3-2-1-42-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-42-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. juuni 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ J.Roots Timber hagi Natural House OÜ vastu

87 023 krooni 10 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-13454

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ J.Roots Timber kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5561 eurot 78 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ J.Roots Timber (registrikood 10770584), esindaja

vandeadvokaat Tarmo Repp

Kostja Natural House OÜ (registrikood 10911056)

Asja läbivaatamise kuupäev

9. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2011. a otsus ja Tartu Maakohtu 8. aprilli

otsus tsiviilasjas nr 2-10-13454 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada osaühingule Advokaadibüroo Eversheds Ots&Co 15. detsembril 2011 OÜ J.Roots

Timber eest tasutud kautsjon 69 (kuuskümmend üheksa) eurot 24 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ J.Roots Timber (hageja) esitas 19. märtsil 2010 Tartu Maakohtule hagi Natural House OÜ

(kostja) vastu 87 023 krooni 10 sendi, kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise

14 593 krooni 77 sendi ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mitte muutunud viivise

väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt tarnis hageja kostjale hööveldatud saematerjali 11. aprillil

2008 e-posti teel esitatud tellimuse järgi. Kostjale anti saematerjal üle. Kostja keeldus hageja 7. mai

2008 arvet nr 280115 tasumast. Kostja esitas rohkem kui kolm kuud pärast saematerjali vastuvõtmist

reklamatsiooni saematerjali puuduste kohta. Kostja ei teatanud, et saematerjal plaanitakse edasi saata.

Seega on kostja rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 219 lg-s 1 sätestatud asja ülevaatamise

kohustust. Kostja esitas alles 8. juulil 2008 VÕS § 220 lg 2 nõuetele mittevastava reklamatsiooni,

milles on puudused loetletud üldsõnaliselt. Kostja on kaotanud VÕS § 220 lg 3 kohaselt õiguse

võimalikele puudustele tugineda.

Materjali ebakvaliteetsus pidi selguma ehitustööde käigus, kostja oleks pidanud teatama puudustest

kohe enne materjali ärakasutamist. 25. juunil 2008 (kaks kuud pärast vastuvõtmist) esitas kostja

lisatellimuse. Kostja on oma ala asjatundja, hagejal ei ole põhjust kahelda tema juhistes.

Poolte vahel oli müügileping, sest VÕS § 208 lg 2 järgi kohaldatakse müügilepingu sätteid ka

lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja leidis, et pooled olid sõlminud töövõtulepingu, kuna hageja

kohustus valmistama kostjale individuaaltunnustega asja. Hageja eiras kostja pretensioone

saematerjali halva kvaliteedi kohta. Hageja teadis, et saematerjali vajatakse ehitamiseks Norras.

30. aprillil 2008 jõudis materjal ehitusplatsile Norras. Saematerjal oli üleandmisel ja transportimisel

täielikult pakitud kilesse, selle avamiseks ei olnud vajadust ja võimalust. Kaup anti üle ilma

pretensioonideta kauba koguse ja pakkimise, mitte kvaliteedinõuete kohta.

Saematerjali pakid avati järgemööda juuni esimese poole jooksul alates 2. juunist 2008. Pretensiooni

sai esitada alles pärast kõigi pakkide avamist, et teatada korraga kõigi laudade puudustest.

Kostja saatis hagejale 8. juulil 2008 (vähem kui kuu möödudes pakkide avamisest ja puudustest

teadasaamisest) pretensiooni, kirjeldades vigu ja lisades fotod praakmaterjalist. Hageja ei soovinud

materjali üle vaadata ega teinud midagi materjali väljavahetamiseks.

Kostja esitas hageja praakmaterjali asendamiseks tellimuse OÜ-le Tretimber. Kostja 25. juuni 2008

kiri ei olnud lisatellimus, vaid kiri asendusmaterjali saatmiseks. Kostja tegi ebakvaliteetse materjali

asendamisel kulutusi kokku 139 727 krooni 56 senti. Hageja juhatuse liige on e-kirjas õigeks võtnud,

et lauamaterjal pidi vastama Skandinaavia AB-sordi nõuetele.

Hageja oli ka varem valmistanud praakmaterjali. Müüja kannab VÕS § 222 lg 4 kohaselt asja

asendamisega seotud kulud. Kostja on õigustatult keeldunud hagejale tasu maksmisest, kuna hageja

ei ole praaki uue saematerjaliga asendanud.

3. Tartu Maakohus jättis 8. aprilli 2011 otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu põhjenduste kohaselt

on pooled sõlminu müügilepingu. Isegi kui hageja ei teadnud, et laudu kasutatakse ehituseks Norras,

oli tal kohustus anda üle kvaliteedinõuetele vastav materjal, mis oleks sobinud hoone

välisviimistluseks. VÕS § 220 lg 1 järgi peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest

müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai

või pidi teada saama.

Puudusi ei oleks olnud võimalik kohe märgata, sest puudused ilmnesid alles materjali kasutamisel.

Seega olid need varjatud puudused, mida kostja ei oleks saanud avastada asja temalt eeldatava

hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates.

Vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja VÕS § 220 lg-le 3 tuginedes üksnes juhul, kui

ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi

teada saama. Ostjalt eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadsusest,

komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Lisaks säilivad ostjal ka

ülevaatamis- ja teatamiskohustuse rikkumisel õigused VÕS § 220 lg 3 teise lause ja § 221 järgi.

VÕS § 219 lg 1 järgi, kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta

ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Originaalpakendis kaupa ei ole vaja

avada, enamasti piisab kauba välisest vaatlusest, selle koguse kontrollimisest ning üksikute pisteliste

proovide võtmisest. Materjal vastas saatelehel kirjeldatud ristlõigetele ja kogustele ning sellel ei

olnud vaatlusega tuvastatavaid puudusi. Puudused ilmnesid pärast materjali paigaldamist. Materjali

pakid avati järgemööda alates 2. juunist 2008 ning pretensiooni oli võimalik esitada alles kõikide

pakkide avamise järel. Kostja esitas reklamatsiooni 8. juulil 2008. Kostja on mõistliku aja jooksul

teatanud hagejale tema tarnitud laudade puudustest.

VÕS § 218 lg 1 järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus

on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus

ilmneb hiljem. Materjali mittevastavus ilmnes hiljem, müüja vastutab lepingutingimustele

mittevastavuse eest. Hageja keeldus asja asendamisest, kostja pidi esitama uue tellimuse teisele

ettevõttele. Müüja võib parandamise asemel VÕS § 222 lg 1 kohaselt asendada asja

lepingutingimustele vastava asjaga.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks arutamiseks esimese astme

kohtusse.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu 8. aprilli 2011 otsuse

muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 11. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu põhjendustega. Maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtsad

asjaolud ja kohaldanud materiaalõigust ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Iseenesest on õige

apellandi väide, et maakohus ei ole andnud hinnangut standardile EVS-EN 14519:2006, kuid see ei

anna alust apellatsioonkaebust rahuldada.

Pooled olid lepingulistes suhetes juba enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist, hageja teadis, et kostja

tellis saematerjali Norra ehitusobjektil kasutamiseks ning pooled juhindusid saematerjali kvaliteedis

Vene standardist, mis üldjuhul vastab Skandinaavia standardile, samuti elementaarsetest

kokkulepetest, mis tulenevad kõigist standarditest. Pooled järgisid saematerjali kvaliteedi osas

väljakujunenud praktikat (VÕS § 25 lg 1) ja seetõttu ei ole viide standardile EVS-EN 14519:2006

asjakohane. Seetõttu ei ole asjakohased väited, et saematerjal tulnuks kontrollida seitsme päeva

jooksul pärast tarnimist ning niiskusele vastavus tulnuks teha kindlaks ainult mõõteaparaadiga ning

nende nõuete järgimata jätmine on kostja kaotanud pretensiooni esitamise õiguse.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostja vaatas vastavuses VÕS § 219 lg-ga 3 ja § 220 lg-tega 1 ja 2

saematerjali mõistliku aja jooksul üle ning kirjeldas hagejale saematerjali puudusi piisavalt täpselt.

Hageja ei ole tõendanud, et esineks VÕS § 220 lg-s 3 sätestatud asjaolu, mis välistaksid kostja

saematerjali lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise.

Hageja väide, et 25. juuni 2008 e-kiri on lisatellimus, ei ole tõendatud. Kuna kvaliteediprobleemid

ilmnesid pärast esimeste laudade paigaldamist 3-4 päeva jooksul, siis soovis kostja selles e-kirjas

ebakvaliteetse materjali asendamist. Kostja ostis OÜ-lt Tretimber kvaliteetse saematerjali asemele,

kuna hageja keeldus ebakvaliteetset saematerjali asendamast. Pooled tegutsesid majandus- ja

kutsetegevuses ning nad olid ka varem samaliigilisi lepinguid sõlminud, seega on usutav kostja

seisukoht, et pooled suhtlesid pärast hageja 9. juuli 2008 e-kirja telefoni teel ning alles seejärel esitas

kostja tellimuse materjali asendamiseks OÜ-le Tretimber.

Kostja on kogu menetluse kestel kinnitanud, et saematerjali kvaliteediprobleemid ilmnesid Norras.

Hagiavalduses ja 22. veebruaril 2011 maakohtule esitatud kompromissis on hageja tunnustanud

saematerjali ebakvaliteetsust, nõustudes vastavalt 20%-lise ja 15%-lise hinnaalandusega.

VÕS § 222 lg 1 järgi kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist

või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste

õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi,

arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja

võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Hageja ei olnud nõus

ebakvaliteetse saematerjali asendamisega ning kostja tellis uue materjali OÜ-lt Tretimber. VÕS § 222

lg 4 järgi on hageja kohustatud kandma asendamisega seotud kulud, mille hulka kuuluvad ka

ebakvaliteetse saematerjali demonteerimise ja utiliseerimise kulud.

Kostja on kulutanud ebakvaliteetse materjali demonteerimisele ja uue paigaldamisele 55 000 krooni

ning uue saematerjali ostmiseks koos veoga 84 727 krooni 56 senti, kokku 139 727 krooni 56 senti.

Kuna asendamise kulud on suuremad, on maakohus jätnud põhjendatult hageja nõude rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule ning jätta menetluskulud

kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata VÕS § 25 ning

arvestamata majandus- ja kutsetegevuses kehtivate standarditega lepingu tõlgendamisel. Nii maa- kui

ka ringkonnakohus on kohaldanud valesti VÕS § 220 lg-t 1 ning VÕS § 222 lg-d 4-6 ja lugenud

mõistlikuks kolmekuulist tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, kuigi kutsetegevuses kehtivate

standardite kohaselt ei ole teavitamise tähtajad pikemad kui seitse päeva.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja nõudnud puuduste kõrvaldamist ega andnud hageja

võimalust puuduste kõrvaldamiseks. Kostja nõuab „suure kahju hüvitamist", kuid ka VÕS § 115 lg 2

kohaselt on täitmise asemel kahju nõude eelduseks, et täitmiseks kohustatud isikule antakse mõistlik

tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

Ringkonnakohus tugines ebaõigesti menetlusosaliste ütlustele, mis ei olnud antud vande all ning

rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-t 2. Ringkonnakohus, jättes võtmata

seisukohta tõendite hindamise põhimõtte rikkumise kohta, rikkus TsMS § 654 lg-t 5, lugedes mh

hageja kompromissiettepanekut puudustega nõustumiseks. Ei saa järeldada puudustega kauba

asendustehingut või seda, et 25. juuni 2008 e-kiri ei olnud lisatellimus vaid asenduskauba tellimus.

Kostja väited kauba puuduste kohta on tõendamata ning isegi juhul, kui need oleksid tõendatud, siis

tuginedes nii standardi EVS-EN 14519:2006 kui ka võlaõigusseaduse järgi on kostja minetanud

õiguse puudustele tugineda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi

tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tarnis kostjale 11. aprilli 2008. a tellimuse alusel hööveldatud

saematerjali. Hageja esitas kostjale 7. mail 2008 arve müügilepingu alusel tarnitud materjali eest.

Kostja leiab, et tarnitud materjal oli puudustega ning kuna kostja tegi hageja ebakvaliteetse materjali

asendamisel kulutusi kokku 139 727 krooni ja 56 senti, saab ta keelduda müügihinna tasumise

kohustuse täitmisest. Kostja leidis oma vastuses hagile (I kd, tl 47), et ta keeldub oma kohustuse

täitmisest hageja vastu VÕS § 111 alusel ning ei pea vajalikuks kasutada õiguskaitsevahendina

lepingust taganemist. Kolleegium leiab, et nimetatud vastuväidete alusel ei olnud kohtutel alust hagi

rahuldamata jätta.

Kolleegium selgitab, et puudusega müügieseme müügi korral saab ostja keelduda lepinguga

kokkulepitud ostuhinna tasumisest, kui ta taganeb lepingust, või kui ta alandab hinda, siis alandatud

ostuhinna ulatuses. Samuti saab ostja juhul, kui müüja on talle tekitanud kahju, tasaarvestada müüja

nõude oma kahju hüvitamise nõudega.

Praeguses asjas ei ole kohtud põhjendanud hagi rahuldamata jätmist ühegi eelnimetatud asjaoluga.

Kolleegium on korduvalt oma varasemates lahendites (vt näiteks Riigikohtu 10. juuni 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40), et kohus peab andma poolte esitatule õigusliku hinnangu, vajadusel

peab kohus üldjuhul vähemalt suulises menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule

kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Seega on kohtu kohustus

võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid

ja vastuväiteid.

Kohtud on jätnud kostjale selgitamata, rikkudes sellega selgitamiskohustust, et ainuüksi ostetud asja

puuduse olemasolu ei anna alust keelduda ostuhinna tasumisest. Seega on hagi rahuldamata jätmine

õiguslikult põhjendamata.

10. Kostja on viidanud oma vastuses hagile (I kd, tl 47), et ta alandas müügilepingu järgi tasumisele

kuuluvat hinda samas ulatuses, nagu ta keeldus VÕS § 111 alusel müügihinna tasumise kohustusest,

kuid kohtud ei ole hinna alandamise eeldusi VÕS § 112 järgi kontrollinud. Lisaks on kostja väitnud,

et ta tegi asendustehingu.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama, kas kostja tugineb hinna alandamisele või tahab

ta asendustehingu tegemise tõttu väita, et ta on lepingust kas täielikult või osaliselt taganenud.

Kolleegium on varem selgitanud, et lepingust konkludentse taganemisena saab käsitada ka

põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõude esitamist (vt nt Riigikohtu 23. veebruari

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 13; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08,

p 16).

Kohtud oleksid pidanud praeguses asjas tuvastama, kui suures ulatuses oli hageja tarnitud materjal

puudustega. Kostja vastuväited on selles küsimuses ebaselged. Kui asendustehing ei hõlmanud kogu

hageja tarnitud materjali, siis tuleb maakohtul hinnata, kas kostja sai lepingust taganeda üksnes selle

ühe osa suhtes (vt tehingust osalise taganemise kohta Riigikohtu 1. detsembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-110-08, p 12).

Juhul kui kostja on lepingust osaliselt või täielikult taganenud, ei ole tal küll enam täitmise kohustust,

kuid ta peab omalt poolt lepingu tagasi täitma VÕS § 188 jj järgi. Lepingust osalise või täieliku

taganemise korral on kostjal õigus nõuda VÕS § 115 alusel VÕS § 135 lg-s 1 nimetatud kahju

(st poolte sõlmitud ja kahjustatud poole tehtud asendustehingu hinnavahe) hüvitamist (vt Riigikohtu

18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 18). Kostja saab sellisel juhul tasaarvestada kahju

hüvitamise nõude hageja nõudega.

Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi. Piisab sellest, kui kostja esitab hagejale

kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse (vt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-111-06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11). Kohtud ei ole

tuvastanud, et hageja nõue lõppes tasaarvestusega.

Kolleegium selgitab, et hageja nõude tasaarvestamine kostja kahjuhüvitisnõudega ei välista hageja

nõuet saada tagasi müügilepingu ese (vt VÕS § 189 lg 1) või tagastamise võimatuse korral hüvitist

müügilepingu eseme väärtuse ulatuses (vt VÕS § 189 lg-d 2 ja 3). Kahju hüvitamise nõude korral

tuleb müügilepingu eseme väärtus, mille kostja võlgneb hagejale VÕS § 127 lg 5 järgi, maha arvata

kahjuhüvitisest, sest vastasel juhul rikastuks kostja hageja arvel.

11. Kostja väitel kasutas ta kohustuse täitmisest keeldumise õigust lepingust tulenevate vastastikuste

kohustuste puhul, mida reguleerib VÕS § 111. VÕS § 111 lg 1 kohaselt võib juhul, kui lepingupooltel

on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, üks pool oma kohustuse täimisest keelduda, kuni

teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või on andnud täitmiseks tagatise või

on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kolleegium juhib aga tähelepanu sellele, et VÕS §-st 111

tulenev kohustuse täitmisest keeldumise õigus võlasuhet ennast ei lõpeta. Riigikohus kordab

28. oktoobril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08 tehtud otsuse p-s 33 väljendatud seisukohta, et

vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sellele saab tugineda üksnes

seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või

kindel. Selle põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sellest

lõplik keeldumine. Seeläbi tagab VÕS § 111 lg 1 esmajoones lepingupoole jaoks vastusoorituse

saamist.

12. Vastuseks kassatsioonkaebuses toodule, et kohtud on valesti kohaldanud VÕS § 220 lg-t 1 ning

VÕS § 222 lg-d 4-6 ja lugenud mõistlikuks kolmekuulist tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, leiab

kolleegium, et kohtud on kostja teatamiskohustust piisava põhjalikkusega käsitlenud ning jõudnud

põhjendatult seisukohale, et kuna puudused ilmnesid alles pärast materjali paigaldamist ning kogu

materjali lahtipakkimise järel, on kostja puudustest teavitanud mõistliku aja jooksul.

13. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

14. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173

lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu