3-4-1-6-12 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Ilvesti eriarvamus kohtuasjas nr. 3-4-1-6-12

Nõustudes riigikohtunike H. Jõksi, O. Järvesaare, E. Kergandbergi, L. Kivi, A. Kulli ja L. Laarmaa

eriarvamuses toodud kriitikaga, tahaksin siiski rõhutada, et lähenen küsimusele põhimõtteliselt

erinevast lähtepunktist.

Ma ei saa jaatada teooriat, mille kohaselt globaliseeruvas maailmas saavad kõik mõisted – ka näiteks

„suveräänsus“ – uue „üldimbuva“ sisu, mille kohaselt kõik loovutavad „vabatahtlikult“ kõikidele

kõiki aastatuhandete jooksul loodud identiteedi elemente, et seeläbi kõikidega kõige paremini

kõiksust jagada.

Seetõttu on Eesti Vabariigi põhiseaduses deklareeritud suveräänsus – minu tõlgenduses välistest

oludest sõltumatu võimalus (ja miks mitte ka uhkus) iseotsustamiseks – põhiline kriteerium, mis

määrab oma riiki vääriva rahva õigusliku staatuse.

Käesoleva kaasuse kübaratrikis on asja põhiolemus minu arvates kogu näiliselt intensiivselt kulgenud

poleemika juures jäänud ilusasti varjatuks, nagu musta kunsti puhul ikka. Nimelt üritatakse jätta

muljet, et tegemist on euroala (raha) probleemiga, mis päädib valuuta stabiilsuse tagamisega.

Tegelikult tunnistavad kõik menetlusosalised, et ESML-i puhul ei ole tegemist Euroopa Liidu

õigusega, vaid et tegemist on rahvusvahelise lepingu valdkonda kuuluva kokkuleppega.

Elementaarne küsimus, mis peaks kohe järgnema, on – miks peaksid EL liikmed tahtma omavahel

sõlmida kokkuleppeid, mis ei ole hõlmatud nende endi liidu õigusega? Ja sama elementaarne on ka

vastus – õiguskantsleri poolt vaidlustatud sätteid ei oleks võimalik EL õiguse raames kehtestada, sest

seal kehtib teatavasti konsensusliku otsustamise põhimõte. Sellest konsensusest jääb Eesti, nagu ka

teised ESML-i „väiksemad vennad“ edaspidi ilma. See kinnitab minu veendumust, et vaidlusaluse

sätte üheks varjatud eesmärgiks on – hälbida EL õiguse põhimõtetest ja usurpeerida rahvaste poolt

liitu astumisel esinduskogudele antud volituste ulatust. Eesmärk pühendab abinõu… vägagi vana

jesuiitide põhimõte, mis minu arusaamaga õigusriigi alustest siiski kokku ei käi.

Minu loogikaga kokkukäiv arutlus näitab, et Eesti Vabariigi põhiseaduse tõlgendamine nende

õigusaktide kaudu, mis määravad meie põhiseaduse kehtivusala peale EL-ga ühinemist, ei ole selle

kaasuse puhul rakendatav, sest Eesti rahva poolt hetkel valitsevatele poliitilistele jõududele antud

mandaat ei sisalda ühegi suveräänsuskillukese loovutamist, mis poleks kooskõlas Eesti Vabariigi

põhiseaduse aluspõhimõtetega ja seda eriti rõhutades – väljaspool EL õigust. Kas Eesti aastasest

riigieelarvest sedavõrd olulise osa käsutamisest loobumine (ja veelgi enam – selle käsutusõiguse

vastuvaidlematu äraandmine) on suveräänsuse loovutamine, on mõistagi igaühe enda parema

äratundmise küsimus. Suveräänsus ei ole kauplemisobjekt, mida üks Riigikogu koosseis saab (ehk

küll Eesti huvides) „natukene“ loovutada, lootes, et järgmine koosseis ehk kaupleb midagi tagasi.

Lugedes ESML artiklit 4 lõiget 4 on vägagi selge, et mis läinud, see läinud.

Seetõttu on minu probleemiks pädevus, ehk siis, kellele peaks sellises olukorras kuuluma õigus

otsustada. See dilemma tipneb küsimusega, kas tegelik põhiseaduslik suverään – rahvas – on

üheainsa, meile kõigile teadaoleva rahvahääletuse kaudu andnud Riigikogu ükskõik millisele

parasjagu ametisolevale koosseisule õiguse igavesest ajast igavesti loovutada hetkepoliitilistel

kaalutlustel Eesti riigi suveräänsust mis tahes ulatuses, või on sellise konstruktsiooni jaatamine (kas

või mõne esmapilgul väärika juriidilise doktriini abil – olgu selleks või proportsionaalsuse test)

tegeliku suverääni – rahva – õigusi silmas pidades, siiski ekslik? Olen seisukohal, et PSTS ei anna

Riigikogule õigust ratifitseerida EMSL-i ilma rahvahääletust korraldamata. Siit tuleneb ka minu

veendumus, et kuigi õiguskantsler on vaidlustanud põhiseaduspärasuse veidi kitsamalt, on tema

lõppseisukoht õige.

Jüri Ilvest