3-2-1-67-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-67-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. juuni 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Regina Paabo ja Harri Paabo hagi Alis Tammuri, Kadri

Tammuri ja Annika Tammuri vastu kinnisasja valdusest

väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-45371

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alis Tammuri, Kadri Tammuri ja Annika Tammuri

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

319 eurot 56 senti (5000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Regina Paabo (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Harri Paabo

(isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostjad Alis Tammur (isikukood xxxxxxxxxxx), Kadri Tammur

(isikukood xxxxxxxxxxx) ja Annika Tammur (isikukood

xxxxxxxxxxx), ühine esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti

Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-45371 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Alis Tammurile (konto nr 10010418610017, AS SEB Pank) 26. jaanuaril 2012

tasutud kassatsioonikautsjon 75 (seitsekümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Regina Paabo ja Harri Paabo (hagejad) esitasid 8. septembril 2009 Tartu Maakohtule hagi Alis

Tammuri (kostja I), Kadri Tammuri (kostja II), Annika Tammuri (kostja III) ja Tiiu Metsa (kostja IV)

(ühiselt nimetatud: kostjad) vastu, milles palusid neilt välja mõista Tartus Xxx xx asuva

ebaseaduslikult hõivatud ja hagejatele kuuluva kinnisasja (hagejate kinnisasi) osa ning kohustada

kostjaid seitsme päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest eemaldama hagejate kinnisasja

piiridest kostjate rajatud piirdeaia ja paigaldatud puuriida.

2. 15. septembril 2010 esitasid hagejad hagist osalise loobumise avalduse. Selle põhjenduste järgi

eemaldasid kostjad puuriida hagejate kinnisasjalt ja lõpetasid nende omandiõiguse rikkumise.

16. novembril 2010 esitasid hagejad hagi osalisest loobumisest taganemise avalduse. Selle järgi tõid

kostjad puuriida tagasi ja rikuvad taas hagejate omandiõigust.

3. Kostja IV võttis hagi õigeks ja tunnistas nõudeid. 9. veebruaril 2011 esitasid hagejad hagist

loobumise avalduse tema suhtes, mille Tartu Maakohus võttis 28. märtsi 2011. a määrusega vastu ja

lõpetas menetluse kostja IV suhtes.

4. Hagiavalduse põhjenduste järgi ostsid hagejad kinnisasja 12. septembril 2005. See on registreeritud

maakatastris 27. mail 2004. Naaberkinnisasi asukohaga Tartus Xxxx xx on kostjate kaasomandis

(kostjate kinnisasi). Hagejad tellisid kinnisasjade ühise piiri kindlakstegemiseks maamõõtjalt

piirimärkide väljamõõtmise ja looduses paigaldamise. Üks kostja pöördus piiri kontrollimiseks Maa-

ameti poole, sest piirimärkide väljamõõtmise ja paigaldamise tulemused erinesid sellest, mida kostjad

pidasid ajalooliste piiripunktide asukohaks. Maa-ameti 16. oktoobri 2007. a vastusest nähtub, et

katastriüksuse kanded vastavad algdokumentidele, väidetav vanast ajast säilinud piirimärk on

koordineeritud geodeetilise põhivõrgu suhtes lubamatu veaga, uued piirimärgid on koordineeritud

nõutava täpsusega ja uute piirimärkide paigaldamisel on lähtutud kostjate kinnisasja katastriüksuse

piiripunktide koordinaatidest. Kostjad I-III ei ole pöördunud piiride kohta selgituse saamiseks või

piiride muutmise algatamiseks kohaliku omavalitsuse poole. Selle asemel on kostjad I-III korduvalt

eemaldanud maamõõtjate paigaldatud piirimärgid ning paigaldanud kehtivaid piire rikkudes hagejate

kinnisasjale kostjate arvates õigeid piire järgiva piirdeaia ja puuriida. Tartu Linnavalitsuse arvates on

maamõõtjate paigaldatud piirimärgid paigaldatud õigesti. Kostjad I-III on hõivanud hagejate

kinnisasjast 5,29 m2 suuruse osa (0,24 m * 22,03 m) ega ole reageerinud hagejate korduvatele

ettepanekutele lõpetada nende omandiõiguse rikkumine.

5. Kostjad I-III hagi ei tunnistanud.

Nende vastuväidete järgi ei kajasta mõõdistamistulemused kinnisasjade piire õiguspäraselt.

Kruntidevaheline piir panti kokkuleppel paika 1970. a-tel, kui piirid mõõdeti nihkesse. Osa

piiritähiseid kadus kinnisasjade piiril hagejate ehitustegevuse tõttu. Hagejate tellitud uuel

mõõdistamisel paigaldati piirimärgid kohtadele, mis erinesid varasemate piirimärkide asukohast.

Maa-ameti seisukoha järgi tulnuks piiri taastamisel lähtuda maastikul olemasolevatest piirimärkidest

ja plaanimaterjali situatsioonielementidest, mitte maakatastris olevatest koordinaatidest. Hagejate

taotletavad uued piirid muudavad hagejate kinnisasja katastriüksuse kuju ja pindala. Kostjatel I-III ei

ole võimalik piiri muutmisel majast vabalt mööda käia. Hagejate nõue on ka vastuoluline.

6. Tartu Maakohus rahuldas 28. märtsi 2011. a otsusega hagejate nõude ja mõistis kostjatelt I-III välja

hagejate valdusesse ebaseaduslikult hõivatud hagejate kinnisasja osa (0,24 m * 22,03 m) ja kohustas

kostjaid I-III seitsme päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast arvates eemaldama hagejate

kinnisasja piiridest nende rajatud piirdeaia. Maakohus jättis rahuldamata hagejate nõude kohustada

kostjaid I-III eemaldama puuriit. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate I-III kanda.

Otsuse põhjenduste järgi on omanikul asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 järgi nõudeõigus igaühe

vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Ekspertiisiakti järgi on kontrollmõõdistuse käigus

selgunud, et hagejate tellitud kahest mahamärgitud piirimärgist on looduses säilinud üks. Ekspert on

jõudnud järeldusele, et hagejate tellitud märkimistööde aktis mahamärgitud piiripunkti nr 4

koordinaadid ja ülemõõdistatud piirimärgi koordinaatide plaaniline erinevus on 1 cm ning et

mahamärgitud piirimärgi koordinaadid vastavad Maa-ameti katastrikaardile kantud hagejate ja

kostjate kinnisasjade katastriüksuste piiriandmetele. Kostjate I-III laotud puuriit asub eksperdi arvates

kostjate kinnisasjal, piirdeaed hagejate kinnisasjal. Ka Tartu Linnavalitsus on oma kirjades hagejatele

olnud seisukohal, et piiri mahamärkimisel tuleb arvestada katastrimõõdistamise andmete alusel

moodustatud kostjate kinnisasja katastriüksuse piiripunktide koordinaate ning et Maa-ameti

seisukoht, et piiride määramisel pidanuks arvestama olemasolevate piirimärkide ja plaanimaterjali

situatsioonielementidega, ei ole õige. Kohtuistungil ja paikvaatlusel on ekspert kinnitanud

ekspertiisiaktis näidatud tulemusi ja kinnitanud, et mõtteline piir läheb aia ja puuriida vahelt, ning

märkinud, et plaani ja kaardimaterjale ei ole vaidlustatud. Hagejad ei ole esitanud piiride muutmise

nõuet, seega ei ole vaja analüüsida esitatud plaanimaterjale ja katastriüksuste dokumente. Kostjad I-

III ei ole esitanud vastuhagi ega vaidlustanud katastriüksuste moodustamise asjaolusid. Samuti ei ole

pooled vaidlustanud eksperdi arvamust. Tulenevalt maakorraldusseaduse (MaaKS) §-st 15 on

kinnisasjade piiri asukoht võimalik määrata lihtsate maakorraldustoimingutega. Sellise ettepaneku

tegi ekspert pooltele ka paikvaatluse käigus.

Arvestades eeltoodut, tuleb kostjatelt I-III välja nõuda hagejatele kuuluv kinnisasja osa ja kohustada

neid eemaldama hagejate kinnisasja piiridest sinna rajatud piirdeaia. Kuna ekspert on öelnud, et

puuriit asub täielikult kostjate kinnisasjal, jääb hagejate nõue selles osas rahuldamata.

7. Kostjad I-III palusid apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati,

ning uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata.

Hagejad palusid jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. detsembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud kohtutes solidaarselt kostjate I-III

kanda.

Ringkonnakohus märkis, et kontrollib maakohtu otsust vaid vaidlustatud osas, st osas, millega hagi

rahuldati. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus leidis

õigesti, et vaidlusaluste katastriüksuste katastrikanded vastavad katastriüksuste algdokumentidele

ning sellest tulenevalt on hagejate nõue põhjendatud. Kostjate kinnisasja katastriüksus on

mõõdistatud 1996. a-l Tartu linna kohalikus süsteemis ja registreeritud Tartu Maakatastris

10. septembril 2001. Hagejate kinnisasja katastriüksus on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali

alusel ning on registreeritud Tartu Maakatastris 27. mail 2004. Kostjate kinnisasja piirid kindlaks

määranud katastrimõõdistamise tulemusena ning tulenevalt maakatastriseaduse (MaaKatS) § 17 lg-

st 1 on kostjate kinnisasja katastriüksuse piiripunktid seotud riikliku või kohaliku mõõdistamise

põhivõrguga (koordinaatidega). Hagejate kinnisasja katastriüksus moodustati plaanimaterjali alusel

pärast kostjate kinnisasja katastriüksuse registreerimist ning kuna hagejate kinnisasi külgneb vahetult

kostjate kinnisasjaga, tuleb hagejate kinnisasja katastriüksuse piiripunktide koordinaatide

kindlaksmääramisel lähtuda ajaliselt varem moodustatud kostjate kinnisasja katastriüksuse

piiripunktide koordinaatidest. MaaKS § 15 lg-st 1 ja AÕS § 129 lg-st 2 tuleneb üheselt, et vaidluse

korral piiri asukoha üle tuleb lähtuda registrites (maakatastris) olevatest andmetest ning valduse

ulatusest, piirimärkidest ja plaanimaterjali situatsioonielementidest saab lähtuda üksnes siis, kui

registrites ei ole vastavaid andmeid. Kuna vaidlusalune piir on kindlaks määratud

katastrimõõdistamise teel ning piiripunktid on seotud mõõdistamise põhivõrguga (koordinaatidega),

on maakohus piiri kindlaksmääramisel põhjendatult lähtunud maakatastris olevatest andmetest.

Seejuures on maakohus arvestanud eksperdi arvamusega, millest nähtuvalt vastavad mahamärgitud

piirimärgi nr 4 koordinaadid Maa-ameti katastrikaardile kantud vaidlusaluste katastriüksuste

piiriandmetele. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda piiripunktist, mitte piirimärgist, mis tähistab

piiripunkti ning mille asukohta on võimalik muuta. Selle eesmärgiks on vältida olukordi, kus piiri

kindlaksmääramist soovitakse saavutada piirimärkide teisaldamise teel.

Kostjad I-III leiavad ekslikult, et katastrimõõdistamise tulemused ei ole usaldusväärsed, kuna selle

aluseks olnud koordinaadid on ebaõiged. Maa-ameti 16. oktoobri 2007. a kirjas märgitakse, et

üldjuhul on Tartu linnas piiride määramisel aluseks võetud varasemad maaeralduste koordinaadid,

mis on maaeralduste maastikul säilinud piirimärkidest suurema erinevusega, kui praegu nõutav täpsus

geodeetilise põhivõrgu suhtes. See ei tõenda aga, et kostjate kinnisasja katastrimõõdistamise

tulemused oleksid valed ning sellest tulevalt oleks ebaõiged ka vaidlusaluste katastriüksuste

piiripunktid. Tartu Linnavalitsuse 1. ja 31. juuli 2009. a kirjadest nähtub, et kinnisasjade ühise piiri

mahamärkimisel tuleb juhinduda katastrimõõdistamise andmete alusel moodustatud kostjate

kinnisasja katastriüksuse piiripunktide koordinaatidest, kostjate kinnisasja katastriüksuse

moodustamisel tutvustati piiri selle omanikele ja koostati piiriprotokoll. Samas nähtub eelmärgitud

kirjadest, et selle katastriüksuse piiripunktide koordinaadid on õiged. Kuivõrd kostjate kinnisasja

piiripunktid määrati kindlaks katastrimõõdistamise teel, on põhjendamatu ka apellatsioonkaebuse

seisukoht, et piiri kindlaksmääramisel tulnuks lähtuda sellest, kas kostjate maakasutus lähtub

väljakujunenud maakasutusest ning kas piiritähised vastavad plaani- ja kaardimaterjalile. See väide

oleks põhjendatud üksnes juhul, kui kostjate kinnisasja piir (ja sellega ka hagejate kinnisasja ühine

piir kostjate kinnisasjaga) ei oleks kindlaks määratud katastrimõõdistamise teel. Kostjad I-III

lähtuvad ekslikult eeldusest, et vaidlusalune piir tulnuks kindlaks määrata piirimärkidest ja

väljakujunenud maakasutusest lähtuvalt. Seetõttu ei olnud kostjate I-III esitatud tõendid asjakohased

ning maakohus jättis neile põhjendatult hinnangu andmata. Pealegi nähtub ka Maa-ameti 2. detsembri

2010 vastusest teabenõudele, et piiride kindlaksmääramisel tuleb juhinduda AÕS §-st 129. Seega ei

ole asjakohased ka kostjate I-III viited MaaKatS §-le 20.

Menetluskulud jäeti põhjendatult tervikuna kostjate I-III kanda, hagi ei rahuldatud osaliselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad I-III ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule, kaebuse põhjenduste järgi on alternatiivselt taotletud ka asja

saatmist maakohtule.

Kaebuse väitel ei ole hagejad tõendanud, et neile kuulub vaidlusaluse maatüki omandiõigus. Kohtud

kohaldasid valesti AÕS § 129 lg-t 2, kui leidsid, et piiride asukoha väljaselgitamisel tuleb lähtuda

vaid maakatastrisse kantud koordinaatidest. Asjas tuli arvestada ka AÕS § 128 lg-t 1, millest tuleneb,

et piirid määratakse ja seega tuleb need ka taastada plaani ja piirimärkide alusel. Samuti tuli arvestada

Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2003. a määrusega nr 264 kinnitatud katastrimõõdistamise teostamise

ja katastrimõõdistamise kontrollimise korda ning MaaKS § 15. Samuti ei ole MaaKatS §-ga 20

kooskõlas ringkonnakohtu järeldus, et hagejate kinnisasja piiripunktide koordinaatide määramisel ja

looduses tähistamisel tuleb lähtuda üksnes kostjate kinnisasja piiripunktide koordinaatidest. Kohtud

jätsid menetlusõiguse norme rikkudes tähelepanuta kostjate I-III väited ja esitatud tõendid, millest

nähtub, et ajaloolised piirimärgid olid õiged ja katastrikaartidele kantud koordinaatide järgi

mahamärgitud uued piirimärgid on valed. Kohtuotsused on rajatud suures osas eksperdiarvamusele,

mis on tõendina asjakohatu. Nii ei tulene sellest teavet, mille alusel oleks võimalik hinnata, kas õige

on ajalooline piir või koordinaatide järgi mahamärgitud uus piir. Kohtud jätsid tähelepanuta ka

kostjate I-III väited, et osa nende küsimusi jäid põhjendamatult eksperdile esitatud küsimuste seast

välja, ning et maakohus muutis menetluses sellekohase määruse sisu kostjaid I-III sellest teavitamata.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja H. Paabo sellele vastu ja palus jätta see

rahuldamata.

Hageja R. Paabo ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

12. Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset (I), seejärel aga kinnisasja piiriandmete õiguslikku

tähendust ja piiri määramise õiguslikku regulatsiooni ning lahendab kassatsioonkaebuse (II).

Lõpetuseks käsitleb kolleegium muid menetluslikke probleeme (III).

I

13. Hagejad nõuavad kostjatelt I-III viimaste valduses oleva väidetavalt hagejatele kuuluva kinnisasja

osa valduse väljaandmist ja valdamise takistuste (piirdeaed, puuriit) kõrvaldamist.

14. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

vaidlusalusele maaosale 5,29 m2 (0,24 m * 22,03 m) on kostjad I-III paigaldanud piirdeaia;

poolte kinnisasjad on moodustatud 1970. a-tel mõõdistatud kruntide andmete alusel (I kd, tl 13, 14,

63);

kostjate kinnisasja katastriüksus on mõõdistatud 1996, 16. veebruaril 2001 on allkirjastatud selle

kohta piiriprotokoll ja katastriüksus on registreeritud maakatastris 10. septembril 2001 (I kd, tl 63);

hagejate kinnisasja katastriüksus on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel, lähtudes mh

1970. a-te plaani(de)st, kostjate kinnisasja mõõdistamisandmetest ja piiripunktidest, ning see on

registreeritud maakatastris 27. mail 2004 (I kd, tl 63);

hagejate tellimusel mõõdeti piir üle ning paigaldati uued piirimärgid, mis vastavad katastriandmetele

ja mille järgi on vaidlusalune maa hagejate kinnisasja koosseisus.

15. Hagejad on menetluses olnud järgmistel põhiseisukohtadel:

vaidlusalune piirdeaed asub hagejate kinnisasjal, hagejate tellimusel paigaldatud piirimärgid vastavad

katastriandmetele;

kostjate I-III väidetud vanad piirmärgid ei vasta katastriandmetele, kostjad ei ole taotlenud

katastriandmete parandamist.

16. Kostjad I-III on menetluses olnud järgmistel põhiseisukohtadel:

hagejad ei ole tõendanud, et neile kuulub vaidlusaluse maa omand, lähtuda tuleb vanadest piiridest

(plaanide ja piirimärkide ning pikaajalise kasutusulatuse järgi), mis on aga kaardistatud ja katastrisse

kantud valesti;

hagejate taotletavad uued piirid muudaks hagejate kinnisasja katastriüksuse pindala ja kuju;

piiri nihutamisel ei saaks kostjad I-III oma majast vabalt mööda käia.

17. Kohtud on leidnud, et vaidlusalune maa kuulub hagejate kinnisasja koosseisu järgmistel põhilistel

põhjendustel:

vaidluse korral piiri asukoha üle tuleb lähtuda registrites (maakatastris) olevatest andmetest ning

valduse ulatusest, piirimärkidest ja plaanimaterjali situatsioonielementidest saab lähtuda üksnes siis,

kui registrites ei ole vastavaid andmeid;

hagejate tellimusel mahamärgitud piirimärkide koordinaadid vastavad katastrikaardile kantud

katastriüksuste piiriandmetele;

kuna hagejate kinnisasi külgneb vahetult kostjate kinnisasjaga, tuleb hagejate kinnisasja

katastriüksuse piiripunktide koordinaatide kindlaksmääramisel lähtuda ajaliselt varem moodustatud

kostjate kinnisasja katastriüksuse piiripunktide koordinaatidest;

tõendatud ei ole, et kostjate kinnisasja katastrimõõdistamise tulemused oleksid valed ning sellest

tulenevalt oleks ebaõiged vaidlusaluste katastriüksuste piiripunktid;

kuna plaani ja kaardimaterjale vaidlustatud ei ole, samuti ei ole taotletud kinnisasjade piiri asukoha

kindlaksmääramist maakorraldustoiminguna ega esitatud vastuhagi ning lähtuda ei tule piirimärkidest

ja väljakujunenud maakasutusest, ei tulnud analüüsida kostjate I-III esitatud sellekohaseid tõendeid.

18. Pooled ei vaidle enam nõude üle eemaldada vaidlusaluselt maa-alalt puuriit. Maakohus jättis selle

nõude rahuldamata ja selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud.

Kuigi hagejad esitasid esmalt avalduse puuriida eemaldamise nõudest loobumiseks, esitasid nad

seejärel sellest avaldusest taganemise avalduse (vt I kd, tl 205-212). Kolleegium märgib, et kohtule

esitatud hagiavalduse tagasivõtmiseks või sellest loobumiseks kehtib erikord, mh peab kohus

tagasivõtmise või loobumise määrusega lahendama. Hagist loobumine ei jõustu enne, kui kohus on

selle määrusega vastu võtnud ja selle osas TsMS § 429 lg 1 esimese lause ja § 431 lg 1 esimese lause

alusel menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni, on hagejal õigus ümber mõelda ja

avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta.

II

19. Hagejate nõude õiguslik alus võib olla AÕS § 80, arvestades seda, et kostjad I-III ei tunnusta

hagejate omandiõigust vaidlusalusele maa-alale ja on teinud hagejatele takistusi (piirdeaia näol) selle

valdamiseks. Tulenevalt AÕS §-st 80 ja § 82 lg-st 1 peavad hagejad tõendama, et vaidlusalune maa-

ala kuulub neile. Lähtudes AÕS § 83 lg-st 1, võivad kostjad I-III ka hagejate omandiõiguse

tõendamise korral keelduda maad välja andmast, kui neil on hagejate suhtes õigus seda vallata.

20. Kinnisasja (kinnistu) koosseisu andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala märgitakse

kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku. Sellised faktilised andmed

kinnisasja kohta ei ole KRS § 13 lg 2 teise lause järgi kanneteks asjaõigusseaduse ega

kinnistusraamatuseaduse järgi (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-

11, p 31).

See tähendab mh, et kinnistusraamatu kanne ei ole (vaatamata katastritunnuse märkimisele)

kinnisasja piiride osas määrav. Seega ei kohaldu piiriandmetele mh ka AÕS § 56 lg 1

kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele

tugineva heauskse omandamise kohta.

21. Piiriandmed väljenduvad kinnistusraamatus viitena katastritunnusele (ja -kaardile). Need andmed

esitab KRS § 13 lg 2 esimese lause ja MaaKatS § 4 lg 2 p 1 järgi kinnistusosakonnale maakatastri

pidaja (Maa-amet).

Kinnisasja kinnistusraamatusse kandmise aluseks oli maareformi ajal valdavalt maa tagastamine või

erastamine (vt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-d 10 ja 11), hiljem eelkõige kinnisasja

jagamine või kinnisasjade ühendamine (AÕS § 54).

22. Katastriüksuse moodustamiseks teeb vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik

MaaKatS § 16 lg 1 järgi katastrimõõdistamised ja koostab katastriüksuse moodustamise toimiku,

mille ta esitab katastripidajale katastriüksuse registreerimiseks. Katastriüksuse piiride asukohta

tõendavaks algdokumendiks katastrisse kandmisel on MaaKatS § 10 lg 1 teise lause järgi

katastriüksuse plaan. Täpsemalt reguleerib katastrimõõdistamist Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri

2003. a määrus nr 264 "Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord"

(määrus nr 264).

Maa tagastamisel ja erastamisel maareformi käigus võidi katastriüksused moodustada maareformi

seaduse § 6 lg 1 või § 23 lg 1 ning MaaKatS § 20 lg 5 järgi ka plaani- ja kaardimaterjali alusel. Seda

reguleeris täpsemalt Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1997. a määrusega nr 88 kinnitatud plaani- või

kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise kord. Katastriüksuse moodustamist maa

tagastamisel reguleeriti ka Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korras (vt nt p-d 56.4, 56.5, 62). Erastatava maa suuruse

ja piiride määramist ning katastriüksuste moodustamist täpsustas aga ka Vabariigi Valitsuse

6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise kord

(vt nt määruse p-d 13-132, 15, 16, 20-22).

23. Ekslik on kohtute seisukoht, et piirivaidluse puhul tuleb maakatastris andmete olemasolul lähtuda

üksnes nendest.

Seaduses ei ole selgelt sätestatud katastriandmete õiguslikku tähendust, mh ei ole ette nähtud nende

andmete õigsuse eeldamist ega võimaldatud neile andmetele tuginedes kinnisasja heauskselt

omandada. Andmete õiguslikku tähendust ei sätesta ka andmete õigsuse eest (õiguslikult mõneti

ebamäärast) vastutust ettenägevad sätted. Nii vastutab kinnistusosakonnale edastatud katastriandmete

õigsuse eest MaaKatS § 4 lg 21 järgi katastripidaja. Samas piirdub see vastutus MaaKatS § 8 lg 5

esimese lause järgi tehtud katastrikande vastavusega algdokumendile. Katastrimõõdistamise ja

katastriüksuse moodustamise toimiku õigsuse ja seaduslikkuse eest vastutab MaaKatS § 16 lg 2 järgi

aga hoopis mõõdistamisi tegev vannutatud maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik. Selliselt jääb

ebaselgeks ka MaaKatS § 8 lg 5 teine lause, mille järgi katastripidaja valest kandest tekitatud kahju

hüvitatakse seaduses sätestatud korras.

24. Maakatastrit ja katastriüksuste moodustamist reguleerivatest õigusaktidest tuleneb kolleegiumi

arvates, et katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali

alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab

kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid

määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel.

Seda kinnitab ka AÕS § 128 lg 1, mille järgi määratakse piir külgnevate maatükkide vahel plaanide ja

piirimärkidega seaduses sätestatud korras.

25. Eelnev ei tähenda siiski, nagu ei oleks katastrijärgsetel piiridel üldse tähtsust. Kui piiri asukoht

looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri

kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja MaaKS § 15 lg-st 1 tulenevalt

esmajoones kaartidest ja plaanidest. Seega eeldatakse piirivaidluses katastrikannete õigsust.

Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab vaidluses aga ümber lükata mh sellega, et piirid võivad

olla kaardistatud valesti. Selliseks kahtluseks võib anda alust mh piirimärkide paiknemise erinevus

katastriüksuse moodustamisel aluseks võetud piiripunktidest või kinnisasjade valduse ulatus.

Kahtluse olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis. Piiri

määramine ei ole ainult mõõdistamistehniline küsimus. Vähemalt maakorraldustoiminguna tuleb piiri

kindlaksmääramisel MaaKS § 5 lg 2 järgi arvestada ka mh kinnisasja sobivust ettenähtud

sihtotstarbeks (p 3), kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamist (p 4), kinnisasja terviklikkust ja

otstarbeka kuju tagamist, lihtsate ja selgete piiride loomist ning looduslikke piire (p 5), samuti

kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimist (p 6). Kolleegiumi arvates ei ole alust katastriüksuse

moodustamisel maastikul paika pandud piiridest kõrvale kalduda ainuüksi põhjendusega, et

(täpsustatud) mõõdistusandmetel peaks piirimärgid olema mujal, eriti kui väljakujunenud piiridest on

pikema aja vältel lähtutud.

26. Alusetu on kohtute seisukoht nagu ei võinud praeguses tsiviilasjas tuvastada katastrisse kantud

katastriüksuste piiride ebaõigsust. Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii

haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses.

Haldusmenetluses saab piiri kindlaks teha MaaKS § 15 alusel (MaaKS § 2 lg-st 1 tulenevalt vähemalt

hajaasustuses). Plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatud katastriüksuse piiride kindlakstegemise

ja parandamise kohta on erisätted ette nähtud MaaKatS § 20 lg-tes 12-14. Katastriandmete

parandamiseks on erikord ette nähtud ka määruse nr 264 §-des 31-33. Haldusmenetluses vajalikke

tahteavaldusi nt piiride kindlakstegemiseks saab vajadusel asendada ka hagimenetluses, kui pooltel

on kas naabrussuhtest või kas või heast usust tulenev kohustus aidata kaasa piirivaidluse

lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 28-30).

Haldusmenetluse olemasolu ei välista aga piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses.

Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei

välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse

kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride

kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus

tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas

haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-05, p 34).

27. Katastriandmete muutmisega kaasneb vastavalt ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine

kinnistusraamatus. Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast

osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes,

milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu

1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).

28. Põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et tõendatud ei ole, et kostjate kinnisasja

katastrimõõdistamise tulemused oleksid valed ning sellest tulenevalt oleksid ebaõiged vaidlusaluste

katastriüksuste piiripunktid. Sellele seisukohale jõudmisel kostjate I-III vastuväiteid ja tõendeid

sisuliselt ei analüüsitudki.

29. Kolleegium nõustub kostjatega I-III, et maakohtu otsuse aluseks olulises osas olnud

eksperdiarvamuse väärtus tõendina on küsitav.

Ekspert ei vastanud sisuliselt kohtu esitatud küsimusele, kas hagejate tellitud piirimärgid on

kooskõlas olemasoleva plaani- ja kaardimaterjaliga, väites üksnes seda (mille üle pooled nagunii ei

vaielnud), et vähemalt üks piirimärk vastab katastriandmetele (I kd, tl 134, 147). Ebaõnnestunud oli

maakohtu küsimus eksperdile, kas hagiavalduses märgitud puuriit ja rajatud piirdeaed asuvad

hagejate kinnisasjal. Tegemist oli õigusliku küsimusega, mille üle pooled erinevatest piiriandmetest

lähtudes vaidlevad. Sellist küsimust ei oleks võinud vaidlusaluses asjas eksperdile TsMS § 293 lg-st 1

tulenevalt esitada. Ekspert võinuks sellele vastamisest keelduda või kohtult vähemalt selgitust küsida

(TsMS § 302 lg-d 4 ja 5), teades, et pooled ei vaidle mitte vana ja uue piiri kulgemise üle, vaid selle

üle, kumb piir on seaduse mõttes õige. Oma arvamuse väikest väärtust tõendina vaidluse põhilises

küsimuses kinnitas ekspert maakohtu istungil sisuliselt ka ise, märkides järgmist: "Mina saan

tehniliselt kontrollida, kuidas on piir kantud katastrikaardile. Ma ei oska vastata, kas piir on õige või

mitte, oskan vastuse anda et looduses asuvad piirimärgid asuvad vastavalt katastrikaardi

koordinaadile." (I kd, tl 174). Lisaks märkis ekspert kohtuistungil mh, et ei ole võrrelnud piiripunkte

plaaniga ning et linna välja antud koordinaadid on võetud nõukogudeaegsete koordinaatide järgi

(I kd, tl 175).

30. Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada eelkõige põhjusel, et kohtud on

piirivaidluses üle hinnanud katastrikannete õiguslikku tähendust ning jätnud seetõttu sisuliselt

tähelepanuta kostjate I-III esitatud vastuväited ja tõendid selle kohta, et katastrikanded poolte

kinnisasjade piiri kohta võivad olla valed. Kohtud leidsid ekslikult, et praeguses menetluses ei saa

otsustada katastrikannete õigsuse üle.

Sellest tulenevalt tuleb asi saata tagasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks ning esitatud

asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnata, mitte eelistades hagejate tõendeid kostjate I-III omadele

(vt ka TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Riigikohus tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise üldjuhul asjaolusid

tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa.

III

31. Kolleegium märgib lisaks, et maakohus on korraldanud küll paikvaatluse, kuid selle kohta

koostatud protokoll (I kd, tl 195-197) on vähemalt olulises osas tõendina väärtusetu. Vastuolus

TsMS § 50 lg-ga 1 ja § 291 lg-ga 5 ei ole protokollis vaidlusalust paikkonda üleüldse kirjeldatud ning

protokoll koosneb põhiosas vaid poolte, eksperdi ja kohtu mõttevahetusest. Vaatlusprotokolli mõte on

aga anda edasi esmajoones kohtu enda vahetult tajutut (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 26).

32. Kolleegium märgib ka, et maakohtu otsuse resolutsioon, mille ringkonnakohus muutmata jättis, ei

pruugi vastata TsMS § 442 lg 5 nõuetele, kuna see ei ole selgelt arusaadav ega täidetav ka muu otsuse

tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13). Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 2 tähistanud

vaidlusalust maa-ala kui kostjate I-III poolt ebaseaduslikult hõivatud hagejate kinnisasja osa (0,24 *

22,03 m). Selline tähistus ei võimalda vaidlusalust maa-ala üheselt kindlaks määrata. Lisaks on

kohatu on siduda lahendi resolutsioon hinnangulise ja täitmise seisukohalt irrelevantse ja vaidlusi

tekitada võiva väljendiga "ebaseaduslikult hõivatud". Resolutsioonist ei nähtu praegu valduse

tagastamiseks olulised andmed. Täpsuse huvides võinuks vaidlusalust maa-ala tähistada kas või

resolutsioonis sisalduval või selles viidatud plaanil (vt ka nt Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 21).

33. Kuigi kassatsioonkaebuse esitatud vastuse teksti järgi on see esitatud ka R. Paabo nimel, ei saa

kolleegium sellest lähtuda. R. Paabo ei ole vastust allkirjastanud. Seega on vastuse esitanud üksnes

H. Paabo.

Nimelt lubavad TsMS § 218 lg-d 3 ja 4 (nende koostoimes) hagimenetluses menetlusosalisel

kassatsioonimenetluses menetlustoiminguid teha üksnes vandeadvokaadi vahendusel, vastuse

kassatsioonkaebusele võib menetlusosaline aga esitada ka ise. See tähendab, et vastust ei saa esitada

muu esindaja kui vandeadvokaadi vahendusel. Pealegi ei nähtu toimikust, et R. Paabo oleks volitanud

H. Paabot ennast menetluses esindama.

34. Probleeme tekitab hagejate loobumine hagist kostja IV vastu, mille maakohus on vastu võtnud ja

tema suhtes menetluse lõpetanud. Seda kohtumäärust ei ole vaidlustatud.

Hagejad esitasid haginõude alguses kostjate kui kõigi naaberkinnisasja kaasomanike vastu.

Hagimenetluses on kostjate valik hageja õigus ning kostjate kaasamine ei ole kohtu kohustus

(vt TsMS § 4 lg 2, § 208 lg 2). Sõltuvalt hagiesemest võib hagi esitamine eelkõige kujundushagi

puhul üksnes osade n-ö vältimatute kostjate vastu olla aga taotletava eesmärgi saavutamise võimatuse

tõttu aluseks jätta hagi menetlusse võtmata või läbi vaatamata, millele kohus peab enne ka hageja

tähelepanu juhtima (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11, p 18).

Kuigi kohustuse osas (aia eemaldamine) võib otsus puudutada üksnes osa kaasomanikest, siis

kaasomandis oleva asja omandiõiguse ulatust (sh kinnisasja piiri kulgemist) saab kohtuvaidluses

TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt tunnustada kõigile kaasomanikele siduvalt üksnes juhul, kui

menetluses osalevad kõik kaasomanikud. Kinnisasja piir ei saa kohtuvaidluse tulemusena kulgeda

osade kaasomanike jaoks teistest erinevalt. Selliselt on kaasomanikud ühised kostjad TsMS § 207 lg 3

mõttes, kes peavad taluma teiste kaasomanike menetlustoiminguid (mh hagile vastu vaidlemist ja

kaebuste esitamist) ka enda suhtes, isegi kui nende seisukohad hagi kohta lahknevad. Küll ei saa

TsMS § 165 lg-st 2 tulenevalt jätta sellise kaaskostja kanda teiste kaaskostjate esitatud vastuväidetest

või kaebusest tulenevaid täiendavaid menetluskulusid, sõltumata asja lahendamise tulemusest.

35. Hagist loobumine kostja IV vastu ei mõjuta siiski asja menetlust. Kujunenud olukorras ei ole

põhjendatud jätta hagi teiste kostjate kui kaasomanike vastu (ka osaliselt) läbi vaatamata. Tulenevalt

TsMS §-st 432 ja § 457 lg-st 1 on kostja IV suhtes menetluse lõpetamise esmaseks tagajärjeks see, et

sarnase nõudega (vindikatsiooni)hagi esitamine tema vastu on hiljem välistatud. Kui lõppkokkuvõttes

jäetakse kostjate I-III väidete alusel nende vastu hagi rahuldamata, tähendab see ühtlasi seda, et

kinnisasjade piiri üle samadel alustel hagejad vaidlust enam tõsta ei saa, st piiri kulgemine on

tuvastatud kokkuvõttes kõigi kostjate suhtes. Kuigi see ei pruugi olla kooskõlas ei hagejate ega

kostja IV tahtega ning maakohus ei pruukinud pooltele loobumise tagajärgi adekvaatselt selgitada, ei

saa kolleegium menetluse lõpetamise määrust tühistada ega selle tagajärgi muuta.

Kuna kostjad olid vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, ei olnud maakohus TsMS § 440

lg 4 teise lause järgi kostja IV õigeksvõtuga seotud ega rahuldanud põhjendatult õigeksvõtule

põhinevalt tema suhtes hagi. Siiski pidanuks maakohus TsMS § 440 lg 4 kolmanda lause järgi tegema

selle kohta ka määruse.

36. Kuigi kolleegiumil on kahtlusi, kas TsMS § 126 lg 1 järgi põhimõtteliselt õigesti asja hinnana

määratud vaidlusaluse maa osa väärtus on tõesti üksnes 319 eurot 56 senti (5000 krooni), ei ole

kolleegiumi käsutuses andmeid asja hinna muutmiseks.

Kuna kostjad I-III teostavad kaasomanikena ühist õigust, on ka nende kassatsioonkaebus TsMS § 137

lg 3 mõttes ühine ning sellelt tulnuks tasuda kautsjonina asja hinnast lähtudes TsMS § 140 lg 2

esimese lause järgi 25 eurot, mitte 75 eurot. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud

kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel aga nagunii tagastada.

37. Lähtudes TsMS § 173 lg 3 teisest lausest, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse poolte vahel

ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

Kolleegium märgib seejuures, et arusaamatuks jääb, miks leidis ringkonnakohus menetluskulude

jaotamisel, et hagejate nõuet ei jäetud osaliselt rahuldamata ega kohaldatud TsMS § 163 lg-st 1

(vt ringkonnakohtu otsuse p 9). Maakohus jättis hageja nõude teisaldada puuriit oma otsuse

resolutsiooni p-s 4 rahuldamata ja selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud.

38. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik