3-1-1-49-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-49-12 Otsuse kuupäev 4. juuni 2012 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi Maksim Vaganovi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 9 ja § 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 13. detsembri 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-5864 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Maksim Vaganovi kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 2. mai 2012, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. detsembri 2011. a otsus Maksim Vaganovi süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 9 ja § 25 lg 2 järgi. 2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. 3. Kassatsioon rahuldada osaliselt. 4. Määrata Advokaadibüroole Saar & Ko makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaat Mall Saare poolt Maksim Vaganovile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 40 senti. 5. Määrata Veljo Viiloli Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaat Veljo Viiloli poolt Maksim Vaganovile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 40 senti. 6. Jätta punktides 4 ja 5 nimetatud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2011. a otsusega tunnistati Maksim Vaganov süüdi KarS § 25 lg 2 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 9 järgi ning teda karistati vangistusega kolmeks aastaks. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus neljaks aastaks. 2. M. Vaganov tunnistati süüdi selles, et varem röövimise toime pannud isikuna tungis ta 11. märtsil 2011, kella 22 paiku K. T. korterisse XXXXXXXXX XX-XX Võrus, lõi teda rusikaga näkku ja kägistas kaelast, nõudes raha. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest kannatanul ei olnud raha. 3. Maakohus leidis, et süüdistuses kirjeldatud tegu pandi toime ja et selle pani toime just süüdistatav. 3.1. M. Vaganovit õigustavaid ütlusi andnud tunnistajate V. V.-i, N. V.-i, U. P. ja A. M.-i ütlusi ei lugenud maakohus usaldusväärseteks põhjusel, et V. V.-i ütlused on menetluse kestel olnud vasturääkivad, teiste eelnimetatud tunnistajate ütlused on aga antud eesmärgiga tekitada M.

Vaganovile alibi väitega, et M. Vaganov viibis teo toimepanemise eel, selle ajal ja järel nende seltskonnas. Kuna N. V.-i, U. P. ja A. M.-i ütlused olid erinevad ja U. P. ning A. M.-i puhul ka vastuolus kohtueelses menetluses räägituga, jättis maakohus need ebausaldusväärsetena kõrvale. 3.2. Ka süüdistatava M. Vaganovi poolt ristküsitlusel ja eeluurimisel antud ütluste osas leidis maakohus, et ütluste vahel esines olulisi erinevusi. Kuivõrd süüdistataval ei õnnestunud ütluste erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, leidis maakohus, et süüdistatava ütlusi ei saanud lugeda usaldusväärseteks ning jättis ka need tõendikogumist tervikuna välja. 3.3. Samas ei olnud kohtu hinnangul alust kahelda kannatanu K. T. ütlustes, mille kohaselt tema korterisse sissetungijaks, tema kägistajaks ja lööjaks oli just M. Vaganov. Kannatanu tunneb M. Vaganovit. Puuduvad tõendid, et K. T.-l oleks olnud süüdistatavaga varem konflikte. Kohtuliku uurimise käigus ei tuvastatud ühtegi võimalikku põhjust, miks K. T. pidanuks M. Vaganovi peale valetama või sissetungijat ja tema suhtes vägivalda tarvitanud ja raha küsinud isikut ekslikult M. Vaganoviks pidama. K. T. kinnitas järjekindlalt, et tema korterisse tungis ukse lõhkumise teel sisse, tarvitas tema kallal vägivalda ja nõudis raha M. Vaganov. Kannatanu rääkis vahetult pärast toimunut ka tunnistajatele E. T.-le, R. S.-ile ja E. T.-le, et tema korterisse tunginud ja teda rünnanud isikuks oli just M. Vaganov. Maakohtul ei olnud alust kahelda tunnistajate R. S.-i ja E. T. ütlustes, et kannatanu oli küll väga hirmunud, aga tajus olukorda adekvaatselt. 4. Süüdistatava kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, paludes M. Vaganov õigeks mõista. Apellandi hinnangul ei ole M. Vaganovi süü tõendatud ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja märkis, et maakohus on kuriteo toimepanemise aja tuvastanud süüdistuses toodust erinevalt. Üksnes mõne minuti kestnud rünne sai toimuda alles pärast kella 23, sest oma sõnutsi läks kannatanu pärast rünnet politseid kutsuma. Politsei sai väljakutse sündmuskohale aga alles kell 23.30-23.40 paiku. Ka tunnistajate N. V.-i, U. P. ja A. M.-i ütlused kinnitavad, et M. Vaganov ei saanud talle süüksarvatud tegu toime panna. Maakohtu poolt väljatoodud vastuolud nimetatud tunnistajate ütlustes on ebaolulised ja neid ütlusi tuleb lugeda usaldusväärseteks. K. T. ütlusi on usaldusväärseks loetud põhjendamatult. Kannatanu ei olnud süüteo toimepanemise ajal kaine, sündmuskoht oli hämar ja seetõttu ta ilmselt eksis teda rünnanud isikus. Kannatanu ütlused muudab ebausaldusväärseks ka asjaolu, et ta muutis neid ristküsitluse käigus. 5. Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2011. a määrusega määrati kriminaalasi arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega kuni 10. novembrini 2011. Nimetatud kuupäevaks keegi apellatsioonimenetluse pooltest kohtule enda kirjalikke seisukohti ei esitanud. 6. Ringkonnakohtu 13. detsembri 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtukolleegium märkis, et apellatsioonis taotleti üksnes tõenditele uue hinnangu andmist, mingite uute asjaolude hindamist selles ei soovitud. Kuna maakohus on andnud asjas kogutud tõenditele nende kogumis igakülgse hinnangu, siis pidas ringkonnakohus seda taotlust põhjendamatuks.

6.1. Vastuseks apellandi sellekohasele kriitikale märkis ringkonnakohus, et kohus ei tuvastanud süüteo toimepanemise aega süüdistusaktis kajastatust oluliselt erinevalt. Maakohus asus seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud tegu leidis aset 11. märtsil 2011 täpselt kindlakstegemata ajal kella 22-23 vahel. Süüdistuses on kuriteo toimepanemise ajaks märgitud 11. märts 2011 kella 22 paiku. Sisuliselt on seega tegemist suures osas kattuvate ajavahemikega. Kuivõrd süüdistatav on esitanud alibi alates 11. märts 2011. a kella 22-st, ei halvenda maakohtu poolt tuvastatud kuriteo toimepanemise aeg, s.o kella 22-23 vahel, mingil viisil süüdistatava olukorda ega takista tema kaitseõiguse teostamist. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjaga selles, et tegelikult leidis kuriteosündmus aset alles pärast kella 23. Tunnistaja E. T. ütlustest nähtuvalt tuli kannatanu tema vanemate korterisse umbes kella 22 ja 23 vahel. Seega pidi K. T. ründamine aset leidma enne kella 23. Kaitsja väide, et ajavahemik ründe ja politsei väljakutsumise vahel ei saanud olla pikem kui 10-15 minutit, on oletuslik ega tugine kriminaalasjas kogutud tõenditele. 6.2. Ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnanguga kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsusele. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas M. Vaganovi kaitsja vandeadvokaat Mall Saar Riigikohtule kassatsiooni. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja M. Vaganovi õigeksmõistmist, märkides esmalt, et ringkonnakohus arutas selles asjas kaitsja apellatsiooni kirjalikus menetluses, andes oma 3. novembri 2011. a määrusega apellatsioonimenetluse pooltele kuni 10. novembrini 2011 aega enda seisukohtade esitamiseks. M. Vaganov sai aga selle määruse kätte alles 10. novembril 2011. Seega puudus tal võimalus ringkonnakohtule oma seisukohti esitada, mida tuleb arutatavas asjas lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Asja sisu osas leiab kaitsja, et kuriteo toimepanemine M. Vaganovi poolt on usaldusväärselt tõendamata. Segadus valitseb röövimise toimepanemise aja osas – selle kohta on kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt erinevaid versioone alates kella 21-st kuni 23-ni. Teiseks on kohus lugenud põhjendamatult ebausaldusväärseteks tunnistajate N. V.-i, U. P. ja A. M.-i ütlused neis mõnede detailide osas sisalduvate vastuolude tõttu. Seevastu kannatanu K. T. vastuolulisi ütlusi on kohus lugenud põhjendamatult usaldusväärseteks. 8. Prokurör esitas kassatsioonile vastuse, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Prokuröri hinnangul ei ole ringkonnakohus menetlusõigust rikkunud, sest M. Vaganovi väited selle kohta, et ta sai ringkonnakohtu määruse kätte alles 10. novembril 2011, on paljasõnalised. Isegi kui see nii oli, võinuks M. Vaganov oma seisukohad ringkonnakohtule esitada hilinemisega. Kaitsja etteheited seoses tõendite hindamisega on põhjendamatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Tulenevalt KrMS § 331 lg-s 11 sätestatust võib ringkonnakohus vaadata kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses. Samas sättes märgitakse, et sel juhul määrab ringkonnakohus tähtaja, mille jooksul apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada. Arutatavas asjas on

ringkonnakohus 3. novembri 2011. a määrusega andnud apellatsioonimenetluse pooltele oma seisukohtade esitamiseks aega 10. novembrini 2011. Selle määruse koopia on saadetud süüdistatavale M. Vaganovile, tema kaitsjale ja prokurörile. 10. KrMS § 334 lg-s 1 sätestatu kohaselt võib ringkonnakohus suulises menetluses arutada kriminaalasja süüdistatava osavõtuta eeskätt juhul, kui on tuvastatud, et süüdistatav on kohtukutse ja apellatsiooni kätte saanud, kuid on teatanud, et ei soovi istungil osaleda või jätnud mõjuva põhjuseta istungile ilmumata. Kriminaalkolleegium märgib, et valides apellatsioonimenetluse kirjaliku vormi, tuleb ringkonnakohtul analoogiliselt veenduda, et menetlusosalised (sh süüdistatav) on määruse kirjalike seisukohtade esitamiseks antud tähtaja kohta ka tegelikult kätte saanud. Üksnes nii on võimalik tagada menetlusosalisele ärakuulamisõigus. Pole ümber lükatud M. Vaganovi väide, et ta sai määruse kätte alles 10. novembril 2011, mistõttu ei jäänud talle reaalset võimalust kohtu määratud tähtajaks enda seisukohti esitada. Tagamata süüdistatavale võimalust esitada oma seisukohti, ei võimaldanud ringkonnakohus M. Vaganovil kirjalikus apellatsioonimenetluses seaduses ettenähtud viisil osaleda, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka RKKKo-s asjas nr 3-1-1-42-11, p 8). 11. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb otsuse p-s 10 märgitud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada, ei käsitle kriminaalkolleegium kassaatori väiteid süüdistuse sisuks oleva teo tõendatuse küsimuses. 12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 13. detsembri 2011. a otsuse ja saadab kriminaalasja Tartu Ringkohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. 13. M. Vaganovi kaitsja M. Saar esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Saar & Ko kassatsiooni koostamise eest summas 230,40 eurot (sh käibemaks 38,40 eurot). Taotlusest nähtuvalt kulus kassatsioonivastuse koostamiseks kaksteist pooltundi. Kolleegium peab taotluses märgitud toimingut M. Vaganovi kaitseks vajalikuks ning leiab, et selleks kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 16, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse. KrMS § 186 lg 1 alusel jätab kolleegium selle menetluskulu riigi kanda. 14. Kuna vandeadvokaat M. Saar lahkus Eesti Advokatuurist enne kriminaalasja arutamist Riigikohtus, määras Riigikohus M. Vaganovile uueks kaitsjaks riigi õigusabi korras vandeadvokaat Veljo Viiloli. Ka V. Viilol on esitanud taotluse riigi õigusabi suuruse kindlaksmääramiseks Veljo Viiloli Advokaadibüroole kassatsioonimenetluses M. Vaganovile riigi õigusabi osutamise eest. V. Viilol on 30. aprillil 2012 esitanud Riigikohtule täiendavad seisukohad vastusena prokuröri kassatsioonivastusele. Tasu kindlaksmääramise taotlusest nähtuvalt on kaitsjal kulunud kaheksa pooltundi kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ja nende õiguslikuks analüüsiks ning neli pooltundi täiendavate seisukohtade esitamiseks. Kolleegium peab taotluses märgitud toimingut M. Vaganovi kaitseks vajalikuks ning leiab, et selleks kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes RÕS

§ 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 16, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse. KrMS § 186 lg 1 alusel jätab kolleegium selle menetluskulu riigi kanda. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg