3-2-1-68-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-68-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. juuni 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

L. V hagi AS-i LHV Pank vastu lepingute kehtivuse ja nende

täitmise kohustuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-32637

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. V kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1597 eurot 79 senti (25 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja L. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Jürgen Valter

Kostja AS LHV Pank (registrikood 10539549)

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-32637 ja

Harju Maakohtu 18. jaanuari 2011. a otsus samas tsiviilasjas.

2. Uue otsusega rahuldada hagi ja kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tuvastada, et 9. oktoobril 2009 L. V ja AS-i LHV Pank vahel sõlmitud eraisiku kliendileping

ja samal päeval antud LHV fondi ostutehingu korraldus on kehtivad ning AS LHV Pank on

kohustatud neist tulenevaid kohustusi täitma, võtma selleks vastu iga kuu makseid L. V kontole

ja omandama L. V kontole sihtotstarbeliselt väärtpaberite ostmiseks kantud raha eest iga kuu

LHV Maailma Aktsiad Fondi osakuid.

4. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta AS-i LHV Pank kanda.

5. Tagastada Advokaadibüroo Valter & Tiivel OÜ-le (varasem ärinimi OÜ Advokaadibüroo

Jürgen Valter) (konto nr 771000656987, AS LHV Pank) 3. jaanuaril 2012 L. V eest tasutud

kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. V (hageja) esitas oma seadusliku esindaja Jürgen Valteri (hageja esindaja) kaudu 7. juulil 2010

Harju Maakohtule hagi AS-i LHV Pank (kostja) vastu. Hageja palus tuvastada, et poolte vahel

9. oktoobril 2009 sõlmitud lepingud kehtivad ja kostja on kohustatud lepingutest tulenevate

kohustuste täitmist jätkama, st võtma iga kuu vastu makseid hageja kontole ja omandama hagejale iga

kuu aktsiafondi osakuid.

Hagiavalduse järgi sündis hageja 29. augustil 2009. Hageja esindaja soovis lapsevanemana hakata

koguma lapsele vara enda varast eraldi. Selleks avas hageja esindaja 9. oktoobril 2009 hageja nimele

kostja juures väärtpaberikonto ja sõlmis lepingu LHV Maailma Aktsiate Fondi (fond) osakute

ostmiseks 1000 krooni eest kuus. Lepingu täitmiseks sõlmis hageja esindaja enda nimel AS-iga SEB

Pank lepingu, mille järgi kanti iga kuu hageja kontole 1000 krooni. 1. juunil 2010 teatas kostja, et

keeldub perekonnaseaduse (PKS) § 188 tõttu alates 1. juulist 2010 oma kohustusi edasi täitmast.

Hageja arvates on kostja keeldumine lepingute täitmisest põhjendamatu ja tal on õiguslik huvi selle

tuvastamise vastu. Hageja arvates tugineb kostja keeldumisel põhiseaduse (PS) vastasele sättele ning

PKS § 188 ja sellega seonduvad sätted tuleb jätta kohaldamata. PS §-dest 26, 27 ja 32 tuleneb eeldus,

et lapsevanemal on õigus otsustada last puudutavaid küsimusi ja esindada last tema omandit vabalt

vallates, kasutades ja käsutades. Hageja esindaja poolt hagejat esindades tehtud tehingud on kehtivad.

Perekonnaseaduse § 131 lg 1 koosmõjus § 188 lg 1 p-ga 8 piiravad oluliselt vanema õigust oma last

väärtpaberitehingutes esindada, nõudes, et vanema asemel peab neid last puudutavaid küsimusi

otsustama kohus. Selline piirang ei ole proportsionaalne. Põhiseadus kaitseb perekonda riigi liigse

sekkumise eest ja selline regulatsioon oleks õigustatud üksnes olukorras, kus laps vajab kaitset oma

vanema eest. Samuti on see olemuselt lastevaenulik ja asjatundmatu.

2. Kostja nõustus hagiga tingimusel, kui kohus jätab PKS § 188 ja sellega seonduvad sätted

kohaldamata ning tunnistab need põhiseadusvastaseks. Kui kohus viidatud sätteid

põhiseadusvastaseks ei tunnista, on kostja käitunud õiguspäraselt.

3. Harju Maakohus jättis 18. jaanuari 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Otsuse põhjenduste järgi on perekonnaseaduses sätestatud meetmed sobilikud, vajalikud ja

mõõdukad. PKS § 131 lg l ja § 188 eesmärgiks on kaitsta alaealise lapse isiklikke ja varalisi õigusi

ning huve. Aktsiate ost-müük ei ole eestkostja igapäevategevus ja nõuab teatavaid eelteadmisi,

mistõttu on põhjendatud selliste tehingute tegemine kohtu järelevalve all. Põhiõigustesse

(vanemaõigused, omandiõigus, pereelu puutumatus) sekkumise ulatus ja intensiivsus (PKS § 188

ja § 131 lg l) ning eesmärgi tähtsus (alaealise isiklike ja varaliste õiguste ning huvide kaitse) on

tasakaalus. Eestkostjal on PKS § 188 lg 2 järgi võimalik saada kohtult üldine nõusolek tehingute

tegemiseks. PKS § 188 lg 1 piirangud ei moonuta PS §-des 26, 27 ja 32 sätestatud õigusi. Eeltoodust

tulenevalt on PKS § 188 lg-s l sätestatud piirangud proportsionaalsed ja taotlus põhiseadusvastaste

normide kohaldamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd kostja on keeldunud lepingut

täitmast kehtiva põhiseaduspärase normi (PKS § 131 lg 1 ja § 188 lg l p 8) alusel, tuleb hagi jätta

rahuldamata.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

Kostja nõustus apellatsioonkaebusega ja võttis selle õigeks tingimusel, kui kohus jätab PKS § 188 ja

sellega seonduvad sätted kohaldamata ja tunnistab need põhiseadusvastaseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. detsembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi ei ole kostja keeldunud hagejaga sõlmitud lepinguid

täitmast. Kostja on hageja esindajale üksnes teatanud ja selgitanud alates 1. juulist 2010 kehtima

hakanud PKS § 188 lg 1 p 8 ja § 186 lg 1 sisu. Maakohus on õigesti leidnud, et märgitud piirangud

(kohtu eelnev nõusolek alaealise lapse kontol oleva raha käsutamiseks ja lapse väärtpaberikontol

väärtpaberitehingute tegemiseks) vastavad PS § 11 teise lause tingimustele ega ole vastuolus PS §-

dega 26, 27 ja 32. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud

neid. Piirang on sätestatud alaealise lapse varaliste huvide kaitseks ja kohtu eelnev nõusolek on

vajalik võimalike kuritarvituste vältimiseks, olgugi et eelduslikult ei ole lapsevanemal oma alaealise

lapse varaliste huvide kahjustamise eesmärki.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada.

Hageja väitel kohaldasid kohtud materiaalõiguse norme (PKS § 131 lg 1 ja § 188 lg 1 p 8), mis

tulnuks põhiseadusvastasuse tõttu jätta kohaldamata. Tegemist on ebaproportsionaalse piiranguga.

7. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5

ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada ning kolleegium saab uue otsusega hagi osaliselt rahuldada. Pooled

ei vaidle oluliste asjaolude üle ja asja lahendamiseks ei ole vaja uusi asjaolusid tuvastada. Kohtud on

vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi ega ole oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

9. Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset (I), seejärel analüüsib perekonnaseaduse sätteid lapse

esindamise kohta (II) ja lahendab hageja nõuded (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud

otsustused (IV).

I

10. Hageja palus hagis tuvastada, et:

tema ja kostja vahel 9. oktoobril 2009 sõlmitud eraisiku kliendileping (kliendileping) ja samal päeval

antud LHV fondi osakute ostutehingu korraldus (ostukorraldus) kehtivad;

kostja on kohustatud kliendilepingut ja ostukorraldust täitma ning võtma iga kuu vastu makseid

hageja kontole ja omandama hagejale iga kuu fondi osakuid.

11. Kolleegiumi arvates on hagejal olemas tuvastushuvi TsMS § 3 lg 1 ja § 368 lg 1 mõttes. Pooled ei

vaidle, et kostja on keeldunud kliendilepingut ja ostukorraldust kohtu nõusolekuta täitmast.

Põhjendamatu on ringkonnakohtu otsusest nähtuv seisukoht, millest saab järeldada, et kohtu

nõusoleku küsimine tehingu tegemiseks ei ole käsitatav tehingu täitmisest keeldumisena. Kui kostja

nõustunuks kohustusi täitma, puudunuks hagejal hagi esitamise põhjus ja õigus.

12. Hageja on esitanud ja kohtud otsustes haginõudena tähistanud ka hageja taotluse jätta PKS § 188

ja sellega seonduvad sätted põhiseadusvastasena kohaldamata.

Kolleegiumi arvates ei ole tegemist hagi esemeks oleva nõudega TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes.

Sisuliselt on tegemist õiguse tõlgendamise ja kohaldamise taotlusega, millega kohus ei ole

TsMS § 436 lg 7 järgi seotud. Õigust tõlgendab ja kohaldab kohus viidatud sätte ja TsMS § 438 lg 1

esimese lause järgi ise, see puudutab ka sätete põhiseaduspärasuse hindamist. Kohus otsustab ise, kas

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ja anda asi lahendamiseks Riigikohtule (vt PS §-

d 15 ja 152, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3, § 4 lg-d 1 ja 3, § 9 lg 1).

Eesti põhiseaduslikkuse järelevalve süsteem välistab üldjuhul individuaalkaebuse kontrollimaks

õigusnormi abstraktset põhiseaduspärasust.

13. Eelnevale vaatamata ei ole pooled (sh hageja ise) ega kohtud hageja nõudeid lähemalt käsitlenud,

vaid on tegelenud põhiosas üksnes perekonnaseaduse sätete põhiseaduspärasuse küsimusega, st

kohtumenetluses on tegelikult toimunud lubamatu abstraktne normikontroll.

II

14. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-te 1 ja 2 kohaselt on alla 18-aastane isik piiratud

teovõimega ega saa iseseisvalt kehtivalt tehinguid teha. Selline isik saab tehinguid teha eelkõige

esindaja kaudu (TsÜS § 115 lg 1).

Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 50 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi oli vanem lapse seaduslik

esindaja, kellel oli eestkostja volitus. Seaduses ei olnud sätestatud piiranguid, mille järgi ei võinuks

vanem alaealise lapse nimel teha väärtpaberitehinguid ega muid hageja tehingute kehtivust

mõjutavaid piiranguid, mh ei olnud vaidlusaluste tehingute tegemiseks vaja eestkosteasutuse

nõusolekut.

15. Vanem on vähemalt eelduslikult oma alaealise lapse esindaja ka alates 1. juulist 2010 kehtiva

perekonnaseaduse järgi, mis aga reguleerib alaealise lapse esindamise õigust varasemast märksa

detailsemalt.

Tulenevalt PKS §-dest 116 ja 117 on vanematel eelduslikult ühine alaealise lapse hooldusõigus,

sh varahooldusõigus. Varahooldus hõlmab PKS § 127 esimese lause järgi õigust ja kohustust

valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada. PKS § 120 lg 1 järgi on hooldusõiguslik vanem lapse

seaduslik esindaja ning ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Kui vanem

esindab last iseseisvalt, eeldatakse PKS § 120 lg 7 järgi aga teise vanema nõusolekut.

16. Ka on kehtivas perekonnaseaduses sätestatud täpsemad nõuded ja piirangud varahooldusõiguse

teostamise kohta.

Vanemad peavad PKS § 133 lg 1 järgi lapse varahooldusõigust teostades ilmutama samasugust hoolt

nagu nad tavaliselt rakendavad oma asjades. Vanemad paigutavad nende valitsetava lapsele kuuluva

raha PKS § 130 järgi vara heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt, kui seda ei tule kulutada

lapse ülalpidamiskulude katteks, järgides PKS §-s 186 sätestatut. Tulenevalt PKS § 186 lg 1

esimesest lausest peab vanem selle paigutama Eesti või mõne teise lepinguriigi krediidiasutuses oma

varast eraldi. Kohus võib PKS § 136 lg 3 esimese lause järgi teha ettekirjutuse lapse raha kindlal

viisil paigutamise kohta või seada raha väljavõtmise tingimuseks kohtult sellekohase loa saamise.

17. Osa tehingute tegemiseks lapse nimel näeb perekonnaseadus lisaks ette kohtu nõusoleku nõude.

Tulenevalt PKS § 131 lg 1 esimesest lausest ja § 188 lg 1 p-st 8 (nende koostoimes) peab vanemal

olema kohtu eelnev nõusolek mh lapse nimel väärtpaberite omandamiseks ja võõrandamiseks. Kohtu

nõusolek ei ole PKS § 186 lg 2 järgi vajalik lapse raha paigutamiseks Eesti Vabariigi või Euroopa

Liidu liikmesriigi emiteeritud võlakirjadesse või võlakirjadesse, mille intresside maksmine on tagatud

Eesti Vabariigi või Euroopa Liidu liikmesriigi poolt. Tulenevalt PKS § 131 lg-st 4 ja § 188 lg-st 2

(nende koostoimes) võib kohus erandjuhtudel anda vanemale üldise nõusoleku teha kõiki või teatud

liiki tehinguid, milleks on vaja kohtu nõusolekut.

18. PKS § 131 lg 4 ja § 189 lg 1 esimese lause järgi (nende koostoimes) on kohtu eelneva

nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, kui kohus ei kiida tehingut hiljem heaks. Kohtu

eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on PKS § 131 lg 4 ja § 190 järgi (nende koostoimes)

tühine.

19. Eelneva põhjal saab järeldada, et põhimõtteliselt on vanemad alaealise lapse esindajad ja ühe

vanema esinduse korral eeldatakse teise nõusolekut. Kohtu nõusolek on vajalik nii lapse väärtpaberite

võõrandamiseks kui ka üldjuhul lapsele väärtpaberite omandamiseks, kolleegiumi arvates seejuures

nii kohustus- kui ka käsutustehingu tegemiseks.

Tõlgendades PKS § 131 lg 1 esimest lauset ja § 188 lg 1 p 8 koostoimes PKS §-ga 130 leiab

kolleegium, et seadus ei keela vanemal siiski kohtu nõusolekuta oma lapsele väärtpabereid kinkida

ning esindada teda seejuures kinkelepingu sõlmimisel ja väärtpaberite vastuvõtmisel. Kolleegiumi

arvates on perekonnseaduse mõtteks piirata vanema kergekäelist tegutsemist alaealise lapse raha

paigutamisel, mitte aga olukorras, kus laps omandab väärtpabereid tasuta ja sellest ei tulene talle

kohustusi. Analoogne regulatsioon kehtib ka lapsele kinnisasja omandamise korral, kus PKS § 187 p-

de 1 ja 3 järgi on ilma kohtu eelneva nõusolekuta keelatud käsutada või kohustuda käsutama lapse

kinnisasja. Kinnisasja omandamise korral tuleb PKS § 187 p 4 järgi saada kohtu eelnev nõusolek

üksnes juhul, kui sõlmitakse kinnisasja või kinnisasjaõiguse tasulise omandamise leping. Eeltoodut

arvestades leiab kolleegium, et ka väärtpaberite (v.a PKS § 186 lg-s 2 nimetatud väärtpaberite)

omandamiseks (nii kohustus- kui ka käsutustehingu tegemiseks) on vaja kohtu nõusolekut üksnes

siis, kui laps omandab väärtpabereid tasu eest, s.o oma raha eest.

Vanema esindusõigus ei ole lapsele väärtpabereid kinkides PKS § 120 lg 6 ja § 180 lg 1 p 1 järgi

(nende koostoimes) välistatud. Kolleegium leiab, et viidatud regulatsiooni mõtteks ei ole keelata

vanemal (eestkostjal) lapse (eestkostetava) nimel iseendaga igasuguste tehingute tegemine.

PKS § 180 lg 1 p 1 sõnastuse kohaselt võib vanem teha lapse nimel iseendaga tehingu, kui tehing

seisneb eranditult kohustuse täitmises lapse (eestkostetava) suhtes. Kolleegiumi arvates ei ole selle

sätte mõtte kohaselt vanema (eestkostja) esindusõigus välistatud ka siis, kui laps (eestkostetav) saab

sellisest tehingust üksnes õigusliku eelise, nagu see üldjuhul kinke puhul on. Sellise tehingu

tegemiseks on lapse hooldusõiguslikul vanemal lapse esindamise õigus ning ei teki vajadust määrata

PKS § 209 alusel lapsele tehingu tegemiseks erieestkostjat.

III

20. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väiteid tehingute tegemise ja tehingutest tulenevate kohustuste

täitmisest keeldumise kohta, leides üksnes, et tulenevalt perekonnaseadusest on kohustuste täitmine

välistatud.

Seega ei vaidle pooled järgmiste hageja esitatud oluliste asjaolude üle:

pooled sõlmisid 9. oktoobril 2009 kliendilepingu (tl 17-19) ja hageja on samal päeval andnud

ostukorralduse (tl 20);

kliendilepingu alusel on kostja avanud hagejale konto, millel oleva raha eest pidi kostja

ostukorralduse järgi ostma hagejale iga kuu 1000 krooni eest fondiosakuid ja kandma need hageja

väärtpaberikontole;

vaidlusaluste tehingute tegemisel on hagejat esindanud tema vanemast esindaja;

hageja esindaja on sõlminud enda nimel AS-iga SEB Pank lepingu, mille järgi kanti iga kuu hageja

kontole 1000 krooni;

kostja on keeldunud alates 1. juulist 2010 jõustunud perekonnaseadusele viidates lepingutest

tulenevaid kohustusi täitmast, nõudes selleks kohtu nõusolekut.

21. Seega sõlmisid hageja ja kostja arvelduslepingu VÕS § 709 mõttes (alates 22. jaanuarist 2010

kehtiva VÕS § 709 redaktsiooni järgi makseteenuse leping) ja hageja on kostjale andnud

püsimaksejuhise kostja konto debiteerimiseks iga kuu kindlaksmääratud summaga koos kohustusega

kasutada raha hagejale fondiosakute ostmiseks.

Maksejuhise näol on tegemist arvelduslepingu (makseteenuse lepingu) raames tehtava kliendi

ühepoolse tehinguga ka siis kui tegemist on korduva või püsiva maksejuhisega. Maksejuhis on

kontopidajale (makseteenuse pakkujale) siduv nii enne 22. jaanuari 2010 kehtinud VÕS §-de 715

ja 716 järgi kui ka kehtivate VÕS §-de 7242 ja 7243 järgi. Samas sisaldub ostukorralduses lisaks

püsivale maksejuhisele korraldus osta iga kuu hagejale aktsiaid, mille kostja on täitmiseks võtnud.

Seega on pooled sõlminud sisuliselt käsunduslepingu (ilmselt komisjonilepingu) hagejale iga kuu

fondiosakute ostmiseks.

Kokkuvõttes on hageja ja kostja vahel lepinguline suhe, mille sisuks on hagejale investeerimisteenuse

osutamine selliselt, et hageja kontol oleva raha eest ostetakse hagejale iga kuu kindla summa eest

fondiosakuid.

22. Hageja nimel (tema seadusliku esindaja kaudu) on kliendileping sõlmitud ja ostukorraldus tehtud

enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi kehtivalt (vt otsuse p 14).

PKS § 210 lg 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne

perekonnaseaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui

perekonnaseadusest ei tulene teisiti. Sellest tuleneb, et kehtivalt sõlmitud lepingud ei muutunud

perekonnaseaduse jõustumisega tühiseks ega lõppenud, st lepingu kehtivust tuleb hinnata sõlmimise

aja seaduse järgi. Samamoodi on Riigikohus varem tõlgendanud samasisulist võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2

(vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 15).

Seetõttu tuleb hageja tehingute kehtivuse tuvastamise nõue rahuldada ja tuvastada, et kliendileping ja

ostukorraldus kehtivad. Pooled ei ole väitnud, et lepingud oleks lõpetatud või lõppenud nt tähtaja

möödumise tõttu või muul põhjusel.

23. Kehtiv seadus ei piira lapsevanema õigust avada lapse nimel rahakonto või väärtpaberikonto ega

nõua selleks kohtu nõusolekut (seda ei tulene mh PKS §-dest 130 ega 186). Seega on hageja kontod

jätkuvalt tema käsutuses, kuid piiratud on lapse raha ja väärtpaberite käsutamine.

Kahtluseta on hageja esindajal ja muudel isikutel õigus hagejale raha kinkida ja seega seda ka hageja

kontole kostja juures kanda, st kostjal puudub alus keelduda kehtiva lepingu alusel makseid hageja

nimel vastu võtmast. Seega tuleb haginõue ka selles osas rahuldada ja tuvastada, et kostja on

kohustatud hageja kontole iga kuu makseid vastu võtma.

24. Perekonnaseadus laieneb PKS § 210 lg 1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on

tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Sellest saab järeldada seadusandja tahet kohaldada

perekonnaseadust ka neile enne 1. juulit 2010 sõlmitud kestvuslepingutele, mille täitmine jätkub

pärast seda.

Seetõttu kohaldub perekonnaseadus ka enne 1. juulit 2010 alaealise lapse nimel sõlmitud

investeerimislepingutele osas, mis puudutab lepingute edasist täitmist.

25. Kolleegium leidis eelnevalt PKS § 130, § 131 lg 1 esimest lauset ja § 188 lg 1 p 8 koostoimes

tõlgendades, et seadus ei keela vanemal kinkida oma alaealisele lapsele väärtpabereid ning kohtu

nõusolek on vajalik väärtpaberite (v.a PKS § 186 lg-s 2 nimetatud väärtpaberite) omandamiseks

üksnes juhul, kui seda tehakse lapse raha eest (vt otsuse p 19).

Seega on nii hageja esindajal kui ka kolmandatel isikutel õigus kanda hageja väärtpaberikontole

väärtpabereid kohtu nõusolekuta, kui nende eest ei tasuta lapse rahaga. Sellest tuleneb, et kohtu

nõusolekut ei ole vaja investeerimislepingu puhul, kui alaealise lapse kontole kantakse väärtpabereid

tehingute alusel, kus väärtpaberite ostmiseks kasutatakse kolmanda isiku (sh seadusliku esindaja)

raha. Nii võib lapse väärtpaberikonto olla seotud tema esindaja rahakontoga, millel oleva raha eest

investeerimisteenuse osutaja väärtpabereid omandab. Kolleegiumi arvates on samasugune

investeerimistegevus võimalik aga ka juhul, kui väärtpabereid soetatakse lapsele tema enda kontol

oleva raha eest, kuid üksnes juhul, kui kokkulepetest tulenevalt on tagatud, et see raha on lapse

kontole kantud kinkena sihtotstarbeliselt väärtpaberite omandamiseks, st majanduslikus mõttes on

tegemist väärtpaberite kinkimisega.

Sellest tulenevalt on võimalik osaliselt rahuldada ka hageja nõue tuvastada ostukorralduse täitmise

kohustus, s.o osas, milles kostja on kohustatud omandama hagejale väärtpabereid hageja kontole

selleks sihtotstarbeliselt (kinkena) kantud raha arvel.

26. Kohtu nõusolekut on tulenevalt PKS § 131 lg 1 esimesest lausest ja § 188 lg 1 p-st 8 (nende

koostoimes) vaja lapse nimel väärtpaberite võõrandamiseks. Seetõttu, kui soovitakse lapse raha

väärtpaberitesse paigutada ja tema nimel investeerimistehinguid teha (sh aeg-ajalt väärtpabereid

müüa) on mõistlik taotleda kohtult PKS § 131 lg 4 ja § 188 lg 2 (nende koostoimes) alusel üldist

nõusolekut väärtpaberitehingute tegemiseks.

Kolleegiumi arvates peaks kohus investeerimistehingute puhul eelistama üldise nõusoleku andmist.

Üldist nõusolekut andes peab kohus siiski olema veendunud, et lapse varaga ei hakata spekuleerima,

et lapse vara paigutamisel võetavad riskid vara vähenemisele ei ole eelduslikult suured ja et vanemal

on investeerimisalased piisavad teadmised ja oskused. Selleks võib kohus anda nõusoleku ka üksnes

kindlatel tingimustel, sh piirata seda tähtajaga, aruandekohustusega, tehingusummade või

väärtpaberiliikidega.

27. Kuna kolleegium rahuldas hagi põhiosas, ei ole alust kontrollida asjassepuutuvate sätete

põhiseaduspärasust. Kolleegium tõlgendas vaidlusaluseid perekonnaseaduse sätteid kooskõlas

põhiseadusega viisil, mis ei kitsendata isikute õigusi ebaproportsionaalselt. Seetõttu ei pea

kolleegium vajalikuks vastata ka hageja sellekohastele kassatsioonkaebuse väidetele.

IV

28. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on määranud vääralt asja hinnaks 1595 eurot ja seda tuleb

TsMS § 137 lg 11 alusel muuta.

Hageja on esitanud lepingute kehtivuse ja täitmiskohustuse tuvastamise nõuded. Kuna vaidlusaluste

kohustuste täitmine sõltub eelkõige sellest, kas hageja esindaja ise raha väärtpaberite soetamiseks

hageja kontole kannab, on põhjendatud lugeda nõue TsMS § 125 teisest lausest tulenevalt

mittevaraliseks. Kuigi formaalselt on hageja esitanud mitu nõuet, on sisuliselt tegemist ühe nõudega

tuvastamaks, et poolte vahel on kehtiv lepinguline suhe, mida kostja on kohustatud täitma. Hagi

esitati 7. juulil 2010, mil mittevaralise nõudega hagi hind oli TsMS § 132 lg 1 enne 1. jaanuari 2011

kehtinud redaktsiooni järgi 25 000 krooni (1597 eurot 79 senti), nagu on õigesti leidnud ka

maakohus.

Lähtudes TsMS §-st 123 ja § 137 lg-st 1, on asja hind apellatsiooniastmes sama mis maakohtus,

s.o 1597 eurot 79 senti (25 000 krooni). Sama on asja hind ka kassatsiooniastmes.

29. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

30. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes kannab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja. Hageja

võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik