3-2-1-76-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-76-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. juuni 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

ROCCA al MARE KAUBANDUSKESKUSE

AKTSIASELTSI hagi AS-i ENTER ITMARKET

pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks AS-i ENTER

ITMARKET (pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-23091

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ROCCA al MARE KAUBANDUSKESKUSE AKTSIASELTSI

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

14 396 eurot 10 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja ROCCA al MARE KAUBANDUSKESKUSE

AKTSIASELTS (registrikood 10285191), esindaja

vandeadvokaat Ene Soop

Kostja AS ENTER ITMARKET (pankrotis, registrikood

11078270), esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma

Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-23091 ja

jätta jõusse ning muutmata Harju Maakohtu 2. detsembri 2010. a otsus.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud AS-i ENTER ITMARKET

(pankrotis) kanda.

4. Tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Soop 23. jaanuaril 2012 ROCCA al MARE

KAUBANDUSKESKUSE AKTSIASELTSI kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

143 (ükssada nelikümmend kolm) eurot 96 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ROCCA al MARE KAUBANDUSKESKUSE AKTSIASELTS (hageja) esitas 13. mail 2010 Harju

Maakohtule hagi, milles palus tunnustada oma 5 309 120 krooni suurust nõuet AS-i ENTER

ITMARKET (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses esimese järgu nõudena.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati 4. septembril 2009 välja võlgniku pankrot. Hageja esitas 2. oktoobril

2009 pankrotihaldurile nõudeavalduse 5 309 120 krooni suuruse nõude tunnustamiseks. Nimetatud

nõue on tagatud üürileandja esimese järjekoha pandiga. Nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue

tunnustamata, sest võlgniku pankrotihaldur vaidles vastu nõude järgule, nõuet tagavale pandiõigusele

ja nõude suurusele.

Hageja nõue tuleneb hageja ja võlgniku üürisuhtest (alates 5. märtsist 2005), mida uuendati 5. märtsil

2008. Üürilepingu järgi üüris võlgnik hagejalt äripinda. 8. juulil 2009 algatati võlgniku

pankrotimenetlus ja võlgnik sulges 20. juulil 2009 kaupluse Rocca al Mare Kaubanduskeskuses.

Hageja ütles üürilepingu võlgniku rikkumiste tõttu alates 10. augustist 2009 üles. Hageja teatas

7. augustil 2009 üürileandja pandiõiguse teostamisest ning keelas võlgnikul üüripinnalt esemete

eemaldamise. Pandiesemed viidi üüripinnalt ära hageja nõusolekuta. Hagejal on üürilepingust

tulenevalt võlgniku vastu nõue 158 666 krooni põhivõlgnevuse (üür, kõrvalkulud, turundustasu ja

tasu reklaamsildi eest) ja 6827 krooni 15 sendi viivise (seisuga 3. september 2009) saamiseks. Lisaks

võlgneb võlgnik hagejale üüri 62 133 krooni 30 senti kuni üürilepingu lõppemiseni ning viivist

1118 krooni 39 senti (alates 17. augustist kuni 3. septembrini 2009). Hagejal on õigus nõuda

võlgnikult ka 91 114 krooni 65 sendi suurust leppetrahvi selle eest, et äri oli vähem aega lahti, ning

244 650 krooni suurust leppetrahvi üürilepingu rikkumise eest. Võlgnikul tuleb tasuda hagejale

üüripinna kasutustasu 180 186 krooni 66 senti ning leppetrahvi 745 600 krooni. Hageja on saanud

üürilepingu lõppemise tõttu kahju 3 805 144 krooni 13 senti. Üürilepingu ülesütlemisega,

pankrotimenetluse algatamise ja pankroti väljakuulutamise järgse menetlusega seotud õigusteenuste

kulu on 13 680 krooni (koos käibemaksuga). Viidatud nõuete kogusummaks on 5 309 120 krooni ja

kõik nõuded on tagatud üürileandja pandiga. Hageja leiab, et pant tuleb rahuldada võlgniku

pankrotimenetluses pandieseme müügist esimeses järgus.

2. Kostja ei tunnista hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei saa pandiõigust kohaldada üüritavas

äriruumis asuvale kaubale, samuti vallasasjadele, mis ei kuulu ruumi üürimisel selle sisustuse või

kasutamise juurde. Hageja ei ole lisanud hagiavaldusele esemete nimekirja, millele ta oma

pandiõigust teostab. Hageja nõue leppetrahvi, üüripinna üleandmisega viivitamise eest viivise,

üürivahe ning õigusteenusele kulunud raha saamiseks ei ole põhjendatud.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. detsembri 2010. a otsusega võlgniku pankrotihalduri vastu esitatud

hagi ja tunnustas hageja 5 309 120 krooni suurust nõuet võlgniku (pankrotis) pankrotimenetluses

esimeses järgus (pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1).

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ulatub üürileandja pandiõigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 lg 1

kohaselt eelduslikult kõigile üüritud ruumis asuvatele vallasasjadele. Erandiks on VÕS § 305 lg 2

kohaselt asjad, millele ei saa pöörata sissenõuet, st esmajoones täitemenetluse seadustiku §-s 66

nimetatud asjad. Üüritud ruumi sisustusse või kasutamise juurde ei kuulu ajutiselt ruumi toodud

asjad, mille sihtotstarve ei ole kuuluda ruumi sisustusse või selle kasutuse juurde. Praegusel juhul on

tegemist kaupluseruumidega. Ruumide sihtotstarvet arvestades kuuluvad nende kasutamise juurde

lisaks mööblile, kaubariiulitele ning seadmetele, mis võimaldavad ruumi sihipäraselt kasutada või

teenivad seda, ka sinna müügiks toodud või sel eesmärgil ladustatud kaubad. VÕS § 305 lg-st 3

järeldub, et üürileandja pandiõigusega võivad olla koormatud ka üüritud ruumis asuvad kolmandate

isikute vallasasjad.

Hagejal ei ole kohustust koostada nimekiri esemetest, millele ta oma pandiõigust teostab. Samuti ei

lõpe pandiõigus üksnes seetõttu, et üürileandja teadmata on asjad üüripinnalt ära viidud.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lg-st 1 järeldub, et üürileandja võib eeldada, et kõik üürniku valduses

olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule. Üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu

sõlmimisega ning ulatub eelduslikult kõigile üüritud ruumis asuvatele vallasasjadele. Kui kolmandad

isikud soovivad oma asjad üürileandja pandiõiguse alt välistada, peavad nad tagama, et üürileandjat

nende omandist asjade ruumi viimisel viivitamata teavitataks. Seega ei ole üürileandjal kohustust

tuvastada, kas mõni asi võiks kuuluda kolmandale isikule. Eelduslikult kuuluvad üüripinnal olevad

asjad üürnikule ning üürileandja on õigustatud teostama neile vallasasjadele pandiõigust. Hageja

nõue on õiguslikult põhjendatud. Hageja on esitanud oma nõude kohta tõendid.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hageja pandiõigus tunnustamata, st kostja palus mitte tunnustada hageja

nõuet pankrotimenetluses esimeses järgus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus muutis 22. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsust nõude

rahuldamisjärgu osas ning tunnustas hageja 339 314 euro 61 sendi (5 309 120 krooni) suurust nõuet

võlgniku (pankrotis) pankrotimenetluses teises järgus (PankrS § 153 lg 1 p 2). Ringkonnakohus

märkis, et kuigi nõuete kaitsmisel ja maakohtu menetluses vaidles pankrotihaldur vastu esitatud

nõude suurusele, siis apellatsioonkaebuses tunnustatud nõude suurusele vastu ei vaielda ning selles

osas on maakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 456 lg 4 teise lause kohaselt

jõustunud.

Ringkonnakohtu arvates tunnustas maakohus valesti hageja nõuet esimese järgu nõudena.

PankrS § 100 lg 1 kohaselt kaitstakse nõuete kaitsmise koosolekul koos nõudega ka nõuet tagavaid

pandiõigusi. Üürileandja pandiõigusega koormatud esemed on AÕS § 276 lg 1 ja VÕS § 305 lg 1

kohaselt kindlaks määratavad ning üürileandja pandiõigus laieneb üksnes üüripinnal olnud ja selle

sisustuse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele. Üürileandjal on õigus nõuda oma nõude

rahuldamist üksnes nende esemeta arvel, mis on üürileandja pandiõigusega koormatud. Seega on

ekslik maakohtu seisukoht, et hageja ei pea tõendama üüripinnal olnud vara koosseisu ja väärtust,

sest hageja saanuks nõuda oma nõude tunnustamist esimese järgu nõudena üksnes üüripinnal olnud ja

pankrotivaraks muutunud vallasasjade väärtuse ulatuses. Hageja taotles hagiavalduses

pankrotihaldurilt teavet üüripinnal olnud kauba väärtuse kohta. Kostja osutas oma vastuväites, et

hageja ei ole esitanud üüripinnal olnud esemete nimekirja. Maakohtu istungil ega enne seda ei ole

hageja korranud oma taotlust tõendite nõudmiseks. Samuti ei ole hageja esitanud vastuväidet kohtu

tegevusetusele hagiavalduses toodud taotluse lahendamisel ning on olnud nõus asja sisulise arutamise

lõpetamisega. Ka oma vastuses apellatsioonkaebusele ei ole hageja esitanud tõendite kogumise

taotlust. Seega ei ole hageja üürileandja pandiõigust ja selle ulatust tõendanud, mistõttu tuleb hageja

nõuet tunnustada teise järgu nõudena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles muudeti maakohtu

otsust ja tunnustati hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu asemel teises

rahuldamisjärgus, ning jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja palub juhul, kui Riigikohus ei pea ise uue

otsuse tegemist võimalikuks, saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus kohaldas valesti AÕS § 276 lg-t 1 ning VÕS § 305 lg-t 1, kui leidis, et hageja peab

tõendama üüripinnal olnud vara koosseisu ja väärtuse, vastasel juhul ei ole üürileandja pandiõigus ja

selle ulatus tõendatud. Ringkonnakohus rikkus ka menetlusõiguse norme, kui leidis erinevalt

maakohtust, et asja lahendamisel on oluliseks tõendiks pandiesemete nimekiri. Asjas tuli ka

arvestada, et vaidlusaluse tõendi saab esitada kostja kui võlgniku pankrotihaldur.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu, leides, et ringkonnakohus ei kohaldanud

valesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi ebaõige tõlgendamise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse maakohtu

otsus.

9. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja nõuet tuleb võlgniku pankrotimenetluses

tunnustada esimeses (PankrS § 153 lg 1 p 1) või teises (PankrS § 153 lg 1 p 2) rahuldamisjärgus.

Pooled ei vaidle enam hageja nõude suuruse üle. TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi on maakohtu otsus

jõustunud osas, milles hagi rahuldati ning tunnustati hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses.

10. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel

valesti materiaalõiguse norme ning eksis seetõttu ka tõendamiseseme kindlaksmääramisel.

Üürileandja pandiõigust sätestava VÕS § 305 lg 1 kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust

tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle

sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja

valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded.

Sama paragrahvi teise lõike järgi ei saa pantida vara, millele seadusega ei ole lubatud sissenõuet

pöörata. Maakohus leidis õigesti, et üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu

sõlmimisega üüritud ruumidesse vallasasjade toomise tõttu ning seaduse kohaselt ulatub pandiõigus

eelduslikult kõigile üüritud ruumides asuvatele (sh kolmandate isikute) vallasasjadele (vt Riigikohtu

20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p 10 ja 12; 11. märtsi 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 11 ja 12). Maakohus tuvastas eeltoodule tuginedes hageja pandiõiguse

tekkimise. Maakohus märkis, et arvestades ruumide sihtotstarvet (kaupluseruumid), kuuluvad

ruumide kasutamise juurde praegusel juhul lisaks mööblile, kaubariiulitele ning seadmetele, mis

võimaldavad ruumi sihipäraselt kasutada või teenivad seda, ka sinna müügiks toodud või sel

eesmärgil ladustatud kaubad. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja pandiõigus oleks lõppenud. Maakohus

leidis VÕS § 306 järgi õigesti, et pandiõigus ei lõpe üksnes seetõttu, et üürileandja teadmata on asjad

üüripinnalt ära viidud.

PankrS § 100 lg-st 1 tulenevalt kaitstakse võlausaldajate üldkoosolekul (nõuete kaitsmise koosolek)

koos nõudega ka nõuet tagavaid pandiõigusi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja oli oma

pandiõigust tõendanud (tuvastatud on pandiõiguse tekkimine ning see, et pandiõigus ei ole lõppenud,

st pandiõigus on kehtiv). Viidatud sätetest ei tulenenud hagejale kohustust tõendada pandiõiguse

kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul pandiesemete koosseisu ja väärtust. Väär on ringkonnakohtu

vastupidine seisukoht, et üürileandjal on õigus nõuda oma nõude rahuldamist üksnes nende esemete

arvel, mis on üürileandja pandiõigusega koormatud, ning hageja saanuks seega nõuda oma nõude

tunnustamist esimese järgu nõudena üksnes üüripinnal olnud ja pankrotivaraks muutunud

vallasasjade väärtuse ulatuses. Selline seisukoht ei vasta PankrS §-s 153 sätestatule. PankrS § 153

lg 1 p 1 järgi rahuldatakse pärast PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksete tegemist esimeses

järgus pandiga tagatud tunnustatud nõuded PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud ulatuses. PankrS § 153 lg 2

järgi rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses,

millest on maha arvatud PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist

saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui

15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. PankrS § 153 lg 4 esimeses lauses

sätestatakse, et ulatuses, milles pandiga tagatud nõue on jäänud rahuldamata pandieseme müügist

saadud raha arvel, rahuldatakse see koos PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud nõuetega. Seega sõltub

nõude rahuldamine vastavas järgus pandieseme müügist laekuva raha suurusest.

Kolleegium nõustub eeltoodust tulenevalt maakohtu seisukohaga, et hageja nõuet võlgniku

pankrotimenetluses tuleb tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi esimeses järgus.

11. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud

menetluskulude jaotus, millega maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kuna ringkonnakohtu

otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust. Apellatsiooni- ja

kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta samuti kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

12. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada. Kautsjoni on tasunud hageja eest Osaühing Advokaadibüroo Soop. Hageja on kooskõlas

TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada Osaühingule Advokaadibüroo

Soop.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu