3-2-1-70-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-70-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. juuni 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tõives Raudsaare hagi Priit Raudsaare vastu asja

väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-68953

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Priit Raudsaare kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3834 eurot 69 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tõives Raudsaar (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ann Saar

Kostja Priit Raudsaar (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karl Saavo

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-68953 muutmata

ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta Priit Raudsaare kanda.

3. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot 34 senti

riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tõives Raudsaar (hageja) esitas 16. detsembril 2009 Tartu Maakohtule hagi Priit Raudsaare

(kostja) vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest.

Hagiavalduse kohaselt oli Elvas Xxxx x asuv kinnisasi (edaspidi kinnisasi) Tõives Raudsaare ja Anne

Raudsaare ühisomandis. 2005. aasta suvel asus kinnisasjal paikneva elamu teisele korrusele elama

kostja, kes on hageja ja A. Raudsaare poeg. Tartu Maakohtu 4. märtsi 2008. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-07-5062 lahutati hageja ja A. Raudsaare abielu, jagati nende ühisvara ning jäeti kinnisasi hageja

omandisse. Hageja on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna. Kostja on siiani

kasutanud maja teisel korrusel asuvaid eluruume tasuta kasutamise lepingu alusel ning teinud

võimatuks hageja elamise majas. Hageja on pöördunud korduvalt kostja ja oma endise abikaasa poole

ettepanekuga, et kostja asuks viimase juurde elama. Hageja esitas kostjale tasuta kasutamise lepingu

ülesütlemise avalduse, mille kostja läbi luges, kuid ei allkirjastanud. Hageja on saatnud kostjale

tähitud kirjaga teateid lepingu ülesütlemise ja eluruumide vabastamise kohta, kuid kostja ei ole neil

postiasutuses järel käinud. Kostja on saanud ülesütlemisavalduse kätte hiljemalt hagiavaldusega.

Hageja palus asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel mõista kostja ebaseaduslikust valdusest hageja

valdusse kinnisasjal asuvad eluruumid ning kohustada kostjat vabastama ruumid, vabatahtlikust

täitmisest keeldumise korral tõsta kostja ja tema asjad eluruumidest välja täitemenetluse korras.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Pooled on sõlminud suulise tasuta kasutamise lepingu. Hageja ei ole tõendanud ülesütlemisavalduse

kehtivust ja asja väljanõudmise põhjendatust. Kostja ei ole lepingu ülesütlemise avaldust kätte

saanud, seega ei ole ülesütlemine kehtiv. Hagiavaldusest ei nähtu, millega on kostja oluliselt lepingut

rikkunud. Kostja on hageja täisealine laps, kes elab kinnisasjal omaniku perekonnaliikmena. Kostjal

on tuvastatud raske puue, ta vajab sotsiaalabi. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega.

3. Tartu Maakohus rahuldas hagi 29. detsembri 2010. a otsusega. Maakohus nõudis kostja valdusest

hageja valdusse välja kinnisasjal asuva elamu teise korruse eluruumid, kohustades kostjat vabastama

eluruumid tema asjadest. Kui kostja keeldub eluruume vabatahtlikult vabastamast, tõsta kostja ja

tema asjad eluruumidest välja täitemenetluse korras. Maakohus jättis poolte menetluskulud nende

endi kanda.

Kohtuotsuse kohaselt on tõendatud, et vaidlusaluse kinnisasja omanik on hageja. Kostja kasutas

hageja kinnistul paikneva elamu teise korruse eluruume suulise tähtajatu tasuta kasutamise lepingu

alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 393 lg 3 alusel võib tasuta kasutamise lepingu üldjuhul igal ajal

sõltumata põhjusest üles öelda. Vormi- ega sisunõudeid ei ole tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise

kohta kehtestatud. Oluline on üksnes see, et teisele poolele ilmneks lepingut üles öelda sooviva poole

tahe leping lõpetada. Eluruumi tasuta kasutamise lepingule ei kohaldu eluruumi üürilepingu sätted.

Hageja saatis kostjale 10. septembril 2009 tähitud kirjaga ülesütlemisteate, milles palus tal kinnisasjal

asuvast elamust välja kolida hiljemalt 20. oktoobril 2009. Kostja ei läinud postiasutusse kirjale järele,

mistõttu tagastati see saatjale. Tahteavaldust ei loeta tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 3

teise lause tähenduses kättesaaduks kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teate postkasti

panekuga, sest teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Väljastusteatest ei nähtunud, et kirja

saatja on hageja. Õige ei ole ka see hageja seisukoht, et ta ütles lepingu üles hiljemalt hagiavalduse

kostjale kätteandmisega. Kuna lepingu ülesütlemine kuulub hagi alusesse ja hagi esitamise ajal ei

olnud kostja ülesütlemisteadet kätte saanud, siis ei ole lepingut kehtivalt üles öeldud.

20. aprilli 2010. a kohtuistungil seletas hageja esindaja, et hageja esitas kostjale lepingust loobumise

avalduse, mille kostja läbi luges, kuid keeldus alla kirjutamast. Sellega on kooskõlas kostja seletus, et

hageja näitas talle sügisel lepingu ülesütlemise avaldust. Kuigi kostja ei ole andnud allkirja

ülesütlemisavalduse kättesaamise kohta ning ei ole enda väitel saanud avalduse sisuga täielikult

tutvuda, sai ta hageja tahteavalduse kätte. 20. aprilli 2010. a kohtuistungil avaldatu kinnitab, et hageja

andis tahteavalduse lepingu lõpetamise kohta kostjale isiklikult üle ning tegi selle sisu teatavaks.

Seega sai kostja tahteavalduse lepingu lõpetamise kohta kätte ning tahteavaldus muutus kehtivaks.

Kuna hageja ütles tasuta kasutamise lepingu 2009. aasta sügisel üles, ei ole kostjal õiguslikku alust

eluruume kasutada. AÕS § 80 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb nõuda eluruumid kostja valdusest hageja

valdusse, kostjat tuleb kohustada vabastama eluruumid tema asjadest ning eluruumide vabatahtlikult

vabastamisest keeldumise korral tuleb kostja ja tema vallasvara tõsta eluruumidest välja

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Praeguses asjas ei arutata hageja võimalikku kohustust

anda kostjale kui abivajavale alanejale sugulasele ülalpidamist perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 1

alusel.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 5. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus vabastas kostja riigilõivu tasumise

kohustusest.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et neil on eluruumi tasuta kasutamise

leping. VÕS § 393 lg 3 kohaselt, kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme

kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal

pärast lepingu sõlmimist. Seega võib tähtajatu tasuta kasutamise lepingu VÕS § 393 lg 3 järgi

üldjuhul igal ajal põhjenduseta üles öelda. VÕS § 195 lg 3 kohaselt võib tähtajatu kestvuslepingu

kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene

teisiti.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja ütles 2009. aasta sügisel VÕS § 195 lg 3 järgi

eluruumi tasuta kasutamise lepingu üles. Kostja seletuse kohaselt näitas hageja talle sügisel lepingu

ülesütlemise avaldust. Seega on hageja teinud oma tahteavalduse tasuta kasutamise lepingu

ülesütlemiseks kostjale isiklikult teatavaks ning TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on kostja hageja

tahteavalduse 2009. aasta sügisel kätte saanud. Maakohus ei rikkunud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 4. Hageja on osutanud asjaolule, et ta esitas kostjale 2009. aasta sügisel

dokumendi, millele oli märgitud tema soov lepingust loobuda, ning et kostja luges selle läbi, kuid

keeldus sellele alla kirjutamast, seejärel saatis selle kostjale väljastusteatega.

Maakohus ei tuginenud hageja lepingulise esindaja seletusele kui tõendile. Hageja esindaja on toonud

20. aprilli 2010. a kohtuistungil välja asjaolu, et hageja esitas kostjale 2009. aasta sügisel tasuta

kasutuslepingust loobumise avalduse, mille kostja läbi luges, kuid keeldus sellele alla kirjutamast.

Tegemist on asjaolu, mitte tõendi esitamisega.

Hageja ei pidanud märkima ülesütlemisavaldusse lepingu ülesütlemise põhjust. Asjaolu, et kostja

peab vaidlusalust eluruumi oma koduks ega soovi sealt lahkuda, ei anna talle alust seda kasutada

juhul, kui hageja on tasuta kasutamise lepingu korraliselt üles öelnud. Vaidluse lahendamisel ei ole

oluline, et kostjal on Aspergeri sündroom, korduv mõõdukas depressioon ja raske puue. Samuti ei ole

vaidluse lahendamisel olulised kostja väited, et ta ei ole rikkunud hageja õigusi ega piiranud tema

vabadusi ning et pooled ei puutu kokku, mistõttu on nende konfliktid välistatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks samale kohtule.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et vaidlusalune eluruum on kostja kodu ning pooled on isa ja

poeg. Olukorras, kus pooled vaidlevad kodust ilmajätmise üle, ei saa kohus lahendada asja

formaalselt.

Kohtuotsuse seaduslikkus tähendab mh seda, et otsus peab olema õiglane. Otsustamaks lepingu

ülesütlemise kehtivuse üle, pidi ringkonnakohus hindama tuvastatud asjaolusid kooskõlas

TsÜS § 138 lg-ga 2. Hagi esitamise põhjuseks on hageja ja tema endise abikaasa (kostja ema) halvad

suhted, hagi on esitatud viimasele kättemaksuks. Ringkonnakohus ei ole vastanud kostja väitele, et

PKS § 100 lg 1 järgi koostoimes TsÜS § 68 lg-ga 5 ja § 67 lg-ga 2 on hageja kohustatud andma

kostjale ülalpidamist, võimaldades tal eluruumi kasutada. Ringkonnakohus eiras kostja väidet tema

põhiõiguste rikkumise kohta põhiseaduse (PS) § 33 mõttes.

8. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Hageja arvates on kohtud asunud õigesti seisukohale, et hageja ütles eluruumi tasuta kasutamise

lepingu üles 2009. a sügisel. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsugusele seisukohale asuda.

Tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisel ei ole oluline, kas lepingu pooleks on lähisugulased või

võõrad isikud. Kassatsioonkaebuse emotsionaalsed väited ei ole asja lahendamisel olulised.

Praeguses asjas ei lahendata kostja nõuet saada ülalpidamist PKS §-de 97 ja 99 järgi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et nad olid sõlminud tasuta kasutamise lepingu. Pooled vaidlevad selle

üle, kas hageja on kostjale lepingu kehtivalt üles öelnud.

Tasuta kasutamise lepinguga kohustub kasutusse andja VÕS § 389 kohaselt andma kasutajale üle

eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 393 lg 1 järgi peab kasutaja kasutusse antud eseme kasutustähtaja

lõppemisel tagastama. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud, tuleb ese sama paragrahvi teise

lõike järgi tagastada pärast lepingust tuleneva eseme kasutamise eesmärgi saavutamist. Kasutusse

andja võib nõuda eseme tagastamist ka varem, kui on möödunud aeg, mille jooksul kasutaja oleks

saanud kasutuseesmärgi saavutada. Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme

kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu VÕS § 393 lg 3 järgi üles öelda ja nõuda eseme

tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist.

Eeltoodu kohaselt võib kasutusse andja tähtajatu tasuta kasutamise lepingu kooskõlas VÕS §-ga 195

igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu korraliseks

ülesütlemiseks ei ole vaja põhjust. Kui tähtajatu tasuta kasutamise leping on sõlmitud mingil

eesmärgil, võib lepingu üles öelda pärast selle eesmärgi saavutamist. Muu hulgas võivad pooled

sõlmida tasuta kasutamise lepingu eseme kasutaja majutamiseks tema eluajaks.

Kohtud tuvastasid, et hageja esitas kostjale eluruumi tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise avalduse

ja kostja sai selle kätte. Kostja ei ole esitanud asjaolusid ja kohtud ei ole tuvastanud, et pooled

sõlmisid eluruumi tasuta kasutamise lepingu eesmärgiga anda eluruum kostja kasutusse kogu tema

elu-ajaks. Riigikohus on TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 järgi seotud alama astme kohtute tuvastatud

asjaoludega. Ringkonnakohus ei rikkunud nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme.

11. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et praeguse asja lahendamisel ei ole tähtis, kas kasutaja

peab kasutusse saadud eluruumi oma koduks ja milline on poolte läbisaamine. Samuti ei ole asja

väljanõudmise hagi lahendamisel oluline kostja haigus ja asjaolu, et pooled on otsejoones sugulased

PKS § 80 lg 1 mõttes. Perekonnaseadusest ei tulene isiku kohustust majutada oma sugulasi või

perekonnaliikmeid. Pooled võivad selles kokku leppida nt tasuta kasutamise lepingus.

Kolleegium selgitab, et kooskõlas PKS §-ga 100 antakse ülalpidamist saama õigustatud isikule

(PKS § 97) ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kui selleks on mõjuv põhjus, võib

kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Seetõttu ei ole asjakohane

kostja väide, et hageja on kohustatud andma kostjale ülalpidamist, võimaldades tal eluruumi

kasutada.

12. Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 esimese ja teise lausega märgib kolleegium, et maakohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda, ringkonnakohtu menetluskulud jäid kostja kanda ning kostja

vabastati apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmisest. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb

muutmata, ei muuda kolleegium ka alama astme kohtute menetluskulude jaotust. Kassatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda ka kassatsiooniastme

menetluskulud.

Hageja võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu