3-2-1-169-11 · Riigikohus

Kohtunik Jaak Luige eriarvamus

1. Ma ei saa nõustuda kolleegiumi seisukohaga, et kohtud jätsid põhjendatult VÕS § 1046

kohaldamata ning et au teotamist faktiväitega sätestab VÕS § 1047 lg 2.

2. PS § 45 esimese lõike esimeses lauses tagatud igaühe õigus väljendusvabadusele, s.o õigusele

levitada mis tahes sisuga informatsiooni mis tahes viisil, on piiratud põhiseaduses sätestatud au ja hea

nime teotamise keeluga (PS § 17). Väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikti käsitlemisel on

oluline silmas pidada seda, et au ja hea nime teotamise keeld ei keela au ja hea nime riivet üldse, vaid

keelab õigusvastase riive. Õigusvastast riivet nimetab põhiseadus au teotamiseks.

3. Kasutades PS § 45 esimese lõike teises lauses sisalduvat võimalust piirata väljendusvabadust au ja

hea nime kaitseks seadusega, on seadusandja au ja hea nime kahjustamise õigusvastasuse

(VÕS § 1046) sõnastanud äärmiselt ebaõnnestunult. VÕS § 1046 lg 1 kohaselt on au teotamine

õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Mil viisil on võimalik õigustada põhiseaduses

sõnaselgelt sätestatud au teotamise keelu rikkumist seaduses sätestatud asjaoludega? Sama eksitav on

VÕS § 1046 lg 2, mille kohaselt isikliku õiguse rikkumine, käsitletaval juhul au teotamine, ei ole

õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja

kolmandate isikute või avalikkuse huve. Kas nt avalikkuse huve arvestades võib kohus lugeda kellegi

au teotamise õiguspäraseks?

4. Osutatud sätete põhiseaduspärane tõlgendamine on kohtutel harva õnnestunud. Samas on au ja hea

nime kaitseks esitatud hagides põhiline õiguslik vaidlus just selles, kas väärtushinnang (riive) on

õiguspärane. Väärtushinnang on õiguspärane siis, kui riive on õigustatud (piisava aluse olemasolu

nõue). Minu arvates võiks seadusandja PS § 17 sõnastust arvestades au ja hea nime kahjustamise

õigusvastasuse sätestada uue paragrahvina (VÕS § 1046`), nt: "Au ja hea nime kahjustamine ei ole

õigusvastane, kui see on õigustatud." Ülejäänuga saab kohtupraktika suurepäraselt hakkama.

5. Au ja hea nime õigusesse on võimalik sekkuda väärtushinnangut kandva info avaldamise

tulemusena. Seega koosneb sekkumine kahest asjaolude grupist: väärtushinnangu ja selle

avaldamisega seotud asjaoludest. Asjaolude tuvastamisel tuleb neid gruppe käsitleda eraldi. Au ja

head nime kahjustav (riivet kujutav) on väärtushinnang, sõltumata sellest, kas see väärtushinnang

lähtub avaldatud andmetest (faktiväitest) või on see halvustav oma sisulise tähenduse tõttu

(hinnanguline väide, mis ei sisalda andmeid, kohtupraktikas nimetatud ka väärtusotsustuseks). Riivet

õigustavad ja avaldamist õigustavad asjaolud moodustavad tõendamiseseme.

6. Hume´i "giljotiinina" tuntud printsiibi kohaselt pole faktidest võimalik tuletada väärtushinnangulisi

väiteid. Seda formaalloogika keeles. Tavakeeles kirjeldab faktiväide (andmed) mingit sündmust,

nähtust, protsessi või kellegi tegu (käitumist). Kuid faktid võimaldavad ka positiivseid ja negatiivseid

hinnanguid. Meie mõtlemine tegeleb pidevalt saadava info kaalumise-võrdlemise-hindamisega teljel

hea või halb, kasulik või kahjulik, meeldib või ei meeldi, tunnustust või hukkamõistu vääriv, õige või

väär (käitumise kohta) jne. Meedias avaldatud infost lähtuv hukkamõist on niisiis eetiline hinnang

hageja (negatiivsetele, hukkamõistu väärivatele) isikuomadustele.

7. Seadusliku ja põhjendatud otsuse tegemine (TsMS § 435 lg 1) eeldab mh seda, et kohus on enne

materiaalõiguse kohaldamist käsitlenud lahendatavaid küsimusi TsMS § 442 lg 8 nõuetest tulenevas

loogilises järjekorras: 1) poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud; 2) tõendite hindamisel

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused; 3) seaduse kohaldamist põhjendav õiguslik hinnang.

Leian, et ka au ja hea nime (maine) kaitseks esitatud hagide lahendamisel tuleb esmalt tuvastada

asjaolud ja seejärel anda neile asjaoludele õiguslik hinnang. Seega kohus esmalt tuvastab, kas

avaldatu on au ja head nime kahjustav (selles asjas kommentaari teksti analüüs ja sellel põhineva

üldistava väärtushinnangu kirjeldus - tuvastuslik hinnanguline asjaolu), järgnevalt käsitleb kohus

väärtushinnangut (riivet) õigustavaid asjaolusid ning seejärel hindab au ja head nime kahjustava

väärtushinnangu õigusvastasust.

8. Käsitletav kommentaar on järgmine: "Kahtlemata on Teile teada asjaolu, et Tõrva ühistu endise

juhataja Tomsoni tegevuse kohta on Tõrva ühistu juhatus esitanud Valga politsei asutusele

süüteoteate, mille kohaselt kahtlustatakse Tomsonit kelmuses ja ühistu vara riisumises

märkimisväärses ulatuses."

9. Nõustun, et väide politseile süüteoteate esitamise kohta on faktiväide, mille tegelikkusele vastavus

on kontrollitav. Kolleegiumi arvates on faktiväitega üldsusele avaldatud, et ühistu on esitanud hageja

tegevuse kohta uurimisasutusele süüteoteate, milles kahtlustatakse, et hageja on ühistu juhatajana

toime pannud kriminaalkorras karistatavaid tegusid. Leian, et analüüsitav kommentaar sisaldab lisaks

süüteoteate esitamise väitele (kategooriline faktiväide, mille tegelikkusele vastavust saab jaatada või

eitada) veel väited kelmuse ja ühistu vara varguse kahtlustuse kohta (neid võiks ehk pidada

modaalseteks faktiväideteks, mis väljendavad võimalikkust, neid on võimalik põhjendada). Nii

süüteoteate esitamise väide kui ka teised nimetatud väited võimaldavad väärtusotsustusi.

Kommentaarist lähtuv väärtushinnang võiks olla nt selline: "Tomson on ilmselt seaduserikkuja, kelle

aususes võib kahelda ning keda seetõttu ei saa ettevõtluses usaldada." Kahtlemata on selline hinnang

hageja mainet kahjustav. Seega peab kohus alati vahet tegema hinnanguliste (kommentaaris võib

hinnanguliseks väiteks pidada kahtlustust ühistu vara riisumises "märkimisväärses ulatuses", kuid

üldhinnang sellest eriti ei muutu) ja faktiväidete ning nende väidete alusel tehtud üldistava

väärtushinnangu vahel.

10. VÕS § 1047 lg 2 kohaselt on au teotava asjaolu avaldamine õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda,

et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. VÕS § 1047 lg 2 käsitleb aga sõnaselgelt asjaolu

avaldamise õigusvastasust. Veelgi selgemalt ilmneb see tõsiasi VÕS § 1047 lg-st 3, mille kohaselt ei

ole andmete või asjaolu avaldamine õigusvastane, kui avaldajal, kellele asjaolu avaldati, oli

avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis

vastab võimaliku rikkumise raskusele. Seega ei saa süüteoteate esitamise asjaolu avaldamise

õiguspärasusest teha järeldust, et süüteoteate esitamise fakt ja teised kommentaari andmed on

väärtusvabad ning ei võimalda üldse mingit au ja hea nime kahjustavat väärtushinnangut. Kuna

kolleegiumi arvates puhtalt hinnangulisi väiteid, (neid, mis ei sisalda andmeid), kommentaaris ei ole,

siis VÕS § 1046 ei kohaldu. Nii jäigi lahendamata küsimus, kas kelmuse ja varguse kahtlustustel

põhinev väärtushinnang ("Tomson on ilmselt seaduserikkuja, kelle aususes võib kahelda ning keda

seetõttu ei saa ettevõtluses usaldada") on piisavalt õigustatud selle aluseks olevate asjaoludega ehk

kas see väärtushinnang on õiguspärane.

J. Luik