3-3-2-1-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-2-1-12

Otsuse kuupäev

20. juuni 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Sergey Andreevi (Sergei Andrejev) kaebus Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 24. oktoobri 2007. a otsuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-07-2303

Menetluse alus Riigikohtus

Sergey Andreevi teistmisavaldus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Sergey Andreevi teistmisavaldus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. aprilli 2008. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

30. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-2303.

Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Sergey Andreevi kaebus ja tühistada Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 24. oktoobri 2007. a otsus nr 20071431.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 3. novembri 2006. a otsusega tunnistati Sergey Andreev lühimenetluses süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust.

Pärast teadasaamist S. Andreevi soovist kasutada apellatsiooniõigust, avaldas maakohus

22. novembril 2006 kohtuotsuse tervikteksti, mille resolutiivosa kohaselt nähti ette lisaks vangistusele

ka KarS § 54 järgi lisakaristusena Eesti Vabariigi territooriumilt väljasaatmine sissesõidukeeluga 10

aastaks. Kriminaalasja otsus jõustus Riigikohtu 9. mai 2007. a määrusega, millega jäeti S. Andreevi

kaitsja kassatsioon läbi vaatamata kassatsioonitähtaja möödalaskmise tõttu ning S. Andreevi enda

kassatsioon kassatsiooni esitamise õiguse puudumise tõttu. Eesti Advokatuur tuvastas 6. märtsi

2008. a otsusega S. Andreevi kaitsja tegevuses advokaadi kutsenõuete rikkumise ja määras talle uue

kaitsja, kelle esitatud teistmisavaldust Riigikohus menetlusse ei võtnud (28. detsembri 2011. a

määrus).

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis 22. novembri 2011. a otsusega asjas nr 48132/07, et Eesti

Vabariik rikkus S. Andreevi kriminaalasja läbivaatamisel Euroopa Inimõiguste- ja Põhivabaduste

Konventsiooni art 6 lg 1. Kuigi kaebajale anti Riigikohtusse pöördumiseks õigusabi ja ta tegi kõik,

mida temalt oleks võinud eeldada, võttis talle riigi õigusabi korras määratud advokaadi poolt

kohustuste täitmata jätmine ja tekkinud olukorda heastavate tõhusate meetmete puudumine kaebajalt

juurdepääsuõiguse Riigikohtusse.

S. Andreev esitas EIK nimetatud otsusele tuginedes Riigikohtule teistmisavalduse kriminaalasjas,

mille Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendas 9. mai 2012. a otsusega asjas nr 3-1-2-2-12 (vt

käesoleva otsuse p 7).

2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tunnistas 24. oktoobri 2007. a otsusega nr 20071431

kehtetuks Sergei Andrejevi (Sergey Andreev) pikaajalise elaniku elamisloa. Otsus tugines

välismaalaste seaduse (VMS) § 149 lg 1 p-le 3 (1. oktoobrini 2010 kehtinud redaktsioon), mis

sätestas: "Pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast

tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule." Elamisloa kehtetuks tunnistamisel leidis KMA, viidates

Viru Maakohtu 3. novembri 2006. a otsusele, et toimepandud tegu arvestades kujutab isik endast

tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ning märkis kaalumisel arvesse võetavate asjaolude

hulgas ka seda, et tema suhtes on KarS § 54 alusel kohaldatud lisakaristusena väljasaatmist Eesti

Vabariigi territooriumilt koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. KMA leidis, et kuna vanglas kinni

peetaval välismaalasel ei pea olema Eestis viibimiseks seaduslikku alust, ei riku pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine S. Andreevi põhiõigusi ega riiva tema õigust perekonnaelule.

3. Tallinna Halduskohus jättis 11. aprilli 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2303 rahuldamata

S. Andreevi kaebuse KMA 24. oktoobri 2007. a otsuse tühistamiseks. Kohus leidis, et vastustaja on

kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid hinnates õiguspäraselt teostanud kaalutlusõigust ja jõudnud

järeldusele, et kaebaja kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Vastustaja ei ole

riivanud kaebaja põhiõigusi. Pikaajalise elaniku elamisluba on õigushüve, mille saamise eelduseks on

taotleja õiguskuulekas käitumine ning riigis kehtiva õiguskorra austamine ja seaduste järgimine.

Tahtlike süütegude toimepanemine kujutab ohtu avalikule korrale ning teatud juhtudel, olenevalt

kuriteost, ka riigi julgeolekule. S. Andreevile määratud lisakaristus eeldab isiku väljasaatmist ja

sissesõidukeeldu pärast vangistuse ärakandmist.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2009. a otsusega S. Andreevi apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on jõudnud

lõppjäreldustes õigete järeldusteni. Halduskohus on õigesti märkinud, et maakohtu otsus on jõustunud

ja määratud lisakaristus kehtiv. Ringkonnakohus ei saa haldusasja lahendamisel hinnata maakohtu

otsuse õiguspärasust. Kuigi KMA vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks märgiti VMS § 149 lg 1

p 3, on selle sätte suhtes erinormiks VSS § 28 lg 31, mille kohaselt välismaalase suhtes

sissesõidukeelu kohaldamisel tunnistatakse välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või

lõpetatakse välismaalase elamisõigus. Kaebajale määratud lisakaristuse tõttu puudus vastustajal seega

kaalutlusõigus elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Seetõttu pole asja lahendamisel

määrav, kas KMA on õigesti välja selgitanud tõsise ohu, mida kaebaja haldusakti andmise ajal või

vanglast vabanemisel avalikule korrale ja julgeolekule kujutab. Samuti pole oluline, kas arvesse on

võetud isiku huvi elamisloa kehtima jäämiseks.

5. Riigikohtu halduskolleegium jättis S. Andreevi kassatsioonkaebuse 2. aprilli 2009. a määrusega

menetlusse võtmata.

6. 29. detsembril 2011 kell 12.00 pidasid Lõuna Prefektuuri ametnikud Tartus Turu 56 kinni äsja

Tartu Vanglast vabanenud S. Andreevi, kellel puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks ning kehtiv

reisidokument. 29. detsembril 2011 tehti talle lahkumisettekirjutus. Arvestades, et S. Andreevi

väljasaatmist ei olnud reisidokumendi puudumise tõttu võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia

(väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §14 lg 1 ja § 18 lg 1), taotles Lõuna

Prefektuur Tartu Halduskohtult VSS § 23 lg 1 alusel luba paigutada S. Andreev

väljasaatmiskeskusesse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks

kuuks. Tartu Halduskohtu 29. detsembri 2011. a määrusega haldusasjas nr 3-11-3035 anti luba

S. Andreevi paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse. Tartu Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a

määrusega jäeti rahuldamata S. Andreevi määruskaebus ja halduskohtu määrus muutmata. Tallinna

Halduskohtu 23. veebruari 2012. a määrusega pikendati luba väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks

kuni 29. aprillini 2012 ning Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2012. a määrusega 29. juunini 2012.

7. 17. veebruaril 2012 esitas S. Andreev Viru Maakohtule avalduse kriminaalasjas nr 1-06-7995

kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamiseks. Avalduse kohaselt on vastuolu

3. novembril 2006 kuulutatud kohtuotsuse resolutsiooni ning täisotsuse resolutsiooni vahel. Esialgselt

kuulutatud resolutsiooni kohaselt on S. Andreevile määratud karistuseks vaid vangistus, kuid

22. novembril 2006 avaldatud otsuse tervikteksti resolutsiooni kohaselt määrati KarS § 54 alusel ka

lisakaristus (Eesti Vabariigi territooriumilt väljasaatmine koos sissesõidukeeluga 10 aastaks).

Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a määruse kohaselt tuleb 3. novembri 2006. a Viru Maakohtu

otsusega mõistetud karistuse täitmisel lähtuda Viru Maakohtu 3. novembril 2011 välja kuulutatud

resolutiivosast (mis ei näe ette lisakaristust). Maakohus tugines Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a

otsusele kriminaalasjas nr 3-1-2-3-09, mille kohaselt ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud

resolutiivosade kokku langema pidava teksti mittekattumise näol on tegemist kohtulahendi täitmisel

ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega.

Viidatud otsuse p 6.1. kohaselt tuleb kohtuotsuste resolutsioonide vastuolu korral aluseks võtta see,

mis kuulutati KrMS § 315 lg 4 kohaselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 9. mai 2012. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-2-12 (p 8), et

Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a täitmiskohtuniku määrus, mille kohaselt tuleb lähtuda

3. novembri 2006. a kohtuotsuse täitmisel samal päeval välja kuulutatud resolutiivosast, on

jõustunud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht õige ja kooskõlas

kriminaalkolleegiumi varasema praktikaga (viidatud otsus asjas nr 3-1-2-3-09, p 6.1). Seega on

lisakaristust puudutav ebatäpsus kõrvaldatud ja S. Andreevi lisakaristusena väljasaatmine

kriminaalasjas jõustunud kohtuotsuse alusel välistatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. S. Andreev esitas 7. märtsil 2012 Riigikohtule avalduse, mille kohaselt ta soovib teista Tallinna

Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2009. a otsust haldusasjas nr 3-07-2303. Avaldusest ja selle lisadest

nähtuvalt peab S. Andreev teistmise aluseks Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a määrust, mille

kohaselt on täitmiskohtunik selgitanud, et täitmisele kuulub kriminaalasjas tehtud otsuse 3. novembril

2006 kuulutatud resolutsioon, millega S. Andreevile nähti karistusena ette vangistus, mitte aga

22. novembril 2006 esitatud kohtuotsuse tervikteksti resolutsioon, mille kohaselt määrati

S. Andreevile ka lisakaristus KarS § 54 järgi. S. Andreev taotleb ringkonnakohtu otsuse teistmist

haldusasjas seetõttu, et tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise üle toimunud kohtuasjas on

otsustamisel lähtutud kriminaalasja otsuse resolutsioonist, mis nägi ette ka lisakaristusena Eesti

Vabariigi territooriumilt väljassaatmise koos sissesõidukeeluga 10 aastaks. Täitmiskohtuniku määruse

järgi ei kuulu aga täitmisele kohtuotsuse resolutsioon lisakaristuse osas.

9. Politsei- ja Piirivalveameti (KMA õigusjärglane vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse § 1055 lg-

le 4) vastuses palutakse jätta teistmisavaldus rahuldamata. Vastustaja leiab, et avaldaja suhtes pole

ilmnenud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus pikaajalise

elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise üle toimunud vaidluses. Samuti möönab vastustaja, et asjas

ei ole vaidlust selles, et S. Andreevi pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati kehtetuks seoses talle

mõistetud lisakaristusega. Haldusorgan on pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistades

lähtunud asjaolust, et S. Andreevit karistati kriminaalkorras tahtliku kuriteo toimepanemise eest. PPA

keeldus 18. novembri 2011. a otsusega nr 15.3-04/548 S. Andreevile tähtajalise elamisloa andmisest

VMS § 124 lg 2 p 7 alusel, kuna ta on toime pannud kuriteo, mille eest on mõistetud vangistus

kestusega üle ühe aasta ja tema karistus ei ole kustunud. Vanglast vabanemisel puudus S. Andreevil

seaduslik alus Eestis viibimiseks. Talle ei saa teha seadustamisettekirjutust VSS § 9 lg 1 p 3 alusel,

kuna ta on süüdi mõistetud raske tahtliku isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Oma õigusvastase

käitumisega on S. Andreev näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ja

põhiseaduslike väärtuste suhtes ning teda võib pidada avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust ja

Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve ohustavaks isikuks. VSS § 9 lg-s 6 sätestatud alused

õigustavad lahkumisettekirjutuse tegemist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Teistmise alused halduskohtumenetluses on sätestatud HKMS § 240 lg-s 2. Praegusel juhul peab

avaldaja teistmise aluseks maakohtu täitmiskohtuniku määrust, kus selgitati, milline tema

kriminaalasja otsuse kahest vastuolulisest resolutsioonist kuulub täitmisele, ning leiti, et täitmisele

kuulub resolutsioon, millega ei ole ette nähtud lisakaristust.

11. HKMS § 240 lg 2 p 6 kohaselt esineb halduskohtumenetluses tehtud kohtulahendi teistmise alus,

kui kohtulahend põhineb varem tehtud kohtulahendil, mis on tühistatud või muudetud.

12. Nimetatud sätte kohaldamise üheks eelduseks on, et lahend, mille teistmist soovitakse, põhineks

mõnel varasemal kohtulahendil. Avaldaja soovib teista haldusasjas tehtud kohtuotsust, milles tema

pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasuse üle toimunud vaidluses on kohtud

tuginenud maakohtu ülalmainitud otsuse resolutsioonile, millega määrati ka lisakaristus. Haldusasja

lahendid, mille teistmist avaldaja soovib, ei põhine küll otsesõnu kriminaalasjas tehtud lahendil, kuid

oluliseks argumendiks vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse hindamisel oli kriminaalasja lahendiga

mõistetud karistuse, sh lisakaristuse olemasolu. Seejuures on ringkonnakohus lisakaristusele viidates

asunud seisukohale, et kehtiva väljasõidukohustuse tõttu puudus haldusorganil pikaajalise elaniku

elamisluba kehtetuks tunnistades kaalumisruum.

13. HKMS § 240 lg 2 p 6 kohaldamine eeldab ka, et varasem kohtulahend, millel teistetav

kohtulahend põhineb, oleks tühistatud või muudetud. Praegusel juhul ei ole küll maakohtu otsust

tühistatud ega muudetud ning tuleb möönda, et endiselt on kriminaalasjas nr 1-06-7995 jõus kaks

erineva sisuga resolutsiooni sisaldavat otsust. Seejuures ei ole senises kriminaalmenetluses tühistatud

S. Andreevile mõistetud lisakaristust. KrMS § 409 kohaselt on jõustunud kohtuotsust ja -määrust

kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. Kohtuotsus või -määrus pööratakse

täitmisele, kui see on jõustunud ja kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (KrMS § 410 lg 1). Kehtiv

õigus ei sisalda regulatsiooni juhuks, kui üheaegselt on samas asjas jõus mitu erineva resolutsiooniga

kohtulahendit ning seni on kohtud taolisi olukordi lahendanud kohtuotsuste täitmist selgitades.

Riigikohtu kriminaalkolleegium (otsused kriminaalasjades nr 3-1-2-3-09 ja nr 3-1-2-2-12) on leidnud,

et ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade kokku langema pidava teksti

mittekattumise näol on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt

KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega.

Täitmiskohtuniku kõnealune määrus ei ole kohtulahend, mis tühistaks või muudaks jõustunud

kohtuotsust kriminaalasjas ja välistaks jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis määratud karistuse.

Täitmiskohtuniku lahendil on aga määrav tähtsus kohtuotsuse täitmise seisukohast, sealhulgas

praeguse juhtumi puhul küsimuses, kas täitmisele kuulub resolutsioon lisakaristuse osas. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. mai 2012. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-2-12 (p 8) märgiti, et Viru

Maakohtu 21. veebruari 2012. a täitmiskohtuniku määrus, mille kohaselt tuleb lähtuda 3. novembri

2006. a kohtuotsuse täitmisel samal päeval välja kuulutatud resolutiivosast, on jõustunud ja kooskõlas

kriminaalkolleegiumi varasema praktikaga (otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-3-09, p 6.1). Kuna

jõustunud lahendi kohaselt kriminaalasjas ei kuulu praegusel juhul täitmisele kriminaalasja otsuse

lisakaristust sisaldav resolutsioon, ei pea kolleegium võimalikuks, et lisakaristust sisaldavale

resolutsioonile tuginetaks S. Andreevi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega

seonduvas haldus- ja halduskohtumenetluses.

14. Eelnevale tuginedes leiab kolleegium, et Viru Maakohtu 21. veebruari 2012. a täitmiskohtuniku

määrust kriminaalasjas nr 1-06-7995 tuleb pidada teistmise aluseks HKMS § 240 lg 2 p 6 tähenduses.

15. Avaldaja soovib teista kohtulahendit, millega jäeti rahuldamata tema kaebus pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks.

16. Vaidlustatud otsuse tegemisel tugines KMA 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 149 lg 1 p-le 3,

mis sätestas: "Pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks kui välismaalane kujutab endast

tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule."

VMS § 149 lg 2 nägi ette, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel sama

paragrahvi 1. lõike punktis 3 sätestatud alusel kaalutakse välismaalase poolt toimepandud

õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase

Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise

tagajärgi välismaalase ja tema pereliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.

Eelnevast nähtub, et KMA-l oli pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel ulatuslik kaalumisruum.

KMA oli VMS § 149 lg 1 p 3 kohaldamiseks esmalt asjaolude kogumi põhjal pädev hindama, kas

tegemist on tõsise ohuga avalikule korrale ja julgeolekule ning seejärel erinevate huvide kaalumise

tulemusena otsustama elamisloa kehtetuks tunnistamise. Seejuures pidi haldusorgan sisustama mõiste

"tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule".

17. VVS § 28 lg 31 kohaselt tunnistatakse välismaalase suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel

välismaalase elamisluba või viisa kehtetuks või lõpetatakse välismaalase elamisõigus.

Ringkonnakohus leidis, et nimetatud sätte kohaldatavuse tõttu oli elamisloa kehtetuks tunnistamisel

kaalumine välistatud. Nimetatud sättele KMA elamisluba kehtetuks tunnistades ei tuginenud.

Ringkonnakohtu arvates on õigusliku alusena selle sätte märkimata jätmine vormiviga, mis ei too

HMS §-st 58 tulenevalt kaasa haldusakti tühistamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 9. mai 2012. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-2-12, tuginedes

täitmiskohtuniku määrusele, et S. Andreevi lisakaristusena väljasaatmine kriminaalasjas jõustunud

kohtuotsuse alusel on välistatud. Täitmiskohtuniku jõustunud määruse valguses ei ole elamisloa

kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamisel praegusel juhul enam põhjendatud tugineda VVS

§ 28 lg-le 31 ning seetõttu on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et KMA-l puudus elamisloa kehtetuks

tunnistamisel kaalumisruum. KMA vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks olnud VMS § 149 lg 1 p 3

nägi kaalutlusotsustuse tegemiseks ette isikust lähtuva ohu hindamise, kuid ei sidunud seda

selgesõnaliselt süüdimõistmisega kriminaalasjas ega mõistetud karistuse olemusega.

18. KMA märkis vaidlustatud otsuse p-s 8 järgmist: "Sergey Andreev'i pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamisel arvestatakse tema poolt toime pandud kuriteo liiki, raskusastet,

ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu karistusregistris ning arvesse on võetud Sergey

Andreev'i Eestis elamise kestvust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise

tagajärgi talle ja tema pereliikmete jaoks ja sidemeid Eestiga. Samuti arvestatakse asjaolu, et Sergey

Andreev'i alaline elamisluba (alates 01.06.2006 pikaajalise elaniku elamisluba) kehtis alates

06.04.2000 ning alates 30.12.2005 kannab Sergey Andreev reaalset 6-aastast vabaduskaotuslikku

karistust kinnipidamiskohas ning lisakaristusena on kohaldatud väljasaatmist Eesti Vabariigi

territooriumilt koos sissesõidukeeluga 10 aastaks."

Kriminaalasjas mõistetud lisakaristus (Eesti Vabariigi territooriumilt väljasaatmine koos

sissesõidukeeluga) võib iseenesest olla asjakohane argument elamisloa kehtetuks tunnistamise

otsustamisel. Olukorras, kus jõustunud lahendi kohaselt kriminaalasjas ei kuulu seda karistust ette

nägev resolutsioon täitmisele, tuleb kaalumisel lisakaristusest lähtumist pidada aga asjakohatuks.

19. HMS § 4 lg 2 kohaselt teostatakse kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse

eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib

halduskohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 1 ls 1).

Vaidlustatud otsuse põhjendustest ei nähtu, millist kaalu mõni loetletud kaalutlustest otsustamisel

omas. Samuti ei järeldu, kuivõrd määravaks pidas haldusorgan otsustamisel nüüdseks asjakohatuks

osutunud lisakaristust. Vastustaja möönab ka teistmismenetluses Riigikohtule esitatud vastuses

elamisloa kehtetuks tunnistamise seost lisakaristusena mõistetud väljasaatmisega. Seega ei ole kohtul

võimalik võtta seisukohta, kas haldusorgan oleks asjakohatut argumenti arvesse võtmata teinud

samasuguse lõppjäreldusega otsustuse. Vaidlustatud otsuse põhjendustele tuginedes ei saa

kolleegiumi hinnangul välistada, et haldusorgan võinuks teha teistsuguse otsustuse juhul, kui ta

poleks ekslikult lähtunud lisakaristust ette nägevast kohtuotsuse resolutsioonist. Seetõttu leiab

kolleegium, et kirjeldatud kaalumisviga tingib KMA vaidlustatud otsuse tühistamise.

20. Arvestades vastustaja poolt teistmismenetluses esitatud väiteid, märgib kolleegium, et praeguses

asjas varem kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise

õiguspärasusele antavat hinnangut ei saa mõjutada S. Andreevile tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumine praegu kehtiva VMS § 124 lg 2 p 7 alusel, kuna nimetatud sätetest tuleneva kaalumise

puhul võetakse aluseks erinevaid asjaolusid. Küll aga peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et ka

kehtiva välismaalaste seaduse pikaajalise elaniku elamisloa regulatsioon võimaldab sarnaselt varem

kehtinuga tunnistada elamisloa kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale või

riigi julgeolekule (VMS § 241 lg 1 p 2).

21. Kui Riigikohus leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud, tühistab ta HKMS § 245 lg-st 2

tulenevalt teistetava kohtulahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks sellesse alama astme

kohtusse, kus kohtulahend oli tehtud. Kui teistetava haldusasja asjaolud on selged, muudab

Riigikohus alama astme kohtu lahendit või tühistab selle ning teeb uue otsuse või määruse (lg 3).

22. Esitatud teistmisavaldusest nähtuvalt palub avaldaja tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-07-2303. Haldusasja materjalidest

ilmneb, et avaldaja eesmärk on saavutada vaidlustatud KMA otsuse tühistamine.

Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue

otsuse, millega rahuldab S. Andreevi kaebuse ja tühistab KMA 24. oktoobri 2007. a otsuse

nr 20071431. Teistmisavalduse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving