3-2-1-83-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-83-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. juuni 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi ELVESO hagi Tarmo Vesbergi ja Marko Tederi

vastu põhivõla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-12314

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi ELVESO kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4479 eurot 86 senti (70 094 krooni 55 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts ELVESO (registrikood 10096975), esindaja

vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostjad Tarmo Vesberg (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Marko Teder

(isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper

Asja läbivaatamise kuupäev

4. juuni 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-12314

muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata kassatsioonkaebuselt 7. märtsil 2012 tasutud kautsjon 69 (kuuskümmend üheksa)

eurot 49 senti riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Aktsiaseltsi ELVESO kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts ELVESO (hageja) esitas 6. septembril 2010 Tarmo Vesbergi (kostja I) ja Marko Tederi

(kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 4479 eurot 86 senti

(70 094 krooni 55 senti), hagi esitamise aja seisuga viivise 284 eurot 10 senti (4445 krooni 20 senti)

ja alates hagi esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivise 8% tasumata põhivõlalt aastas.

Alternatiivselt palus hageja kohustada kostjaid võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 alusel andma

alusetult saadu hagejale välja.

16. märtsil 2011 täpsustas hageja oma nõuet ja palus mõista kostjatelt solidaarselt välja põhivõla

4469 eurot 25 senti ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1284 eurot 48 senti.

Samuti palus hageja mõista kostjatelt alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni välja põhivõla

1697 euro 44 sendi suuruselt osalt viivise 0,15% päevas iga viivitatud päeva eest ja põhivõla

2771 euro 81 sendi suuruselt osalt viivise 0,06% päevas iga viivitatud päeva eest. Alternatiivselt

palus hageja mõista kostjatelt VÕS § 1018 alusel välja käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste

hüvitamiseks 4469 eurot 25 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 272 eurot

27 senti ja alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Q Vara OÜ korteriomandite kaasomandi eseme valitsejana

1. veebruaril 2006 soojusenergia ostu-müügilepingu ja 29. märtsil 2006 veevarustuse ja heitvee

ärajuhtimise teenuste müügilepingu. Q Vara OÜ andis valitseja õigused üle Q Haldus OÜ-le.

Nimetatud lepingute alusel osutas hageja Harjumaal Rae vallas Jüri alevikus Võsa 15 asuvate

korterelamute korteriomanikele veevarustuse ja reovee ärajuhtimise ning soojusenergia teenuseid.

Korteriomanikud jätsid hageja korduvatest meeldetuletustest hoolimata 31. augustist 2009 kuni

31. detsembrini 2009 tarbitud teenuste eest tasumata.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 8 lg 1 järgi saavad vee-ettevõtja ja

võrguettevõtja kliendiks olla vaid kinnisasja omanikud. Kui maa on kaasomandis, sõlmitakse

ÜVVKS § 8 lg 5 järgi ühisveevärgivee võtmiseks või reovee ühiskanalisatsiooni juhtimiseks üks

kirjalik leping kaasomanike enamuse otsuse alusel. Kuna Q Vara OÜ sõlmis soojusenergia

müügilepingu ning veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste müügilepingu korteriomandiseaduse

(KOS) § 21 lg 2 p 1 järgi kinnistu kaasomanike nimel, on lepingutest tulenevad õigused ja

kohustused tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 1 järgi korteriomanikel, sh kostjatel,

mitte valitsejal, kuigi lepingutes on kliendiks ekslikult märgitud Q Vara OÜ.

KOS § 21 lg 2 p 1, TsÜS § 115 lg 1 ja mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 2 lg 2 järgi

vastutavad kinnistu kaasomanikud hagejaga sõlmitud lepingute täitmise eest solidaarselt. Asjaolul, et

kostjad on tarbitud teenuste eest kinnistu valitsejale väidetavalt tasunud, ei ole praeguse vaidluse

lahendamisel tähtsust, sest valitseja ei ole hagejale raha üle kandnud.

Kui hageja ja kostjate vahel ei ole lepingulisi suhteid, on kostjatele soojusenergia müügi ning

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste osutamise korral tegemist käsundita asjaajamisega, mis

vastab kostjate huvile ja nende tegelikule tahtele, ning kostjad on selle heaks kiitnud. VÕS § 1023

lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja

vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest.

Lisaks põhivõlale tuleb kostjatel tasuda hagejale soojusenergia ostu-müügilepingu p 13 järgi viivist

0,06% tasumata summalt päevas ning veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste müügilepingu

p 16 järgi viivist 0,15% tasumata summalt päevas. Kui poolte vahel ei ole lepingulist suhet, peavad

kostjad tasuma viivist VÕS § 113 alusel.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Hagi on esitatud valede kostjate vastu, sest kostjatel ei ole hagejaga lepingulisi suhteid ja hageja ei

ole neile kunagi arveid esitanud. Hagejal saab olla nõue Q Vara OÜ või Q Haldus OÜ vastu, sest

hageja sõlmis lepingud Q Vara OÜ-ga, kes andis hiljem Võsa 15 asuvate korterelamute haldamise üle

Q Haldus OÜ-le. Korteriomanikud on tasunud vaidlusalusel ajavahemikul kõik Q Haldus OÜ esitatud

arved. Hageja ei ole oma nõuet kostjate vastu tõendanud.

17. novembril 2009 toimunud asutamiskoosolekul otsustati luua Korteriühistu Võsa 15.

Korteriühistu juhatuse liikmeteks on kostjad ja Urmas Adson. 2009. aasta detsembris sai korteriühistu

juhatus teada, et Q Haldus OÜ ei ole hageja ees oma kohustusi täitnud. Seetõttu lõpetasid

korteriomanikud Q Haldus OÜ-lt haldusteenuse ostmise ning sõlmisid 1. jaanuaril 2010

haldusteenuse saamiseks lepingu OÜ-ga Majavara Haldus. Alates 1. jaanuarist 2010 osutatud

teenuste eest on samuti tasutud.

Hageja ei ole põhistanud, milles seisnes käsundita asjaajamine, kes on soodustatud isikuks ning kes

peab asjaajamise heaks kiitma. Käsundita asjaajaja peab enne asjaajamisele asumist sellest

kavatsusest soodustatule teatama ja ootama ära soodustatu otsuse asjaajamise kohta. Hagejal olid

31. detsembrini 2009 lepingulised suhted Q Haldus OÜ-ga ja seejärel Korteriühistuga Võsa 15.

Kostjatele on arusaamatu, miks esitas hageja hagi üksnes kostjate vastu, kuigi hageja osutas teenust

kõigile Võsa 15 asuvate elamute korteriomanikele.

3. Maakohus jättis 17. juuni 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et hageja müüs hageja ja Q Vara OÜ vahel 1. veebruaril 2006 sõlmitud lepingu

alusel tarbimiskohas Võsa 15a, 15b ja 15c soojusenergiat AS-ile Q Vara (enne ümberkujundamist

Q Vara OÜ). AS Q Vara andis Võsa 15a, Võsa 15b ja Võsa 15c korterelamute haldamise üle

Q Haldus OÜ-le, kellele hageja müüs soojusenergiat kuni 31. detsembrini 2009. Alates 1. jaanuarist

2010 müüb hageja soojusenergiat Korteriühistule Võsa 15.

Hageja müüs hageja ja Q Vara OÜ vahel 29. märtsil 2006 sõlmitud veevarustuse ja heitvee

ärajuhtimise teenuse müügilepingu alusel veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenust Võsa 15

asuvas arenduspiirkonna elamukvartalis AS-ile Q Vara (enne ümberkujundamist Q Vara OÜ).

AS Q Vara andis Võsa 15a, Võsa 15b ja Võsa 15c korterelamute haldamise üle Q Haldus OÜ-le,

kellele hageja müüs veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenust kuni 31. detsembrini 2009. Alates

1. jaanuarist 2010 müüb hageja veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenust Korteriühistule Võsa 15.

Kostja I omandas 14. juulil 2005 Q Vara OÜ-lt 934/30268 mõttelist osa Võsa 15 asuvast kinnisasjast

ja reaalosana eluruumi nr 2 elamus Võsa 15a. Kostja II omandas 24. jaanuaril 2006 Q Vara OÜ-lt

934/30268 mõttelist osa Võsa 15 asuvast kinnisasjast ja reaalosana eluruumi nr 7 elamus Võsa 15b

(1/2 kaasomandist).

Osa elamute Võsa 15a, Võsa 15b ja Võsa 15c korteriomanikest, sh kostja II, sõlmisid Q Vara OÜ-ga

elamute haldamise lepingu. Haldusteenuse hulka kuulus ka kommunaalteenuste osutamise ja

tarbimise jälgimine, arvestite ja mõõtjate näitude kogumine ja edastamine, maksete kogumine

kasutajatelt, sh makseteatiste koostamine ja väljastamine, ning arveldamine teenuse osutajatega.

AS Q Vara andis Võsa 15a, Võsa 15b ja Võsa 15c korterelamute haldamise üle Q Haldus OÜ-le, kes

esitas vaidlusalusel ajavahemikul korteriomanikele arved mh vee- ja kanalisatsiooniteenuse, vee

soojendamise ning kaugkütte eest.

17. novembril 2009 toimunud asutamiskoosolekul moodustasid Võsa 15a, Võsa 15b ja Võsa 15c

korteriomanikud Korteriühistu Võsa 15, mis kanti 15. detsembril 2009 äriregistrisse. Kuna

korteriühistu juhatuse liikmetele sai detsembris 2009 teatavaks, et Q Haldus OÜ ei ole täitnud oma

kohustusi hageja ees, lõpetasid korteriomanikud Q Haldus OÜ-lt haldusteenuse ostmise ja sõlmisid

1. jaanuaril 2010 uue halduslepingu OÜ-ga Majavara Haldus. Alates 2010. a jaanuarist on Majavara

Haldus OÜ väljastanud Korteriühistu Võsa 15 nimel arveid korteriühistu liikmetele ja viimased on

need ka tasunud.

Eeltoodut arvestades ei tegutsenud Q Vara OÜ hagejaga lepinguid sõlmides kaasomandi valitsejana

korteriomandiseaduse mõttes ja hagejal ei ole kostjatega lepingulist suhet. Hagejal oli lepinguline

suhe AS-iga Q Vara, hiljem Q Haldus OÜ-ga ning nüüd Korteriühistuga Võsa 15. Seega on hagi

esitatud valede kostjate vastu.

Kostjate ja Urmas Adsoni 10. augusti 2009. a volikiri ei tõenda, et Q Vara OÜ oli kaasomandi

valitseja. KOS § 20 lg 1 järgi nimetatakse valitseja ametisse korteriomanike häälteenamusega. Hageja

ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et Võsa 15a, Võsa 15b ja Võsa 15c

korteriomanikud nimetasid Q Vara OÜ ametisse valitsejana või et Q Vara OÜ andis oma valitseja

õigused ja kohustused üle Q Haldus OÜ-le. KOS § 21 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi on valitsejal õigus kõigi

korteriomanike nimel korteriomanike ühiste asjade puhul nõuda sisse ja rahuldada nõudeid ning teha

volituse piires tehinguid ning esitada kohtus ja kohtuväliselt nõudeid korteriomanike otsusega

volitatud ulatuses. Seega on osundatud seadusesätte kohaselt valitseja õigustatud korteriomanike

ühiste asjade puhul sisse nõudma nõudeid ja esitama neid kohtus kõigi korteriomanike, mitte enda

nimel, olles seejuures kõigi korteriomanike esindaja.

Kostjad ei vastuta hageja ees käsundita asjaajamise sätete järgi, sest hagejal olid lepingud esialgu

Q Vara OÜ-ga, seejärel 31. detsembrini 2009 Q Haldus OÜ-ga ning nüüd Korteriühistuga Võsa 15.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Maakohus hindas valesti asjas esitatud tõendeid ja andis asjaoludele väära

hinnangu, mistõttu asus valele seisukohale, et hagejal ei ole kostjatega lepingulist suhet, kuna

Q Vara OÜ ega Q Haldus OÜ ei tegutsenud valitsejana. Samuti on maakohtu otsus vastuoluline.

5. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. veebruari 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga, kordamata maakohtu põhjendusi.

Maakohus asus õigesti seisukohale, et poolte vahel pole lepingulisi suhteid ning Q Vara OÜ-d ega

Q Haldus OÜ-d ei saa pidada Võsa 15 asuvate elamute valitsejaks KOS § 20 lg 1 mõttes.

Hageja tugines nõuet esitades 1. veebruari 2006. a soojusenergia ostu-müügilepingule ja 29. märtsi

2006. a veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse müügilepingule. Mõlema lepingu poolteks olid

hageja ja Q Vara OÜ. Õige ei ole hageja väide, et Q Vara OÜ sõlmis lepingud Võsa 15

korteriomanike nimel valitsejana.

Korteriomanike ja valitseja vahel võib olla käsundussuhe VÕS § 619 lg 1 järgi ning õigussuhe võib

vastata ka komisjonilepingu (VÕS § 692) tunnustele, kuid lepingulise suhte olemasolu tuleb

tõendada. Valitseja nimetamise ja tagandamise otsustavad KOS § 20 lg 1 järgi korteriomanikud

häälteenamusega, kusjuures valitseja võib nimetada ametisse kuni viieks aastaks. Hageja ei ole

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et korteriomanikud oleksid nimetanud valitsejaks Q Vara OÜ, ega

selle kohta, et nad aktsepteerisid Q Vara OÜ-d või Q Haldus OÜ-d valitsejana.

Haldaja ja valitseja on erinevad õiguslikud mõisted. Toimiku materjalid kinnitavad, et hageja sai aru,

kes on lepingupooleks, ja esitas arved osutatud teenuste eest tasumiseks Q Vara Haldus OÜ-le.

Veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse müügilepingu p 15 järgi tuli arved esitada kliendile,

s.o Q Vara OÜ-le. Ka soojusenergia ostu-müügilepingust nähtub, et lepingupooleks oli Q Vara OÜ.

Lepingutest ei nähtu, et Q Vara OÜ oli korteriomanike valitseja või et ta esindas kostjaid. Hageja

viidatud 22. veebruari 2006. a lepingust nr HA-200593 ilmneb, et Q Vara OÜ osutas kostjale II ja

Raili Kiviväljale (Võsa 15b-7 asuva korteriomandi kaasomanikele) haldusteenust hoone haldamisel.

Ka sellest lepingust ei tulene, et Q Vara OÜ oli valitseja KOS § 20 lg 1 mõttes. Toimiku materjalidest

ei nähtu, et sarnane leping oleks sõlmitud kostjaga I. Asjaolu, et kostjad korteriomanikena kasutasid

hageja osutatud teenust, ei anna alust hagi rahuldada. Teenuste kasutamise eest tasusid kostjad

Q Vara OÜ-le ja seejärel Q Haldus OÜ-le, kuid see ei tõenda, et nimetatud äriühingud olid hagejaga

sõlmitud lepingutes kostjate esindajaks.

Riigikohus asus 30. novembril 2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04 tehtud otsuses seisukohale, et soojuse

müügilepingu võib nagu iga muu võlaõigusliku lepingu sõlmida põhimõtteliselt iga isik, kes soovib

müügilepingu alusel kohustusi võtta, kuid võrguettevõtja ei ole kohustatud sõlmima eraldi lepinguid

korteriomanikega. Hageja aktsepteeris kliendina ja lepingupoolena Q Vara OÜ-d ja seejärel

Q Haldus OÜ-d. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikutel õigus otsustada, kas ja kellega

ning millistel tingimustel leping sõlmida. Seega oli hagejal õigus otsustada, kellega ta lepingu sõlmib.

Hageja viide ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele ei anna alust tõlgendada vaidlusaluseid

lepinguid teisiti.

Õige on, et osutatud teenuse eest tuleb tasuda, kuid toimiku materjalid ei tõenda, et kostjad jätsid

teenuse eest tasumata. Kostjate väitel ja nende esitatud tõenditest nähtuvalt on nad teenuse eest

Q Vara OÜ-le ja seejärel Q Haldus OÜ-le tasunud. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Hageja

väidetest ei nähtu, mis takistas tal esitada nõuet lepingu poole vastu ning millest tuleneb kostjate

vastutus. Kostjad on oma vastuväidetes juhtinud tähelepanu, et hageja ei ole neile esitanud ühtegi

arvet ega ühtegi dokumenti, mis tõendaks nõude alust, sisu või suurust. Hageja ei ole kostjate

vastuväiteid ümber lükanud.

Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostjate vastu esitatud hagi ei saa rahuldada ka käsundita

asjaajamise sätete järgi, sest hageja oli sõlminud lepingud Q Vara OÜ-ga ja seejärel Q Haldus OÜ-ga.

Riigikohus asus 30. aprillil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08 tehtud otsuses seisukohale, et käsundita

asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud

lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult. Hagejal oli õigus nõuda tasu Q Vara OÜ-lt,

seejärel Q Haldus OÜ-lt ja praegusel ajal Korteriühistult Võsa 15. Hageja on ka nimetatud isikutele

arved esitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada

ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asi ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi, kui

jättis otsuse olulises ulatuses põhjendamata, tõendid analüüsimata ja hageja väidetele vastamata.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väitega, et pooltel oli lepinguline suhe

ning et Q Vara OÜ ja Q Haldus OÜ tegutsesid Võsa 15a, 15b ja 15c korterelamute valitsejana. Samuti

ei arvestanud ringkonnakohus lepinguid tõlgendades asjaolu, et ühisveevärgivee võtmise ja reovee

ärajuhtimise, samuti soojusenergia müügi korral saavad lepingupooleks olla vaid korteriomanikud või

korteriühistu. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et asjas ei ole tõendatud, et korteriomanikud

aktsepteerisid Q Vara OÜ-d ja Q Haldus OÜ-d valitsejana, kuigi kostjad andsid neile mõlemale

volituse sõlmida lepinguid ning ka aktsepteerisid sõlmitud lepinguid. Ringkonnakohtu otsus on

vastuoluline osas, milles ringkonnakohus leiab ühelt poolt, et kostjad on teenuse eest tasunud, kuid

märgib samas, et kostjad ei ole hagejale tasunud.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et pooltel ei ole lepingulisi suhteid. Isegi juhul, kui see

oleks õige, oleks ringkonnakohus pidanud hagi rahuldama käsundita asjaajamise sätete alusel.

8. Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kostjate arvates ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud, sh on ringkonnakohus hinnanud kõiki tõendeid ja esitatud asjaolusid

ning vastanud hageja väidetele.

Kohtud asusid õigesti seisukohale, et poolte vahel ei ole lepingulist suhet. Lepingu tõlgendamise

sätete alusel ei ole võimalik teha kindlaks, et kostjad on lepingu pooleks. Asjaolu, et hageja müüs

teenuseid Võsa 15a, 15b ja 15c asuvate korterelamute tarvis, ei tähenda, et Q Vara OÜ või

Q Haldus OÜ oli Võsa 15 asuvate elamute valitseja. Samuti ei saa sellist järeldust teha lepingutest,

millega kostjad volitasid Q Vara OÜ-d ja Q Haldus OÜ-d. Korteriomanike üldkoosolek ei ole

valitsejat nimetanud ja hageja ei saa seda nende asemel ise teha.

Hageja ei ole kassatsioonkaebuses näidanud, milliseid materiaalõiguse norme kohtud vääralt

kohaldasid. Kohtud tuvastasid õigesti, et pooltel ei ole lepingust tulenevaid õigusi ega kohustusi. Hea

usu põhimõttega ei oleks kooskõlas, kui kostjad peaksid tasuma saadud teenuste eest kaks korda.

Õige on kohtute seisukoht, et asjas ei tule kohaldada käsundita asjaajamise sätteid, sest hagejal on

õigus nõuda lepingupoolelt lepingu täitmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust

tühistada. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi nii ringkonna- kui ka maakohtu otsuse põhjendusi

ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et 1. veebruari 2006. a soojusenergia müügilepingu ja 29. märtsi

2006. a veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse müügilepingu alusel müüs hageja

31. detsembrini 2009 Võsa 15 asuvate elamute tarvis soojusenergiat ning osutas veevarustuse ja

heitvee ärajuhtimise teenust. Nimetatud lepingute pooleks on märgitud ühelt poolt hageja ja teiselt

poolt Q Vara OÜ, kes andis korterelamute haldamise üle Q Haldus OÜ-le. Q Haldus OÜ esitas vee- ja

kanalisatsiooniteenuse, vee soojendamise ja kaugkütte eest arveid korteriomanikele. Nimetatud

teenuste osutamise eest ajavahemikul 31. augustist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 on kostjad

Q Haldus OÜ esitatud arvete alusel Q Haldus OÜ-le tasunud. Hagejale on aga nimetatud

ajavahemikul osutatud teenuste eest jäänud 4469 eurot 25 senti tasumata. Hageja soovib, et võla

tasuks kaks korteriomanikku (kostjad), mitte Q Haldus OÜ.

Hageja arvates tuleb hagi kahe korteriomaniku vastu rahuldada, sest korteriomanikke saab pidada

1. veebruari 2006. a soojusenergia müügilepingu ja 29. märtsi 2006. a veevarustuse ja heitvee

ärajuhtimise teenuse osutamise lepingu pooleks, kuna korteriomanikud aktsepteerisid algul

Q Vara OÜ ja hiljem Q Haldus OÜ tegutsemist korteriomandite kaasomandi osa valitsejana

korteriomandiseaduse mõttes ning kuna selliste lepingute pooleks saavad seaduse järgi olla üksnes

korteriomanikud või korteriühistu. Hageja hinnangul asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et

pooltel ei olnud lepingulisi suhteid, ning ringkonnakohtu väär seisukoht põhineb hageja arvates

tõendite hindamata jätmisel. Kolleegium hagejaga ei nõustu.

11. Maakohus hindas kõiki asjas esitatud tõendeid ja asus nende alusel põhjendatult seisukohale, et

hagi on esitatud valede kostjate vastu, sest 1. veebruari 2006. a soojusenergia müügilepingu ja

29. märtsi 2006. a veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse osutamise lepingu pooleks ei olnud

kostjad. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ega pidanud otsust täiendavalt põhjendama.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja

järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi oma

otsust põhjendama, kuid peab märkima, et nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega. Seda

on ringkonnakohus ka teinud.

12. Hageja viited ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätetele ning Riigikohtu 30. novembril

2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04 tehtud otsusele ei anna alust jõuda asjas teistsugusele järeldusele.

Vee-ettevõtja kliendiks saab ÜVVKS § 8 lg 1 järgi olla kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse

alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle kinnistu veevärk või

kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga vastava torustikühenduse kaudu ja

kellega vee-ettevõtja on sõlminud lepingu ühisveevärgivee võtmiseks või reovee ärajuhtimiseks.

Kolleegium asus 30. aprillil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08 tehtud otsuse p-s 14 seisukohale, et

ühisveevärgist vee võtmise ja reovee ühiskanalisatsiooni juhtimise lepingu poolteks saavad olla

korteriomanikud ühiselt, sh volitatud esindaja kaudu või ka korteriühistu oma nimel. Ülalmärgitu ei

tähenda kolleegiumi arvates siiski seda, et praeguses asjas tuleb lugeda 29. märtsi 2006. a

veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse müügilepingu pooleks korteriomanikud. Eeltoodu

tähendab seda, et vee-ettevõtjal on kohustus sõlmida leping sättes nimetatud isikutega, mitte seda, et

vee-ettevõtja saaks viidatud sätte alusel lugeda muu isikuga sõlmitud lepingus lepingupooleks sättes

nimetatud isikud.

Samuti ei saa kaugkütteseaduse sätetest ega Riigikohtu 30. novembril 2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-111-

04 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest järeldada, et hagejal oli soojusenergia müügileping

korteriomanikega. Riigikohus asus nimetatud lahendi p-s 22 seisukohale, et võrguettevõtjal on

kaugkütteseaduse § 2 p 9, § 8 lg 1 ja § 11 lg 4 järgi kohustus sõlmida soojusenergia müügileping

samade isikutega, kellega on sõlmitud liitumisleping, s.o tarbijapaigaldise omanike või valdajatega.

Seega võivad müügilepingu sõlmimist nõuda esmajoones korteriomanikud ühiselt või seda saab teha

ka maja haldav korteriühistu. Eelnimetatu ei tähenda aga kolleegiumi arvates seda, et kui

võrguettevõtja sõlmib lepingu muu isikuga, saaks viidatud sätte järgi lugeda leping sõlmituks

korteriomanikega.

Praeguses asjas sõlmis hageja nii soojusenergia ostu-müügilepingu kui ka veevarustuse ja heitvee

ärajuhtimise teenuse osutamise lepingu Q Vara OÜ-ga, st muu isikuga, mitte korteriomanikega. Seega

vastutasid kostjad tarbitud teenuste eest maksmisel Q Vara OÜ ja hiljem Q Haldus OÜ ees, mitte aga

hageja ees.

13. Õige ei ole ka hageja väide, et kostjad vastutavad hageja ees seetõttu, et aktsepteerisid

Q Haldus OÜ tegevust korteriomandite kaasomandi valitsejana. Kohtud asusid põhjendatult

seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et Q Vara OÜ tegutses hagejaga lepinguid sõlmides

kaasomandi valitsejana korteriomandiseaduse mõttes või esindas neid muul alusel. Nimetatud asjaolu

ei nähtu võla tekkimise aluseks olevatest lepingutest ega muudest asjas esitatud tõenditest.

Kolleegium märgib, et tähtis pole mitte see, kas Q Vara OÜ tegutses hagejaga lepingu sõlmimise ajal

kaasomandi valitsejana, vaid see, kas ta sõlmis lepingu oma nimel või esindajana kaasomanike nimel.

Asjaolu, et vee-ettevõtja kliendiks saab ÜVVKS § 8 lg 1 järgi olla kinnistu omanik või valdaja,

hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, ei tähenda, et

kolmanda isikuga sõlmitud lepinguga saaks nimetatud isikutele panna lepingulisi kohustusi ilma

nende nõusolekuta. See ei oleks kooskõlas lepingu sõlmimise vabaduse põhimõttega. Hageja väide, et

lepingu sõlmitus korteriomanike nimel tuleneb KOS § 21 lg 2 p-st 1, ei ole õige, sest see, et isik

sõlmib lepingu kõigi kaasomanike nimel, peab selgelt tulenema lepingust. Vähemalt peab lepingus

olema märgitud, et isik sõlmib lepingu korteriomanike kaasomandi valitsejana.

14. Kuna kohtud tuvastasid õigesti, et võlg tulenes Q Vara OÜ-ga sõlmitud lepingutest ning

korteriomanikke ei saa ilma nende tahteavalduseta, ainuüksi kaugkütteseaduse ning ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni seaduse sätete alusel lugeda nende lepingute pooleks, jätsid kohtud õigesti

rahuldamata ka hageja alternatiivse, käsundita asjaajamise sätete alusel esitatud nõude. Kolleegium

juhib tähelepanu, et kui korteriomanikud tarbivad soojusenergiat või ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

teenuseid lepinguta, on tegemist käsundita asjaajamisega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15). Praeguses asjas oli leping sõlmitud korterelamu haldajaga, kellel oli

omakorda õigussuhe korteriomanikega. Seega puudub asjas alus kohaldada võla väljamõistmiseks

käsundita asjaajamise sätteid.

Ülaltoodud põhjendustel jätsid kohtud õigesti hagi rahuldamata.

15. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda.

Menetlusosalisel on õigus pöörduda TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras 30 päeva jooksul alates

Riigikohtu otsuse jõustumisest maakohtusse menetluskulude kindlaksmääramiseks.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik