3-3-1-84-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-84-11

Otsuse kuupäev

19. juuni 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo Pilving,

Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Aleksandr Šapovalovi kaebus tema väljasaatmise toimingute

keelamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-08-1328

Menetluse alus Riigikohtus

Aleksandr Šapovalovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Aleksandr Šapovalovi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

22. juuni 2011. a otsus haldusasjas nr 3-08-1328 muutmata.

Kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (alates 1. jaanuarist 2010 Politsei- ja Piirivalveamet) tegi

3. septembril 2001 Aleksandr Šapovalovile ettekirjutuse lahkuda Eesti Vabariigist 31. oktoobril 2001.

Teise lahkumisettekirjutuse tegi A. Šapovalovile Kodakondsus- ja Migratsiooniamet 7. oktoobril

2004. Sellega kohustati A. Šapovalovit Eestist lahkuma hiljemalt 13. oktoobril 2004. Kodakondsus-

ja Migratsiooniameti 28. mai 2008. a teatisega kohustati A. Šapovalovit väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 10 lg-te 1 ja 4 alusel tasuma lahkumisettekirjutuse täitmise

tagamiseks sunniraha. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 2. juuni 2008. a otsusega nr 1006771680

kohaldati A. Šapovalovi suhtes järelevalvemeetmeid.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a otsusega nr 20081209 keelduti

A. Šapovalovile tähtajalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (VMS, siin ja edaspidi

viidatud kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud seadusele) § 12 lg 4 p-dele 1 ja 10 tuginedes. Otsuses leiti,

et A. Šapovalov on 1. veebruaril 1999 esitatud tähtajalise elamisloa taotluses esitanud valeandmeid,

eitades oma seost luure- ja julgeolekuteenistusega (VMS § 12 lg 4 p 1). VMS § 12 lg 4 p 10 kohaselt

ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes töötab või on alust arvata, et töötab välisriigi

luure- ja julgeolekuteenistuses, või on olnud julgeolekuteenistuses. VMS § 12 lg 6 käsitab VMS § 12

lg 4 p-des 1 ja 10 loetletud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule. A. Šapovalov astus ENSV

Riikliku Julgeoleku Komitee teenistusse ning esitas Eesti Vabariigile valeandmeid vabatahtlikult.

Asjaolu, et ta varjas oma seost välisriigi julgeolekuorganitega, tuleb pidada sihilikuks tegevuseks ja

tõsiseks ohuks. A. Šapovalovil puudub alates 2. maist 1999 seaduslik alus riigis viibimiseks. Talle

on 3. septembril 2001 ja 7. oktoobril 2004 tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, kuid ta viibib

jätkuvalt riigis ebaseaduslikult. Tõenditest ei nähtu, et krooniliste haiguste tõttu ei ole A. Šapovalovil

võimalik Eestist lahkuda. Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumine 2001. aastal ei ole mõjuv

põhjus, mis õigustaks Eestis ebaseaduslikult viibimist.

A. Šapovalov esitas halduskohtule kaebuse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a

otsuse nr 20081209 tühistamiseks ja edasiste väljasaatmistoimingute keelamiseks.

Väljasaatmistoimingute keelamist põhjendas kaebuse esitaja kokkuvõttes järgmiselt. Ta asus Eestisse

elama 1972. aastal. Tal pole väljaspool Eestit elukohta ja sissetulekut. Tal on Eestis perekond -

abikaasal, kes on sündinud Eestis, on pikaajalise elaniku elamisluba ja tema lapsed on Eesti

kodanikud. Ta elab Eestis perekonnaelu põhiseaduse § 27 ja EIÕK art 8 tähenduses. Sunniviisilisel

väljasaatmisel kaotab kaebuse esitaja võimaluse legaliseerida viibimine Eestis, elada Eestis

perekonnaelu vastavalt põhiseaduse §-le 26 ja osaleda kohtumenetluses. VSS § 331 lg 3 kohaselt

kaasneb väljasaatmisega sissesõidukeelu kohaldamine kümneks aastaks. Kaebuse esitaja on

pöördunud Vene Föderatsiooni ja Ukraina (kust ta on pärit) saatkondade poole päringutega, kas ta

võiks saada tagasipöördumistunnistuse ja taotleda kodakondsust. Vene Föderatsiooni saatkonnast

vastati, et temal puuduvad alused tagasipöördumistunnistuse saamiseks. Kui kaebuse esitaja ei saa

sõita Venemaale, siis ei saa ta taastada ka Vene kodakondsust, kuna sama vastuse kohaselt peab isik

kodakondsuse taastamiseks elama alaliselt Vene Föderatsiooni territooriumil. Ukraina saatkonnast

vastati samuti, et tal puudub alus tagasipöördumistunnistuse saamiseks ning Ukraina kodakondsuse

taotlemiseks on tal vaja esitada Eestis kehtiv elamisluba. Kaebuse esitajal puuduvad perekondlikud ja

ühiskondlikud sidemed Venemaal ja Ukrainas. Kaebuse esitaja on juba vana ja haige ning vajab

pidevat arstlikku jälgimist, krooniliste haiguste ravimist ja sugulaste poolt toetamist. Seega tuleb

väljasaatmine lugeda perspektiivituks ja rakendada VSS § 14 lg-t 4.

Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2009. a

otsusega nr 3-08-1328 jäeti kaebus rahuldamata.

Riigikohtu 14. mai 2010. a otsusega nr 3-3-1-21-10 tühistati Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2009. a

otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2009. a otsus. Riigikohus tegi uue otsuse, millega

tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a otsuse nr 20081209 ja Aleksandr

Šapovalovi kaebus saadeti Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles taotletakse

edasiste väljasaatmistoimingute keelustamist.

Keelamiskaebuse halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmist põhjendas Riigikohus alljärgnevaga.

VSS § 14 lg 4 p-s 2 sätestatakse, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud

võimatuks. Seega on taotlus keelata edasised väljasaatmistoimingud võimalik ka olukorras, kus

lahkumisettekirjutus on jõus, samuti olukorras, kus lahkumisettekirjutust pole kohtus vaidlustatud.

Kohtud ei ole nõustunud A. Šapovalovi väitega, et väljasaatmine on perspektiivitu, kuid jätnud

analüüsimata olulised tõendid. Kohtutoimikus (tl 55 pöördel ja tl 56) on Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 13. märtsi 2008. a kiri Kaitsepolitseiametile. Kirjas väidab Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet, et on kaalunud A. Šapovalovi väljasaatmise võimalust ja leiab, et A. Šapovalovi

väljasaatmine Eestist on perspektiivitu. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus Kaitsepolitseiameti

arvamust ettepaneku kohta anda A. Šapovalovile erandina tähtajaline elamisluba üheks aastaks.

Kaitsepolitseiamet asus 4. aprilli 2008. a vastuses seisukohale, et isegi kui A. Šapovalovi Eestist

väljasaatmine on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti hinnangul hetkel perspektiivitu, ei parandaks

talle erandina üheks aastaks tähtajalise elamisloa andmine tekkinud olukorda, vaid looks ohtliku

pretsedendi, mis saadaks eksliku sõnumi üldsusele Eesti haldussuutlikkuse kohta ja suurendaks veelgi

võimalikku julgeolekuohtu (tl 56 pöördel ja tl 57). Asja materjalidest ei nähtu, miks Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet pidas 20. juunil 2008 ja hiljem A. Šapovalovi väljasaatmist perspektiivikaks.

Riigikohus märkis, et A. Šapovalovi väljasaatmise võimalikkust mõjutavaid faktilisi asjaolusid tuleb

hinnata halduskohtus kaebuse uue läbivaatamise aja seisuga.

Asja uuel läbivaatamisel esitas Politsei- ja Piirivalveamet järgmised seisukohad.

A. Šapovalovi suhtes kehtib lahkumisettekirjutus, mida ta on kohustatud täitma. Tema väljasaatmine

ei ole muutunud võimatuks. A. Šapovalov on Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega ise

ennast viinud olukorda, kus tema lahkumine Eesti Vabariigist on seotud täiendavate raskustega.

Samas ei ole tema lahkumine võimatu. Tema käitumisest tuleneb selge tahe jääda elama Eestisse ning

ta pole ette võtnud mingeid reaalseid samme riigist lahkumiseks. Kaebuse esitaja viidatud Vene

Föderatsiooni ja Ukraina saatkondade vastustest järeldub, et ta ei ole vastavate asutuste poole

pöördunud konkreetsete taotlustega, vaid üksnes üldiste järelepärimistega. Seega ei saa väita, et talle

oleks ühe või teise dokumendi väljastamisest keeldutud. Ukraina saatkonna vastusest nähtub, et

Ukraina kodakondsust saavad taotleda isikud, kes on Ukrainas sündinud, sellest vastusest pole

võimalik välja lugeda, et kodakondsuse saamine on võimatu. A. Šapovalov peaks vastava taotluse

esitama. Vene Föderatsioonilt saadud vastus, et kaebuse esitajal ei ole võimalik saada

tagasipöördumistunnistust ning seetõttu puudub tal võimalus sõita Vene Föderatsiooni, ei ole aluseks

isiku Eestisse jäämiseks. A. Šapovalov kaotas Vene Föderatsiooni kodakondsuse soovist panna end

elamisloa taotlemisel soodsamasse olukorda. Ta peaks ise reisidokumendi saamiseks avaldused

esitama. VSS § 261 lg 1 p 3 hõlmab väljasaadetava kohustust taotleda viibimisalust kolmandas riigis,

kus tal oleks eeldusi sellise viibimisaluse saamiseks. Tal on võimalik oma elu korraldada ka mujal kui

Eestis. Ta pidi arvestama asjaoluga, et tal puudub alates 1999. aastast Eestis elamisluba ning tal tuleb

riigist lahkuda.

Miks pidas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet 20. juunil 2008 ja hiljem (erinevalt märtsist 2008)

väljasaatmist perspektiivikaks, selgitab vastustaja järgnevalt. Vene Föderatsiooni saatkond kinnitas

13. märtsil 2007 isiku päringule edastatud vastuses, et saatkonna konsulaarosakonnal on andmed

A. Šapovalovi Vene Föderatsiooni kodakondsuse kaotamisest alates 30. novembrist 2001.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pöördus 23. oktoobril 2007 Vene Föderatsiooni

Migratsiooniteenistuse (FMT) poole päringuga A. Šapovalovi tagasivõtmiseks Vene Föderatsiooni ja

Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu raames. KMA-le 24. jaanuaril 2008 edastatud vastuses

on Vene Föderatsiooni ametivõimud märkinud, et kuna on tõestamata A. Šapovalovi Vene

Föderatsiooni kodakondsusesse kuulumise fakt, siis ei kuulu isik nimetatud lepingu art 2 alusel

tagasivõtmisele. 3. aprillil 2008 tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet uue päringu, teatades, et

A. Šapovalov loobus Vene Föderatsiooni kodakondsusest ajal, mil tal puudus Eestis viibimise

seaduslik alus. Juunis 2008 ei olnud FMT sellele päringule veel vastanud. Tagasivõtuleping sätestab

ka juhtumid, kui tegemist on kodakondsuseta isikuga. Teada oli, et lepingu vastav säte hakkab

kehtima liikmesriikidele alates 1. juunist 2010. Politsei- ja Piirivalveamet leidis, et kuni Vene

Föderatsioonilt pole saabunud lõplikku vastust väljasaatmise võimatuse kohta tulenevalt

tagasivõtulepingust, ei saa asuda seisukohale, et isiku väljasaatmine on muutunud võimatuks.

Praeguseks on selge, et A. Šapovalovi suhtes ei saa kohaldada Vene Föderatsiooni ja Euroopa

Ühenduse vahelist tagasivõtulepingut. A. Šapovalovil on jätkuvalt kohustus väljasaatmiseks vajalike

dokumentide muretsemisele kaasa aidata.

Tallinna Halduskohtu 20. septembri 2010. a otsusega jäeti A. Šapovalovi kaebus rahuldamata.

Põhjendused:

1) VSS § 14 lg 4 kohaselt ei kohaldata väljasaatmist, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks.

Asjas pole tuvastatud, et kaebaja väljasaatmine oleks muutunud võimatuks. Kohtupraktikas on asutud

seisukohale, et väljasaatmise perspektiivikus ei sõltu üksnes kodakondsuse olemasolust või

puudumisest ega isiku enda soovist lahkuda või mitte (RKHKo 13. novembrist 2006 nr 3-3-1-45-06;

p-d 12, 17). Väljasaatmise võimatuse üheks juhtumiks on kohtupraktikas peetud vastuvõtva riigi

puudumist (samas, p 12). Kaebuses esitatud väide vastuvõtva riigi puudumise kohta on tõendamata.

Väljasaatmise võimatuse tõendamiseks Vene Föderatsiooni (kaebaja endine kodakondsusriik) ja

Ukraina (kaebaja päritoluriik) poole pöördumine on kaebajal kodakondsuse puudumisest tingitud

vastustaja tegutsemisvõimaluste piiratuse ning kaebaja enda kohustuse tõttu lahkumisettekirjutuse

täitmisele kaasa aidata kaebaja ülesanne. Seoses kaebuses väidetud väljasaatmise võimatuse teise

põhjusega - kaebaja tervisliku seisundiga - märgib kohus, et kaebaja pole esitanud tõendeid selle

kohta, et tema tervislik seisund ei võimalda tal Eestist lahkuda. Kohus peab üldteadaolevaks, et Vene

Föderatsioon ja Ukraina ei ole riikideks, mille puhul võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et seal pole

võimalik saada vajalikku arstiabi.

Kohtuistungil avaldas kaebaja valmisolekut taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust, kuid viitas

sellega seotud täiendavatele raskustele (kd II tl 99). Nimetatud raskused ei oma käesoleval juhul aga

määravat tähtsust, kuivõrd kaebaja on Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega 2001. a

viinud ise ennast sellisesse olukorda, kus tema lahkumine Eesti Vabariigist on seotud täiendavate

raskustega. Vaatamata sellele on kaebajal siiski reaalne võimalus taotleda Vene Föderatsiooni

ametivõimudelt viibimisalust (elamisluba) Vene Föderatsioonis elamiseks, et jätkata kooselu oma

abikaasaga, kellel on õigus asuda elama Vene Föderatsiooni kui oma kodakondsusjärgsesse riiki.

Seega on kaebajal võimalik jätkata kooselu abikaasaga Vene Föderatsioonis.

2) Kaebaja suhtes edasiste väljasaatmistoimingute keelamine poleks põhjendatud isegi juhul, kui

kaebaja väljasaatmine paistaks käesoleval ajal väheperspektiivne. Asjaolude muutumisel võib

väljasaatmise perspektiiv suureneda. Jõustunud kohtuotsus, millega kaebaja suhtes edasised

väljasaatmistoimingud keelatakse, muudaks kaebaja väljasaatmise tulevikus aga võimatuks. Seetõttu

ei tohi kaebaja suhtes edasiste väljasaatmistoimingute keelamine toimuda ennatlikult või

kergekäeliselt. Eriti silmas pidades seda, et kaebajale on keeldutud elamisloa andmisest alusel, mis

viitab ohule Eesti julgeolekule.

A. Šapovalovi apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

keelata Politsei- ja Piirivalveametil edasised apellandi väljasaatmise toimingud. Apellant väitis

järgmist:

1) kohus on ebaõigesti kohaldanud VSS § 5, mille kohaselt on väljasaatmine väljasõidukohustuse

sunniviisiline täitmine. Kaebuse läbivaatamisel pidi halduskohus andma hinnangu, kas Politsei- ja

Piirivalveametil on kava, kuidas väljasaatmist kohaldada, ja kas selle kava alusel on väljasaatmine

võimalik. Kui esimesele küsimusele on vastus eitav, siis peab kohus tunnistama, et väljasaatmine on

muutunud perspektiivituks, ja tegema otsuse kaebuse esitaja kasuks. Vastustaja ei ole esitanud

apellandi väljasaatmise kava ega tõendeid, et apellandi väljasaatmine on võimalik. Vastustaja ja kohtu

seisukohad käsitlevad selle asemel apellandi abikaasa väljasõitu Eestist;

2) Riigikohtu otsusest tulenevalt pidi kohus analüüsima, miks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

13. märtsi 2008. a kirjas Kaitsepolitseiametile leiti, et apellandi väljasaatmine on perspektiivitu ning

mis asjaolu mõjus sellele arvamusele nii, et kolme kuu pärast, juba 20. juunil 2008, pidas Politsei- ja

Piirivalveamet apellandi väljasaatmist perspektiivikaks. Seda kohus ei teinud;

3) vastustajal puudub seni FMT-lt muu vastus kui 24. jaanuaril 2008 saadu apellandi tagasivõtmise

võimatusest. Vastustaja vastuse kohaselt võib isiku väljasaatmine muutuda perspektiivituks, kui

väljasaatmine Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu raames on

võimatu. Vastustaja kinnitas, et tema lootus oli seotud ainult tagasivõtulepingu kohaldatavusega

apellandi suhtes. Vastustaja väitest, et selgunud on, et tagasivõtulepingut apellandi suhtes kohaldada

ei saa, saab teha ainsa järelduse, et apellandi väljasaatmine on muutunud perspektiivituks.

Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Amet nõustub halduskohtu

otsusega ja kordab halduskohtule esitatud seisukohti, märkides lisaks järgmist:

1) VSS §-s 5 sätestatakse küll, et väljasaatmine on seaduses sätestatud juhtudel ja korras

väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine, kuid pole märgitud, et kogu toimingu eest lasub vastutus

üksnes riigil. Vastavalt VSS §-le 264, on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise

korraldamisele, sealhulgas p 3 kohaselt aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide

muretsemisele. Seda kohustust pole aga kaebaja täitnud;

2) kohus ei pidanud analüüsima, kas vastustajal on olemas kava apellandi väljasaatmiseks, vaid pidi

veenduma väljasaatmise õiguspärasuses ja perspektiivikuses. Riigist ei saadeta välja isikut, kel on

siinviibimiseks olemas seaduslik alus. A. Šapovalovil puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, talle

vormistatud lahkumisettekirjutus on kehtiv. Seega on isik kohustatud Eestist lahkuma. Kui

lahkumisettekirjutuse täitmiseks antud aeg on läbi ja isiku väljasaatmisega ehk lahkumisettekirjutuse

sundtäitmisega peab hakkama tegelema riik, siis ongi juba tegemist sunniviisilise täitmisega;

3) ekslik on A. Šapovalovi arusaam, et kohus on hinnanud vaid tema abikaasa võimalikku elama

asumist Vene Föderatsiooni ning jättis tema tähelepanuta. Kohus hindas kõiki apellandiga seotud

asjaolusid kogumis. Kohus analüüsis otsuse tegemisel nii A. Šapovalovi tervislikku seisundit kui ka

tema perekonnaelu ning jõudis järeldusele, et kumbki ei takista apellandi väljasaatmist Eestist;

4) halduskohus ei ole jätnud analüüsimata tõendeid ega andmata vastust Riigikohtu küsimustele.

Kohus hindas tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning jõudis järeldusele, et A. Šapovalovi

poolt on tõendamata väited vastuvõtva riigi puudumise ja väljasaatmist takistava tervisliku seisundi

kohta. Tallinna Ringkonnakohus leidis samuti 6. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-08-1328, et

A. Šapovalovi võimalikku väljasaatmist ei ole alust pidada võimatuks. Vastus Vene Föderatsioonilt, et

kaebuse esitajal ei ole võimalik saada tagasipöördumistunnistust ning seetõttu puudub A. Šapovalovil

võimalus sõita tagasi Vene Föderatsiooni, ei ole aluseks isiku Eestisse jäämiseks. A. Šapovalov peab

ise reisidokumendi taotlemiseks vastavad avaldused esitama. Pelgalt asjaolud, et isikul puudub Vene

Föderatsiooni kodakondsus, tal on probleeme Vene Föderatsioonis elukoha registreerimisega ning

asjaolu, et isik ei taha Eestist lahkuda, ei ole aluseks, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et isiku

väljasaatmine on muutunud perspektiivituks. Tallinna Halduskohus on 8. aprilli 2008. a otsuses asjas

nr 3-07-2547 märkinud, et VSS § 264 lg 1 p-s 3 sätestatud kohustus hõlmab igal juhul väljasaadetava

kohustust taotleda viibimisalust kolmandas riigis, kus tal oleks eeldusi sellise viibimisaluse

saamiseks. Väljasaatmise perspektiivikus ei sõltu ainult kodakondsuse olemasolust või puudumisest,

vaid ka muudest asjaoludest. Samuti ei saa väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel lähtuda sellest,

et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis. Vastupidine poleks kooskõlas

väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega. Kuigi praeguseks on selge, et A. Šapovalovi suhtes ei

saa kohaldada Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelist tagasivõtulepingut, ei ole

A. Šapovalovil Eesti Vabariigis endiselt viibimisalust, ta on jätkuvalt väljasaadetav ja tal on jätkuvalt

ka kohustus väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele kaasa aidata. Tallinna

Ringkonnakohus on 6. novembri 2009. a otsuses samas haldusasjas õigesti märkinud, et väljasaatmise

perspektiivikuse tõendamiseks ei pea Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ise pöörduma Vene

Föderatsiooni ja Ukraina poole. Arvestades, et A. Šapovalov on kodakondsuseta isik, on ameti

tegutsemisvõimalused kaebajaga võrreldes piiratumad. Lahkumiseks vajalike dokumentide

vormistamine sõltub suurel määral A. Šapovalovist endast. Jätkuv ebaseaduslik Eestis viibimine,

lahkumiskohustuse täitmata jätmine ning sellest tulenevad ebamugavused Eestist lahkumisel ei ole

objektiivsed asjaolud, vaid need on A. Šapovalovi tahtmatusest oma elukorralduse

normaliseerumisele kaasa aidata ning Eesti Vabariigi seadusi täita. A. Šapovalovi väljasaatmine

Eestist on käesoleval ajal ja tema praeguses staatuses - kodakondsuseta isikuna - keeruline, kuid mitte

võimatu. Arvestades A. Šapovalovi tausta, on tõenäoline, et kui ta sooviks, saaks tema Vene

Föderatsiooni kodakondsuse taastada ning tal oleks võimalik tagasi pöörduda Venemaale. Vastustaja

hinnangul on A. Šapovalovi väljasaatmine võimalik ainult tema koostööl vastustajaga.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis A. Šapovalovi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu

otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) väited sellest, kui raske riive kaasneks A. Šapovalovi perekonna- ja eraelule Eestist lahkumisega,

omavad tähtsust A. Šapovalovile elamisloa andmise otsustamisel. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et

A. Šapovalovile elamisloa andmise küsimuses oleks tehtud uus otsus Riigikohtu poolt tühistatud

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a otsuse nr 20081209 asemel. Järelikult kehtib

A. Šapovalovi suhtes hetkel VSS § 3 lg-st 2 ja Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 7. oktoobril 2004. a lahkumisettekirjutusest tulenev kohustus Eestist lahkuda;

2) VSS § 14 lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise

tähtaja saabumisel. See tingimus on A. Šapovalovi väljasaatmiseks täidetud. Vaidlus käib selle üle,

kas esineb olukord, mil väljasaatmine pole lubatav VSS § 14 lg 4 p 2 kohaselt, mille järgi ei

kohaldata väljasaatmist, kui väljasaatmine on muutunud faktiliselt võimatuks. Selline olukord on

eelkõige juhtumil, kui puudub väljasaadetavat vastu võttev riik;

3) ringkonnakohus leidis käesolevas asjas 6. novembril 2009 tehtud otsuses (p-d 8-10) kokkuvõtlikult

järgmist. Kaebaja võimalikku väljasaatmist ei ole alust pidada võimatuks. Nõustuda tuleb KMA-ga,

et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobumisega ise ennast viinud olukorda, kus tema

lahkumine Eesti Vabariigist on seotud täiendavate raskustega. Samas ei saa väita, et kaebaja

lahkumine on võimatu. Kaebaja käitumisest tuleneb selge tahe jääda elama Eestisse. Kaebaja pole

ette võtnud mingeid reaalseid samme riigist lahkumiseks. Kaebaja poolt viidatud Vene Föderatsiooni

ja Ukraina saatkondade vastustest nähtub, et kaebaja ei ole vastavate asutuste poole pöördunud

mingite konkreetsete taotlustega, vaid üksnes üldiste järelepärimistega. Seega ei saa väita, et

kaebajale on ühe või teise dokumendi väljastamisest keeldutud. Näiteks Ukraina saatkonna vastusest

nähtub, et Ukraina kodakondsust saavad taotleda isikud, kes on Ukrainas sündinud. Samas on

selgusetu kirjas olev lakooniline märkus, et taotluse esitamiseks peab olema kehtiv elamisluba Eesti

Vabariigis. Saatkonna vastusest ei ole võimalik välja lugeda, et kodakondsuse saamine on igal juhul

võimatu. Kuni Ukraina riigilt ei ole ametlikku keeldumist kodakondsuse andmisest, ei ole alust seda

eeldada. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ajutise reisidokumendi taotlemine Eesti Vabariigilt

ning seejärel Vene Föderatsioonile viisataotluse esitamine on problemaatiline, kuna viisa oma

olemuselt eeldab, et riiki sisenetakse ajutiselt ning mingi aja möödudes naastakse lähtekoha riiki.

Samas on kaebaja abikaasa Vene Föderatsiooni kodanik, kellel on õigus asuda elama Vene

Föderatsiooni ning kellega kooselu jätkamiseks on kaebajal võimalik Vene Föderatsioonilt taotleda

muud viibimisalust (elamisluba) Vene Föderatsioonis elamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu

kaebajaga, et väljasaatmise perspektiivikuse tõendamiseks peaks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet

ise pöörduma Vene Föderatsiooni ja Ukraina poole. Arvestades, et kaebaja on kodakondsuseta isik,

on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti tegutsemisvõimalused kaebuse esitajaga võrreldes piiratumad.

Ka kaebajal endal on kohustus lahkumisettekirjutuse täitmisele kaasa aidata. Asjas ei ole esitatud

tõendeid, kust nähtuks, et kaebaja tervislik seisund ei võimalda tal Eestist lahkuda. Vene Föderatsioon

ja Ukraina ei ole riikideks, mille puhul võib tekkida põhjendatud kahtlus, kas kaebaja saab seal

vajalikku arstiabi. Kaksteistsõrmiksoole haavandtõbi on kahtlemata haigus, mis vajab pidevat

arstlikku jälgimist, kuid vastav ravi ei ole tagatud üksnes Eesti Vabariigis. Arusaadav on ka seos

närvipinge ning haavandtõve ägenemise vahel, kuid tegemist ei ole siiski väljasaatmist takistava

olukorraga. Ka erakorralise arstiabi ühekordne kasutamine ei tõenda, et kaebaja tervislik seisund on

väga halb;

4) analüüsides haldusasja toimikus (I kd tl 55 pöördel ja tl 56) olevat Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 13. märtsi 2008. a kirja Kaitsepolitseiametile koosmõjus vastustaja poolt

kohtumenetluses antud selgitustega, jõuab ringkonnakohus järeldusele, et see kiri ei tõenda, et

kaebuse esitaja väljasaatmine oleks võimatu;

5) vastustaja 13. märtsil 2008 antud hinnangut väljasaatmise võimatusest ei ole iseenesest alust

pidada kaalukamaks kui tema hilisemat vastupidise sisuga seisukohta. Väljasaatmise võimalikkuse

hindamisel lähtub kohus asjaoludest, millele on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti hinnang rajatud.

13. märtsi 2008. a kirjast ja vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitustest nähtuvalt rajanes kirjas

toodud seisukoht, et A. Šapovalovi väljasaatmine on perspektiivitu, FMT 28. jaanuari 2008. a kirjal,

mille kohaselt ei rahuldata taotlust A. Šapovalovi tagasivõtmiseks Vene Föderatsiooni ja Euroopa

Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel. Asjaolu, et Vene Föderatsioon keeldub A. Šapovalovi

tagasivõtmisest Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel, takistab

A. Šapovalovi väljasaatmist selles mõttes, et tema riigist lahkumise korraldamine nõuab tema

kaasabi. Kuid VSS § 264 lg 1 p 3 kohaselt on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise

korraldamisele, sealhulgas aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Vene

Föderatsiooni seisukoht, et isiku tagasivõtmiseks ei ole alust Vene Föderatsiooni ja Euroopa

Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel, ei võta sellelt isikult õigust ja võimalust taotleda ise

viibimisalust Vene Föderatsioonis. VSS § 14 lg 4 p 2 ei saa tõlgendada selliselt, et väljasaatmise

võimalikkus sõltub isiku soovist riigist lahkuda ja haldusorganitega väljasaatmise alal koostööd teha.

Ka ei saa kohustust tõendada, et isiku väljasaatmine on võimalik, panna alati väljasaatmist

korraldavale haldusorganile. Väitmaks väljasaatmise võimatust vastuvõtva riigi puudumisel, peaks

väljasaatmist vaidlustav isik, kellel on kolmanda riigiga sidemed, näitama, et ta on omalt poolt

astunud mõistlikke samme riigist lahkumiseks ja väljasaatmise täideviimise võimaldamiseks.

Käesolevas haldusasjas kogutud tõendid isiku sellist tegevust ei näita. Kaebuse esitajal on Vene

Föderatsiooniga sidemed, sest ta ise on olnud Vene Föderatsiooni kodakondsuses ning käesoleval ajal

on Vene Föderatsiooni kodanik tema abikaasa. Kaebuse esitaja ei ole pöördunud Vene Föderatsiooni

ametivõimude poole taotlusega viibimisaluse saamiseks;

6) ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et väljasaatmistoiminguid ei tohiks keelata

kergekäeliselt. Riigikohtu 16. oktoobri 2006. a otsuses nr 3-3-1-53-06 (p 13) avaldatud seisukohtade

kohaselt tuleb ka tähtajalise elamisloa otsustamisel kaaluda väljasaatmise perspektiive.

Väljasaatmistoimingute keelamine mõjutaks niisiis elamisloa andmise menetluse tulemust.

Arvestades, et apellandi näol on tegemist isikuga, kellele on tähtajalise elamisloa andmisest korduvalt

keeldutud asjaoludel, mida VMS § 12 lg 6 kohaselt käsitatakse ohuna Eesti riigi julgeolekule, on eriti

oluline tagada, et elamisloa andmise menetluses oleks võimalik saavutada erinevaid huve

tasakaalustatult arvestav lahendus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. A. Šapovalov esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsused ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator väidab järgmist:

1) kohus on jätnud vastamata küsimustele, miks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet 13. märtsi

2008. a kirjas Kaitsepolitseiametile leidis, et A. Šapovalovi väljasaatmine on perspektiivitu, ja miks

juba 20. juunil 2008 pidas PPA kassaatori väljasaatmist perspektiivikaks. Perspektiivikust tuleb

hinnata halduskohtus kaebuse uue läbivaatamise seisuga;

2) VSS § 5 järgi on väljasaatmine väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine. Riigil peab olema kava

või abimeetmed, kuidas väljasaatmist teostada. Ringkonnakohus pidi andma hinnangu, kas selline

kava on olemas ja kas väljasaatmine on selle kava alusel võimalik. Kui vastus on eitav, siis on

väljasaatmine muutunud perspektiivituks. Vastustaja pole esitanud väljasaatmise kava ega tõendeid,

et väljasaatmine on võimalik. Kõik vastustaja ja kohtu pakutud väljasaatmise võimalused on seotud

A. Šapovalovi abikaasaga, kes lahkub Eestist ja korraldab A. Šapovalovi väljasaatmist;

3) A. Šapovalov on kauaaegne sisserändaja Euroopa Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a

soovituse Rec(2000)15 tähenduses, kuna elab Eestis alates 1972. aastast ja sellest 27 aastat

seaduslikult. Viimased 10 aastat (1999 kuni 2009) elab kassaator püsivalt ka Eestis, pole asunud

elama teise riiki ja on püüdnud korduvalt legaliseerida viibimist Eestis. Tema väljasaatmisel tuleb

kaaluda kõiki soovituses kirjeldatud asjaolusid. Soovituse artikli 4 lg b kohaselt ei saa kauaaegset

sisserändajat välja saata, kui ta on riigis elanud rohkem kui 20 aastat;

4) A. Šapovalovi era- ja perekonnaelu on tihedalt seotud Eestiga. Ta asus Eestisse 1972. aastal ja

viibis siin endise ENSV alalise sissekirjutuse alusel ega oma peale Tallinna muud elukohta. Tema

abikaasal on Eesti pikaajalise elaniku elamisluba kui välismaalasel, kes on sündinud Eestis ja elanud

siin endise ENSV sissekirjutuse alusel. Tema lapsed on Eesti kodanikud. Asjas Slivenko vs. Läti

leidis Euroopa Inimõiguste Kohus (otsuse punktid 117 ja 118), et avalik huvi saata tegevsõjaväelased

ja nende perekonnaliikmed riigist välja kaalub üldjuhul üles isiku huvi jääda riiki, kuid isegi sellisel

juhul ei saa välistada, et isiku eriline olukord võib muuta väljasaatmise konventsiooniga vastuolus

olevaks. Kui isik on sealt reservi või erru arvatuid, siis avalik huvi kaalub üles isiku huvi samal

määral. Seega tuleb kassaatori väljasaatmiseks tuvastada ühiskonna elulised vajadused. Hoolimata

haldusasjades nr 3-509/2000, 3-1168/2001 ja 3-04-300 tehtud otsustest pole tuvastatud kassaatori

väljasaatmise elulist vajadust, et saavutada tasakaalu avaliku huvi ja kassaatori õiguste vahel, et

austada era- ja perekonnaelu;

5) kassaatoril ja tema perekonnaliikmetel puuduvad perekondlikud või ühiskondlikud sidemed

Venemaa või Ukrainaga. Kassaator elab Eestis peaaegu 39 aastat ja tuleb seega tunnistada

integreerunud välismaalaseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas Moustaquim vs. Belgium,

Beldjoudi vs. France leidnud, et isik, kes on sündinud ja elab riigis kogu oma elu, loetakse

integreerunud isikuks, keda ei saa välja saata, hoolimata õigusrikkumiste ja süüdimõistvate

kohtuotsuste laadist.

12. Politsei- ja Piirivalveamet palub kassatsioonkaebusele menetlusluba mitte anda, menetlusloa

andmisel aga jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses väidetakse järgmist:

1) kassaator mõistab ebaõigesti VSS § 5. Selles sätestatakse küll, et väljasaatmine on

väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine, kuid pole märgitud, et kogu toimingu eest lasub vastutus

üksnes riigil. VSS § 264 järgi on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele,

sealhulgas p 3 kohaselt aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Seda

kohustust pole A. Šapovalov täitnud. Kohus ei pidanudki analüüsima, kas on kava A. Šapovalovi

väljasaatmiseks, vaid pidi veenduma väljasaatmise õiguspärasuses ja perspektiivikuses.

Väljasaatmiskeskusse paigutamine pole lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise ainus vahend.

A. Šapovalovile kohaldatud järelevalvemeetmed on tehtud lahkumisettekirjutuse täitmiseks ja on

sunnivahendid;

2) õiged on kohtute seisukohad, et väljasaatmistoimingute keelamine poleks põhjendatud isegi juhul,

kui väljasaatmine paistaks praegusel juhul väheperspektiivne. Asjaolude muutumisel (eelkõige

A. Šapovalovi poolt halduskohtu istungil avaldatud valmisolek taotleda Vene Föderatsiooni

kodakondsust) võib väljasaatmise perspektiivi suurendada. Jõustunud kohtuotsus, millega keelataks

edasised väljasaatmistoimingud, muudaks väljasaatmise võimatuks. Edasiste väljasaatmistoimingute

keelamine ei tohi toimuda ennatlikult või kergekäeliselt, eriti silmas pidades, et A. Šapovalovile

keelduti elamisloa andmisest alusel, mis viitab ohule Eesti julgeolekule;

3) kassaatorile ei laiene Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitus

Rec(2000). Ka ei kohusta nimetatud soovitus andma pikaajalisele sisserändajale igal juhul

elamisluba. On tõendatud, et A. Šapovalov kujutab endest tõsist ohtu riigi julgeolekule;

4) A. Šapovalovi tervislik seisund ja perekonnaelu ei takista tema Eestist väljasaatmist. Väited sellest,

kui raske riive kaasneks perekonna- ja eraelule Eestist lahkumisega omavad tähtsust elamisloa

andmise otsustamisel, mitte aga praeguses menetluses;

5) kohus on vastanud Riigikohtu küsimusele, miks pidas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet

13. märtsil 2008 A. Šapovalovi väljasaatmist perspektiivituks ning 20. juunil 2008 juba

perspektiivikaks. Asjaolu, et Vene Föderatsioon keeldub A. Šapovalovi tagasivõtmisest Vene

Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel, ei võta isikult õigust ja

võimalust taotleda viibimisalust Vene Föderatsioonis. VSS § 14 lg 4 p 2 ei saa tõlgendada selliselt, et

väljasaatmise võimalikkus sõltub isiku soovist riigist lahkuda ja teha haldusorganiga väljasaatmise

alal koostööd. Ka ei saa haldusorganile alati panna kohustust tõendada, et väljasaatmine on võimalik.

Väitmaks väljasaatmise võimatust vastuvõtva riigi puudumisel, peaks väljasaatmist vaidlustav isik,

kellel on sidemed kolmanda riigiga, näitama, et ta on astunud mõistlikke samme riigist lahkumiseks.

Asjas kogutud tõendid seda ei näita. Kaebuse esitaja pole pöördunud Vene Föderatsiooni poole

viibimisaluse saamiseks;

6) Riigikohtu halduskolleegium on 13. novembri 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-45-06 leidnud, et

kodakondsuseta isiku väljasaatmine pole võimatu ega perspektiivitu. A. Šapovalov on oma tahtliku

tegevusega ise tekitanud olukorra, kus tema tagasipöördumine päritolujärgsesse riiki (Ukrainasse) või

endisesse kodakondsusjärgsesse riiki on raskendatud;

7) A. Šapovalovil on jätkuvalt kohustus kaasa aidata väljasaatmiseks vajalike dokumentide

muretsemisele.

13. A. Šapovalovi seisukohas Politsei- ja Piirivalveameti poolt kassatsioonkaebusele esitatud vastuse

kohta väidetakse järgmist:

1) Politsei- ja Piirivalveamet väidab, et praeguseks on selge, et A. Šapovalovi suhtes ei saa kohaldada

Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelist tagasivõtulepingut. Sellest väitest saab teha ainult

ühe järelduse - kassaatori väljasaatmine on muutunud võimatuks;

2) Politsei- ja Piirivalveamet viitab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a

soovitusele Rec(2000), mille kohaselt võib keelduda pikaajalisele sisserändajale elamisloa andmisest,

kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule. Politsei- ja Piirivalveamet on jätnud tõendamata, et

A. Šapovalov kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Seda ei ole teinud ka kohus;

3) kassaator ei ole halduskohtu istungil kunagi avaldanud valmisolekut taotleda Vene Föderatsiooni

kodakondsust. Tema sõnad on võetud ära kontekstist;

4) väljasaatmistoimingute keelamine mõjutaks elamisloa taotluse menetluse tulemust. Kuna

kassaatorile on korduvalt keeldutud elamisloa andmisest asjaoludel, mida käsitatakse ohuna Eesti

riigi julgeolekule, on eriti oluline tagada, et elamisloa taotluse menetluses oleks võimalik saavutada

erinevaid huve tasakaalustatult arvestav lahendus;

5) halduskohtus on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 7. detsembri 2012. a otsus, millega

A. Šapovalovile keelduti tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 12 lg 4 p-de 1 ja 3 alusel. Varem ei

ole A. Šapovalovile kunagi keeldutud elamisoa andmisest põhjendusega, et A. Šapovalovi tegevus on

suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Seetõttu ei saa seda asjaolu lugeda tõendatuks.

Kaalutlusõiguse teostamiseks ei saa lugeda seda, et iga kord leitakse uus asjaolu elamisloa andmisest

keeldumiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. A. Šapovalovile keelduti tähtajalise elamisloa andmisest juunis 1999. A. Šapovalov vaidlustas

elamisloa andmisest keeldumise Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohus jättis 23. aprillil 2001

jõustunud otsusega A. Šapovalovi kaebuse rahuldamata. Teistkordselt keelduti A. Šapovalovile

tähtajalise elamisloa andmisest aprillis 2001. A. Šapovalov vaidlustas elamisloa andmisest

keeldumise Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohus jättis 18. septembril 2002 jõustunud

otsusega A. Šapovalovi kaebuse rahuldamata. Esimene ettekirjutus Eestist lahkumiseks tehti

A. Šapovalovile septembris 2001. Seda ettekirjutust A. Šapovalov ei täitnud. A. Šapovalov lahkus

Vene Föderatsiooni kodakondsusest novembris 2001 ega oma kodakondsust. Kolmandat korda

keelduti A. Šapovalovile tähtajalise elamisloa andmisest 5. oktoobril 2004. Tallinna Ringkonnakohtu

13. juunil 2006 jõustunud otsusega jäeti A. Šapovalovi kaebus elamisloa andmisest keeldumise peale

rahuldamata. 7. oktoobril 2004 tehti A. Šapovalovile ettekirjutus lahkuda Eestist hiljemalt

13. oktoobril 2004. See ettekirjutus on täitmata. Uuesti keelduti A. Šapovalovile tähtajalise elamisloa

andmisest Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a otsusega. Riigikohtu

halduskolleegium tegi 14. mail 2010 haldusasjas nr 3-3-1-21-10 otsuse, millega tühistas

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a otsuse. Praegu vaieldakse Tallinna

Halduskohtus Politsei- ja Piirivalveameti 7. oktoobri 2010. a otsuse üle, millega keelduti

A. Šapovalovile tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 12 lg 4 p-de 1 ja 3 alusel.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teatas 28. mail 2008 A. Šapovalovile, et viimasel tuleb 2004. a

tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks 90 päeva jooksul tasuda sunniraha (tl 80).

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 2. juuni 2008. a otsusega kohaldati A. Šapovalovi suhtes

järelevalvemeetmeid, mis seisnesid enda korteris elamises (tl 81).

A. Šapovalov esitas 14. juulil 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

väljasaatmistoimingud ja väljasaatmismenetlus õigusvastaseks (tl 78 jj). Pärast kaebuse käiguta

jätmise määrust esitas A. Šapovalov 17. novembril 2008 taotluse, milles palus tunnistada

väljasaatmine perspektiivituks, keelata väljasaatmine, kohustada lõpetama sunniraha ja

järelevalvemeetmete rakendamine (tl 116). Kohtud mõistsid kaebust kui kaebust edasiste

väljasaatmistoimingute keelamiseks. Halduskohtu istungil nõustus A. Šapovalov selgesõnaliselt

sellise käsitlusega (tl 153).

15. Kolleegium peab A. Šapovalov kaebuse taotluse mõistmiseks, asja lahendamiseks ja

kohtupraktikas selguse loomise huvides vajalikuks kõigepealt selgitada väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse mõisteaparatuuri ning võimalusi esitada keelamiskaebust seonduvalt

väljasõidukohustuse ja väljasaatmisega (I). Otsuse II osas lahendab kolleegium A. Šapovalovi

kassatsioonkaebuse.

I

16. Kolleegium peab vajalikuks korrigeerida oma senist, terminikasutuse poolest ebatäpset praktikat.

Kolleegium on seni kõnelnud väljasaatmise võimatusest vs. võimalikkusest, väljasaatmise

perspektiivitusest vs. perspektiivikusest, eristamata selgelt isikul lasuvat väljasõidukohustust ja selle

täitmise tagamiseks kohaldatavaid vahendeid ning tema väljasaatmist (haldusasjades nr 3-3-1-53-06,

3-3-1-45-06, 3-3-1-21-10). Kolleegium on seisukohal, et selgelt tuleb eristada ühelt poolt

väljasõidukohustust ja lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks VSS § 10 alusel kohaldatavat

sunniraha ja järelevalvemeetmeid (edaspidi lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendid) ning

teiselt poolt väljasaatmist. Samuti tuleb selgelt eristada ühelt poolt väljasõidukohustuse täitmise ja

lahkumisettekirjutuse tagamiseks kohaldatud vahendite edasise kasutamise ning teiselt poolt

väljasaatmise faktilist võimalikkust (võimatust) ja õiguspärasust (õiguslikku võimatust).

17. Analüüsi lihtsustamiseks käsitleb kolleegium väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

üksnes neid regulatsioone, mis seonduvad praeguse kohtuasjaga, s.o regulatsioone, mis kohalduvad

Eestis ilma viibimisaluseta elavale isikule, kellele on keeldutud elamisloa andmisest ning kellele

seejärel on tehtud lahkumisettekirjutus ja kohaldatud selle täitmise tagamise vahendeid. Praegusele

kohtuasjale on iseloomulik ka see, et elamisloa andmisest keeldumine ja seejärel tehtud

lahkumisettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli ning praegu toimub kohtuvaidlus elamisloa

andmisest keeldumise kohta tehtud uue haldusakti õiguspärasuse üle.

Kolleegium ei vaatle regulatsioone, mis kohalduvad teistsugustes olukordades, näiteks olukorras, kus

välismaalane on ebaseaduslikult saabunud Eestisse, või olukorras, kus välismaalase viisatähtaeg on

lõppenud.

18. Seadus eristab isikul lasuvat väljasõidukohustust ja väljasaatmist järgmisel viisil.

Väljasõidukohustus on välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või

seaduse alusel antud haldusaktist (VSS § 3 lg 1).

Väljasaatmine on VSS § 5 järgi väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine. Välismaalase

lahkumiskohustus sundtäidetakse tema kinnipidamise ja Eestist väljasaatmise teel (VSS § 73 lg 2).

Väljasõidukohustus ja lahkumiskohustus on seaduse järgi sünonüümid.

Kolleegium märgib, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse kõik sätted ei erista piisaval

määral väljasõidukohustust ja väljasaatmist.

19. Väljasaatmiseks tehakse erinevaid toiminguid, näiteks isiku kinnipidamine ja toimetamine

piiripunkti (VSS § 151 ja § 19), piiripunktis isiku suunamine välisriiki või üleandmine vastuvõtva

riigi esindajale (VSS § 20).

20. Väljasaatmise eesmärgil on võimalik paigutada ka isik väljasaatmiskeskusse (VSS § 23).

21. Praegusel juhul on tegemist keelamiskaebusega.

Keelamiskaebuse esitamist reguleerib kehtiva HKMS § 45 lg 1. Enne 1. jaanuari 2012 kehtinud

halduskohtumenetluse seadustik keelamiskaebust otseselt ei reguleerinud. Toona reguleeris

keelamiskaebust riigivastutuse seaduse (RVastS) § 5 lg 1. Keelamiskaebuse lahendamisel

halduskohtus kohaldati enne 1. jaanuari 2012 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku

kohustamiskaebuse sätteid (3-3-1-3-04, p 13). RVastS § 5 lg 1 kehtib muutmata kujul ka praegu.

Pärast 1. jaanuari 2012 halduskohtule esitatud keelamiskaebuse lubatavuse ja kaebeõiguse hindamisel

tuleb lähtuda RVastS § 5 lg-st 1 ja kehtivast halduskohtumenetluse seadustikust nende koostoimes.

Enne 1. jaanuari 2012 esitatud keelamiskaebuse lubatavuse, sh kaebeõiguse hindamisel tuleb

tulenevalt HKMS § 283 lg-st 1 lähtuda RVastS § 5 lg-st 1 ja enne 1. jaanuari 2012 kehtinud

halduskohtumenetluse seadustikust.

22. HKMS § 45 lg-s 1 sätestatakse järgmist: "Keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on

põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi

ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel."

Halduskohtule praeguses asjas kaebuse esitamise ajal kehtinud ja ka praegu kehtiva RVastS § 5 lg-s 1

sätestatakse: "Isik võib nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist,

kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei

saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel."

HKMS § 45 lg 1 järgi on keelamiskaebuse menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, mis peavad

esinema üheaegselt, järgmised: esiteks, antav haldusakt või sooritatav toiming peaks olema isiku

õigusi riivav; teiseks, kui õiguste rikkumist poleks hiljem üldse võimalik kohase kaebusega ära hoida

või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või kui hilisem

õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline; kolmandaks, kui on põhjust arvata, et selline haldusakt

antakse või toiming sooritatakse.

RVastS § 5 lg 1 on lähedane HKMS § 45 lg-le 1, kuid viimati nimetatud sättest siiski erineva

reguleerimisesemega ja osaliselt erineva sisuga. Erinevalt HKMS § 45 lg-st 1 ei sätestata RVastS § 5

lg-s 1, et isikul peab olema põhjust arvata, et tema õigusi rikkuv haldusakt antakse või toiming

sooritatakse. Muus osas ei ole RVastS § 5 lg-l 1 ja HKMS § 45 lg-l 1 sisulist erinevust.

Ka on erinevad alused kaebuse tagastamiseks. HKMS § 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud

keelamiskaebuse saab tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendusega, et kaebajal puudub

ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Enne 1. jaanuari 2012 esitatud

halduskohtumenetluse seadustiku ja RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebuse saab, arvestades

HKMS § 283 lg-t 1 ja halduskolleegiumi praktikast asjades nr 3-3-1-20-10, 3-3-1-11-11, 3-3-1-57-11,

tagastada HKMS v.r § 23 lg 3 p 1 alusel kui ilmselgelt perspektiivitu. Samas ei ole

menetlusõiguslikku takistust sisuliselt läbi vaadata ja kohtuotsusega lahendada kaebus, mille kohus

võib seaduse alusel tagastada.

23. HKMS § 45 lg 1, varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustik ja RVastS § 5 lg 1 üksinda ei

võimalda lahendada küsimust, kas keelamiskaebus on lubatav (vs. lubamatu) või perspektiivikas (vs.

ilmselgelt perspektiivitu) iga üksiku, erineva seaduse pinnalt peetava vaidluse puhul. Need sätted

töötavad koos teiste seadustega, praegusel juhul koos väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seadusega.

24. Keelamiskaebus, vältimaks isiku paigutamist väljasaatmiskeskusse, ei ole kolleegiumi arvates

alljärgnevatel põhjendustel lubatav või on ilmselgelt perspektiivitu.

VSS § 23 lg-s 1 sätestatakse: "Kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses

sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist

täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusse kuni väljasaatmiseni,

kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks."

Kolleegium on seisukohal, et isik ei saa halduskohtule esitatud kaebuse abil ennetavalt keelata

väljasaatmiskeskusse paigutamise taotluse esitamist halduskohtule. Sellise taotluse põhjendatuse üle

otsustamiseks on kehtestatud kaebuse lahendamisest erinev menetluskord. Taotluse põhjendatuse üle

otsustab halduskohus, kellel on võimalik otsustada, kas väljasaatmine on võimalik. VSS § 23 lg-ga 1

ning haldustoiminguks loa andmise menetluse üldise loogikaga ei oleks kooskõlas ka kaebus, millega

soovitakse halduskohtul keelata väljasaatmiskeskusse paigutamiseks loa andmist. Niisuguste taotluste

võimalikkus muudaks VSS § 23 lg 1 sisutühjaks. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusega

kehtestatud eriregulatsiooni tõttu ei ole väljasaatmiskeskuses paigutamise taotlus haldustoiming

HKMS § 6 lg 2 ja § 37 lg 2 p 3 (HKMS v.r § 4 lg 2 ja 6 lg 2 p 2) mõttes. See taotlus ei ole HKMS § 4

lg 1 ja § 6 lg 1 (HKMS v.r § 3 ja § 4) järgi vaidlustatav.

Ka ei saa sellise taotluse esitamine rikkuda isiku õigust perekonnaelule ega kaasa tuua HKMS § 45

lg-s 1 või RVastS § 5 lg-s 1 nimetatud tagajärgi.

25. Seevastu on keelamiskaebus nii väljasõidukohustuse täitmise tagamise vahendite edasise

rakendamise kui ka väljasaatmise keelamiseks teatud tingimustel lubatav. Lubatav keelamiskaebus

kuulub rahuldamisele vaid siis, kui on täidetud RVastS § 5 lg-s 1 sätestatud eeldused. Muu hulgas

peab keelatav haldusakt või toiming olema õigusvastane.

26. Keelamiskaebuse lahendamiseks on oluline määratleda väljasõidukohustuse ja väljasaatmise

vahekord. Väljasõidukohustus on nii lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka väljasaatmise eelduseks.

Isikule, kellel lasub väljasõidukohustus, saab teha VSS § 7 alusel lahkumisettekirjutuse.

Väljasaatmine on käsitatav asendustäitmisena olukorras, kus isik ei täida tal lasuvat

väljasõidukohustust, mis tuleneb vahetult seadusest või lahkumisettekirjutusest. Väljasõidukohustuse

äralangemisel on väljasaatmine õigusvastane.

27. Kuna väljasõidukohustus ja väljasaatmine on olemuselt erinevad, siis tuleb erinevatelt alustelt

lähtuvalt hinnata väljasõidukohustuse täitmise kui isiku teatavaviisilise käitumise ja selle nõudmise

võimalikkust ja õiguspärasust ning väljasaatmise kui riikidevahelisel suhtlusel põhineva Eesti riigi

käitumise võimalikkust ja õiguspärasust. Viimati nimetatud eristamise vajadust kolleegium senises

praktikas rõhutanud ei ole.

28. Väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on kolleegiumi arvates õigusvastane kahel juhul. Esiteks,

kui puudub riik, kuhu isik saaks ise välja sõita. Teiseks, kui väljasõidukohustuse täitmine tooks kaasa

põhiõiguste rikkumise või VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Kolleegium on seisukohal, et

inimeselt ei tohi nõuda käitumist, mida tal pole võimalik täita, samuti käitumist, mis tooks kaasa tema

põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Sunnivahendi

ähvardusel riigist lahkumisega näiteks perekonnapõhiõigusele tekkida võivad tagajärjed on HKMS

§ 45 lg 1 ja RVastS § 5 lg 1 mõttes reeglina kas pöördumatud või hilisema õiguskaitse korras

ebamõistlikult keeruliselt kõrvaldatavad.

Seega on keelamiskaebus, millega taotletakse väljasõidukohustuse täitmise tagamise vahendite

edasise kohaldamise keelamist, põhjendatud, kui väljasõidukohustust ei ole välismaalasel võimalik

täita või kui väljasõidukohustuse täitmine tooks kaasa tema põhiõiguste rikkumise või VSS § 171 lg-

s 1 nimetatud tagajärje.

29. Ka väljasaatmine on kolleegiumi arvates välistatud kahel juhul. Esiteks siis, kui on selge, et

puudub vastuvõttev riik. Vastuvõttev riik puudub, kui on selge, et välisriik, kuhu isikut tahetakse

saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu, samuti siis, kui isikul

ei õnnestu mõistlikke samme astudes saada teises riigis viibimisalust. Viimati nimetatud juhul puudub

mõistlik alus arvata, et välisriik võtab väljasaatmise korras vastu isiku, kellele ta keeldus

viibimisalust andmast. Nendel juhtudel on väljasaatmine faktiliselt võimatu. Teiseks on väljasaatmine

välistatud, kui väljasaatmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS § 171

lg-s 1 nimetatud tagajärje. Nendel juhtudel on väljasaatmine õigusvastane (õiguslikult võimatu).

30. Kolleegium on seisukohal, et tulenevalt HKMS § 45 lg-st 1 ei saa keelamiskaebusega taotleda

väljasaatmise keelamist, kui väljasaatmine on võimatu seetõttu, et on selge, et puudub vastuvõttev

riik. Sellisel juhtumil oleks RVastS § 5 lg 1 alusel esitatud keelamiskaebus halduskohtumenetluse

seadustiku vana redaktsiooni järgi ilmselgelt perspektiivitu. Nimelt pole vastuvõtva riigi puudumisel

HKMS § 45 lg 1 järgi põhjust arvata, et vastustaja saab saata isiku riigist välja ja rikkuda sellega tema

õigusi. Kui puudub vastuvõttev riik, siis on isiku väljasaatmine faktiliselt võimatu ja seepärast on

võimatud ka väljasaatmisega kaasnevad negatiivsed tagajärjed, mida peetakse silmas HKMS § 45 lg-

s 1 ja RVastS § 5 lg-s 1.

31. Keelamiskaebus väljasaatmise ärahoidmiseks on aga tulenevalt HKMS § 45 lg-st 1 võimalik ja

RVastS § 5 lg-st 1 perspektiivikas siis, kui väljasõidukohustuse täitmine rikuks isiku põhiõigusi või

võib kaasa tuua VSS § 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Välja saadetud isikul on küll õigus

väljasaatmine pärast Eestist lahkumist vaidlustada. Kehtiva VMS § 43 lg 1 p-st 4 tulenevalt on

välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks ka kohtulahend, sh esialgse õiguskaitse

määrus. Kuid kolleegium on seisukohal, et pärast väljasaatmist algav halduskohtumenetlus ja

võimalik esialgse õiguskaitse määrus ei pruugi olla tõhusaks õiguskaitsevahendiks HKMS § 45 lg 1

ja RVastS § 5 lg 1 mõttes ega õigusta seepärast keelamiskaebuse esitamise õiguse puudumist selleks,

et vältida väljasaatmist ja sellega kaasnevat põhiõiguste rikkumist. Nimelt võib nii väljasaatmine kui

ka sellele järgnev esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise määruse üle peetav pikaajaline

kohtuvaidlus tuua isiku jaoks kaasa pöördumatuid tagajärgi. Samuti võib hilisem õiguste kaitse olla

ebamõistlikult keeruline.

32. Nagu eelpool (punktis 19) märgitud, tehakse väljasaatmiseks erinevaid toiminguid, näiteks isiku

kinnipidamine ja toimetamine piiripunkti (VSS § 151 ja § 19), piiripunktis isiku suunamine välisriiki

või üleandmine vastuvõtva riigi esindajale (VSS § 20).

Kolleegium on seisukohal, et iseseisev keelamiskaebus taoliste toimingute vältimiseks ei ole HKMS

§ 45 lg 1 järgi reeglina võimalik ja on HKMS v.r § 23 lg 3 p 1 mõttes ilmselgelt perspektiivitu.

Nimetatud väljasaatmistoimingud ei saa välismaalase põhiõigustele kaasa tuua tagajärgi, mis on

pöördumatud või hilisema õiguskaitse korras ebamõistlikult keeruliselt kõrvaldatavad. Erandiks on

olukord, kus isikul on eriline põhjus arvata, et tema suhtes tehakse selliseid toiminguid hoolimata

väljasaatmise võimatusest.

Ka on sellised väljasaatmistoimingud välditavad, kui rahuldatakse keelamiskaebus, mis on esitatud

selleks, et ära hoida lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasist kohaldamist (otsuse

p 28), või kui rahuldatakse keelamiskaebus, mis on esitatud väljasaatmise ärahoidmiseks (otsuse

p 31).

33. Väljasaatmise võimatuse korral on küll hüpoteetiline võimalus, et isik peetakse väljasaatmise

eesmärgil VSS § 19 lg 1 alusel kinni politsei ametiruumis, arestimajas või väljasaatmiskeskuses. VSS

§ 19 lg 1 alusel kinnipidamine ei saa välismaalase põhiõigustele tuua kaasa tagajärgi, mis on

pöördumatud või hilisema õiguskaitse korras ebamõistlikult keeruliselt heastatavad. Seepärast oleks

selline keelamiskaebus HKMS § 45 lg 1 järgi võimatu ja HKMS v.r § 23 lg 3 p 1 mõttes ilmselgelt

perspektiivitu. Ka toimub kauemaks kui kuni 48 tunniks kinnipidamine VSS § 19 lg 2 alusel

halduskohtuniku kontrolli all. Halduskohtuniku kontroll seisneb selles, et halduskohtunik võib

pikendada VSS §-s 18 sätestatud lühikesi tähtaegu kuni kolme päeva võrra ja anda loa välismaalase

kinnipidamiseks nimetatud tähtaja vältel. Kohtuliku kontrolli olemasolu annab aluse järelduseks, et

ka keelamiskaebuse esitamise võimaluse puudumisel on väljasaatmise võimatuse korral isiku õigused

piisaval määral kaitstud.

34. Kolleegium teeb vahekokkuvõtte korras keelamiskaebuse võimalikkuse kohta HKMS § 45 lg 1

alusel ja perspektiivikuse kohta RVastS § 5 lg 1 alusel järgmised järeldused:

1) nii väljasõidukohustuse täitmise nõudmine kui ka väljasaatmine on õigusvastane, kui

lahkumisettekirjutuse täitmine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise või võib kaasa tuua VSS

§ 171 lg-s 1 nimetatud tagajärje. Sellisel juhul on põhjendatud nii keelamiskaebus

lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise vastu kui ka keelamiskaebus

väljasaatmise vastu;

2) väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on õigusvastane, kui isikul ei õnnestu saada viibimisalust

välisriigis. Sellisel juhul on põhjendatud keelamiskaebus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise

vahendite edasise kohaldamise vastu.

35. Nagu eelpool märgitud, võib väljasõidukohustuse täitmise nõudmise või väljasaatmise

võimalikkus või võimatus sõltuda viibimisaluse olemasolust või puudumisest. Viibimisalusena tuleb

kõige üldisemalt mõista õigust siseneda välisriiki ja elada selles riigis, samuti dokumenti, mis annab

selle õiguse, kui niisugune dokument on välisriiki sisenemiseks ja seal elamiseks nõutav.

Viibimisaluseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse mõttes ei saa pidada viisat.

36. Keelamiskaebuste lahendamiseks on oluline vastata kahele küsimusele. Millal tekkinud asjaolule

tuginedes võib keelamiskaebuses väita, et väljasõidukohustuse täitmine toob kaasa põhiõiguste

rikkumise? Millal peab isikule teatavaks saama see, et tal pole võimalik saada välisriigis

viibimisalust?

37. Väljasaatmise vaidlustamist reguleerib VSS § 16, mille lõikes 2 sätestatakse: "Pärast

ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa

väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele."

Selles sättes on väljendatud kehtiva haldusakti resolutsiooni siduvuse põhimõte, mis on sätestatud ka

HMS § 60 lg 2 esimeses lauses. Väljasaatmine on lahkumisettekirjutuse täitmine. Kehtiv haldusakt

kuulub täitmisele, sh sundtäitmisele, sõltumata õigusvastasusest. Tulenevalt VSS § 16 lg-st 2 ei saa

ka keelamiskaebuse esitamisel olukorras, kus tähtaegselt vaidlustamata lahkumisettekirjutus on jõus

või kui kohus on jätnud lahkumisettekirjutuse peale esitatud kaebuse rahuldamata, tugineda sellele, et

lahkumisettekirjutuse täitmine rikub isiku põhiõigusi, näiteks õigust perekonnaelule, kui see riive oli

juba ettekirjutuse tegemise ajal ette nähtav. Sellisel juhul riivaks väljasaatmine põhiõigusi

õiguspäraselt, sest selle aluseks on täitmisele kuuluv haldusakt. Küll aga tuleneb VSS § 16 lg-st 2

järeldus, et väljasaatmist vaidlustav isik saab keelamiskaebusega väljasaatmise vaidlustamisel

tugineda põhiõiguste rikkumisele, kui rikkumist tingiv asjaolu on tekkinud pärast

lahkumisettekirjutuse tegemist. Kui nimetatud asjaolu oli tekkinud varem, siis oli isikul võimalus

tugineda sellele lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel.

38. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses puudub säte, mis otsesõnu reguleeriks seda,

millal tekkinud asjaolule tuginedes võib keelamiskaebuses väita, et väljasõidukohustuse täitmine toob

kaasa põhiõiguste rikkumise.

Analoogia korras VSS § 16 lg-ga 2 saab asuda kolleegium seisukohale, et keelamiskaebuse korral on

ka väljasaatmisest vähemkoormavate meetmete (määratud sunniraha sissenõudmine ja

järelevalvemeetmete edasine rakendamine) kohaldamise vältimiseks võimalik tugineda põhiõiguste

rikkumisele vaid siis, kui rikkumist tingiv asjaolu on tekkinud pärast lahkumisettekirjutuse tegemist.

Kolleegium on seisukohal, et seaduse analoogia asemel HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaldamine

viiks rangema tulemuseni kui seaduse analoogia kohaldamine.

39. Kolleegium märgib, et HKMS § 46 lg-s 3 sätestatakse küll, et keelamiskaebuse võib esitada

tähtajatult. Kuid see säte ei anna alust rahuldada keelamiskaebust, kui samadel asjaoludel esitatud

tühistamiskaebus on jäänud esitamata või rahuldamata. Keelamiskaebus ei ole HKMS § 45 lg-ga 1

mõeldud olukordadeks, kus isik ei ole kasutanud tühistamiskaebust või see on jäetud rahuldamata.

Keelamiskaebuse läbivaatamisel lähtub kohus HMS § 60 lg-s 2 sätestatud haldusakti siduvuse

põhimõttest. Haldusakti siduvust selles tuvastatud asjaolude piires on võimalik murda

tühistamiskaebusega.

Võib esineda erandlikke olukordi, mille korral väljasõidukohustuse õigeaegsele vaidlustamata

jätmisele võib leida õigustuse. Kui isik ei ole väljasõidukohustuse õigusvastasusele tuginenud

varasemas kohtumenetluses, siis on tal võimalik esitada tühistamiskaebus ja taotleda kaebetähtaja

ennistamist ning HKMS §-s 251 sätestatud esialgset õiguskaitset.

40. Kolleegium on seisukohal, et keelamiskaebuse esitaja ei saa tugineda asjaolule, mille korral

väljasõidukohustuse täitmine tooks tema väitel kaasa põhiõiguste rikkumise, kui seda asjaolu on

kohus haldusakti (elamisloa andmisest keeldumise, lahkumisettekirjutuse, sunniraha või

järelevalvemeetmete kohaldamise) õiguspärasuse üle toimunud vaidluses hinnanud ja sellele

asjaolule tuginevalt haldusakti jõusse jätnud. Seda põhimõtet saab kohaldada ka siis, kui kohtulikult

kontrollitud asjaolu on tekkinud pärast haldusakti andmist.

41. Kuna lahkumisettekirjutuses ei saa siduvalt kindlaks määrata riiki, kuhu isik peaks asuma, ning

alles pärast lahkumisettekirjutuse tegemist saab lõplikult selgeks, millisesse riiki on isikul võimalik

asuda, siis ei ole kolleegiumi arvates oluline, kas VSS § 171 lg-s 1 nimetatud asjaolu konkreetse riigi

puhul ilmnes enne või pärast lahkumisettekirjutuse tegemist. Seega piirab VSS § 171 lg 1 HMS § 60

lg-s 1 väljendatud üldpõhimõtet.

42. Lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise keelamiseks esitatud

kaebuse rahuldamiseks ei ole oluline, millal sai teatavaks, et isikul ei ole võimalik saada välisriigis

viibimisalust. Kui on üheselt selge, et välisriigis ei ole isikul võimalik saada viibimisalust, siis tuleb

rahuldada kaebuse taotlus ja keelata väljasõidukohustuse täitmiseks kohaldatud sunnivahendite

edasine kohaldamine. Selline kohustus poleks proportsionaalne, sest ei aitaks kaasa eesmärgi

saavutamisele. Õigusriigis ei ole lubatud isikult sunni ähvardusel nõuda käitumist, mis ei ole

faktiliselt võimalik. Lahkumisettekirjutuse tegemisel ei lahendata lõplikult küsimust, kas

viibimisaluse saamine on võimalik. Seega poleks keelamiskaebuse rahuldamine niisuguses olukorras

vastuolus HMS §-ga 60.

43. Ringkonnakohus on leidnud, et VSS § 264 lg 1 p-s 3 sätestatud kaasaaitamiskohustuse tõttu on

väljasaadetav kohustatud aitama kaasa väljasaatmise korraldamisele, sh aitama kaasa väljasaatmiseks

vajalike dokumentide muretsemisele. Praegusel juhul pidas ringkonnakohus silmas isiku kohustust

muretseda lahkumisettekirjutuse täitmiseks välisriigis viibimisalus.

Kolleegium ei pea sellist lähenemist täpseks, sest väljasõidukohustus on isikul enesel lasuv kohustus.

Seda kohustust peab ta täitma ise. Puudub riigi tegevus, millele ta peab kaasa aitama.

Kaasaaitamiskohustust sätestav VSS § 264 lg 1 p 3 on seaduse väljasaatmiskeskusesse paigutamist

reguleerivas peatükis ja rangelt võttes laieneb see säte väljasaadetavale, mitte aga vabaduses viibivale

isikule, kellel lasub väljasõidukohustus. Praegu kehtiva VMS § 18 lg 1 ja VSS § 62 järgi on ka

väljaspool väljasaatmiskeskust viibival isikul kaasaaitamiskohustus, mis on sõnastatud kohustusena

igati kaasa aidata Eestist lahkumise korraldamise menetlustes tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamisele.

Isikul lasuva väljasõidukohustuse täitmisel, nagu mainitud, pole aga tegemist riigile kaasa aitamisega,

vaid kohaste sammude astumisega isikul lasuva kohustuse täitmiseks. Olukorras, kus isikult

sunniraha ähvardusel nõutakse, et ta täidaks väljasõidukohustuse, ei ole seepärast täpne kõnelda

kaasaaitamiskohustuse täitmisest. Täpsem oleks kõnelda väljasõidukohustuse täitmisest.

Väljasõidukohustusest enesest tuleneb nii isiku kohustus lahkuda riigist kui ka kohustus astuda

mõistlikke samme selle kohustuse täitmiseks vajalike eelduste loomiseks, sh astuda mõistlikke

samme viibimisaluse saamiseks teises riigis. Teistsuguse lähenemise korral osutuks

lahkumisettekirjutuse tegemine ja selle tagamiseks sunnivahendite kohaldamine mõttetuks. Mõttetuks

muutuks see näiteks siis, kui välisriigi kodakondsust omav isik, kellel puudub kodakondsust tõendav

dokument, keeldub taotlemast ajutist reisidokumenti või muud dokumenti, mis annab aluse riiki

sisenemiseks. Väljasõidukohustuse täitmist saab kolleegiumi arvates lugeda võimatuks, kui pärast

isiku poolt astutud mõistlikke samme on selge, et talle välisriigis viibimisalust ei anta.

44. Pelgalt lahkumisettekirjutuse tegemisest möödunud pikk aeg ei saa kehtivast õigusest tulenevalt

olla keelamiskaebuse rahuldamise põhjenduseks. HMS § 61 lg-s 2 sätestatakse: "Haldusakt kehtib

kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku

realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti." Väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seadus ei seosta lahkumisettekirjutuse kehtivust selle andmisest möödunud ajaga.

Küll aga oleks mõeldav väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse regulatsioon, mille järgi

lahkumisettekirjutuse täitmist ei ole võimalik teatud tingimustel nõuda pärast seda, kui täitmata

lahkumisettekirjutuse tegemisest on möödunud teatav aeg.

II

45. Järgnevalt lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse.

Kuna A. Šapovalovi kaebus halduskohtule on esitatud enne 1. jaanuari 2012, siis laieneb tulenevalt

HKMS § 283 lg-st 1 kaebuse lubatavusele, sh kaebeõigusele halduskohtumenetluse seadustik, mis

kehtis 1. jaanuarini 2012. Kuna kohtul ei ole menetlusõiguslikku takistust läbi vaadata ka kaebus,

mille kohus võib seaduse alusel tagastada, siis ei käsitle kolleegium seda, kas A. Šapovalovi kaebus

on lubatav. Kolleegium lahendab asja sisuliselt.

46. Hoolimata kaebuse sõnastusest ei saa A. Šapovalovi kaebust mõista nii, et kaebusega soovitakse

vältida üksnes väljasaatmist kui väljasõidukohustuse sunniviisilist täitmist või üksikuid VSS §-des

151, 19 ja 20 nimetatud väljasaatmistoiminguid. Kolleegium on seisukohal, et A. Šapovalov soovib

ka vabaneda tal lasuvast väljasõidukohustusest, mis praegusel juhul tuleneb nii viibimisaluse

puudumisest kui ka jõus olevast lahkumisettekirjutusest, samuti vabaneda lahkumisettekirjutuse

täitmise tagamiseks tema suhtes VSS § 10 alusel kohaldatud järelevalvemeetmete järgimise

kohustusest ja kohustusest tasuda sunniraha ning ohust, et ta paigutatakse VSS § 23 alusel

väljasaatmiskeskusse.

47. Arvestades käesoleva otsuse I osas võetud seisukohti, ei ole A. Šapovalovi kassatsioonkaebuse

lahendamisel õige keskenduda väljasaatmisele ja selle võimalikkusele või võimatusele. Keskenduda

tuleb väljasõidukohustusele ja selle täitmise nõudmise õiguslikule lubatavusele ning selle täitmise

faktilisele võimalikkusele.

48. Vaidluse all ei ole, et Vene Föderatsioon on keeldunud A. Šapovalovit väljasaatmise korras vastu

võtmast Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel. Siit ei saa aga

teha järeldust, et väljasaatmine on perspektiivitu ja A. Šapovalovi kaebus kuulub rahuldamisele.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 13. märtsi 2008. a kiri

Kaitsepolitseiametile koosmõjus Politsei- ja Piirivalveameti poolt kohtumenetluses antud selgitustega

ei tõenda, et kaebuse esitaja väljasaatmine on võimatu. Ringkonnakohus leidis, et vastustaja

13. märtsil 2008 antud hinnangut väljasaatmise võimatusest ei ole iseenesest alust pidada

kaalukamaks kui tema hilisemat vastupidise sisuga seisukohta. 13. märtsi 2008. a kirjast ja vastustaja

kohtumenetluses esitatud selgitustest nähtuvalt rajanes kirjas toodud seisukoht, et A. Šapovalovi

väljasaatmine on perspektiivitu, FMT 28. jaanuari 2008. a kirjal. Selle kirja kohaselt ei rahuldata

taotlust A. Šapovalovi tagasivõtmiseks Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise

tagasivõtulepingu alusel. Asjaolu, et Vene Föderatsioon keeldub A. Šapovalovi tagasivõtmisest Vene

Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel, takistab ringkonnakohtu ning

Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul A. Šapovalovi väljasaatmist selles mõttes, et tema riigist

lahkumise korraldamine nõuab A. Šapovalovi kaasabi väljasaatmise korraldamisele, sealhulgas

väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele.

49. Kolleegiumi arvates on, silmas pidades käesoleva otsuse I osas võetud seisukohti, oluline, kas

pärast kohtuliku kontrolli läbinud 2004. a tehtud lahkumisettekirjutust on A. Šapovalov astunud

mõistlikke samme selleks, et hankida välisriigis viibimisalus. Samuti on oluline, kas A. Šapovalovi

perekonnaelus või tervislikus seisundis on toimunud muudatused, mis toovad kaasa selle, et

väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on õigusvastane.

Kolleegium märgib, et tulenevalt HKMS v.r § 16 lg-st 1 oli tõendite esitamise kohustus kaebuse

esitajal, kui seadusest ei tulenenud teisiti. Halduskohtumenetluse seadustik ega väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seadus teistsugust tõendamiskoormist ei kehtestanud. Seega pidi kaebuse esitaja

tõendama, et tal ei ole pärast viibimisaluse saamiseks mõistlike sammude astumist õnnestunud saada

välisriigis viibimisalust või et väljasõidukohustuse täitmise nõudmise ähvardusel riigist lahkumine

ohustaks tema tervist või tooks kaasa perekonnapõhiõiguse rikkumise.

50. Kolleegium asus käesoleva otsuse I osas seisukohale, et väljasaatmine on võimatu ja

väljasõidukohustuse täitmise nõudmine on õiguslikult lubamatu, kui isikul ei ole õnnestunud

mõistlikke samme astudes saada välisriigis viibimisalust. Sisuliselt samal seisukohal, kõneldes küll

väljasaatmise võimatusest, on ka ringkonnakohus, olles seisukohal, et väitmaks väljasaatmise

võimatust vastuvõtva riigi puudumisel, peaks väljasaatmist vaidlustav isik, kellel on kolmanda riigiga

sidemed, näitama, et ta on omalt poolt astunud mõistlikke samme riigist lahkumiseks ja väljasaatmise

täideviimise võimaldamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et haldusasjas kogutud tõendid ei näita, et A. Šapovalov on astunud

mõistlikke samme Eestist lahkumiseks. Kaebuse esitajal on Vene Föderatsiooniga sidemed, sest ta ise

on olnud Vene Föderatsiooni kodakondsuses ning käesoleval ajal on Vene Föderatsiooni kodanik

tema abikaasa. Kaebuse esitaja ei ole pöördunud Vene Föderatsiooni ametivõimude poole taotlusega

viibimisaluse saamiseks.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga. Kolleegium märgib, et A. Šapovalov on kirjalikult

pöördunud Vene Föderatsiooni võimude poole, kuid nendest pöördumistest ja saadud vastustest ei

nähtu, et A. Šapovalov oleks astunud mõistlikke samme saamaks viibimisalust Vene Föderatsioonis.

Vene Föderatsiooni saatkonna 13. märtsi 2007. a taotluses informeeritakse A. Šapovalovit, et talle

tagasipöördumistunnistuse väljastamiseks puudub alus, sest sellise tunnistuse saab anda ainult Vene

Föderatsiooni kodanikule (tl 53). Samas kirjas selgitatakse, et Vene Föderatsiooni kodakondsuse saab

taastada, kui isik alaliselt elab Vene Föderatsiooni territooriumil. Praeguse kohtumenetluse ajal

pöördus A. Šapovalov Vene Föderatsiooni konsuli poole kirjaga, milles küsis, kas ta on isik, kelle

Vene Föderatsioon peab tagasivõtulepingu järgi tagasi võtma; kas ta saab Eestis elades taastada Vene

Föderatsiooni kodakondsuse ja millised on kodakondsuse taastamise tingimused ning kas Vene

Föderatsioon tunnistab ühekordset sõidudokumenti ja kas ta saab sellise dokumendi alusel taotleda

Venemaa viisat ja saada see viisa (tl 157). Vene Föderatsiooni saatkond vastas 18. juunil 2009, et

tagasivõtulepingut A. Šapovalovi suhtes ei saa kohaldada, et varem Vene Föderatsiooni

kodakondsuses olnud isikud saavad taastada Vene Föderatsiooni kodakondsuse, kui nad elavad Vene

Föderatsioonis kolm aastat ning et Vene Föderatsiooni võimud tunnistavad Eesti poolt antud

sõidudokumenti. Viisa võib saada, kui on alus Vene Föderatsiooni sõiduks ja puuduvad takistused

Eestisse naasmiseks (tl 158).

Kolleegiumi jaoks on selge, et Vene Föderatsioon ei võta praeguses situatsioonis A. Šapovalovit

vastu tagasivõtulepingu alusel, samuti see, et kodakondsuse taastamise korras ei saa ta omandada

Vene Föderatsioonis viibimisalust ja et ta ei saa Vene Föderatsiooni kodakondsuse puudumise tõttu

tagasipöördumistunnistust. Ei ole aga selge see, kas A. Šapovalovil on võimalik omandada Vene

Föderatsiooni kodakondsus mõnel muul alusel või saada elamisluba Vene Föderatsioonis.

A. Šapovalov ei ole ära näidanud, et ta on astunud mõistlikke samme saamaks Vene Föderatsiooni

kodakondsust mõnel muul alusel või muud viibimisalust Vene Föderatsioonis, näiteks elamisluba.

Kolleegium märgib, et sõltuvalt kodakondsuse kaotamise asjaoludest võib asjakohane olla viide

sellele, et välismaalasel on võimalik taotleda endise kodakondsuse taasomandamist. Kuna

A. Šapovalov lahkus Vene Föderatsiooni kodakondsusest 2001. a novembris, s.o pärast seda, kui talle

oli tehtud lahkumisettekirjutus, on asjakohane väide, et A. Šapovalovil võib olla võimalik taotleda

Vene Föderatsiooni kodakondsuse taasomandamist, samuti väide, et A. Šapovalovil olid sidemed

Vene Föderatsiooniga. Kui aga leiab kinnitust, et Ukrainas sündinud A. Šapovalovil on pikka aega

puudunud sidemed Ukrainaga, siis on asjakohatud Politsei- ja Piirivalveameti ning ringkonnakohtu

seisukohad, et A. Šapovalovil tuleks astuda mõistlikke samme omandamaks Ukraina kodakondsus

või viibimisalus Ukrainas.

Vastusena A. Šapovalovi väitele, et ta ei ole halduskohtu istungil kunagi avaldanud valmisolekut

taotleda Vene Föderatsiooni kodakondsust ja et tema sõnad ei arvesta nende konteksti, leiab

kolleegium, et praegusel juhul ei oma tähendust, kas kassaator avaldas või ei avaldanud halduskohtu

istungil sellist valmisolekut. Oluline on, kas kassaator on astunud mõistlikke samme selleks, et saada

Vene Föderatsioonis viibimisalus, milleks ei ole üksnes selle riigi kodakondsus, vaid on näiteks

elamisluba või muu püsivat elamist võimaldav viibimisalus.

51. Halduskohus asus seisukohale, et asjas ei ole tuvastamist leidnud, et A. Šapovalovi tervis ei

võimalda tal Eestist lahkuda. Kaebaja pole esitanud tõendeid selle kohta, et tema tervislik seisund ei

võimalda tal Eestist lahkuda. Halduskohus pidas üldteadaolevaks, et Vene Föderatsioon ei ole riigiks,

mille puhul võiks tekkida põhjendatud kahtlus, et seal pole võimalik saada vajalikku arstiabi.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga. Kolleegium on seisukohal, et nendest asjaoludest tulenevalt

ei ole võimalik pidada lahkumiskohustuse täitmise nõudmist A. Šapovalovi tervise tõttu õiguslikult

lubamatuks.

52. A. Šapovalovi suhtes on jõus 2004. a tehtud lahkumisettekirjutus. Kuna ei ole tõendamist leidnud,

et pärast lahkumisettekirjutuse tegemist on toimunud selliseid muudatusi, mis lahkumisettekirjutuse

täitmisel tooksid A. Šapovalovi puhul kaasa perekonnapõhiõiguse rikkumise, siis ei ole ka sel alusel

kolleegiumil võimalik pidada lahkumisettekirjutuse täitmise nõudmist õiguslikult lubamatuks.

53. Kassaatori väited, mis seonduvad tema pikaajalise elamisega Eestis alates 1972. aastast ja tema

perekonnaeluga, ei saa kolleegiumi arvates tingida keelamiskaebuse rahuldamist, sest jõus on

lahkumisettekirjutus ning praeguses kohtuvaidluses ei ole tuvastatud, et pärast lahkumisettekirjutuse

tegemist on tema perekonnaelus toimunud selliseid muudatusi, mis tingiksid keelamiskaebuse

rahuldamise. Pelgalt asjaolu, et A. Šapovalov on ka pärast lahkumisettekirjutuse tegemist pikka aega

elanud Eestis, ei õigusta keelamiskaebuse rahuldamist.

Kolleegium märgib, et alates 1999. aastast on toimunud mitmeid kohtuvaidlusi haldusaktide üle,

millega A. Šapovalovile on keeldutud andmast elamislube ja tehtud talle lahkumisettekirjutusi.

Kohtuotsused, millega kaebus on jäetud rahuldamata, on jõustunud. Kassatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtu 31. märtsi 2006. a otsuse peale haldusasjas nr 3-04-300, millega jäeti rahuldamata

kaebus 2004. a antud haldusakti peale, millega keelduti andmast elamisluba ja tehti

lahkumisettekirjutus, ei saanud 2006. a Riigikohtu määrusega menetlusluba. Juulist 2008 sai alguse

praegune kohtuvaidlus, mis puudutab 2004. a lahkumisettekirjutuse tagamiseks kohaldatud

järelevalvemeetmete ja sunniraha edasise kohaldamise keelamist.

54. Kassaator väidab Politsei- ja Piirivalveameti poolt kassatsioonkaebusele esitatud vastuse peale

Riigikohtule saadetud vastuses, et Politsei- ja Piirivalveamet on jätnud tõendamata, et A. Šapovalov

kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule ja et seda ei ole teinud ka kohus.

Kolleegium on seisukohal, et see etteheide Politsei- ja Piirivalveametile ning kohtutele ei ole

õigustatud. Isikust lähtuvat ohtu peab haldusorgan hindama elamisloa taotluse üle otsustamisel ja

lahkumisettekirjutuse tegemisel. Väiteid ja tõendeid selle kohta, et isikust lähtuv oht on pärast

haldusakti andmist ära langenud, peab esitama keelamiskaebuse esitanud isik. A. Šapovalov on

piirdunud üldiste viidetega Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitusele

Rec (2000).

55. Kassaator väidab, et tema väljasaatmiseks peab olema kava või abimeetmed, kuidas väljasaatmist

teostada, mis praegusel juhul puuduvad. Kolleegium on seisukohal, et väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seadus väljasaatmise teostamiseks kava koostamist ei nõua. Mis puutub väljasaatmise

teostamise abimeetmetesse, siis asja faabulast nähtuvalt on Eesti ametivõimud 2008. a rakendanud

kassaatori suhtes sihikindlaid meetmeid, mis on suunatud sellele, et sundida kassaatorit hankima

viibimisalus välisriigis. Kassaatori suhtes on kohaldatud seadusega ettenähtud järelevalvemeetmeid ja

sunniraha.

56. Nendel asjaoludel on kolleegium seisukohal, et A. Šapovalovilt väljasõidukohustuse täitmise

nõudmine ei ole õiguslikult lubamatu ja väljasaatmine ei ole lõplikult faktiliselt võimatu. Seega ei ole

põhjendatud kaebus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise vahendite edasise kohaldamise ja

väljasaatmise keelamiseks.

57. Käesoleva otsuse punktis 24 leidis kolleegium, et keelamiskaebusega ei ole võimalik keelata

esitada halduskohtule taotlust paigutada isik väljasaatmiskeskusse. Seega ei ole A. Šapovalovi kaebus

põhjendatud osas, mis on mõistetav kui taotlus keelata väljasaatmiskeskusesse paigutamise taotluse

esitamine halduskohtule VSS § 23 alusel.

58. Kui mõista A. Šapovalovi kaebust taotlusena keelata VSS §-des 151, 19 ja 20 nimetatud

väljasaatmistoimingud, siis ei ole kaebus käesoleva otsuse punktides 32 ja 33 esitatud põhjendustel

põhjendatud. Ka on kolleegium seisukohal, et praeguses asjas puuduvad erandlikud asjaolud, mis

tingiksid kohtuotsusega väljasaatmistoimingute tegemise keelamise. Erandlikud asjaolud esineksid

siis, kui oleks põhjendatud alus arvata, et väljasaatmistoiminguid tehtaks A. Šapovalovi suhtes ka

siis, kui väljasaatmine on võimatu.

59. Kassaator on Politsei- ja Piirivalveameti poolt kassatsioonkaebusele esitatud vastuse peale

Riigikohtule saadetud vastuses esitanud ka väiteid, mis seonduvad praegu Tallinna Halduskohtu

menetluses oleva kaebusega Politsei- ja Piirivalveameti 7. detsembri 2012. a otsuse peale, millega

A. Šapovalovile keelduti tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 12 lg 4 p-de 1 ja 3 alusel.

Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas, milles lahendatakse keelamiskaebust, on kassaatori

need väited asjakohatud. Siiski märgib kolleegium seonduvalt elamisloa andmisest keeldumise

alustega järgmist.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium lahendas asjas nr 3-4-1-9-04 küsimust, kas kaalutlusõigust

mittevõimaldav VMS § 12 lg 4 p 1 on põhiseaduspärane. Selles asjas oli tegemist isikuga, kes oli nii

Eesti kodaniku passi kui ka elamisloa taotlemisel esitanud valeandmeid. Põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsusest tuleneb, et elamisloa andmisest keeldumise piisavaks põhjenduseks

ei saa olla pelgalt see, et isik on Eesti kodaniku passi ja elamisloa taotlemisel esitanud valeandmeid.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium pidas vajalikuks, et elamisloa taotluse üle otsustamisel

kaalutaks vastandlikke huve - ühelt poolt välismaalase huvi, et tema perekonna- ja eraellu ei

sekkutaks, ning teiselt poolt avalikku huvi tagada riigi julgeolek. Põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium pidas nõutavaks hinnata ka isiku käitumist ja olukorra eripära ning seda, kas valeandmed

on esitatud riigi julgeoleku seisukohalt tähtsust omavates küsimustes.

Asjas nr 3-4-1-2-01 võttis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium seisukoha, et pikka aega riigis

viibinud välismaalase elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb hinnata välismaalase käitumist, mille

põhjal saab hinnata tema ohtlikkust riigi julgeolekule, alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi

tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja ning tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga (p

20). Selles asjas lahendati küsimust, kas on põhiseaduspärane VMS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5, millest

tulenevalt oli elamisloa andmine ühemõtteliselt keelatud välismaalasele, kes on teeninud välisriigi

julgeolekuteenistuses. Halduskolleegium on seisukohal, et analoogiline kaalumine on nõutav ka VMS

§ 12 lg 4 p 3 kohaldamisel, mis tulenevalt VMS § 12 lg-st 5 eeldab kaalutlusõigust.

60. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann