3-2-1-40-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-40-12

Määruse kuupäev

Tartu, 5. juuni 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

H. R avaldus põlvnemise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-2183

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. R määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja H. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Andres Simson

Asja läbivaatamise kuupäev

7. mai 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2011. a määruse (tsiviilasi nr 2-11-2183)

põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta H. R kanda.

4. Arvata riigituludesse 7. detsembril 2011 H. R eest tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis)

eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. R (avaldaja) esitas 19. jaanuaril 2011 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus tuvastada K. K ja

V. V sugulussuhte.

Avalduse järgi on avaldaja 28. detsembril 2009 surnud K. K pärija. Notar Edgar Grünberg on

avaldaja avalduse alusel alustanud K. K vara pärimismenetlust. K. K ja V. V (neiupõlvenimega Z) on

avaldaja vanaema E-H. Z lapsed, V. V on avaldaja ema. Avaldajal ei ole V. V sünnitunnistust, millest

nähtuks tema põlvnemine E.-H. Z-st.

2. Tartu Maakohus peatas 28. jaanuaril 2011 notari menetluses oleva K. K pärandvara

pärimismenetluse kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni.

3. Tartu Maakohus jättis 27. septembri 2011. a määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda.

Määruse järgi ei ole esitatud tõenditest võimalik järeldada V. V põlvnemist E.-H. Z-st.

4. Avaldaja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja tuvastada, et ta põlvneb E.-H. Z-st.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. novembri 2011. a määrusega maakohtu määruse ja jättis

avalduse läbi vaatamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud kohtutes avaldaja kanda.

Määruse järgi on avaldaja palunud tuvastada, et tema ema V. V on E.-H. Z tütar. Avaldaja esitatud

asjaoludest nähtuvalt palub ta tuvastada põlvnemine, et pärida K. K vara. Viimati nimetatu on

avaldaja ema vend. Kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 579 lg 2 järgi võib avalduse

põlvnemise tuvastamiseks esitada isik, kelle põlvnemise tuvastamist taotletakse, kuid avaldaja ei

taotle enda põlvnemise tuvastamist, ei ole avaldusega võimalik taotletavat eesmärki saavutada.

Seetõttu tuleb avaldus jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Avaldajal on õigus esitada

maakohtule hagi K. K pärandvara nõudmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada.

Avaldaja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 579 lg-t 2, leides, et avaldus on

perspektiivitu, kuna avaldaja taotleb oma ema põlvnemise tuvastamist. Avaldaja palus tuvastada, et ta

on E.-H. Z tütretütar. Kui avalduse sõnastus ei võimaldanud järeldada, et avalduse eesmärk on

tuvastada avaldaja põlvnemine surnud isikust, oleks pidanud ringkonnakohus seda avaldajale

selgitama ja paluma avaldust täpsustada.

7. 29. märtsil 2012 andis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis asja

arutamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 691

p 5, § 692 lg 2 ja § 695 alusel (nende koostoimes) tuleb muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus

jääb rahuldamata.

9. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse avalduse rahuldamata jätmise kohta ja jättis avalduse

läbi vaatamata. Õigusliku alusena viitas ringkonnakohus TsMS § 423 lg 2 p-le 2, kuna avaldusega ei

ole võimalik saavutada sellega taotletud eesmärki.

Kolleegium märgib, et tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 võib kohus jätta menetlusse võetud hagita

menetluse avalduse läbi vaatamata TsMS § 423 alusel. Avalduse võib tulenevalt TsMS § 425 lg 3

esimesest lausest ja § 657 lg-st 3 (koostoimes §-ga 659) läbi vaatamata jätta ka kaebuse alusel asja

lahendav kõrgema astme kohus.

10. Kolleegiumi arvates mõistis ringkonnakohus avaldust põhjendamatult kitsalt ja selles osas tuleb

ringkonnakohtu määruse põhjendusi muuta.

Avaldusest nähtub, et avaldaja soovib pärimisõiguse tunnustamiseks tuvastada, et K. K oli tema onu.

Paludes selleks tuvastada oma ema V. V põlvnemise K. K emast E.-H. Z-st, palus ta sisuliselt

tuvastada enda põlvnemise E.-H. Z-st kui väidetavast vanaemast. Selliselt oli ta formuleerinud oma

taotluse ka ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses (vt tl 83).

11. Vaatamata avalduse ebaõigele sisustamisele nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et avaldus

tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (koostoimes § 477 lg-ga 1) läbi vaatamata.

Kolleegium märgib, et kohtus on võimalik tuvastada isiku põlvnemist ka naisliini pidi. Lapse ema on

perekonnaseaduse (PKS) § 83 järgi naine, kes on lapse sünnitanud. Kuigi erinevalt isaduse

tuvastamise menetlusest (PKS §-d 94 ja 95) ei näe perekonnaseadus ette materiaalõiguslikku alust

eraldi menetluseks emaduse tuvastamiseks, on see kolleegiumi arvates siiski võimalik. Väidetava

ema eluajal saab emadust (st naist, kes on lapse sünnitanud) tuvastada tuvastushagiga TsMS § 368

lg 1 alusel. Pärast väidetava ema surma saab emadust tuvastada TsMS § 579 lg 1 alusel hagita

menetluses. Emaduse tuvastamise võimalikkust tunnustab ka perekonnaseisutoimingute seaduse § 25

lg 1, mis lubab lapse ema kande teha rahvastikuregistrisse ka emadust tuvastava kohtulahendi alusel.

Samas leiab kolleegium, et TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö

üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast,

mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Lisaks TsMS §-le 579 tuleneb see meesliini puhul ka

PKS §-st 95. Sarnasele tõlgendusele viitab ka nt omandireformi aluste seaduse § 8 lg 6, mille järgi

puudunuks vajadus, kui põlvnemist vanavanemast jne võinuks tuvastada ka erisätteta.

12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et avaldajal on võimalik oma põlvnemist E.-

H. Z-st kindlaks teha, esitades hagi K. K pärandvara nõudmiseks. See osutus tuleb ringkonnakohtu

määrusest välja jätta.

Kolleegiumi arvates on perekonnaseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku põlvnemise

tuvastamise regulatsioon üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus

PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel

tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras

ja hiljem seaduses ette nähtud ei ole. Seetõttu on välistatud ka põlvnemise tuvastamine

hagimenetluses muul viisil, kui on märgitud käesoleva määruse p-s 11. Kolleegium leiab, et

pärimisvaidluses saab siiski vaielda selle üle, kas isik on pärija tulenevalt lapsendamisest.

13. Avaldaja menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 2 esimese lause alusel tema enda

kanda.

14. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

järgi riigituludesse.

15. Kolleegium tühistab avalduse läbi vaatamata jätmise tõttu TsMS § 386 lg 4 esimese lause

(koostoimes § 477 lg-ga 1) alusel Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2011. a määruse, millega peatati K. K

vara pärimismenetlus (tl 11-12).

Lisaks märgib kolleegium, et maakohus on sisuliselt kohaldanud esialgset õiguskaitset hagita

menetluses, viidates TsMS § 378 lg 1 p-le 10. Seejuures on maakohus aga jätnud tähelepanuta

TsMS § 4771 lg 1, mille järgi saab esialgset õiguskaitset kohaldada hagita menetluses üksnes

seaduses sätestatud juhul. Sellist võimalust ei ole isikust põlvnemise tuvastamise ja vanema kande

vaidlustamise hagita menetluses pärast isiku surma TsMS §-des 579-583 ette nähtud.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu