3-2-1-59-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-59-12

Määruse kuupäev

Tartu, 12. juuni 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

OÜ Novora Invest (pankrotis) pankrotimenetlus,

jaotusettepaneku kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-67206

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Irina Sbitneva määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik OÜ Novora Invest (pankrotis) (registrikood 11146617),

esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Võlausaldaja Irina Sbitneva (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kaarel Kais

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-67206

muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata määruskaebuselt 11. jaanuaril 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot

riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu Irina Sbitneva kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 21. veebruari 2011. a määrusega kuulutati välja OÜ Novora Invest (võlgnik)

pankrot. 16. augustil 2011 esitas pankrotihaldur kohtule kinnitamiseks jaotusettepaneku.

2. Irina Sbitneva (võlausaldaja) esitas 24. augustil 2011 jaotusettepanekule vastuväite. Võlausaldaja

ja võlgnik olid sõlminud hoonestusõiguse seadmise lepingu. Selle lepingu alusel võlgnes võlgnik

pankroti väljakuulutamise seisuga võlausaldajale hoonestusõiguse tasu ja viivistena 195 628 eurot

57 senti. Võlausaldaja teavitas sellest haldurit 8. märtsil 2011, kuid nõue nähtus ka lepingust, mille

võlausaldaja esitas kohtule koos pankrotiavaldusega. 18. aprillil 2011 teavitas haldur võlausaldajat, et

võlgnik on tasunud hoonestusõiguse tasu ajavahemikul 22. veebruarist 2011 kuni 30. aprillini 2011.

8. augustil 2011 müüdi enampakkumisel pankrotivarana 1/2 mõttelist osa hoonestusõigusest

785 000 euro eest. Hoonestusõigus oli koormatud pandiga (hüpoteekidega) AS-i SEB Pank ja Irina

Sbitneva kasuks. Jaotusettepaneku kohaselt ei ole võlausaldaja hoonestusõiguse seadmise lepingust

tulenevat nõuet käsitatud tervikuna massikohustusena. Võlausaldaja ei nõustunud, et enne pankroti

väljakuulutamist tekkinud nõuet on käsitatud tavanõudena. Haldur otsustas jätkata hoonestusõiguse

seadmise lepingu täitmist. Lepingu täitmist jätkas ka võlausaldaja. Pankrotiseadusest ei tulene, et

juhul kui haldur jätkab võlgniku kohustuse täitmist, loetakse massikohustuseks üksnes see osa

võlgniku kohustusest, mis tekkis enne pankroti väljakuulutamist. Vastupidi, PankrS § 148 lg 1 p 2

sätestab otsesõnu, et massikohustused on võlgniku täitmata lepingutest tulenevad kohustused, kui

haldur on jätkanud kohustuse täitmist või teatanud, et kavatseb nõuda lepingu täitmist. Seega oleks

haldur pidanud jaotusettepanekus käsitama võlausaldaja nõuet tervikuna massikohustusena. Halduri

esitatud jaotusettepanek kahjustab võlausaldaja õigusi, kuna PankrS § 146 lg 1 kohaselt tehakse enne

jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed, mille

hulka kuuluvad ka massikohustused (PankrS § 146 lg 1 p 3). Pankrotivara müügist on võlgnikule

laekunud 785 000 eurot, millest vähemalt 85% läheb PankrS § 153 lg 2 järgi esimese järjekoha

hüpoteegipidaja (AS SEB Pank) nõude katteks ning kuni 15% massikohustuste ja pankrotimenetluse

kulude katteks. Seega oleks võlausaldaja positsioon pankrotimenetluses massivõlausaldajana oluliselt

erinev sellest, mis tal on halduri esitatud jaotusettepaneku järgi. Võlausaldaja palus jätta

jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada see haldurile.

3. Pankrotihalduri seisukoha järgi ei ole võlausaldaja nõue käsitletav pankrotipesa massikohustusena.

Võlausaldaja osales nõuete kaitsmise koosolekul, kirjutas alla tunnustatud nõuete nimekirjale ega

esitanud vastuväiteid, seega ei pidanud ka võlausaldaja ise oma nõuet massikohustuseks ja nõustus

selle käsitamisega PankrS § 153 lg-s 1 nimetatud nõudena (haldur oli tasunud võlgniku

pankrotimenetluse ajal hoonestusõiguse tasu). Nõuete kaitsmise koosolekul osalemisega ja

tunnustatud nõuete nimekirjale allkirja andmisega tunnistas võlausaldaja end tavavõlausaldajaks. Kui

haldur asus võlgniku pankrotimenetluse ajal täitma võlgniku kohustust tasuda hoonestusõiguse tasu,

ei võtnud ta sellega endale PankrS § 46 lg 4 alusel kohustust täita kõiki võlgniku eelnimetatud

kohustuse aluseks olevast lepingust tulenevaid ega muid enne pankroti väljakuulutamist tekkinud

rahalisi kohustusi (rahalisi võlgnevusi). Praegusel juhul on kohaldatav PankrS § 47, st võlausaldajal

on õigus nõuda hoonestusõiguse tasu ajavahemiku eest kuni pankroti väljakuulutamiseni üksnes

pankrotivõlausaldajana. Alates pankroti väljakuulutamisest on tasu maksmise kohustus PankrS § 47

lg 2 alusel massikohustus, mida ka haldur on aktsepteerinud ja täitnud. Haldur palus jätta vastuväide

rahuldamata ning kinnitada jaotuskava esitatud kujul.

4. Maakohus leidis, et halduri taotlus tuleb rahuldada ja jaotusettepanek PankrS § 145 lg 1 alusel

kinnitada. Kohtule esitatud jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ega võlausaldajate õigusi. Kohus ei

nõustunud võlausaldaja vastuväidetega.

Võlausaldaja esitas 8. märtsil 2011 haldurile nõudeavalduse, mille kohaselt on tema nõue võlgniku

vastu 21. veebruari 2011. a seisuga 195 628 eurot 57 senti. Nõue põhineb 1. novembri 1999. a

hoonestusõiguse seadmise lepingul, 7. septembri 2005. a hoonestusõiguse mõttelise osa

müügilepingul ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu 29. juuni 2009. a ja 4. oktoobri

2010. a otsustel ning koosneb hoonestusõiguse tasust, tasu tähtajaks maksmata jätmisest tulenevast

viivisest ja menetluskuludest. Alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest on haldur tasunud iga kuu

hoonestusõiguse tasu.

17. juuni 2011. a võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul loeti võlausaldaja nõue tunnustatuks pandiga

tagatud osas 1. rahuldamisjärgu nõudena summas 58 103 eurot 36 senti PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel

ja 2. rahuldamisjärgus summas 137 525 eurot 21 senti PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel. Nõuete kaitsmise

koosoleku protokollist nähtuvalt osales koosolekul võlausaldaja esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais,

kes kirjutas tunnustatud nõuete nimekirjale alla (PankrS § 103 lg 7). Seega on vaidlusalune nõue

võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue.

PankrS §-st 148 tulenevalt on massikohustuseks nõuded, mis tekivad halduri tegevusest

pankrotimenetluse ajal. Pankrotiseadus ei võimalda lugeda enne pankroti väljakuulutamist tekkinud

nõudeid massikohustusteks. Võlausaldaja on väljendanud tahet tema nõude tunnustamiseks

pankrotimenetluses ega ole esitanud vastuväiteid selle tunnustamisele. Võlausaldajal puudunuks alus

osaleda võlausaldajate üldkoosolekul ja taotleda oma nõude tunnustamist nõuete kaitsmise

koosolekul, kui tema nõue oleks olnud massikohustus PankrS § 148 tähenduses. PankrS § 105 alusel

ei saa nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku hiljem vaidlustada,

välja arvatud § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. PankrS § 149 lg 1 alusel võib võlgnikult massikohustuse

täitmist nõuda pankrotimenetluse kestel üldises korras, selleks võib algatada täitemenetluse. Asja

materjalist ei nähtu, et võlausaldaja oleks pankrotimenetluse kestel nõudnud enne pankrotimenetluse

algust tekkinud võlgnevuse tasumist.

PankrS § 46 lg 4 reguleerib halduri poolt konkreetse kohustuse täitmist ja teise poole õigust nõuda

haldurilt üksnes selle kohustuse, mitte kõigi eelnimetatud kohustuse aluseks olevast lepingust varem

tekkinud ja võlgniku poolt enne pankroti väljakuulutamist täitmata jäänud kohustuste täitmist.

Haldur, tasudes võlgniku pankrotimenetluse ajal iga kuu hoonestusõiguse tasu, ei jätkanud võlgniku

enne pankroti väljakuulutamist täitmata kohustuse täitmist ega pidanudki seda tegema. Haldur on

oma 18. aprilli 2011. a e-kirjas võlausaldaja esindajale märkinud, et ta ei loe enne pankroti

väljakuulutamist tekkinud nõudeid massikohustuseks. Eelnevast nähtuvalt ei ole haldur teinud

tahteavaldust, millega ta oleks asunud täitma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud kohustust

(hoonestusõiguse tasu võlgnevust) või millega haldur oleks tunnistanud nimetatud kohustuse

massikohustuseks. Haldur nõustus võlgniku pankrotimenetluse ajal tasu maksma, märkides, et

varasem võlgnevus ei ole käsitletav massikohustusena. Sellele halduri seisukohale ei ole võlausaldaja

varem vastuväiteid esitanud.

Pankrotiseadusest ei tulene, et enne võlgniku pankroti väljakuulutamist tekkinud võlgnevus oleks

teatud tingimustel massikohustus.

5. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ning uue määrusega

jätta jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada see haldurile.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata

ning määruskaebuse rahuldamata.

Võlausaldaja vaidlustas jaotusettepanekut kinnitava määruse põhjendusel, et maakohus on hinnanud

vääralt tõendeid ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi, kui arvestas tema ja võlgniku

vahelisest hoonestusõiguse lepingust tuleneva võlgnevuse vaid osaliselt massikohustuseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ning kohaldanud

seadust õigesti.

Pankrotiseadusest tulenevalt loetakse kõik nõuded, mis on tekkinud võlgniku vastu enne pankroti

väljakuulutamist nn tavanõueteks (PankrS § 42) ning nõuded, mis tekkivad halduri tegevusest

pankrotimenetluse ajal, pankrotipesa massikohustusteks (PankrS § 148). PankrS §-s 148 sätestatust

tuleneb selgelt massikohustuse olemus. Nimetatud sättest tulenevalt on massikohustuseks

pankrotimenetluse ajal tekkinud kohustused. Pankrotiseadus ei võimalda lugeda enne pankroti

väljakuulutamist tekkinud nõudeid massikohustusteks. Seda kinnitab nii kohtupraktika kui ka

õiguskirjanduses avaldatud teoreetilised seisukohad. Hoonestusõiguse tasu maksmine jooksva

perioodi eest lepingu täitmise korral ei ole hinnatav kaebuses märgitud viisil. Tegemist ei ole

PankrS § 148 lg 1 p-s 2 nimetatud olukorraga. Hoonestusõiguse tasu maksmine 22. veebruarist 2011

ei ole käsitatav võlgniku seni täitmata kohustuse täitma hakkamisena ega selle täitmise jätkamisena

PankrS § 46 tähenduses. Hoonestusõigussuhe on oma olemuselt sarnane üürisuhtele, mistõttu selle

suhte jätkumisel ka pankrotimenetluse ajal on kinnistu omanikul õigus saada tasu, mis nähtub ka

pankrotihalduri 18. aprilli 2011. a e-kirjast, millele võlausaldaja kaebuses viitab. Kestvuslepingu

täitmise jätkamine, sh võlgniku pankrotimenetluse ajal pankrotihalduri poolt tasu maksmine, ei

muuda enne nimetatud aega sama lepingu alusel tekkinud kohustust (võlgnevust) massikohustuseks.

Sellist õiguslikku tähendust ei ole ka praegusel juhul võimalik viidatud asjaolule omistada. Kindlasti

ei tulene sellest aga halduri kohustust täita kõiki kestvuslepingust tulenevaid ja enne võlgniku

pankroti väljakuulutamist tekkinud rahalisi kohustusi. Neid kohustusi ei ole alust lugeda

massikohustusteks. Praegusel juhul ei ole ka võlausaldaja ise pidanud oma nõuet pankrotipesa

massikohustuseks, vaid on nõustunud selle käsitamisega PankrS § 153 lg-s 1 nimetatud nõudena,

mida oli vaja nõuete kaitsmise koosolekul tunnustada (kuigi see asjaolu nõude olemust ei mõjuta).

Ringkonnakohus ei nõustunud halduri seisukohaga (kaebusele esitatud vastuses sisalduva

alternatiivse õigusliku vastuväitega), et hoonestusõiguse tasu maksmise kohustusele kui seaduse

alusel tekkinud kohustusele ei laiene PankrS § 46 ja § 148 lg 1 p 2, mis sätestavad massikohustusena

üksnes lepingust tulenevad kohustused. Asjaolu, et hoonestusõigus on asjaõigus, mille puhul on

hoonestaja kohustatud maksma kinnistu omanikule AÕS § 254 lg 1 järgi tasu, ei muuda vaidlusaluse

lepingulise suhte olemust ega võimalda järeldada, et pankrotiseaduse sätted ei ole kohaldatavad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha asjas uus

määrus, millega rahuldatakse võlausaldaja määruskaebus ning halduri jaotusettepanek jäetakse

kinnitamata ja tagastatakse haldurile.

Ringkonnakohus leidis, et pankrotiseadusest tulenevalt loetakse kõik nõuded, mis on tekkinud

võlgniku vastu enne pankroti väljakuulutamist, nn tavanõueteks (PankrS § 42) ning nõuded, mis

tekivad halduri tegevusest pankrotimenetluse ajal, pankrotipesa massikohustuseks (PankrS § 148).

Võlausaldaja sellise tõlgendusega ei nõustu. Võlausaldaja hinnangul ei ole PankrS §-s 42 sätestatu

mõte mitte nõuete liigitamine nende tekkimise aja järgi, vaid konkreetse õigusliku tagajärje

sätestamine enne pankroti väljakuulutamist tekkinud võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäeva kohta

(nimetatud tähtpäev loetakse pankroti väljakuulutamisega saabunuks). Võlausaldaja hinnangul ei ole

PankrS § 42 ja § 148 omavahel seostatavad sellisel viisil, nagu ringkonnakohus on seda teinud.

Võlausaldaja ei nõustu ringkonnakohtu käsitlusega, et PankrS §-st 148 tulenevalt on üheselt selge

massikohustuse olemus - massikohustused on pankrotimenetluse ajal tekkinud kohustused.

PankrS § 148 lg-s 1 on nimetatud ühtekokku viis massikohustuseliiki, neist osa puhul on seadusandja

pidanud vajalikuks eraldi sätestada, et kohustus on massikohustus üksnes juhul, kui see on tekkinud

pankrotimenetluse ajal. Seega ei ole seda sätet võimalik nii tõlgendada, et massikohustuseks saavad

olla üksnes pankrotimenetluse ajal tekkinud kohustused.

Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et hoonestusõiguse tasu maksmine 22. veebruarist 2011 ei ole

käsitatav PankrS § 148 lg 1 p-s 2 sätestatud olukorrana ning võlgniku seni täitmata kohustuse täitma

hakkamisena ega selle täitmise jätkamisena PankrS § 46 tähenduses. PankrS § 46 lg 4 sätestab, et kui

haldur jätkab võlgniku kohustuse täitmist või teatab, et kavatseb võlgniku kohustuse täita, peab

lepingu teine pool jätkama oma kohustuse täitmist. Sama sätte teise lause kohaselt kaotab haldur

sellisel juhul õiguse keelduda võlgniku kohustuse täitmisest. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle

üle, et haldur asus pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku kohustust täitma. PankrS § 46 lõikes 4

sätestatust ega ka ühestki teisest PankrS sättest ei tulene, et sättes ei peetaks muu hulgas silmas

hoonestusõiguse seadmise lepingu alusel tekkinud hoonestusõigussuhet. Kuivõrd seadusandja on

pidanud vajalikuks PankrS §-s 52 eraldi kindlaks määrata, et PankrS §-des 50 ja 51 sätestatut

kohaldatakse ka võlgniku sõlmitud liisingulepingutele, ei ole aga sama teinud hoonestusõiguse

seadmise lepingute puhul, ei saa PankrS §-s 51 sätestatut nii või teisiti praegusel juhul kohaldada.

Võlausaldaja jääb seisukohale, et kuna haldur jätkas PankrS § 46 lg 4 alusel hoonestusõiguse lepingu

täitmist, siis pidi ta PankrS § 148 lg 1 p 2 järgi käsitama sellest lepingust tulenevaid võlgniku

kohustusi massikohustusena.

Võlausaldaja nõustub ringkonnakohtuga, et tema nõude olemust ei mõjuta see, kas võlausaldaja ise

on seda nõuet pankrotimenetluse vältel massikohustuseks pidanud või mitte. Võlausaldaja ei saanud

enne seda, kui haldur asus hoonestusõiguse seadmise lepingust tulenevaid kohustusi täitma, teada

seda, kas tema nõuet enne pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks muutunud hoonestusõiguse tasu

osas tuleb käsitada massikohustusena või mitte. See sõltus sellest, kas haldur asub hoonestusõiguse

seadmise lepingut täitma või mitte. Pankrotiseadus ei kohusta võlausaldajat teatama nõuete kaitsmise

koosolekul, et tema nõuet pankrotivõlgniku vastu tuleb käsitada massikohustusena ja ühegi

seadusesätte kohaselt ei mineta võlausaldaja nõuete kaitsmise koosolekul osalemisega õigust olla

samas pankrotimenetluses massivõlausaldaja.

8. Pankrotihaldur vaidleb määruskaebusele vastu. Võlausaldaja nõue ei ole käsitletav pankrotipesa

massikohustusena. Nõuete eristamise kriteeriumiks on nende tekkimise aeg. Nõuded, mis on tekkinud

võlgniku vastu enne pankroti väljakuulutamist on tavanõuded (PankrS § 42) ja nõuded, mis tekivad

halduri tegevusest pankrotimenetluse ajal, on pankrotipesa massikohustused (PankrS § 148).

Pankrotiseaduse ja pankrotimenetluse üldpõhimõtete kohaselt ei saa massikohustuseks olla nõue, mis

on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Hoonestusõiguse tasu maksmise kohustus tekkis varem

hoonestusõiguse lepingu alusel ning selle tekkimisel puudub mis tahes seos pankrotimenetluse

korraldamisega ja selle eesmärkidega. Võlausaldaja on end ise pidanud nn tavavõlausaldajaks, kui

pani oma nõude kaitsmisele nõuete kaitsmise koosolekul. Halduril pole õigust võlausaldaja nõuet

kujundada, vaid ta saab lähtuda ning peab lähtuma temale esitatud ja temale teada olevatest

asjaoludest. Asjaolu, et haldur täidab võlgniku pankrotimenetluse ajal kestvuskohustust, ei muuda

enne pankrotti sama lepingu alusel tekkinud kohustust massikohustuseks.

Lisaks märkis haldur, et jaotuskava saab vaidlustada üksnes nn tavavõlausaldaja (PankrS § 143 lg 5),

mitte massivõlausaldaja. Seega, jaotuskava vaidlustades möönab võlausaldaja veel kord, et tema nõue

ei ole massinõue, vaid nn tavanõue.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et hageja määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ning

määruskaebus rahuldamata.

Pooled vaidlevad selle üle, kas enne pankroti väljakuulutamist tekkinud hoonestusõiguse tasu

võlgnevus on pankrotimenetluses massikohustus. Võlausaldaja esitas vastuväite jaotusettepanekule.

Võlausaldaja oli seisukohal, et kuna haldur jätkas hoonestusõiguse seadmise lepingu täitmist, tuleb

lugeda ka enne pankrotimenetlust tekkinud hoonestusõiguse tasu võlgnevus massikohustuseks.

Pankrotihaldur leidis, et võlausaldajal on õigus nõuda hoonestusõiguse tasu pankroti

väljakuulutamiseni üksnes pankrotivõlausaldajana. Maakohus ei nõustunud võlausaldaja vastuväitega

ning kinnitas halduri esitatud jaotusettepaneku. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata.

10. PankrS § 8 lg 3 järgi on pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) isik, kellel on võlgniku vastu varaline

nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. PankrS § 42 alusel loetakse pankroti

väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest

ei tulene teisiti. PankrS § 148 lg 1 p 1 järgi on massikohustuseks pankrotimenetluse ajal halduri poolt

oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused.

PankrS § 148 lg 1 p 2 sätestab, et massikohustuseks on võlgniku poolt täitmata lepingutest tulenevad

kohustused, kui haldur on jätkanud kohustuse täitmist või teatanud, et kavatseb nõuda lepingu

täitmist.

Kolleegium nõustub kohtutega, et pankrotiseadus ei võimalda lugeda enne pankroti väljakuulutamist

tekkinud kohustusi massikohustuseks (PankrS § 44 lg 1 ja § 93). PankrS § 46 sätestab võlgniku

lepinguliste kohustuste täitmise korra ja tingimused. PankrS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt on

halduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt

poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maakohus on õigesti leidnud, et PankrS § 46 reguleerib halduri poolt

konkreetse kohustuse täitmist ja teise poole õigust nõuda haldurilt üksnes selle kohustuse, mitte kõigi

eelnimetatud kohustuse aluseks olevast lepingust varem tekkinud ja võlgniku poolt enne pankroti

väljakuulutamist täitmata jäänud kohustuste täitmist. Hoonestusõigussuhe on oma olemuselt

asjaõiguslik kestvussuhe. Pankrotihalduri poolt kestvussuhtest tuleneva perioodilise makse tasumise

kohustuse täitmine võlgniku pankrotimenetluse ajal ei anna alust käsitada enne pankroti

väljakuulutamist sama kestvussuhte alusel tekkinud varasemate perioodiliste maksete võlgnevust

massikohustusena, st tegemist ei ole PankrS § 148 lg 1 p-s 2 nimetatud olukorraga. Kui

pankrotihaldur tasus hoonestusõiguse tasu, ei jätkanud ta võlgniku seni täitamata kohustuse täitmist

ega hakanud PankrS § 46 mõttes seda täitma, vaid täitis üksnes kestvuslepingus kindlaksmääratud

kuupäevaks tekkinud hoonestusõiguse tasu maksmise kohustust (AÕS § 254). Tasumata

hoonestusõiguse tasu saab võlausaldaja pankrotimenetluses nõuda, esitades selle kohta PankrS § 93

lg 1 alusel nõude. Seda on võlausaldaja ka teinud.

11. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui hoonestusõiguse tasu on tagatud reaalkoormatisena

kinnisasja omaniku kasuks (AÕS § 254 lg 4), võib kinnisasja omanik pankrotivõlausaldajana esitada

pankrotimenetluses oma hoonestusõiguse tasu nõude tunnustamiseks pandiga tagatud nõudena

(PankrS § 94 lg 1). Sellisel juhul on nõue ise võrdsustatud pandiga tagatud nõudega. Praegusel juhul

ei ole kinnistu omanikust võlausaldaja esitanud oma nõuet pandiga tagatud nõudena.

12. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata avaldaja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

13. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda. Menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus

pöörduda 30 päeva jooksul alates määruse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude

kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull