3-2-1-87-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-87-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. september 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Energia AS-i hagi AS-i Jõhvi Stomadent vastu

36 109 euro 6 sendi (564 984 krooni 4 sendi) saamiseks ning

AS-i Jõhvi Stomadent vastuhagi Eesti Energia AS-i vastu

elektrivarustuse taastamisek

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-

02-381

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Jõhvi Stomadent kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

30 116 eurot 76 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Energia AS (registrikood 10421629), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Kostja AS Jõhvi Stomadent (registrikood 10176295), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Küllike Namm

Asja läbivaatamise kuupäev

21. august 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-02-381 ja teha

uus otsus, millega jätta jõusse Viru Maakohtu 30. mai 2011. a otsuse resolutsioon, kuid muuta

selle otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-i Jõhvi Stomadent kassatsioonkaebuselt 29. veebruaril 2012 tasutud kautsjon

301 (kolmsada üks) eurot 17 senti Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ kontole

nr 10220011658017 (SEB Pank).

4. Mõista Eesti Energia AS-ilt AS-i Jõhvi Stomadent kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulud 420 eurot ja kassatsiooniastme menetluskulud 600 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Energia AS (hageja) esitas 16. detsembril 2002 Ida-Viru Maakohtule hagiavalduse AS-i Jõhvi

Stomadent (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 564 984 krooni 4 senti

(36 109 eurot 6 senti). Hagiavalduse kohaselt tarbis kostja 12. septembril 1995 sõlmitud

elektrivarustuse lepingu (edaspidi leping) alusel elektrienergiat. Kostja ei ole kogu tarbitud

elektrienergia eest tasunud ja võlgneb hagejale 5. septembri 2002. a seisuga 564 984 krooni 4 senti

(36 109 eurot 6 senti).

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt fikseeris

arvestit kontrollinud hageja töötaja 27. märtsil 2002 öise elektrinäidu 084498 kWh ning 1. augustil

2002 öise näidu 848100 kWh. Seega pidanuks kostja tarbima umbes viie kuuga 763 602 kWh öist

elektrit. Ajavahemikus 27. märts 2002 kuni 1. august 2002 oli öötariifselt aega 1592 tundi, mis teeb

öiseks võimsuseks 480 kW (763 602 : 1592). Arvestades sellega, et kostjale kuuluva hoone peakaitse

suurus on 63A, polnud selline tarbimine füüsikaseadustest tulenevalt võimalik.

3. Kostja esitas 18. veebruaril 2003 vastuhagi, milles palus kohustada hagejat taastama pooltevahelise

lepingu alusel elektriühendus kostjale kuuluvas ettevõttes.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja lõpetas kostjale elektrienergia edastamise

energiaseaduse § 16 alusel võlgnevuse tõttu, järgides etteteatamise nõuet.

5. Ida-Viru Maakohus rahuldas 27. mai 2004. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 30 116 eurot 75 senti (471 224 krooni 88 senti) ja kohtukulude katteks 1591 eurot

40 senti (24 900 krooni) ning jättis vastuhagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 12. septembril 1995 elektrivarustuse lepingu.

Hageja paigaldas 3. märtsil 1998 kostja tarbitava elektrienergia koguse mõõtmiseks kahetariifse

elektriarvesti näitudega 000009 päevase ja 000004 öise elektri tarbimise kohta. Paigaldatud arvesti

näidud teatas kostja iga kuu hagejale, kes esitas näitude alusel arved. Esitatud arvete alusel tasus

kostja elektri tarbimise eest. Kostjal oli tarbitud elektrienergia eest 1. augustil 2002 tasutud järgmiste

näitudeni: päev 123121 ja öö 084809. Elektriarvesti vahetamiseks demonteeris hageja selle

1. augustil 2002 järgmiste näitudega: 123228 päev ja 848100 öö. Arvesti demonteerimisel fikseeritud

näit erines kostja teatatud näidust öise tariifi järgi 763 331 kWh ja päevase tariifi järgi 107 kWh

võrra. Arvesti demonteerimisel fikseeritud näitude alusel esitas hageja 2. oktoobril 2002 kostjale arve

564 984 krooni 4 sendi saamiseks. Poolte sõlmitud elektrienergia müügileping on olemuselt

kestvusleping, mistõttu tuleb lähtuda VÕS §-st 108 ja § 208 lg-st 1.

Asjas on tõendatud, et arvesti mõõtis kostjale üleantavat energiat, arvesti oli töökorras ning selle näit

1. augustil 2002 oli 123179 päevase ja 848100 öise elektri tarbimise kohta. AS-

is Elektrikontrollikeskus tehtud ekspertiisi käigus kontrolliti arvestit ja leiti, et see on korras ja täpne.

Õige ei ole kostja väide, et arvesti ei ole võimeline 4 aasta ja 5 kuuga nimetatud kogust voolu läbi

laskma, kuna peakaitsme võimsus on 65A. Arvesti vaatlusel ilmnes, et peakaitsme võimsuseks on

tegelikult märgitud 80A. Kohus luges tõendatuks, et perioodil 3. märtsist 1998 kuni 1. augustini 2002

oli kostja tarbimispunkti peakaitsme võimsus 63A. Samuti luges kohus tõendatuks, et 27. märtsil

2002 (otsuses ekslikult märgitud 2003) olid arvesti näidud järgmised: päev 118180 ja öö 844985.

Kuna tuvastatud on kaks näitu eri aegadel, leidis kohus, et tõendatuks võib lugeda, et ajavahemikul

27. märtsist 2002 kuni 1. augustini 2002 tarbis kostja elektrienergiat 3115 kWh (848100 - 844985).

Otsuse kohaselt on pooled ühel meelel öise tarbimise arvutamise metoodikas, selle kohaselt kehtib

soodustariif 8 tundi ööpäevas tööpäevadel ja 24 tundi puhkepäevadel. Pooled on aluseks võtnud 30-

päevase kuu. Sellest tulenevalt on pooled ühel meelel, et kostja peakaitsme võimsuse 63A juures sai

kuus tarbida maksimaalselt 14 720 kWh ja päevas 490 kWh. Arvestades ajavahemikku 3. märtsist

1998 kuni 27. märtsini 2002, sai kostja tarbida elektrienergiat 48 kuud ja 24 päeva. Maksimaalselt sai

kostja seega tarbida 718 320 kWh [(14720 × 48) + (490 × 24)].

Kuna hageja on täitnud oma tõendamiskoormuse ning kostja on tõendanud, et ajavahemikul

3. märtsist 1998 kuni 27. märtsini 2002 ei saanud kostja elektrienergiat tarbida rohkem kui

718 320 kWh ning perioodil 28. märtsist 2002 kuni 1. augustini 2002 3115 kWh, luges kohus

tõendatuks, et kokku tarbis kostja öise tariifi järgi 721 435 kWh. Öise elektri eest on kostja tasunud

kuni näiduni 084809, tasumata on seega 636 626 kWh eest. Tariifi (0,6271 kr/kWh) järgi tuleb (koos

käibemaksuga) tasuda 471 089 krooni. Päevase tariifi järgi võlgneb kostja hagejale 135 krooni

88 senti, mida kostja ei ole vaidlustanud. Kokku võlgneb kostja hagejale 471 224 krooni 88 senti

(30 116 eurot 76 senti).

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu 27. mai 2004. a otsuse tühistada ja teha

uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas ei

vaidlustanud.

7. Viru Ringkonnakohus tühistas 15. septembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, kuna hagi on usaldusväärselt

tõendamata.

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi maa-

või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Riigikohus tühistas 8. veebruari 2006. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-170-05 ringkonnakohtu

otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu

otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud.

Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt heitis ringkonnakohus kostjale ette, et kostja ei ole tõendanud

dokumentides fikseeritud näitude järgset elektrienergia tarbimist, kuid kohtuotsusest ei selgu,

millistest näitudest kohus lähtus. Ringkonnakohus pidi asja lahendades võtma esmalt seisukoha

elektriarvesti näitude kohta ja näidud tuvastama. Seejärel tuli kohtul hinnata kostja väiteid selle

kohta, et arvesti fikseeritud näitude kohane energiatarbimine ei olnud tehniliselt võimalik,

st elektriarvesti näidud ei näita kostja tarbitud energiakogust õigesti.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõendite ja asjaolude alusel järeldas ringkonnakohus, et

dokumentides fikseeritud mahus ei ole elektrienergia tarbimine tehniliselt võimalik, st leidis, et

elektriarvesti mõõtetulemused ei ole õiged. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, millisel

perioodil, millise energiakoguse tarbimine ja miks pole kohtu arvates tehniliselt võimalik. Kui kohus

jõuab järeldusele, et elektriarvesti ei näita kostja tarbitud energiakogust õigesti, peab kohus oma

seisukohta ka seadusele vastavalt otsuses põhjendama. Kui asjas tuvastatakse, et tehniliselt ei olnud

mõõtetulemustele vastav elektritarbimine võimalik, ei vabasta see kostjat tegelikult tarbitud

elektrienergia eest tasumise kohustusest. Vajadusel tuleb tarbitud energiakogus teha kindlaks

arvestuslikku metoodikat kasutades.

Kuna hageja maakohtu 27. mai 2004. a otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud, tuleb asi uuesti

läbi vaadata kostja apellatsioonkaebuse alusel, s.o osas, milles maakohus rahuldas hagi.

10. Viru Ringkonnakohus tühistas 18. detsembri 2006. a otsusega maakohtu 27. mai 2004. a otsuse

osas, millega maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, ning saatis asja tühistatud osas

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on olulises osas

põhjendamata ja vastuoluline ning ringkonnakohtul ei ole võimalik neid puudusi kõrvaldada.

Maakohus on lugenud arvesti näidu 844985 kWh ebareaalseks. Maakohus peab asja uuesti läbi

vaadates selgitama eelmenetluses välja hageja nõuded, mis tuginevad asjaolule, et kostja rikkus

väidetavalt poolte 12. septembri 1995. a lepingut. Vajadusel tuleb anda hagejale täiendav tähtaeg

lepingu sisu, kostja rikkumise ja tähtaja täpsustamiseks ning kostjale tähtaeg oma vastuväidete

esitamiseks.

11. Viru Maakohus jättis 30. mai 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, kohustades

hagejat taastama poolte 12. septembri 1995. a lepingu alusel kostja tarbimiskohas elektriühenduse.

Maakohtu põhjenduste kohaselt esitas hageja täpsustatud hagiavalduse, kuid uusi tõendeid oma

väidete kinnitamiseks ei esitanud. Hagiavalduse sisu ja nõue on vastuolus ning hageja nõue ei ole

kooskõlas mõõtetulemustega. Hageja esitatule tuginedes ei ole võimalik hagi rahuldada, sh tarbitud

energia kindlaksmääramiseks arvestuslikku meetodit kasutades. Hageja peab taastama

elektriühenduse kostja tarbimiskohas.

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu 30. mai 2011. a otsuse tühistada ja teha

uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

13. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 30. jaanuari 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas Viru

Maakohtu 30. mai 2011 otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 30 116 eurot 76 senti (471 224 krooni 88 senti). Vastuhagi jättis ringkonnakohus

rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse normi, sest ei

hinnanud asjas esitatud tõendeid ega põhjendanud, miks ei tule neid arvestada. Samuti ei

põhjendanud maakohus, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega.

Arvestades seda, et hageja ei vaidlustanud maakohtu 27. mai 2004 otsust osas, millega maakohus

jättis hagi rahuldamata, on maakohtu otsus nimetatud osas jõustunud ning hageja nõudeks on

30 116 eurot 76 senti (471 224 krooni 88 senti).

Hageja nõue kostja vastu tuleneb lepingu rikkumisest. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

tarbimiskoha peakaitsme võimsus oli 63A. Pooled vaidlevad selle üle, kas ajavahemikul 3. märtsist

1998 kuni 1. augustini 2002 rikkus kostja lepingut, tasudes hagejale väiksema koguse elektrienergia

eest, kui ta tegelikult tarbis. Samuti vaieldakse selle üle, kas hagejal oli õigus lõpetada kostja

elektrienergiaga varustamine.

Poolte leping on olemuselt kestvusleping. Kohustuste sisust tulenevalt on leping ostu-müügileping

ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 242 järgi ja müügileping VÕS § 208 lg 3 järgi. Leping sõlmiti enne

1. juulit 2002. Vaidlus lepingu täitmise üle puudutab nii sellele eelnevat aega (elektrienergia

tarbimine alates 3. märtsist 1998 kuni 1. juulini 2002) kui ka sellele järgnevat aega (tarbimine 2002. a

juulis). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 12 lg-test 1 ja 2 lähtuvalt tuleb enne 1. juulit 2002 tarbitud elektrienergia eest

tasumise kohustuse suhtes kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi ja 2002. a juulis tarbitud elektrienergia

eest tasumise kohustuse suhtes võlaõigusseaduse sätteid.

Lepingu p 2 kohaselt kohustus hageja müüma kostjale elektrienergiat. Lepingu p 5.1 järgi oli kostja

kohustatud tähtaegselt tasuma kasutatud elektrienergia eest. Kostja kohustus tasuda hagejale kui

müüjale kasutatud elektrienergia eest tulenes ka TsK § 242 lg-st 1 ja VÕS § 208 lg-st 1. Lepingu p-

dest 5.2 ja 5.3 tulenevalt mõõdetakse üleantud elektrienergia kogust arveldusarvestiga, kusjuures

p 5.2 järgi kohustus kostja fikseerima arveldusarvesti näidud iga kuu 20. päeval ning teatama need

müüjale. Lepingu p-s 4 sätestati, et elektrienergia eest tasutakse üks kord kuus hageja esitatud

elektriarvete alusel.

Hageja väitel teatas kostja talle elektriarvesti näite, mis ei vastanud tegelikkusele, ning sellest

tulenevalt rikkus kostja lepingut ja tasus elektrienergia eest vähem, kui ta tegelikult tarbis. Hageja

väitel paigaldati kostja tarbitava elektrikoguse mõõtmiseks 3. märtsil 1998 elektriarvesti, mille

päevase elektrienergia tarbimise näit oli 000009 ja öise elektrienergia tarbimise näit 000004.

27. märtsil 2002 olid arvestinäidud vastavalt 118180 ja 844985 ning 1. augustil 2002 123228

ja 848100. Kostja vastuväite kohaselt oli aga 27. märtsil 2002 arvesti näit öise elektrienergia

tarbimise kohta 084498.

Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda hageja esitatud elektriarvesti näitudest. Pooled ei vaidle

3. märtsil 1998 fikseeritud arvesti näitude õigsuse ega selle üle, et elektriarvesti demonteerimisel

2. augustil 2002 oli päevase elektritarbimise näit 123228 ja öise elektritarbimise näit 848140.

Vaidluse all on arvesti näit öise tarbimise kohta 27. märtsil 2002. Hageja väitel oli see 844985 ja

kostja vastuväitel 084498.

Hageja väidet, et nimetatud ajal oli arvesti näit öise elektrienergia tarbimise kohta 844985, kinnitab

tarbimiskoha andmik (I kd, tl 152) ja tunnistaja I. Kadajase ütlused (I kd, tl 161). Tunnistaja T. Lulla

ütlustest (I kd, tl 88-89) nähtub, et 27. märtsil 2002 käis kontrollija ja fikseeris arvesti näidud. Seega

tuleneb ka tunnistaja T. Lulla ütlustest, et I. Kadajase 27. märtsil 2002 tarbimiskoha andmikus

märgitud arvestinäidud on õiged.

Kostja ei ole tõendanud oma vastuväidet, et 27. märtsil 2002 oli arvesti näit öise elektrienergia

tarbimise kohta 084498. Paljasõnaline on kostja vastuväide, et tarbimiskoha andmiku andmeid öise

näidu kohta on muudetud ning seda kinnitab asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale kohe arvet

tuvastatud tarbimise eest. Kostja esile toodud asjaolu ei tõenda tarbimiskoha andmikus öise näidu

väära märkimist.

Arvestades elektriarvesti näitusid 3. märtsil 1998 (päevase elektrienergia tarbimise näit 000009 ja

öise elektrienergia tarbimise näit 000004) ning 2. augustil 2002 (päevase elektrienergia tarbimise

näit 123228 ja öise elektrienergia tarbimise näit 848140), tarbis kostja 3. märtsist 1998 kuni

2. augustini 2002 öist energiat 848 136 kWh ja päevast energiat 123 219 kWh. Kostja on öise energia

puhul tasunud 84 805 kWh eest, st tasumata on 763 331 kWh eest. Päevase energia osas on tasutud

123 112 kWh eest ja tasumata on 107 kWh eest.

Kostja vastuväide, et peakaitse võimsuse (63A) tõttu ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul võimalik

tarbida öist energiat 848 136 kWh, on osaliselt põhjendatud. Hageja esitatud arvestuse kohaselt (I kd,

tl 63) on öise tariifi järgi võimalik tarbida 14 720 kWh kuus. Arvestades, et nõude perioodiks on

53 kuud, oleks selle aja jooksul võimalik tarbida öist energiat 780 160 kWh. Hageja arvestas öise

energia tarbimise koguse elektriarvesti näitude alusel. AS-i Elektrikontrollikeskus ekspertiisiakti

kohaselt oli 2. augustil 2002 demonteeritud arvesti korras ja vastas IEC 1036 nõuetele (I kd tl 14

ja 147). Seega ei ole alust kahelda elektriarvesti näitude õigsuses. Arvestades peakaitsme võimsusest

lähtuvat võimalikku öise energia tarbimist, on kostja tarbitud, kuid tasumata, öise energia koguseks

vaidlusalusel perioodil 695 355 kWh (780160 - 84805 = 695355). Tariifi 0,6271 kr/kWh (I kd, tl 86-

88) järgi tuli kostjal tasuda 436 057 krooni 12 senti (koos käibemaksuga 514 547 krooni 40 senti

(436 057 krooni 12 senti + 78 490 krooni 28 senti = 514 547 krooni 40 senti).

Kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu 27. mai 2004. a otsust hagi osalise rahuldamata jätmise osas,

mistõttu on hageja nõudeks praegu 471 224 krooni 88 senti, mahub hageja nõue peakaitsme

võimsusest tuleneva võimaliku tarbimise piiridesse. Seetõttu, kuigi kostja vastuväide on osaliselt

põhjendatud, ei anna see enam alust jätta hageja nõue osaliselt rahuldamata.

Kostja vastuhagi taastada elektrienergiaga varustamine tuleb jätta rahuldamata, sest elektrienergiaga

varustamise katkestamise ajal kehtinud energiaseaduse § 16 lg 6 p 3 järgi oli võrguettevõtjal õigus

katkestada võrguühendus või energia edastamine või jaotamine, teatades sellest kirjalikult ette

vähemalt seitse päeva, kui tarbija või energiaettevõtja võlgneb energia või võrguteenuse kasutamise

eest. Kehtivas õiguses on samasugune õigus sätestatud elektrituruseaduse § 90 lg-s 1. Vastuhagist

nähtuvalt teatas hageja kostjale 13. jaanuaril 2003 elektrienergia edastamise lõpetamisest ning kostja

varustamine elektrienergiaga lõpetati 20. jaanuaril 2003. Hageja kasutas seaduses sätestatud õigust

katkestada elektrienergia edastamine ega ole seda kostja võlgnevuse pikaajalisust ja suurust

arvestades kuritarvitanud.

1. jaanuaril 2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seaduse § 3 ja enne selle seaduse jõustumist kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt tuleb

hagi rahuldatud osa arvestades mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamisel tasutud riigilõivust

24 900 krooni (1591 eurot 40 senti). Ringkonnakohtus tasus hageja apellatsioonkaebuse esitamisel

3195 eurot 58 senti. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel

tasutud riigilõiv kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulud 4786 eurot 98 senti. Õigusabikulude väljamõistmist ei ole hageja taotlenud. Kostja

menetluskulud jäävad tema enda kanda.

TsMS § 289 lg 1 kohaselt tuleb arvesti nr 60347987 kohtuotsuse jõustumisel AS-ile Eesti Energia

tagastada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võtnud ringkonnakohus maakohtu otsust tühistades

seisukohta kõigi esitatud väidete ja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus luges küll elektriarvesti

näidud õigeks, kuid ei analüüsinud mõõtetulemusi ega selgitanud, kuidas saab lähtuda elektriarvesti

näidust, kui tehniliselt ei olnud võimalik sellist kogust energiat tarbida. Ringkonnakohus jättis

tähelepanuta Riigikohtu juhise, mille järgi tuli kasutada arvestuslikku metoodikat tarbimise

kindlakstegemiseks. Hagejal oli võimalus täpsustada nõuet ja esitada nõue arvestusliku metoodika

alusel, kuid hageja ei ole seda teinud.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta tunnistaja A. Mõigu ütlused, kes hageja töötajana kinnitas, et

kostja esitatud näitude õigsust kontrolliti perioodiliselt. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta

kostja tõendid 27. märtsil 2002 tehtud kontrolli ja tarbimiskoha andmiku koostamise kohta, ega

arvestanud asjaolu, et hageja esitas ka pärast seda kostjale arveid viimase esitatud näitude järgi. Kui

hageja oleks avastanud oluliselt suurema öise energia tarbimise, oleks ta esitanud kostjale kohe

fikseeritud näitude alusel arve.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ühest küljest leiab ringkonnakohus, et tuleb lähtuda

hageja esitatud näitudest, teisalt leidis kohus, et peakaitse võimsust arvestades ei saanud kostja nii

palju elektrienergiat tarbida. Ringkonnakohus ei arvestanud kostja väidet, et tarbimiskohas oli

hambaravikabinet ning öisel ajal ja nädalavahetustel kasutati elektrienergiat ainult ruumide kütteks ja

seda üksnes kütteperioodil. Seega ei saanud kostja kasutada maksimummääras elektrienergiat aasta

ringi. Otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel luges ringkonnakohus tõendatuks energia tarbimise

maksimaalses ulatuses peakaitsme võimsust arvestades ja mitte arvesti näidu järgi. Lugedes arvesti

näidu õigeks, ei saanud ringkonnakohus teha arvestusi, mis ei lähtu näidust. Kuna asjas ei ole

võimalik teha kindlaks, kui palju kostja tegelikult vaidlusalusel perioodil öisel ajal energiat tarbis, on

hageja nõue tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata.

Kui kostja ei ole omavoliliselt elektrienergiat tarbinud, ei olnud hagejal õigust katkestada kostja

tarbimiskoha elektriga varustamist.

15. Hageja leia, et kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Kolleegium saab need rikkumised kõrvaldada. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb

jätta jõusse maakohtu otsus.

17. Kolleegiumi arvates rikkus Tartu Ringkonnakohus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse

normi, sest ei järginud samas asjas vaidluse lahendamiseks antud Riigikohtu juhiseid (Riigikohtu

8. veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-170-05). TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses

esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud.

Ülalviidatud kohtulahendis märkis kolleegium, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

võtma esmalt seisukoha elektriarvesti näitude kohta. Pärast näitude tuvastamist on võimalik

analüüsida ka kostja väiteid tarbitud elektrienergia mõõtetulemuste ebaõigsuse kohta. Kui

tuvastatakse, et tehniliselt ei olnud mõõtetulemustele vastav elektritarbimine võimalik, ei vabasta see

kostjat tegelikult tarbitud elektrienergia eest tasumise kohustusest. Tarbimise kindlakstegemiseks

tuleb vajadusel kasutada arvestuslikku metoodikat.

Seega tuli asja uuesti läbivaataval kohtul tuvastada elektriarvesti näidud ning juhul, kui näitudele

vastav energiatarbimine ei olnud võimalik, tuli teha kindlaks, kui palju kostja tegelikult energiat

tarbis, ning tegelikult tarbitud energia koguse tuvastamiseks tuli vajadusel kasutada arvestuslikku

meetodit.

18. Riigikohtu sellest juhisest lähtudes tühistas Viru Ringkonnakohus 18. detsembri 2006. a otsusega

Ida-Viru Maakohtu 27. mai 2004. a otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, et

maakohus selgitaks eelmenetluses välja hageja nõuded ning annaks hagejale täiendava võimaluse

oma nõuet põhjendada ja tõendada.

Hageja jäi maakohtus hagi täpsustades seisukohale, et asjas tuleb lähtuda elektriarvesti näitude

järgsest tarbimisest ja et muid tõendeid ei tule esitada, sest muude tõenditega ei saakski tegelikult

tarbitud energia kogust võrreldava usaldusväärsusega kindlaks teha. Hageja esitas ka arvutused, mille

kohaselt oli vaidlusalusel ajavahemikul kostja tarbinud tarbimiskoha võimsust arvestades nii öist kui

ka päevast energiat kokku 60% maksimaalselt võimalikust. Kostja vaidles hageja arvutustele vastu ja

juhtis tähelepanu sellele, et hageja arvutused ei tee vahet tarbitud öise ja päevase energia kogustel,

ning esitas arvutused, mille järgi oli vaidlusalusel perioodil võimalik öist energiat tarbida

maksimaalselt 14 720 kWh kuus, kuid elektriarvesti näidu järgi pidanuks kostja tarbima 16 310 kWh

kuus, mis ei ole tegelikult võimalik. Seega esitasid pooled oma väited ja arvutused elektriarvesti

näitude õigsuse kohta. Tegelikult tarbitud energiakoguse kohta kumbki pool tõendeid ei esitanud.

Sellest johtuvalt jättis Viru Maakohus 30. mai 2011. a otsusega hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus tuvastas elektriarvesti näidud ning asus seisukohale, et hageja esitatud näit

öise energiatarbimise kohta (848140) on õige. Näidu järgi oli kostja tarbinud vaidlusalusel perioodil

öist energiat 848 136 kWh. Samas tuvastas ringkonnakohus, et kostja tarbimiskohas asuva

peakaitsme võimsust arvestades oli kostjal võimalik tarbida öist energiat üksnes 780 160 kWh.

Seega tuvastas ringkonnakohus, et elektriarvesti näidu järgne tarbimine ei olnud võimalik.

Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei saanud ringkonnakohus Riigikohtu juhised arvestades

lähtuda elektriarvesti näidu järgi tarbitud energiakogusest, vaid pidi kindlaks tegema, kui palju kostja

öist energiat vaidlusalusel perioodil tegelikult tarbis, kasutades selleks vajadusel arvestuslikku

metoodikat.

19. Ringkonnakohus lähtus kostja tarbitud elektrienergia koguse arvestamisel võimalikust

maksimaalsest tarbimisest (780 160 kWh). Samas ei ole ringkonnakohus põhjendanud, missugusel

õiguslikul alusel ta arvestas elektrienergia kulu sellist arvestuslikku metoodikat.

Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja oleks mõõturit rikkunud. Pooled on lepingu p-s 5.6 kokku

leppinud, et võtavad täitmiseks majandusministri 4. novembri 1993. a määrusega kinnitatud

elektrienergia tarbimise eeskirja (edaspidi eeskiri). Hageja on lõplikus hagiavalduses tuginenud

sellele, et kostja rikkus eeskirja p 6.6 esimest lauset, mis kohustas kostjat teatama hagejale sellest, kui

tema arvates esineb ebaõigsus tarbitud elektrienergia arvestuses. Sama punkti kolmanda lause järgi ei

vabasta avalduse esitamine arvesti kontrollimiseks tarbijat talle esitatud arvete tähtajalise tasumise

kohustusest.

Kolleegium leiab, et eeskiri ei reguleeri elektrienergia arvestamise metoodikat puhuks, kus mõõturi

näit on ebaõige, kuid tarbija ei ole mõõturit rikkunud. Vaatamata sellele, et kostja esitas hagejale

mõõturi näidust erinevaid andmeid, ei anna need rikkumised eeskirja järgi alust arvestada mõõturi

näidu ebaõigsuse korral tarbitud elektrienergia kulu maksimaalse võimaliku tarbimise järgi. Eeskirja

p 6.6 kolmas lause ei välista lepingupoolte vaidlust veel tasumata arve sisulise õigsuse üle juhul, kui

elektrimüüja nõuab kohtu korras arve tasumist, mis on koostatud mõõturi näidu alusel. TsMS § 230

lg 1 järgi peab pool kohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited. Arvestusliku metoodika esitamine ja selle alusel kostja tarbitud elektrienergia tegeliku

kulu tõendamise koormus lasus praegusel juhul hagejal.

Kuna hageja ei esitanud, vaatamata talle antud võimalusele, täiendavaid tõendeid ja arvutusi kostja

tarbitud elektrienergia tegeliku kulu arvestusliku metoodika alusel kindlakstegemiseks (näiteks

eelneva või järgneva elektrienergia tarbimiskulu või sarnase tarbimiskoha elektrienergia tarbimiskulu

järgi), siis jättis maakohus hagi põhjendatult rahuldamata. Kuna maakohus ei tuvastanud, et kostja

rikkus poolte lepingut viisil, mis andnuks alust katkestada kostja tarbimiskoha varustamine

elektrienergiaga, siis rahuldas maakohus õigesti kostja vastuhagi.

20. Kuna hagi esitati enne 1. jaanuari 2006, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 järgi kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende

kindlaksmääramisele enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Toona kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi tuli kohtul mõista poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt

poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 60 lg 3 järgi ei olnud

poolel õigust nõuda kohtukulude hüvitamist, kui ta ei esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule

kohtukulude nimekirja ja kuludokumente.

Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse mõista hagejalt õigusabikulude katteks välja 420 eurot ning

lisas apellatsioonkaebusele vastuse koostamise kohta esitatud advokaadibüroo arve. Samuti esitas

kostja Riigikohtule taotluse mõista hagejalt õigusabikulude katteks välja 600 eurot ja lisas

kassatsioonkaebuse koostamise kohta esitatud advokaadibüroo arve. Kolleegium leiab, et kostja

õigusabi saamiseks kantud kulud on vajalikud ja põhjendatud. Seetõttu tuleb hagejalt kostja kasuks

välja mõista nii apellatsiooniastme kohtukulu 420 eurot kui ka kassatsiooniastme kohtukulu

600 eurot.

21. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu lahendi alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Advokaadibüroo Küllike

Namm OÜ-le.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu