3-3-1-44-11 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-44-11

Otsuse kuupäev

3. juuli 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Priit Pikamäe,

Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Petr Dmitruki ja Nadežda Dmitruki kaebused Politsei- ja

Piirivalveameti 23. märtsi 2010. a otsuste nr 15.3-04/158 ja

15.3-04/159 tühistamiseks

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2011. aasta otsus

haldusasjas nr 3-10-1379

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tunnistada kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud välismaalaste seaduse § 123 lg 5 koostoimes

sama seaduse § 12 lg 9 p-ga 4 põhiseadusvastaseks osas, milles need keelasid ilma

kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa välismaalaste seaduse § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud

alusel.

3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruaril 2011 haldusasjas nr 3-10-1379 tehtud otsuse

resolutsioon muutmata, muutes ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

4. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Petr Dmitruk sündis 1956. aastal Venemaal ja on Vene Föderatsiooni kodanik. Nadežda Dmitruk

sündis 1948. aastal Venemaal. N. Dmitruk loobus 2000. aastal Vene Föderatsiooni kodakondsusest ja

on praegu kodakondsuseta.

2. P. Dmitruk ja N. Dmitruk abiellusid 1977. aastal Ukrainas, kus 1978. aastal sündis nende tütar

Anna Dmitruk. 1978. aastal kolisid P. Dmitruk ja N. Dmitruk perega elama Eestisse, kus 1980. aastal

sündis poeg Andrey Dmitruk.

3. P. Dmitruk teenis 1974 kuni 1993 kaadrisõjaväelasena NSV Liidu relvajõududes, alates

16. märtsist 1990 vanemlipnikuna. P. Dmitruk arvati 13. jaanuaril 1994 reservi ja 15. mail 1995 läks

ta erru.

4. Vabariigi Valitsus keeldus 1993. aastal P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile Eesti elamisloa andmisest,

kuid 1996. aastal andis neile tähtajalised elamisload kehtivusega kuni 11. juuli 2001. 1996. aastal anti

N. Dmitrukile ka Eesti kodakondsus, kuid ta loobus kodakondsustunnistuse vastuvõtmisest.

5. 1996. aastal osales P. Dmitruk endise sõjaväelasena Ameerika Ühendriikide abiprogrammis „New

Construction“. Abiprogrammi raames sai P. Dmitruk elamispinna Venemaal Novgorodi linnas. Lisaks

sellele sai P. Dmitruk 25 000 krooni väljarändetoetust viieliikmelise perekonna Eestist lahkumiseks.

Abiprogrammis osalemisega kohustus P. Dmitruk Eestist lahkuma ja loobus õigusest asuda Eestisse

elama. P. Dmitruk lahkus koos perega Eestist 1997. aastal.

6. 1999. aastal pöördusid P. Dmitruk ja N. Dmitruk perega Eestisse tagasi viisa alusel. Samal aastal

anti P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile Eesti passid. 2000. aastal tunnistati passid kehtetuks põhjusel, et

P. Dmitruk ja N. Dmitruk olid passide taotlemisel esitanud võltsitud dokumente.

7. 2003. aastal esitasid P. Dmitruk ja N. Dmitruk Kodakondsus- ja Migratsiooniametile (KMA)

taotlused tähtajalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 1 p 5 alusel

(välisleping). 26. märtsi 2004. aasta otsustega keeldus KMA elamisloa taotlusi rahuldamast ning tegi

P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile ettekirjutused Eestist lahkuda. Tallinna Halduskohus tühistas KMA

otsused 30. juuni 2004. aasta otsusega haldusasjas nr 3-1370/2004 ja tegi KMA-le ettekirjutuse

vaadata tähtajalise elamisloa taotlused uuesti läbi ja teha uued otsused. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 8. juuni 2005. aasta otsusega haldusasjas nr 3-1370/2004 Tallinna Halduskohtu otsuse ja

tegi asjas uue otsuse, millega jättis P. Dmitruki ja N. Dmitruki kaebuse rahuldatama. Riigikohtu

halduskolleegium ei võtnud P. Dmitruki ja N. Dmitruki kassatsioonkaebust menetlusse.

8. 25. oktoobril 2005 esitas KMA Tartu Halduskohtule taotlused P. Dmitruki ja N. Dmitruki

paigutamiseks väljasaatmiskeskusse. P. Dmitruk ja N. Dmitruk esitasid 8. novembril 2005 Tartu

Halduskohtule kaebuse, milles palusid peatada nende suhtes väljasaatmistoimingud kuni

kohtuvaidluse lahendamiseni. Tartu Halduskohus rahuldas 9. novembri 2005 määrusega haldusasjas

nr 3-05-1045 P. Dmitruki ja N. Dmitruki kaebuse ja peatas väljasaatmistoimingute tegemise kuni

haldusasjas kohtuotsuse jõustumiseni.

9. 16. aprilli 2007 otsusega haldusasjas nr 3-05-1045 jättis Tartu Halduskohus rahuldamata KMA

taotluse paigutada P. Dmitruk ja N. Dmitruk väljasaatmiskeskusesse. Tartu Ringkonnakohus

rahuldas KMA apellatsioonkaebuse ja tühistas 11. septembri 2007. aasta otsusega haldusasjas

nr 3-05-1045 Tartu Halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega andis loa

paigutada P. Dmitruk ja N. Dmitruk väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte

kauemaks kui kaks kuud. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 3. aprilli 2008. aasta otsusega

haldusasjas nr 3-3-1-96-07 P. Dmitruki ja N. Dmitruki kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tartu

Halduskohtu 16. aprilli 2007. aasta ja Tartu Ringkonnakohtu 11. septembri 2007. aasta otsused

haldusasjas nr 3-05-1045.

10. P. Dmitruk ja N. Dmitruk elavad Eestis ilma õigusliku aluseta ja nende suhtes on jõus

lahkumisettekirjutused. Eestis elavad ka P. Dmitruki ja N. Dmitruki täisealised lapsed Anna Dmitruk

ja Andrey Dmitruk. Anna Dmitruk on Eesti kodanik, Andrey Dmitruk elab Eestis tähtajalise

elamisloa alusel. Vene Föderatsioonis elab N. Dmitruki 1968. aastal sündinud tütar Lidia Grigorieva,

kes on Vene Föderatsiooni kodanik.

11. P. Dmitruk ja N. Dmitruk esitasid 15. oktoobril 2009 KMA-le (alates 1. jaanuarist 2010 Politsei-

ja Piirivalveamet (PPA)) tähtajalise elamisloa taotlused VMS § 123 lg 1 p 3 alusel, et asuda elama

Eestis püsivalt elava täisealise lapse juurde. Sel alusel võib elamisloa anda juhul, kui vanem vajab

hooldust ja tal ei ole võimalik seda saada oma asukohajärgses riigis või muus riigis ja vanema või

lapse püsiv legaalne sissetulek tagab tema ülalpidamise Eestis. Lähedasel sugulasel, kelle juurde

elama asumiseks elamisluba taotletakse, peab olema registreeritud elukoht ja tegelik eluruum Eestis

ning ta on kohustatud kandma taotleja hooldus- ja ravikulud (VMS § 123 lg 3).

12. PPA keeldus 23. märtsi 2010. aasta otsustega nr 15.3-04/158 P. Dmitrukile ja nr 15.3-04/159

N. Dmitrukile tähtajalise elamisloa andmisest. PPA hinnangul oli tõendatud, et P. Dmitruk ja

N. Dmitruk vajavad abi ja hooldust. Elamisloa andmise välistas aga VMS § 123 lg 5, mis keelas anda

elamisloa välismaalasele, kes ei vasta välismaalaste seaduses sätestatud tingimustele, või ei ole

täidetud muu elamisloa andmise tingimus, elamisloa taotlus ei ole põhjendatud või esineb muu

elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu. PPA arvates välistasid P. Dmitrukile elamisloa

andmise VMS § 12 lg 4 p-d 2 ja 7 ning § 12 lg 9 p 4, N. Dmitrukile aga VMS § 12 lg 4

p-d 2 ja 14 ja § 12 lg 9 p 4.

13. VMS § 12 lg 9 p 4 keelas anda elamisluba isikule, kes on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist

lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist

lahkumiseks toetust. Kuna P. Dmitruk sai 1997. aastal rahvusvahelises abiprogrammi kaudu korteri

Venemaal, samuti toetuse Eestist lahkumiseks ja võttis kohustuse Eestist lahkuda, keeldus PPA

P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile VMS § 12 lg 9 p 4 alusel elamisluba andmast.

14. Teiseks tugines PPA P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamisloa andmisest keeldudes VMS § 12 lg 4

p-le 2, mis keelas tähtajalist elamisluba anda välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning

ei täida Eesti seadusi. PPA põhjendas nimetatud normi kohaldamist sellega, et P. Dmitruk ja

N. Dmitruk eirasid lahkumisettekirjutust ja elasid Eestis ilma õigusliku aluseta.

15. Lisaks sellele tõi PPA keeldumise alusena välja ka VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14. VMS § 12 lg 4 p 7

keelas anda tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi

relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. VMS § 12 lg 4 p 14 keelas aga anda elamisluba

VMS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isiku abikaasale ja alaealisele lapsele. VMS § 12 lg 5 võimaldab siiski

erandina anda elamisluba ka VMS § 12 lg 4 p-des 7 ja 14 nimetatud isikutele.

16. PPA jättis 10. mai 2010. aasta vaideotsusega P. Dmitruki ja N. Dmitruki vaide rahuldamata.

17. P. Dmitruk ja N. Dmitruk esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 23. märtsi 2010. aasta

otsuste tühistamiseks. Kaebajad leidsid, et otsused rikuvad nende õigust era- ja perekonnaelu

puutumatusele. VMS § 12 lg 9 p 4 alusel ei saa elamisloa andmisest keelduda, kui elamisluba

taotletakse VMS § 123 lg 1 p 3 alusel. Pärast Eestist lahkumist 1997. aastal on kaebajate tervislik

seisund oluliselt halvenenud ning kaebajate ja nende täiskasvanud laste vahel on erakorraline

sõltuvussuhe. Kaebajad küll võtsid kohustuse Eestist lahkuda, kuid ei loobunud võimalusest saada

abivajaduse korral oma lastelt hooldust ja tuge. Kaebajate tervisliku seisundi pöördumatut

kahjustumist ja vajadust laste hoolduse järele ei olnud 14 aastat tagasi abiprogrammis osalemise ajal

võimalik ette näha.

18. Tallinna Halduskohus jättis 5. oktoobri 2010. aasta otsusega haldusasjas nr 3-10-1379 kaebuse

rahuldamata. Halduskohus oli seisukohal, et VMS § 123 lg 5 on imperatiivne säte ja VMS § 12 lg 9

p 4 välistab kaebajatele elamisloa andmise VMS § 123 lg 1 p 3 alusel. Halduskohus möönis, et

abiprogrammis osalenud isiku õigust asjaolude muutumisel taotleda elamisluba VMS § 123 lg 1 p 3

alusel ei saa välistada, kuid seda üksnes juhul, kui isik on abiprogrammi raames saadu Eesti riigile

tagastanud.

19. Halduskohus leidis, et ei ole täidetud VMS § 123 lg 1 p-s 3 märgitud tingimus, et hooldust ei ole

võimalik saada asukohajärgses või muus riigis. Halduskohus ei kahelnud, et kaebajatega Eestis ühes

majas elavad lapsed abistavad kaebajaid igapäevaelu toimingutes ja majapidamistöödes. Samas ei

pidanud kohus tõendatuks, et samasugune abi ei ole kaebajale kättesaadav Venemaal, kus elab

N. Dmitruki täisealine tütar. Kohtu arvates on ka Vene Föderatsioonis toimiv tervise- ja

hooldussüsteem, mis tagab pensionäridele abi.

20. VMS § 12 lg 4 p-s 2 sätestatud elamisloa andmisest keeldumise aluse kohta leidis halduskohus, et

kaebajad pole 2004. aastast saadik täitnud ettekirjutust Eestist lahkuda, mis tõendab, et kaebajad ei

austa Eesti riigi seadusi ja põhiseaduslikku korda.

21. P. Dmitruk ja N. Dmitruk esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada halduskohtu

5. oktoobri 2010. aasta otsus. Kaebajad märkisid, et VMS §-s 12 on sätestatud tähtajalise elamisloa

andmise üldised alused. VMS §-d 121 kuni 124 on erisätted, mille sisustamisel kohaldatakse

üldsätteid üksnes ulatuses, mis on eriregulatsioonide ning nende eesmärkidega kooskõlas. Kaebajate

väljasaatmine ja lahutamine nende lastest rikub nii kaebajate kui ka nende laste õigust era- ja

perekonnaelu puutumatusele.

22. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10. veebruari 2011. aasta otsusega haldusasjas

nr 3-10-1379 apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi haldusasjas

uue otsuse, millega tühistas PPA 23. märtsi 2010. aasta otsused ja tegi PPA-le ettekirjutuse vaadata

P. Dmitruki ja N. Dmitruki tähtajalise elamisloa taotlused uuesti läbi. Ringkonnakohus mõistis

PPA-lt P. Dmitruki ja N. Dmitruki kasuks välja menetluskulud 575 eurot ja 20 senti.

23. Ringkonnakohus leidis, et kohtuasjas ei ole vaidluse alla see, et kaebajad vajavad pidevat

kõrvalabi ja hooldust. Vaidluse all on VMS § 123 lg 5 kohaldamine ja küsimus, kas elamisloa

andmisest keeldumisel oli põhjendatud viidata VMS § 12 lg 4 p-dele 2, 7 ja 14, § 12 lg 9 p-le 4,

samuti tugineda asjaolule, et vajalikku hooldust on võimalik saada Venemaal.

24. Ringkonnakohus tõlgendas VMS § 123 lg-t 5 põhiseaduspäraselt ja leidis, et see ei ole

imperatiivne norm, mis igal juhul välistab elamisloa andmise, kui esineb mõni normis nimetatud

asjaolu. Olukorras, kus on kindlaks tehtud, et VMS § 123 lg 1 p 3 alusel elamisluba taotlev isik vajab

hooldust ja tal ei ole võimalik seda muus riigis saada, peab sõltumata VMS § 123 lg 5 aluste

olemasolust olema võimalik kaaluda elamisloa andmist. Kaalutlusõiguse puudumine võib kaasa tuua

põhiseaduse vastase olukorra, mis ohustab elamisloa taotleja elu, tervist ning inimväärikust.

25. Varasemate kohtulahenditega on kindlaks tehtud, et kaebajate puhul on olemas VMS § 12 lg 4 p-

s 7 ning lg 9 p-s 4 nimetatud asjaolud. Tuleb hinnata, kas need asjaolud õigustavad elamisloa

andmisest keeldumist ka VMS § 123 lg 1 p 3 kohaldamisel. Ringkonnakohus oli seisukohal, et

keelduvate otsuste tegemisel oli keskne roll VMS § 12 lg 9 p-l 4. Keeldumised tuginesid ka VMS

§ 12 lg 4 p-le 7 (ja 14), kuid on ilmne, et PPA ei pea kaebajaid Eesti julgeolekule ohtlikuks.

26. Ringkonnakohus leidis, et VMS § 12 lg 9 p 4 ei saa tõlgendada selliselt, et abiprogrammis

osalejatele on välistatud elamisloa saamine kõigil alustel. Sealjuures ei ole vajalik, et abiprogrammi

raames saadu oleks enne Eestile tagastatud, sest Eesti riik ei ole abiprogrammi tõttu kulutusi

kandnud. Eesti riigi makstud lahkumishüvitise on kaebajad tagastanud. Kohustus võõrandada enne

Eestisse asumist oma Venemaal asuv eluruum ei oleks proportsionaalne, kuna elamisluba

väljastatakse tähtajaliselt ning elamisloa andmise asjaolud, nt vajadus hoolduse järele, võivad ära

langeda, mistõttu tuleb isikul Eestist lahkuda.

27. Ringkonnakohtu arvates on VMS § 123 lg 1 p-s 3 silmas peetud vajadust füüsilise hoolduse

järele. Tuleb hinnata, kas kaebajatel oleks VMS § 123 lg 1 p-s 3 silmas peetud hooldus kättesaadav ka

Venemaal. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, miks kaebajad leiavad, et Venemaal elav tütar ei saa

hakkama oma ema ja tema abikaasa eest hoolitsemisega. PPA pole sellele küsimusele tähelepanu

pööranud. Samas ei tõenda hoolduse võimalikkust Venemaal ainuüksi see, et Venemaal elab

N. Dmitruki täisealine tütar.

28. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendamatu kohaldada kaebajate suhtes VMS § 12 lg 4 p 2, mis

imperatiivselt välistas elamisloa andmise välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei

täida Eesti seadusi. Kohus leidis, et on ebaselge, miks ei kohaldatud kaebajate suhtes

VMS § 12 lg 10 p 4, mis näeb diskretsiooninormina elamisloa andmisest keeldumise alusena ette

olukorra, kus isik on rikkunud Eestis viibimise ja Eestist lahkumise tingimusi.

29. Ringkonnakohtus oli seisukohal, et asjaolusid arvestades pole võimalik otsustada, kas PPA

otsused on kaalutlusvigadeta. Otsustest ei nähtu, mil määral on PPA tuginenud VMS § 12 lg 4 p 2,

lg 9 p 4 ning VMS § 123 lg 5 väidetavale imperatiivsusele. Olemasolevad tõendid ei veena, et

kaebajatele ei saa anda elamisluba VMS § 123 lg 1 p 3 alusel.

30. PPA palus kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2011. aasta otsuse

tühistada ja teha haldusasjas uus otsus, millega jätta P. Dmitruki ja N. Dmitruki kaebus rahuldamata.

31. PPA nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et VMS § 12 lg 4 p 2 asemel tulnuks lähtuda VMS

§ 12 lg 10 p-st 4. Elamislubade taotluste läbivaatamisel oli aga oluline VMS § 12 lg 9 p 4, mis

välistab imperatiivselt elamislubade andmise P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile. Lisaks sellele ei ole

tõendatud, et P. Dmitrukil ja N. Dmitrukil pole võimalik saada hooldust ja toetust väljaspool Eestit.

32. Riigikohtu halduskolleegium andis 16. veebruari 2012. aasta määrusega haldusasjas

nr 3-3-1-44-11 kohtuasja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Halduskolleegium oli seisukohal, et

VMS § 123 lg 5 koostoimes § 12 lg 9 p-ga 4 võib olla vastuolus põhiseaduse (PS) § 27 lg-ga 5 ning

§-ga 11 nende koostoimes osas, milles välistab VMS § 123 lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotluse

rahuldamise.

33. Kolleegium jäi oma varasemas praktikas väljakujundatud seisukohale, et VMS § 12 lg 9 p 4 ei

võimalda elamisloa andmise taotluse üle otsustamisel kaalutlusõigust, vaid välistab imperatiivselt

elamisloa andmise sättes nimetatud isikutele. Imperatiivsena on kolleegiumi hinnangul sõnastatud ka

VMS § 123 lg 5, mis nõuab elamisloa taotlenud välismaalase vastamist seaduses sätestatud

tingimustele ja on ühemõtteliselt seotud VMS § 12 lg 9 p-ga 4. Juhul kui taotluse esitaja vastab VMS

§ 12 lg 9 p-s 4 sätestatud tunnustele, tuleb VMS § 123 lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotlus jätta

rahuldamata.

34. Kolleegiumi hinnangul loobusid P. Dmitruk ja N. Dmitruk abiprogrammis osaledes õigusest elada

Eestis ja see loobumine pole vastuolus ühegi avaliku huviga. Elamisloa andmisest keeldumine riivab

P. Dmitruki ja N. Dmitruki PS §-ga 26 tagatud põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid ei

riku seda õigust. Tuleb aga arvestada, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk taotlesid tähtajalisi elamislube

Eestis elava lapse hooldust vajavate vanematena VMS § 123 lg 1 p 3 alusel. Sellisel juhul riivab

elamisloa andmisest keeldumine ka PS § 27 lg-s 5 tagatud põhiõigust. PS § 27 lg 5 kohustab

perekonda hoolitsema oma abivajavate liikmete eest ja sellele kohustusele vastab perekonnaliikme

põhiõigus nõuda hoolitsust. Abiprogrammis osalemisega ei loobunud P. Dmitruk ja N. Dmitruk oma

PS § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigusest. Kolleegiumi hinnangul ei ole sellest põhiõigusest võimalik

loobuda.

35. Kolleegium leidis, et VMS § 123 lg 1 p 3 on säte, mis teeb võimalikuks lastel hooldada püsivat

abi vajavaid vanemaid. VMS § 123 lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb

arvestada abivajadusest tingitud sõltuvussuhet vanemate ja täisealiste laste vahel. Kolleegiumi arvates

takistavad abivajava perekonnaliikme hooldamist VMS § 123 lg 5 koostoimes § 12 lg 9

p-ga 4. Kolleegium ei näinud mõistlikku põhjendust ega legitiimset eesmärki sellele, miks tuleb VMS

§ 123 lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotlus igal juhul jätta rahuldamata, kui taotluse on esitanud

VMS § 12 lg 9 p-s 4 nimetatud isik. VMS § 123 lg 5 imperatiivsus võib praegusel juhul kaasa tuua

PS § 27 lg 5 rikkumise, sest sätte imperatiivsuse tõttu tuleb igal juhul ja sõltumata perekonnaliikmete

osutatava hoolduse vajadusest Eestis keelduda P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamisloa andmisest.

Kolleegium leidis, et leebem ja proportsionaalsem lahendus oleks võimalus kaaluda abiprogrammis

osalemist koos teiste elamisloa taotluse üle otsustamisel õigusliku tähendusega asjaoludega.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

36. Kuni 30. septembrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p-s 4 oli sätestatud:

„§ 12. Tähtajalise elamisloa andmise alused

[---]

(9) Tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui:

[---]

4) isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu

elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust.“

37. VMS § 123 lg-s 5 oli sätestatud:

„§ 123. Elamisloa andmine elama asumiseks Eestis elava lähedase sugulase juurde

[---]

(5) Elamisloa andmisest elama asumiseks Eestis elava lähedase sugulase juurde keeldutakse, kui

Eestis elav lähedane sugulane või elamisluba taotlenud välismaalane ei vasta seaduses sätestatud

tingimustele või ei ole täidetud muu elamisloa andmise tingimus, elamisloa taotlus ei ole põhjendatud

või esineb muu elamisloa andmisest keeldumise aluseks olev asjaolu.“

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu põhiseaduskomisjon

38. Põhiseaduskomisjoni enamus leidis, et vaidlusalused sätted on vastuolus PS § 27 lg-ga 5 ja

§-ga 11 osas, milles välistavad kaalutlusõiguse, kui elamisloa taotlus on esitatud VMS § 123 lg 1 p 3

alusel. Välismaalasele elamisloa andmisest keeldumise korral VMS § 123 lg-s 5 ja § 12 lg 9 p-s 4

sätestatud alusel vastanduvad ühelt poolt isiku eraelu puutumatus ja hooldusõigus ning teiselt poolt

avalik huvi tagada riigi julgeolek. Avalik huvi saata tegevsõjaväelased ja nende perekonnaliikmed

riigi territooriumilt välja kaalub üldjuhul üles isiku huvi jääda riiki. Samas ei saa välistada, et isiku

erilise olukorra tõttu võib väljasaatmine olla Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (EIÕK) vastuolus

(nii leiti nt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuses Slivenko vs. Läti). Komisjoni arvates muudab

olukorra praegu eriliseks elamisluba taotlevate isikute abivajadus. Otsustamaks, kas elamisluba

taotleva isiku õigustesse sekkumine on põhiseaduspärane, tuleks täitevvõimu organil kaaluda

erinevaid vastanduvaid huve.

P. Dmitruki ja N. Dmitruki esindaja

39. Vaidlustatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus, kuna ei välista kaalutlusõigust. Juhul kui

vaidlustatud sätted ei võimalda kaalutlusõigust, on sätted põhiseadusega vastuolus, kuna rikuvad PS §

27 lg-s 5, PS §-s 26 ja konventsiooni artiklis 8 sätestatud õigusi.

Politsei- ja Piirivalveamet

40. PPA leidis, et vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas. Imperatiivne säte ei riku praegusel

juhul kellegi põhiõigusi. Elamisloa andmisel VMS § 123 lg 1 p 3 alusel peab olema kindlaks tehtud,

et välismaalasel ei ole võimalik saada hooldust asukohajärgses riigis. See ei tähenda, et vajalikku

hooldust välisriigis peaks pakkuma lähedane isik. Selle sätte puhul ei ole oluline perekondlike

väärtuste kaitse hoolduse tagamisel, vaid üksnes hooldus kui selline.

41. Abiprogrammis osalenud isikud nõustusid Eestisse elama asumisele seatud piirangutega.

Arvestades abiprogrammi mõtet, on põhjendatud välismaalaste seaduse imperatiivne säte, mis tagab

lepinguliste kohustuste täitmist. PPA möönis, et diskretsiooninorm võimaldaks proportsionaalselt

õigustesse sekkuda ja oleks alternatiivne leebem lahendus. Eelduslikult on aga seadusandja

imperatiivse normi sätestamisel kaalunud selle võimalikku mõju välismaalasele.

Õiguskantsler

42. Õiguskantsler oli seisukohal, et VMS § 123 lg 5 koostoimes sama seaduse § 12 lg 9 p-ga 4 on

vastuolus põhiseadusega osas, milles see välistab kaalutlusõiguse, kui elamisloa taotlus on esitatud

VMS § 123 lg 1 p 3 alusel juhul, kui isik on rahvusvahelises abiprogrammis osalemise tulemusena

saanud elamispinna välismaal.

43. Abivajajateks PS § 27 lg 5 tähenduses võivad olla ka täiskasvanud laste vanemad ning hoolitsust

peaksid neile võimaldama eelkõige nende lähedased sugulased. Perekonna mõiste PS § 27 lg 5

tähenduses hõlmab vastastikuseid hooldussuhteid täiskasvanuks saanud laste ja vanemate vahel.

Hoolitsuseks selle sätte mõttes on lisaks perekonnaliikmete rahalisele ülalpidamisele ka hooldus ja

abi igapäevaelus. Lisaks isiku õigusele saada abivajaduse korral oma perekonnalt abi, tuleb PS § 27

lg 5 kaitsealasse lugeda isiku õigus pakkuda oma abivajavale perekonnaliikmele hoolitsust. PS § 27

lg-t 5 riivab olukord, kui riik takistab täisealisel lapsel vabatahtlikult oma vanema eest hoolitsemist.

Seadusandja on VMS § 123 lg 1 p 3 näol loonud õigusliku aluse perekonnapõhiõiguse

realiseerimiseks.

44. Perekonnapõhiõiguse realiseerimist takistab VMS § 12 lg 9 p-st 4 tulenev keeld. PS § 27 lg-s 5

toodud põhiõiguse riive hindamisel tuleb arvestada VMS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärki tagada,

et isik täidaks endale abiprogrammis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustuse lahkuda Eestist ja

saabuda Eestisse edaspidi välismaalasena üldistel alustel. Sellise kohustuse täitmise tagamine on

väärtus, mis võib olla põhiõiguse piiramise aluseks. Rahvusvahelised abiprogrammid, millega

rahastati endise NSVL sõjaväelastele eluaseme muretsemist, olid Eesti riigi huvides, sest sooviti, et

need isikud lahkuksid Eestist. Seega on VMS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud keelu legitiimseks eesmärgiks

vajadus tagada Eesti riigi julgeolek ja üldine õigusrahu.

45. Õiguskantsleri arvates ei ole imperatiivne keeldumine elamisloa andmisest mõõdukas vahend

riigi julgeoleku tagamiseks. VMS § 12 lg 9 p 4 puudutab kõnealusel juhul inimesi, kes tegutsesid

endise NSVL kaadrisõjaväelastena ja kes Eesti riigi territooriumile jäädes võisid kujutada ohtu Eesti

julgeolekule. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et erruläinud sõjaväelaste puhul ei saa lugeda

ohtu riigi julgeolekule enam sama kaalukaks kui teenistuses olevate sõjaväelaste puhul (EIK otsus

9. oktoobrist 2003 Slivenko vs. Läti (avaldus nr 48321/99), p 118). Juhul kui isik taotleb elamisluba

elama asumiseks Eestis elava lähedase sugulase juurde, sest ta vajab hooldust, ei ole vahetut seost

VMS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärkide ning põhiõiguse riive mõju vahel.

Justiitsminister

46. Justiitsminister leidis, et vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas. PS § 27 lg-s 5 sisaldub

reservatsioonita põhiõigus, mille riivet võivad õigustada põhiseaduslikud õigusväärtused. Seejuures

on riigil laialdane kaalutlusõigus, sätestamaks tasakaalu üksikisiku õiguse perekonnaelu

puutumatusele ja avalikkuse huvide vahel.

47. Vaidlustatud sätted täidavad legitiimset eesmärki. VMS § 12 lg 9 p 4 otsene eesmärk on tagada, et

rahvusvahelises abiprogrammis osalenud isikud täidaksid endale vabatahtlikult võetud kohustuse.

VMS § 12 lg 9 p 4 sätestati 1999. aastal välismaalaste seaduse muutmise ja täiendamise seaduse § 5

muutmise seadusega. Seletuskirja järgi oli vaja kõnealune säte seadusesse lisada põhjusel, et

rahvusvahelise abiprogrammi raames väljaspool Eestit elamispinna saanud ja Eestist lahkuma

kohustatud isikud müüsid elamispinna välismaal maha või üürisid selle välja ja elasid Eestis edasi.

VMS § 12 lg 9 p 4 väljendab ka Eesti riigi huvi selle vastu, et rahvusvaheliste abiprogrammide kaudu

Nõukogude Liidu relvajõudude kaadrisõjaväelaste ja nende abikaasade väljaviimise hõlbustamiseks

raha kulutamine täidaks oma eesmärki. Kõnealuse sätte eesmärk oli seega otseselt seotud Vene

relvajõudude väljaviimisega Eestist, mida võib pidada avalikkuse huviks.

48. VMS § 12 lg 9 p 4 koosmõjus § 123 lg-ga 5 on riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse ja

heaolu seisukohalt sobiv ja vajalik abinõu. VMS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise ajal 1999. aastal ei

pakutud õigusloomes välja alternatiivseid lahendusi. Ka Riigikohus möönis 2003. aastal abinõu

vajalikkust (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-03,

p 47).

49. Kui Eestis pereelu elav isik peab riigist lahkuma, riivab see intensiivselt perekonnaelu

puutumatust. Ei saa eeldada, et P. Dmitruk ja N. Dmitruk saaksid samal tasemel perekondlikku

hoolitsust muus riigis. Vastukaaluks riivele tuleb arvestada, et juhul, kui isik on saanud

rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal, ei ole tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumine üllatuslik. Ka olid P. ja N. Dmitruk 1999. aastal viisa alusel Eestisse saabudes teadlikud,

et viisa lõppedes on nad kohustatud Eestist lahkuma. VMS § 12 lg 9 p 4 koosmõjus § 123 lg-ga 5

ennetas õiguspärase ootuse teket isikutel, kes olid Eestisse asunud õigusliku aluseta.

50. P. Dmitruk ja N. Dmitruk on säilitanud kontakti Vene Föderatsiooniga ja ei nähtu, et nende elama

asumist Vene Föderatsiooni raskendaksid õiguslikud või praktilised takistused (vt EIK otsused

Beljoudi vs. Prantsusmaa, p 78; Maikoe ja Baboelal vs. Madalmaad). P. Dmitrukil on Vene

Föderatsiooni kodakondsus, ka N. Dmitrukil oleks võimalik Vene Föderatsiooni kodakondsus

taastada või taotleda tagasipöördumistunnistust. Vene Föderatsioonis on P. Dmitrukil ja N. Dmitrukil

üldiselt samad põhiõiguslikud garantiid nagu Eestis.

Siseminister

51. Siseminister oli seisukohal, et vaidlustatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus, kuigi välistavad

elamisloa andmisel kaalutlusõiguse. VMS § 12 lg 9 p 4 imperatiivsuse tingis vajadus mõjutada nende

inimeste käitumist, kes said rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või toetust

Eesti Vabariigist lahkumiseks. Kui anda VMS § 12³ lg-le 5 kaalutlusõiguse kohaldamisruum, kaotab

VMS § 12 lg 9 p 4 oma sisulise eemärgi. See ei oleks kooskõlas Eesti riigi julgeolekupoliitikaga.

Eesti riigi julgeolek kui kollektiivne hüve on suure kaaluga õigusväärtus. Rahvusvahelises

abiprogrammis osalemisel pidi isik arvestama, et ta peab korraldama oma terve ülejäänud elu

selliselt, et tal ei ole võimalik Eestisse elama asuda. Seetõttu on riigi sekkumine perekonnaellu

kooskõlas põhiseadusega.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

52. Abikaasad P. Dmitruk (endise NSVL relvajõudude erusõjaväelane, vanemlipnik, Vene

Föderatsiooni kodanik) ja N. Dmitruk (kodakondsuseta isik, varem Vene Föderatsiooni kodanik)

taotlesid tähtajalisi elamislube kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 123 lg 1 p 3 alusel. VMS

§ 123 lg 1 p 3 võimaldas anda tähtajalise elamisloa vanema või vanavanema elama asumiseks Eestis

seaduslikult elava täisealise lapse või lapselapse juurde, kui vanem või vanavanem vajab hooldust ja

tal ei ole võimalik seda saada oma asukohajärgses riigis või muus riigis ning tema Eestis seaduslikult

viibiva lapse või lapselapse legaalne sissetulek tagab tema ülalpidamise Eestis. Lähedaseks

sugulaseks, kelle juurde asumiseks elamisluba taotleti (kutsujaks), oli nende Eestis elav Eesti

kodanikust tütar.

53. PPA keeldus P. Dmitrukile elamisloa andmisest sama seaduse § 12 lg 4 p-de 2 ja 7, § 12 lg 9 p 4

ning § 123 lg 5 alusel. N. Dmitrukile keelduti elamisloa andmisest sama seaduse § 12 lg 4 p-de 2

ja 14, § 12 lg 9 p 4 ning § 123 lg 5 alusel.

Riigikohtu halduskolleegium andis 16. veebruari 2012. aasta määrusega haldusasja lahendamiseks

Riigikohtu üldkogule põhjusel, et kolleegiumil tekkis kahtlus, kas VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes

VMS § 123 lg-ga 5, mis ilma kaalumisvõimaluseta välistavad elamisloa andmise VMS § 123 lg 1 p 3

alusel, on põhiseadusega kooskõlas.

54. Üldkogu võtab kõigepealt seisukoha, kas vaidlustatud sätted välistavad kaalutlusõiguse

elamislubade andmisest keeldumisel ja on põhiseaduslikkuse järelevalves asjassepuutuvateks säteteks

(I). Leides, et kaalutlusõigus on välistatud, hindab üldkogu vaidlustatud sätete põhiseaduspärasust.

Üldkogu käsitleb põhiõiguste riivet (II), toob välja riive eesmärgi (III) ja hindab riive

proportsionaalsust (IV). Seejärel võtab üldkogu seisukoha kassatsioonkaebuses esitatud väidete ja

haldusasjas oluliste muude küsimuste kohta (V). Seejärel tunnistab üldkogu vaidlustatud sätted

põhiseadusevastaseks ja lahendab haldusasja (VI).

I

55. Riigikohus kontrollib konkreetse normikontrolli raames vaid kohaldamisele kuuluva ehk

asjassepuutuva seaduse põhiseaduspärasust (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

(PSJKS) § 14 lg 2). Vaidlustatud säte peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte

on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse

korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu

28. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, p 15)

56. PPA tugines P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel eelkõige

VMS § 12 lg 9 p-le 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5. Seetõttu vaieldakse haldusasjas põhiliselt selle

üle, kas VMS § 123 lg 1 p 3 koostoimes VMS § 12 lg 9 p-ga 4 välistavad P. Dmitrukile ja

N. Dmitrukile elamisloa andmise VMS § 123 lg 1 p 3 alusel ilma kaalutlusõiguseta. Tallinna

Halduskohus olid seisukohal, et need normid välistavad elamisloa andmise ega võimalda kaalumist.

Tallinna Ringkonnakohus leidis aga, et normid ei välista elamisloa andmist. Riigikohtu

halduskolleegium oli seisukohal, et need normid kaalumist ei võimalda, kuid on kahtlus normide

põhiseaduspärasuses.

57. Halduskolleegium on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et juhul, kui taotluse esitaja vastab

VMS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud tunnustele, tuleb VMS § 123 lg 1 p 3 alusel esitatud elamisloa taotlus

jätta rahuldamata (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 17. märtsist 2003 haldusasjas nr 3-3-1-11-03,

p 42; 18. märtsist 2003 haldusasjas nr 3-3-1-12-03, p 13; 17. aprillist 2003 haldusasjas

nr 3-3-1-17-03, p 21). Ka EIK otsustest võib järeldada, et kohus pidas VMS § 12 lg 9 p 4

imperatiivselt keelavaks normiks (EIK 5. jaanuari 2006. aasta otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta

Dorošenkod vs. Eesti; EIK 5. jaanuari 2006. a otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta Mikolenkod

vs. Eesti; EIK 25. oktoobri 2005. aasta otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta Nagula vs. Eesti).

58. Üldkogu nõustub halduskolleegiumi 16. veebruari 2012. aasta määruses esitatud seisukohaga, et

ei VMS § 123 lg 5 ega VMS § 12 lg 9 p 4 anna haldusorganile kaalutlusõigust. VMS § 12 lg 9 p 4

sõnastusest, samuti sätte tekkeloost nähtub selgelt, et see keelab väljastada elamisluba sättes

nimetatud isikutele. Samale seisukohale tuleb asuda VMS § 123 lg 5 tõlgendamisel, sest ka selle sätte

sõnastus ei sisalda kaalutlusõigust. VMS § 123 lg 5 on viiteline norm ja olemuslikult seotud

normidega, millele ta viitab. Kaalumisruum võib olla sätestatud normides, millele VMS § 123 lg 5

viitab. Praegusel juhul viitab VMS § 123 lg 5 imperatiivselt sõnastatud VMS § 12 lg 9 p-le 4.

59. Üldkogu leiab, et VMS § 123 lg 5 koostoimes VMS § 12 lg 9 p-ga 4 on haldusasja lahendamisel

otsustava tähtsusega ja põhiseaduslikkuse järelevalve jaoks asjassepuutuvad sätted.

II

60. Põhiseaduse § 26 esimene lause tagab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. See

annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei

sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Sellele

õigusele vastandub riigivõimu kohustus mitte sekkuda perekonna- ja eraellu (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-01, p 14).

61. Põhiseaduse § 26 esimesele lausele sarnaselt on perekonna- ja eraelu puutumatus tagatud Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 8 lg-s 1. EIK praktikas on

järjekindlalt käsitletud riigi pikaajaliste elanike väljasaatmist nii „eraelust” kui ka „perekonnaelust”

lähtuvalt (vt Slivenko vs. Läti, p 94). EIK on korduvalt rõhutanud, et konventsioon ei taga

välismaalasele õigust siseneda riiki ega õigust seal elada. Siiski võib isiku väljasaatmine riigist, kus

elavad tema lähedased perekonnaliikmed, rikkuda õigust perekonnaelule (vt nt Boultif vs. Šveits, p

39).

62. Põhiseaduse § 27 lg 5 ütleb, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.

Põhiseaduse § 27 lg 5 on erisäte põhiseaduse §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes,

sätestades perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest. Sellisele kohustusele

vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. Üldkogu on seisukohal, et hoolitsus

põhiseaduse § 27 lg 5 tähenduses hõlmab nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada

pereliikmetelt isiklikku hooldust.

63. Perekond põhiseaduse § 26 tähenduses hõlmab üldjuhul perekonna tuumikut, vanemaid ja nende

alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. Sarnaselt on perekonnaelu konventsiooni artikli 1 lg 1

tähenduses sisutanud EIK (vt nt Slivenko vs. Läti, punkt 94). Samas arvestab EIK konventsiooni

artikli 8 kaitseala sisustades ka sõltuvussuhet täiskasvanud laste ja vanemate vahel (vt nt EIK

15. juuni 2006. aasta otsus Shevanova vs. Läti, p 67). Üldkogu leiab, et põhiseaduse § 27 lg-s 5

sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid.

64. Tulenevalt põhiseaduse § 9 lg-st 1 on põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused

ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja

kodakondsuseta isikutel. Seega on nii põhiseaduse §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse

kandjaks ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis

seaduslikult (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. juuni 2004. aasta otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-9-04, punkt 15).

65. P. Dmitruk ja N. Dmitruk taotlesid elamisluba oma täiskasvanud tütre juurde elama asumiseks.

Halduskohtule esitatud kaebuses leidsid nad, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine rikub

nende õigust perekonnaelu puutumatusele. P. Dmitruk ja N. Dmitruk elavad Eestis perekonnaelu

põhiseaduse § 26 esimese lause ja EIÕK artikkel 8 lg 1 tähenduses. Nad on alates 1977. aastast

abielus ja elanud Eestis 1978. aastast alates, välja arvatud resideerumine Venemaal aastatel 1997-

1999.

66. Samas märgib üldkogu, et osaledes 1996. aastal Ameerika Ühendriikide abiprogrammis ja

nõustudes selle tingimustega, loobusid P. Dmitruk ja N. Dmitruk üheselt mõistetavalt oma õigusest

elada Eestis ja selline loobumine ei olnud vastuolus ühegi avaliku huviga. EIK on mitmes sarnaste

asjaoludega kohtuasjas asunud sellisele seisukohale. Asjas Nagula vs. Eesti leidis EIK, et „kaebajat

tuleb vaadelda kui isikut, kes on üheselt mõistetavalt loobunud mis tahes õigustest jääda Eestisse, mis

tal võisid artikli 8 kohaselt olla. Lisaks sellele, võttes arvesse Eesti-Vene lepingut vägede väljaviimise

kohta ning kaebaja võetud kohustust, leiab EIK, et loobumine ei ole vastuolus ühegi avaliku huviga“

(EIK otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta 25. oktoobrist 2005 Nagula vs. Eesti; 5. jaanuari 2006. a

otsused kaebuste vastuvõetavuse kohta Mikolenkod vs. Eesti ja Dorošenkod vs. Eesti (kaebus nr

10507/03)).

67. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt leidnud, et VMS § 12 lg 9 p-st 4 tulenev perekonnaelu

puutumatuse riive on proportsionaalne ja põhiseadusega kooskõlas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

otsused 17. märtsist 2003 haldusasjades nr 3-3-1-10-03 ja nr 3-3-1-11-03; 18. märtsist 2003

haldusasjas nr 3-3-1-12-03; 11. aprillist 2003 haldusasjas nr 3-3-1-17-03 ja 20. maist 2004

haldusasjas nr 3-3-1-44-03). Arvestades Riigikohtu väljakujunenud praktikat sarnastes asjades, ei pea

üldkogu vajalikuks kontrollida põhiseaduse § 26 esimese lause riive põhiseaduspärasust. Siiski on

üldkogu seisukohal, et praeguses kohtuasjas on põhjendatud kontrollida vaidlustatud sätete vastavust

põhiseaduse § 27 lg-le 5.

68. Üldkogu on seisukohal, et põhiseaduse § 27 lg-st 5 tulenevat põhiõigust riivab see, kui riik

takistab hoolitsuse osutamist abivajavale pereliikmele.

69. Põhiseaduse § 27 lg-st 5 ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Olukorras, kus abivajav pereliige

ei ela Eestis, tuleb arvesse võtta ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus.

Samas tuleb elamisloa taotluse läbivaatamisel arvestada põhiõigustega, sealhulgas põhiseaduse § 27

lg-st 5 tuleneva põhiõigusega. Elamisloa andmine keeldumine ei tohi põhiõigusi

ebaproportsionaalselt riivata. Hindamaks langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse

põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 21. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-04, p 16). Riigi õigus takistada

põhiseaduse § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama

asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest

väljaspool Eestit.

70. VMS § 123 lg 1 p-s 3 on sätestatud võimalus anda tähtajaline elamisluba vanema või vanavanema

elama asumiseks Eestis seaduslikult elava täisealise lapse või lapselapse juurde, kui vanem või

vanavanem vajab hooldust ja vanemal või vanavanemal ei ole võimalik saada hooldust oma

asukohajärgses riigis või muus riigis ning tema Eestis seaduslikult viibiva lapse või lapselapse

legaalne sissetulek tagab tema ülalpidamise Eestis. Üldkogu on seisukohal, et VMS § 123 lg 1 p 3 on

säte, mis võimaldab realiseerida põhiseaduse § 27 lg-s 5 sätestatud põhikohustust ja põhiõigust. VMS

§ 123 lg 5 koostoimes VMS § 12 lg 9 p-ga 4, mis välistavad elamisloa andmise VMS § 123 lg 1 p 3

alusel, riivavad seetõttu põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust.

III

71. Põhiseaduse § 11 esimene lause kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas

põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi

moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguse riive põhiseaduspärasuse

hindamiseks tuleb esmalt leida eesmärk, mille huvides põhiõigust riivatakse, ja hinnata, kas

põhiseadus lubab põhiõigust sellel eesmärgil riivata (eesmärgi legitiimsus).

72. Põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigus tuleneb kõnealuses sättes kirja pandud

põhikohustusest. Sättes ei ole öeldud, millisel põhjusel tohib seadusandja seda põhiõigust piirata. See

tähendab, et tegemist on ilma seadusereservatsioonita põhiõigusega, mida saab riivata teiste

põhiõiguste või muude põhiseaduslikku järku väärtuste kaitseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. juuni

2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 23).

73. Põhiseaduse § 27 lg-st 5 tulenevat põhiõigust riivab elamisloa andmisest keeldumine VMS § 123

lg 1 p 3 alusel. Elamisloa andmisest keeldumise õiguslikuks aluseks on VMS § 123 lg 5, mis ei anna

sisulist põhjust keeldumiseks, vaid viitab VMS § 12 lg 9 p-le 4. Seega tuleneb elamisloa andmisest

keeldumise sisuline põhjus VMS § 12 lg 9 p-st 4.

74. VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui

isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu

elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust.

75. VMS § 12 lg 9 p 4 lisati seadusesse selleks, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud

isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi

saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud järgmist:

„Seadusandja on alates 1993. aastast, mil jõustus Välismaalaste seadus, väljendanud oma selget tahet,

et endise NSVL relvajõududes kaadrisõjaväelastena teeninud isikutele ja nende abikaasadele üldjuhul

elamisluba ei anta, soovides sellega selliste isikute lahkumist Eestist. Eesti riigi huvides on olnud ka

rahvusvahelised abiprogrammid, millega rahastati endise NSVL sõjaväelastele eluaseme muretsemist,

võimaldamaks nende lahkumist Eestist. Välismaalaste seaduse § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärgiks

on seega mitte ainult sanktsioneerida isikute poolt endale Eestist lahkumiseks võetud kohustuse

täitmist, vaid see säte väljendab ka Eesti riigi huvi selle vastu, et rahvusvaheliste abiprogrammide

raames endise NSVL relvajõudude kaadrisõjaväelaste väljaviimise hõlbustamiseks rahaliste

vahendite kulutamine täidaks oma eesmärki“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. aasta

otsus haldusasjas nr 3-3-1-10-11, punkt 45). Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt väljendanud

seisukohta, et VMS § 12 lg 9 p 4 eesmärk on perekonnaelu puutumatuse riivamiseks legitiimne (17.

märtsi 2003. aasta otsus haldusasjas

nr 3-3-1-10-03, p 44; 17. märtsi 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-03, p 46; 18. märtsi 2003.

aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-03, p 12; 17. aprilli 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-03,

p 16; 20. mai 2003. aasta otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-03, p 10).

76. Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa

vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. Üksikisikute tasandil ei välistanud Eesti seadused ega

nimetatud kokkulepped endistele NSVL-i sõjaväelastele elamisloa andmist. Samas on ka EIK

leidnud, et abiprogrammi ja seega ka VMS § 12 lg 9 p 4 „eesmärk oli lihtsustada Vene vägede

lahkumist, muu hulgas ka Eestist. Vastava protsessi erinevad tahud olid omavahel tihedalt põimunud;

kaebajale korteri andmine Venemaal oli otseses seoses Vene Föderatsiooni kohustusega Eestist väed

lepingu kohaselt välja viia ning kaebajate kohustusega lahkuda riigist“ (Nagula vs. Eesti). EIK on

pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks

(Slivenko vs. Läti, p 111).

77. Üldkogu leiab, et VMS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult

võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut. Riiklik julgeolek on legitiimne

eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud

põhiõigust.

IV

78. Põhiseaduse §-st 11 tulenevalt on põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui riive ja selle

eesmärk on proportsionaalsed. Seega tuleb hinnata, kas elamisloa andmisest keeldumine VMS § 123

lg 5 koostoimes VMS § 12 lg 9 p-ga 4 alusel on VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud juhul

proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu riigi julgeoleku kaitsmiseks.

79. Üldkogu möönab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine VMS § 12 lg 9 p-s 4 nimetatud

juhul aitab kaitsta Eesti riigi julgeolekut ja sobib eesmärgi saavutamiseks. Abiprogramm, millele

VMS § 12 lg 9 p 4 viitas, oli suunatud välisriigi endistele sõjaväelastele, kes Eesti riigi hinnangul

kujutasid ohtu riigi julgeolekule. VMS § 12 lg 9 p 4 eesmärk oli tagada, et sättes nimetatud isikud,

kes on Eestist abiprogrammi raames lahkunud, ei saaks naasta Eestisse elamisloa alusel.

80. Üldkogu hinnangul on lähedaste hooldust vajavale isikule elamisloa andmisest keeldumine VMS

§ 12 lg 9 p-s 4 nimetatud alusel eesmärgi saavutamiseks vajalik abinõu, kuna eesmärki ei ole sama

tõhusalt võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivaval viisil. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium on leidnud, et kaalutlusõigusega otsustamine on võrreldes keelu

rakendamisega kulukam ja sellega kaasneb oht teha vigu (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 27. märtsi 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-12, p 41). Üldkogu märgib, et kaalumine

ja üksikjuhu asjaolude hindamine tähtajalise elamisloa andmisel võib nõuda riigilt rohkem ressursse

kui elamisloa andmist keeldumine imperatiivse normi alusel. Ka eesmärgi saavutamise –

julgeolekuohu ärahoidmise – seisukohalt on elamisloa andmise keeld tõhusam kui kaalutlusõigus,

sest on väiksem võimalus teha otsustamisel vigu.

81. Üldkogu leiab, et VMS § 12 lg 9 p-st 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 tulenev kaalutlusõiguseta

keeld anda VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel elamisluba hooldust vajavale pereliikmele

tähtajaline elamisluba, ei ole eesmärgi saavutamiseks mõõdukas abinõu.

82. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS

§ 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 tuleneva

keelunormi eesmärk on kaitsta Eesti riigi julgeolekut, mis on kaalukas põhiseaduslik väärtus.

Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida

võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu. Üldkogu leiab, et praegusel juhul ei kaalu oht riigi

julgeolekule üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma

kaalumisõiguseta keeldumisest.

83. Riigikohus on leidnud, et ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel

anda proportsionaalse tulemuse. Seda juhul, kui seadusandja on erandi kehtestamisel ise selle

proportsionaalsust kaalunud (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. aasta otsus

haldusasjas nr 3-3-1-10-03, p 43, samuti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

21. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-04, p 18). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium on kahel korral tunnistanud põhiseaduse vastaseks välismaalaste seaduse sätted, mis ei

andnud elamisloa taotluse läbivaatamisel pädevale asutusele kaalutlusõigust ja ei võimaldanud

arvestada taotleja põhiõigustega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi

2001. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-01 ja 21. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-04).

84. Üldkogu on seisukohal, et kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS

§ 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa

VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5.

V

85. Üldkogu leidis, et VMS § 123 lg 5 koostoimes § 12 lg 9 p-ga 4 on põhiseadusega vastuolus.

Politsei- ja Piirivalveameti P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise

otsus tugines seega põhiseadusvastastele sättele ja tuleb tühistada. Üldkogu peab vajalikuks lisaks

eeltoodule käsitleda haldusasja teisi olulisi aspekte.

86. VMS § 123 lg 1 p-s 3 seostatakse täisealise lapse juurde elama asumiseks vanemale elamisloa

andmine sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Selles

sättes peetakse silmas välisriiki ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. P. Dmitruk ja N. Dmitruk

elavad Eestis.

87. VMS § 123 lg 1 p-s 3 ei täpsustata, mida peetakse silmas hoolduse all välisriigis. Kassaator

väidab, et täisealise lapse kohustus pidada üleval abivajavat vanemat ei piirdu üksnes abi osutamisega

Eestis. Kassaatori arvates on ülalpidamiskohustuse täitmiseks võimalik palgata välisriigis põetaja

ning taotleda välisriigilt sotsiaalteenuseid ja -hüvesid.

88. Üldkogu nõustub kassaatoriga. VMS § 123 lg 1 p-s 3 peetakse hoolduse all välisriigis silmas ka

Eestis elavate laste osutatavat ülalpidamist välisriigis elavatele vanematele raha saatmise näol, et

palgata välisriigis põetaja, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust.

Kuid piirduda ei saa abstraktse tõdemusega, et hooldust on võimalik osutada erineval viisil. Vajalik

on hinnata, kas hoolduseks raha saatmine, välisriigis põetaja palkamine, välisriigilt sotsiaalteenuste

taotlemine või hooldus N. Dmitruki tütre poolt on võimalik ning milline oleks nende viiside

prognoositav tulemus võrreldes kaebajatele hoolduse osutamisega Eestis nende ühiste laste poolt.

Seda vastustaja teinud ei ole.

89. Üldkogu jaoks on haldusasja lahendamisel oluline, kas Politsei- ja Piirivalveametil on võimalik

eeldada, et P. Dmitrukil ja N. Dmitrukil on võimalik saada vajalikku hooldust Vene Föderatsioonilt

ning kas Vene Föderatsioonis elavalt N. Dmitruki tütrelt saab eeldada P. Dmitruki ja N. Dmitruki eest

hoolitsemist Vene Föderatsioonis. Oluline on ka see, kas P. Dmitruk ja N. Dmitruk on elamislubade

taotlemisel esitanud toona kehtinud õiguse järgi nõutud tõendid.

90. Politsei- ja Piirivalveamet väidab otsuses, millega keelduti Vene Föderatsiooni kodanik

P. Dmitrukile elamisloa andmisest, et ei ole kahtlust, et Vene Föderatsiooni tervishoiu- ja

sotsiaalhoolekandesüsteem tagab piisava hoolitsuse oma kodanike tervise eest. Otsuses, millega

keelduti andmast elamisluba N. Dmitrukile, kes on kodakondsuseta isik, väidab Politsei- ja

Piirivalveamet, et ei ole kahtlust, et Vene Föderatsiooni tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteem

tagab piisava hoolitsuse igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all. Kassatsioonkaebuses väidab

Politsei- ja Piirivalveamet, et Vene Föderatsioonis elab N. Dmitruki tütar, kes on kohustatud ülal

pidama oma vanemat ning kes saab osutada vajalikku hooldust ja toetust, kui neil seda vaja peaks

minema.

91. Need kassaatori väited on üldkogu arvates eelduslikud ja paljasõnalised. Politsei- ja

Piirivalveamet ei saa elamisloa taotluse üle otsustamisel lähtuda eeldusest, et P. Dmitrukil ja

N. Dmitrukil on võimalik saada Vene riigilt või hoolekandesüsteemilt igapäevaelus toimetulekuks

vajalikku hooldust, samuti eeldada, et Venemaal elaval N. Dmitruki tütrel on kohustus hoolitseda

P. Dmitruki eest, kes pole tema isa. Võib küll olla võimalik leida välisriigi seadusest sätte, mis

kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse. Pelgalt seaduse sätte

põhjal pole siiski võimalik asuda seisukohale, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik.

Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.

92. P. Dmitruk ja N. Dmitruk on esitanud elamislubade taotlemisel kõik neilt nõutud dokumendid.

Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. aasta määrusega nr 364 vastu võetud „Tähtajalise elamisloa ja

tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise korra ja välismaalase Eestist

eemalviibimise registreerimise korra“ § 16 lg 1 p 4 lahendab tõendamiskohustuse selliselt, et nõuab

elamisloa taotlejalt vaid kinnitust, et asukohariigis pole hooldust võimalik saada.

93. P. Dmitruki ja N. Dmitruki esindaja on vastava kinnituse esitanud 9. septembri 2009. aasta

kaaskirjas elamisloa taotlusele (tl 86) ja rohkem tõendeid hoolduse võimalikkuse kohta välisriigis

elamislubade taotlemisel ei ole P. Dmitrukilt ja N. Dmitrukilt nõutud. Ka ei ole Politsei- ja

Piirivalveamet ümber lükanud P. Dmitruki ja N. Dmitruki kinnitust, et neil pole Vene Föderatsioonis

võimalik saada vajalikku hooldust.

94. Politsei- ja Piirivalveamet ei keeldunud P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamisloa andmisest ainult

VMS § 123 lg 5 alusel. Elamislubade andmisest keeldumisel viidati ka teistele samas seaduses

sätestatud elamisloa andmisest keeldumise alustele. Nii keelduti P. Dmitrukile elamisloa andmisest

VMS § 12 lg 4 p-de 2 ja 7 ning § 12 lg 9 p 4 alusel. N. Dmitrukile elamisoa andmisest keeldumisel

viidati peale VMS § 123 lg 5 sama seaduse § 12 lg 4 p-dele 2 ja 14 ning § 12 lg 9 p-le 4.

95. P. Dmitruki suhtes kohaldatud VMS § 12 lg 4 p-s 7 sätestatakse, et tähtajalist elamisluba ei anta

ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt

reservi arvatud või erru läinud. N. Dmitruki suhtes kohaldatud VMS § 12 lg 4 p-s 14 sätestatakse, et

tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata sama lõike punktides 6, 7, 10, 11 ja 12 nimetatud isiku

abikaasale ja alaealisele lapsele. P. Dmitruki ja N. Dmitruki suhtes oli alus kohaldada vastavalt VMS

§ 12 lg 4 p 7 ja 14.

96. VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted. VMS § 12

lg 5 annab sama seaduse § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse

andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu

ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega,

et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või

erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.

97. Üldkogu märgib, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 5. märtsi 2001. aasta otsuses

asjas nr 3-4-1-2-01 tunnistanud põhiseadusevastaseks ja kehtetuks VMS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5

osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes

on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure või julgeolekuteenistuses.

9. juuni 2004. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-9-04 tunnistas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

VMS § 12 lg 4 p 1 ja 12 lg 5 põhiseadusevastaseks osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette

kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel. Selles asjas oli keeldutud elamisloa andmisest

isikule, kes oli esitanud valeandmeid nii Eesti kodaniku passi kui ka elamisloa taotlemisel.

Nimetatud asjades ei pidanud kolleegium elamisloa andmisest keeldumise piisavaks põhjenduseks

pelgalt seda, et isik oli välisriigi julgeolekuteenistuses, samuti seda, et isik on Eesti kodaniku passi

taotlemisel esitanud valeandmeid. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on nendes asjades

pidanud vajalikuks, et elamisloa taotluse üle otsustamisel kaalutaks vastandlikke huve – ühelt poolt

välismaalase huvi, et tema perekonna- ja eraellu ei sekkutaks, ning teiselt poolt avalikku huvi tagada

riigi julgeolek. Sellest põhimõttest tuleb lähtuda ka praegusel juhul. Üldkogu on seisukohal, et

välisriigi relvajõududest erru arvatud isikust lähtuv oht Eesti julgeolekule võib aja jooksul muutuda.

98. VMS § 12 lg 4 p 2 järgi ei anta ega pikendata tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes ei järgi

põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi. Koostoimes VMS § 12 lg-ga 5 ei anna see säte

elamisloa taotluse üle otsustamisel kaalutlusõigust.

99. P. Dmitruki ja N. Dmitruki suhtes kohaldati VMS § 12 lg 4 p 2 põhjendusega, et neile

2004. aastal tehtud lahkumisettekirjutus on jõus ja täitmata ning nad viibivad alates 2000. aastast

Eestis ebaseaduslikult, rikkudes jätkuvalt Eestis kehtivat õiguskorda ja seadusi.

100. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul polnud õige kohaldada VMS § 12 lg 4 p 2. Kohaldada

tulnuks kaalutlusõigust võimaldavat VMS § 12 lg 10 p 4, milles sätestatakse, et välismaalasele

tähtajalise elamisloa andmisest või pikendamisest võib keelduda, kui välismaalane on rikkunud

välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis viibimise, Eestist lahkumise, Eestis töötamise või riigipiiri

ületamise tingimusi.

101. Üldkogu nõustub ringkonnakohtuga. Selles kohtuasjas tuleb kohaldada VMS § 12 lg 10 p 4, mis

on erinormiks VMS § 12 lg 4 p 2 suhtes.

VI

102. Üldkogu tunnistab kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 123 lg 5 koostoimes § 12 lg 9

p-ga 4 põhiseaduse vastaseks osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise

elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel.

103. P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamislubade andmisest keeldumise aluseks olnud VMS § 123

lõige 5 koostoimes § 12 lg 9 p-ga 4 oli põhiseaduse vastane ja P. Dmitruki ning N. Dmitruki suhtes ei

saanud kohaldada VMS § 12 lg 4 p 2. Seetõttu tuleks Politsei- ja Piirivalveameti 23. märtsi

2004. aasta otsused P. Dmitrukile ja N. Dmitrukile elamislubade andmisest keeldumise kohta

tühistada. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. veebruari 2011. aasta otsusega Politsei- ja

Piirivalveameti vaidlustatud otsused. Ringkonnakohus lähtus aga ebaõigesti sellest, et VMS § 123

lg 5 kohaldamisel on haldusorganil kaalutlusõigus. Samuti on ringkonnakohus erinevalt üldkogust

leidnud, et Politsei- ja Piirivalveameti viited Eestis elavate laste ülalpidamiskohustusele on

asjakohatud. Üldkogu hinnangul ei tingi see ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Üldkogu jätab

ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni jõusse, kuid muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt

üldkogu otsuste põhjendustele.

104. Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe

Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu