (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Kaie

Ojassalu (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Margus Lentsius

Asja läbivaatamise kuupäev

21. august 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-3097 muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata kassatsioonkaebuselt 22. veebruaril 2012 tasutud kautsjon 191 (ükssada

üheksakümmend üks) eurot 80 senti riigituludesse.

4. Jätta menetluskulud Osaühingu Livilla kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Livilla (hageja) esitas 15. veebruaril 2006 Harju Maakohtule Meelis Ojassalu (kostja I)

vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 340 484 krooni 40 senti. Menetluse käigus

vähendas hageja oma nõuet 300 097 krooni 75 sendini.

2. Harju Maakohus kaasas 2. novembri 2007. a määrusega Kaie Ojassalu menetlusse iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.

3. Harju Maakohus kaasas14. aprilli 2008. a määrusega K. Ojassalu (kostja II) menetlusse kostjana.

4. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 31. jaanuaril 2001 elektrienergia müügilepingu, milles märgiti

kostjate esitatud elektriarvesti näidud 1. jaanuari 2001. a seisuga ning kostjate elamu peakaitsme

suurus 3 * 25 A. 12. juunil 2005 koostas hageja kostja I juuresolekul elektri arveldusseadmete

tehnilise kontrollakti nr 14 (kontrollakt), milles fikseeriti elektriarvesti näidud ning näidud, milleni

kostjad on elektri eest tasunud. Kontrollaktist nähtub, et kostjad on hagejale teatanud elektriarvesti

näite tegelikest väiksemana. Kostja I on märkinud kontrollakti, et ta ei lugenud elektriarvesti viimast

numbrit, pidades seda kümnendkohaks. Seetõttu on kostjad elektri eest tasunud umbes kümme korda

vähem tegelikust tarbimisest. Tegemist on elektrituruseaduse (ELTS) mõttes omavolilise tarbimisega,

kuna kostjad on moonutanud mõõteseadme näitu, teatades need kümme korda väiksemana tegelikest.

Seetõttu tuleb kohaldada ELTS § 68 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri

16. juuni 2003. a määrusega nr 107 kinnitatud "Omavoliliselt kasutatud elektrienergia ja

võrguteenuse mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korda" (kord).

Hageja nõue on arvutatud korra kohaselt ajavahemiku 12. juunist 2003 kuni 12. juunini 2005 eest.

5. Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad leidsid, et kontrollakt ei

tõenda omavolilist tarbimist. Samuti ei ole see koostatud korra kohaselt. Kostjad ei ole arvesti näite

moonutanud, vaid teatanud need ekslikult valesti. Hageja märkis ise müügilepingusse valed arvesti

näidud. Hageja on käinud ka korduvalt elektriarvestit kontrollimas. Hageja on rikkunud oma

lepingust tulenevat kohustust esitada kostjatele tasumiseks korrektseid arveid enda fikseeritud näitude

alusel. Eeltoodu ning hageja nõude ebamõistliku suuruse tõttu on hageja nõue hea usu põhimõttega

vastuolus.

6. Harju Maakohus jättis hagi 6. aprilli 2011. a otsusega rahuldamata.

Maakohus leidis, et kontrollakti koostamisel esinenud puudused ei ole olulised ning kontrollakti

alusel on võimalik tuvastada, et kostjad tarbisid omavoliliselt elektrit. See, et hageja ei fikseerinud

elektriarvesti näite nõuetekohaselt, ei anna kostjatele õigust kasutada elektrit selle eest tasumata.

Kontrollaktist nähtub, et kostja I on kinnitanud, et ei teatanud arvestinäidu viimast numbrit, kuna

pidas seda kümnendkohaks. Seega on kostjad kasutanud omavoliliselt elektrienergiat ELTS § 68 lg 1

p 1 (1. jaanuarist 2005 kuni 31. detsembrini 2006 kehtinud redaktsioonis) mõttes. Hagi tuleb aga jätta

rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud elektrienergia omavolilise kasutamise korral kohaldatava

tariifi suurust.

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada.

8. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23. jaanuari 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja

3636 eurot 87 senti. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et poolte sõlmitud elektrienergia müügileping on olemuselt kestvusleping.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist

2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatut. Seega tuleb

praeguses asjas kohaldada VÕS-i sätteid, kuivõrd hageja nõudis, et tasutaks ajavahemikus 12. juunist

2003 kuni 12. juunini 2005 tarbitud elektrienergia ja võrguteenuse eest.

Pooled ei vaidle selle üle, et neil oli kehtiv elektrienergia müügileping ning et kostjad tasusid

elektrienergia eest mitte tegelikult tarbitud elektrienergia koguse järgi, vaid enda esitatud näitude

alusel, mis olid väiksemad tegelikult tarbitust. Hageja on esitanud VÕS § 108 lg 1 alusel lepingu

täitmise nõude.

Vale on hageja ja maakohtu seisukoht, et kostjad olid elektrienergia ja võrguteenuse ebaseaduslikud

kasutajad. Elektrienergiat tarbiti seaduslikult lepingu alusel. Kostjad ei moonutanud mõõteseadme

näitusid ega mõjutanud mõõteseadme toimimist. Arvesti näidu viimase numbri teatamata jätmine on

sarnane näitude teatamise kohustuse rikkumisega, mis kumbki ei muuda elektrienergia tarbimist

ebaseaduslikuks. Hageja esitatud Energiaturu Inspektsiooni (ETI) otsused on haldusaktid, mille

vastuvõtmise aluseks olid kostja II esitatud kaebused. ETI otsused ei saa kohustada kostjaid hagejale

maksma hagis ja selle täpsustustes nõutud summasid. Samuti ei saa nõude aluseks olla halduskohtu

otsused.

Ringkonnakohus tegi hagejale ettepaneku esitada kostjate vähem tasutud summade arvestus. Hageja

esitas haginõudes arvestuse, kuid selles toodud arvutusi ei saa võtta aluseks hagi rahuldamisel. Need

arvutused on oletuslikud, kuna hageja esitatud andmetest ei nähtu vaidlusalusel perioodil tarbitud

elektrienergia kogus, ei selgu sellel perioodil kehtinud elektritariif ja miks kohaldati tasumata summa

arvutamisel tariifi 1,05. Tasutud summa arvestuses (II kd, tl 102) on arvestatud teisi tariife, millest

saab eeldada, et vaidlusalusel perioodil kehtisid elektrienergia müügil erinevatel aastatel erinevad öö-

ja päevatariifid. Selge ei ole püsitasu arvestus. Samuti ei ole välja toodud vaidlusaluse

tarbimisperioodi tarbimist ja võlgnevust kuude ega isegi aastate kaupa. Seega ei ole hageja hagi

aluseks olevaid asjaolusid tõendanud.

Hageja nõue tasumata elektrienergia maksumuse tuvastamisel ei ole esitatud tõendite alusel

kontrollitav ja kõigi nõude aluseks olevate asjaolude täielik väljaselgitamine ei ole võimalik või on

seotud ebamõistlike raskustega. Seetõttu tuleb hageja nõude suuruse hindamisel kohaldada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg-t 2 ja väljamõistmisele kuuluva summa suuruse

otsustab kohus. Kohtul on võimalik lähtuda ka VÕS § 127 lg-s 6 sätestatust, mille kohaselt, kui kahju

tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise

suuruse kohus. Sama tuleneb kehtiva VÕS § 127 lg 6 redaktsiooni esimesest lausest. Lähtudes

arvestustest, mille hageja ringkonnakohtule esitas, saab keskmise tarbimise tuvastamisel aluseks võtta

ajavahemiku 1997-2005 arvesti alg- ja lõppnäidud ning sellel ajavahemikul kasutatud elektrienergia

maksumuse 356 481 krooni 30 senti. Arvestades ajavahemikul 12. juunist 2003 kuni 12. juunini 2005

tarbitud energia maksumuseks orienteeruvalt 83 877 krooni 95 senti, millest tuleb maha arvata

tasutud elektrienergia maksumus 27 129 krooni 81 senti (II kd, tl 102), tuleb kostjatel vaidlusaluse

perioodi eest tasuda 3626 eurot 87 senti (56 748 krooni 14 senti).

Kuna hagi rahuldatakse osaliselt ja sarnases ulatuses, nagu on menetluses kompromissina pakkunud

kostjad, tuleb asjas kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel jätta hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja

teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata korra § 4 lg-d 1 ja 2. Kostjad

olid ELTS § 68 lg 1 p 1 mõttes elektrienergia omavolilised kasutajad sellega, et teatasid hagejale

valesid, st moonutatud näite. Seega tulnuks ELTS § 68 lg-te 2 ja 3 alusel kohaldada korda.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta korda ei kohaldanud.

Ringkonnakohus ületas asja menetledes apellatsioonkaebuse piire. Hageja ei vaidlustanud

apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohta, et kostjad tarbisid elektrit omavoliliselt. Seega oleks

pidanud ringkonnakohus sellest lähtuma.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata ETI ja halduskohtu otsustega, mille kohaselt tuli

kostjate võla suuruse kindlaksmääramisel lähtuda korrast. Kostjad neid otsuseid ei vaidlustanud ning

need on jõustunud. Tsiviilkohtumenetluses asja läbivaatamine ei tohiks kujuneda nende otsuste suhtes

varjatud apellatsioonimenetluseks. Ringkonnakohus oleks pidanud põhjendama, miks ta ETI ja

halduskohtu seisukohtadega ei nõustu.

11. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust

tühistada.

13. Hageja nõuab kostjatelt ajavahemikul 12. juunist 2003 kuni 12. juunini 2005 tarbitud

elektrienergia eest tasumist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad tasusid sel ajavahemikul

elektrienergia eest mitte tegelikult tarbitud elektrienergia koguse järgi, vaid enda esitatud näitude

alusel, mis olid väiksemad tegelikult tarbitust.

14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud

ELTS § 68 lg 1 p 1 järgi elektrienergia omavolilise kasutamisega. Viidatud sätte kohaselt on

elektrienergia ja võrguteenuse kasutamine omavoliline, kui mõõteseade rikutakse või selle näitu

moonutatakse või kui mõõteseadme toimimist mõjutatakse muul viisil. Ekslik on hageja seisukoht, et

elektriarvesti näitude tegelikust väiksemana teatamist saab pidada mõõteseadme näidu

moonutamiseks. ELTS § 68 lg 1 p 1 mõttes on mõõteseadme näidu moonutamisega tegemist juhul,

kui mõõteseadme toimimist mõjutatakse selliselt, et selle näit ei vasta tegelikult tarbitud

elektrienergia kogusele. Praeguses asjas ei ole hageja seda väitnud. Seega ei ole kostjad

elektrienergiat omavoliliselt tarbinud, mistõttu ei kohaldu korras sätestatud regulatsioon omavoliliselt

kasutatud elektrienergia maksumuse määramiseks.

15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et elektriarvesti näitude tegelikust väiksemana

teatamisega rikkusid kostjad lepingust tulenevat arvesti näitude teatamise kohustust. See rikkumine ei

muutnud aga elektrienergia tarbimist omavoliliseks. Hagejal oli võimalik elektriarvesti näitu

kontrollida ning teha kindlaks kostjate tegelik tarbimine. Seega sai hageja nõuda tasu üksnes

tegelikult tarbitud elektrienergia eest. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei suutnud tõendada

vaidlusalusel ajavahemikul tarbitud elektrienergia kogust ega välja tuua kehtinud elektritariife.

Kassatsioonkaebuses hageja neid ringkonnakohtu järeldusi ei vaidlusta.

16. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse

piire. Hageja vaidlustas maakohtu otsust tervikuna, seega pidi ringkonnakohus asja tervikuna läbi

vaatama. TsMS § 652 lg 8 kohaselt kohaldab ringkonnakohus seadust ise ega ole seotud

apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Samuti ei olnud ringkonnakohtule siduvad ETI ja

halduskohtu seisukohad õiguse tõlgendamise kohta.

17. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda.

Kostjatel on õigus pöörduda TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras 30 päeva jooksul alates Riigikohtu

otsuse jõustumisest maakohtusse menetluskulude kindlaksmääramiseks.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik