3-1-1-51-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-51-12

Otsuse kuupäev

4. juuni 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Meelis Smirnovi süüdistuses KarS § 361 lg 1 ja

OÜ Kalavara süüdistuses KarS § 361 lg 3 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-16973

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Meelis Smirnovi ja OÜ Kalavara kaitsja vandeadvokaat Alar

Neiland, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lääne Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Indrek Kalda

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

2. mai 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 8. septembri 2011. a kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

5. detsembri 2011. a kohtuotsus Meelis Smirnovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 361

lg 1 järgi ning OÜ Kalavara süüditunnistamises ja karistamises KarS § 361 lg 3 järgi täies

ulatuses, välja arvatud osas, milles maakohus jättis tsiviilhagi tagamiseks aresti alla Meelis

Smirnovile kuuluva sõiduauto ja OÜ-le Kalavara kuuluvad haagised ning ATV.

2. Saata kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3. Kaitsja kassatsioonid rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 8. septembri 2011. a otsusega mõisteti Meelis Smirnov süüdi KarS § 361 lg 1

järgi ja OÜ Kalavara KarS § 361 lg 3 järgi loodusliku loomastiku kahjustamise eest, millega tekitati

oluline kahju keskkonnale. M. Smirnovi karistati rahalise karistusega 250 päevamäära (800 eurot).

OÜ-d Kalavara karistati rahalise karistusega 51 700 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

2.1 M. Smirnov on OÜ Kalavara töödejuhataja, kelle tööülesannete hulka kuulus kalalaevade töö

organiseerimine ja suhtlemine ametkondadega kalalaevade töö korraldamiseks. Kasutades oma

võimupositsiooni ja ülekaalukat teadmist, andis süüdistatav OÜ Kalavara kalalaeva Tõhela kaptenile

N. A.-le juhise jätkata ajavahemikus 10. oktoober - 5. november 2008 räime püüki kaaspüügina, kuigi

kapten oli teda teavitanud, et kalalaevale väljastatud kalapüügiloaga nr 48-6 lubatud räime

väljapüügimaht on ammendunud. Süüdistatav kinnitas N. A.-le, et selline tegevus on lubatud. Kapten

täitis tööandjalt saadud juhise.

2.2 Sellise tegevusega rikuti kalapüügiseaduse (KPS) § 6 lg 1, mille kohaselt kala püütakse

kalapüügiõiguse alusel, KPS § 131 lg 1, mille kohaselt kalalaeva kalapüügiluba annab õiguse

kalapüügiks kutselise kalapüügi vahenditega merel, KPS § 161 lg 1, mille kohaselt kalapüügiloa

kehtivus lõpeb ennetähtaegselt, kui sellega määratud püügivõimalused on ammendatud, KPS § 202

p 2, mille kohaselt kalavaru kaitset ja kasutamise korraldamist oluliselt häirivaks loetakse kalapüüki

ilma kalapüügiloata ning kalapüügieeskirja (KPE) § 44 lg 2, mille kohaselt ei ole räim selline

mõõduline kala, mille puhul juhul, kui selle püük antud ajal, kohas või püünisega on keelatud või

mille püük ei ole püügiloaga ette nähtud, oleks lubatud kaaspüük.

2.3 Kalapüügi ebaseadusliku jätkamise tulemusena ületas kalalaev Tõhela M. Smirnovi teadmisel,

juhendamisel ja loal ajavahemikul 10. oktoober - 5. november 2008 kalapüügiloale nr 48-6 märgitud

lubatud räimepüügilimiidi (178,19 tonni) 40 425 kg võrra ning sellega tekitati keskkonnale oluline

kahju 404 250 krooni (25 836 eurot 28 senti).

2.4 Kuna M. Smirnov on OÜ Kalavara juhtivtöötaja ja ta tegutses juriidilise isiku huvides, vastutab

loodusliku loomastiku kahjustamise eest ka OÜ Kalavara. Kohus rahuldas Eesti Vabariigi

Keskkonnainspektsiooni kaudu esitatud tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavatelt solidaarselt välja

keskkonnakahju 404 250 krooni.

3. Pärnu Maakohtu otsuse vaidlustasid M. Smirnovi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland, kes taotles

süüdistatava õigeksmõistmist, ja OÜ Kalavara esindaja Roland Kriisa, kes taotles OÜ Kalavara

õigeksmõistmist või karistuse vähendamist.

3.1 A. Neilandi apellatsiooni kohaselt ei püüdnud kalalaev Tõhela süüdistuses nimetatud

ajavahemikus räime, vaid kilu, milleks andis talle õiguse kehtiv kalapüügiluba. Samuti lähtus

M. Smirnov kaaspüügi regulatsioonist, mis ei välistanud piisava selgusega räime kaaspüüki

kilupüügil. OÜ-l Kalavara puudus 2008. aastal võimalus jälgida püütud kalakoguseid ja võrrelda neid

limiitidega, vastav ülevaade oli vaid laeva kaptenil. M. Smirnov ei olnud ka OÜ Kalavara

juhtivtöötaja, kes oleks saanud suunata OÜ Kalavara tahet.

3.2 OÜ Kalavara apellatsioonis kinnitati samuti, et kalalaev Tõhela püüdis kilu, mille

püügivõimalused

ei

olnud

ammendatud.

Püügitegevust

laeval

korraldab

ainult

kapten.

Süüdimõistmisel pidanuks kohus süüd kergendava asjaoluna arvestama, et OÜ Kalavara ei

kahjustanud kalapüügiga Läänemere kalavarusid. Aasta lõikes lubatud limiiti ei ületatud. Mõistetud

karistus on ebamõistlikult suur.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja

ning OÜ Kalavara apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus analüüsis

põhjalikult kõiki tõendeid ja motiveeris ka mõistetud karistust. Apellatsioonikohus ei nõustunud

OÜ Kalavara taotlusega võtta asja materjalide juurde väljapüütud räime koondtabel, mis on tehtud

OÜ Kalavara kalalaevade lossimisdeklaratsioonide alusel, kuna see ei seondu süüdistusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Kaitsja A. Neiland on esitanud kassatsiooni nii M. Smirnovi kui OÜ Kalavara huvides, taotledes

ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja asja saatmist uueks arutamiseks. Kassatsioonide

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1 KPS § 131 lg 5 kohaselt korraldab kalalaeva püügitegevust kapten. Laeva Tõhela püügiloale on

kantud kaptenina N. A. M. Smirnov ei osalenud kalapüügil ega tekitanud kahju kalapüügi nõuete

rikkumisega. Kapten on iseseisvalt pädev tegema otsustusi püügiküsimustes, tal on selleks ka vastav

teave. Maakohus on otsuses vähemalt seitsmel korral viidanud tunnistajate ja süüdistatava ütlustele,

mille kohaselt kalalaev saadeti püüdma kilu, sellest hoolimata järeldab aga kohus meelevaldselt, et

M. Smirnov andis juhise räimepüügiks. Samas on kohus ka märkinud, et M. Smirnov ei andnud

konkreetseid korraldusi kalapüügi toimingute kohta.

5.2 Kalalaev Tõhela ei ammendanud kalapüügiloale märgitud väljapüügimahtu kilu osas, millest

tulenevalt oli kilupüük lubatud. Vastavalt KPE § 45 lg 2 p-le 1, kui kilupüügiga kaasnes räime püük,

tuli kilupüük katkestada ja uut püüki võis alustada viis meremiili eemal, mida N. A. ka tegi vastavalt

tema kohtus antud ütlustele. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et püügikohti ei vahetatud

nõuetekohaselt. OÜ Kalavara ei püüdnud lubatud püügialalt rohkem räime, kui oli sellel püügialal

kokku lubatud (kui kalalaev Tõhela oli ületanud püügilimiiti, siis teise kalalaeva limiit oli osaliselt

kasutamata).

5.3 Ringkonnakohus luges alusetult ebausaldusväärseiks M. Smirnovi ütlusi selle kohta, et KPE §-s

44 sisalduv kaaspüügi regulatsioon ei olnud arusaadav, viidates sellele, et M. Smirnovi kinnitusel on

ta kalanduses töötanud kümme aastat. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et alles

Keskkonnaministeeriumi kalavarade osakonda tehtud päringule vastuse saamisel 5. novembril 2008

sai teatavaks ministeeriumi seisukoht, et kuna kilupüügiga kaasneb ka räime püük, tuleb ka lubatud

kilupüügi jätkamiseks saada täiendav räime püügiõigus. Kõnealune ministeeriumi seisukoht ei tulene

seadusest, oli uudne, aga seda arvestati edaspidisel püügil. Hilisem seadusemuudatus lubas räime ja

kilu kaaspüüki, nagu see oli olnud lubatud aastaid varem, selleks eraldatud püügilimiitides

tasaarvestusi tehes. Ringkonnakohus ei arvestanud sellega, et kilupüügiga kaasneb teatud määral

teiste kalaliikide, sh räime väljapüük, kuid selline tegevus ei ole seadusevastane. Räime ja kilu

kaaspüügi keeld ei tulene ühestki õigusaktist (kalapüügieeskiri on erinevatel ajavahemikel lubanud

kaaspüüki erinevates proportsioonides).

5.4 OÜ Kalavara karistamine on põhjendamatu, kuna ebaõige on maakohtu järeldus selle kohta, et M.

Smirnov on OÜ Kalavara juhtivtöötaja. Juhtivtöötaja tunnuseks on õiguspädevus teha

juhtimisotsustusi ja võime suunata juriidilise isiku tahet - seega õigus juhtida juriidilist isikut ja

kontrollida juriidilise isiku tegevust. Kriminaalasjas on tuvastatud, et töölepingu kohaselt oli

M. Smirnovi tööks suhtlemine erinevate ametkondadega kalalaevade töö korraldamisel ning laevade

komplekteerimine ja varustamine. M. Smirnovi puhul ei ole tegemist isegi keskastme juhiga, sest tal

ei ole ühtegi alluvat.

5.5 Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta tsiviilhagi põhjendatuse kohta. Tsiviilhagi rahuldamine

VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel eeldab seadusest tuleneva kohustuse rikkumist. Seadus ei sätesta, et kilu

väljapüügiga kaasnev teiste kalaliikide väljapüük oleks hinnatav kalapüügina kalapüügiloata.

6. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et maa- ja ringkonnakohtu otsused on õiged ja põhjendatud.

Süüdistatavad vaidlustavad tõenditele antud hinnangut ega too välja menetlus- või materiaalõiguse

rikkumisi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et kaitsja väited, mis puudutavad kalapüügiseaduse (KPS) ja selle alusel antud

kalapüügieeskirja (KPE) kohaldamist ei anna alust otsuse tühistamiseks, ja põhjendab seda

järgmiselt.

7.1 KPS § 13 lg 3 kohaselt annab kutseliseks kalapüügiks õiguse kalapüügiluba, mis võib olla

kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba. Kalapüügiloale kantakse kalaliigi püügivõimalused

ehk püütava kala kogus. Riigikohus nõustub maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et kalaliigi

püügivõimaluse ammendumine lõpetab kalapüügiloa kehtivuse selle kalaliigi osas vastavalt

KPS § 161 lg-le 1. Kuigi käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kalalaeval Tõhela oli

kalapüügiloa alusel lubatud püüda kilu (selle püügivõimalus ei olnud ammendunud), ei olnud siiski

lubatav räime püüdmine, sest selles osas puudus kalapüügiluba. Kuna kohtud tuvastasid, et

kilupüügiga kaasneb Läänemeres paratamatult ka räime väljapüük, ei olnud kuni uue loa saamiseni

tõepoolest lubatud püüda ka kilu. Seetõttu on vaidlus, kas kalalaev vahetas nõuetekohaselt

püügikohti, ainetu. Märkida tuleb, et kalapüügiluba antakse konkreetsele laevale (kalalaeva

kalapüügiluba), mistõttu on sellega määratud püügivõimaluste ületamine karistatav sõltumata sellest,

kas äriühingule kuuluvatele teistele laevadele väljastatud kalapüügiload on selle kalaliigi osas

ammendatud.

7.2 Seoses kaitsja väitega, et räime püüdmine oli õigustatud kaaspüüki reguleerivate sätete alusel,

märgib kolleegium, et kaaspüügi tingimused on sätestatud KPE §-s 44. Nii teo toimepanemise kui ka

praegusel ajal kehtiv regulatsioon lubab kaaspüüki kalapüügieeskirjas sätestatud ulatuses. Teo

toimepanemise ajal kehtinud KPE § 44 lg 2 kohaselt ei olnud räime kaaspüük püügiloa puudumisel

lubatud. Arvestades asjaolu, et konkreetse kalaliigi kaaspüügi lubamine teatud ajavahemikus sõltub

merekeskkonna seisundist ja muudest tingimustest, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata toimunud

kalapüügi lubatavust praegu kehtiva seaduse valguses.

7.3 Vastuseks kassatsiooni väitele, et M. Smirnovi jaoks ei olnud vastav regulatsioon selge, nendib

kolleegium, et nii kalalaeva Tõhela tegevust kontrollinud keskkonnainspektor kui ka

Keskkonnainspektsioon ja Keskkonnaministeerium kinnitasid talle järjepidevalt, et räime kaaspüük ei

ole lubatud, mis oli kooskõlas ka seaduse sõnastusega. Seda kinnitasid oma ütlustega ka tunnistajad.

Süüdistatav andis ütlusi selle kohta, et tegutseb pikaajaliselt selles valdkonnas. M. Smirnovi väidet, et

tegemist oli uudse seisukohaga, ei kinnita ükski tõend - näiteks varasemalt analoogse tegevuse

heakskiitmine ministeeriumi poolt vms. Seega nõustub kolleegium, et M. Smirnov ei tegutsenud ka

keelueksimuses.

8. Samas väärivad kolleegiumi hinnangul tähelepanu kassatsiooniväited, mis puudutavad süüdistuses

kirjeldatud teo omistamist M. Smirnovile ning tema kaudu ka OÜ-le Kalavara, keda maa- ja

ringkonnakohus mõistsid süüdi KarS § 361 lg-tes 1 ja 3 kirjeldatud süüteo täideviimises.

8.1 Eesti karistusõiguses valitseva ja Riigikohtu praktikas tunnustatud teovalitsemise teooria kohaselt

paneb teo täideviijana toime isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda

kontrolli all. Seejuures võib teovalitsemine esineda kolmes vormis: süüdistatav võib täita koosseisu

ise ja vahetult (vahetu täideviimine); saavutada teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära

oma ülekaalukat teadmist või võimu (valitsemine ülekaaluga ehk vahendlik täideviimine) või panna

teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga (funktsionaalne valitsemine ehk kaastäideviimine; vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-06, p 14 ja 5. mai

2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06, p 7). Kõik loetletud täideviimisvormid on kirjeldatud ka

KarS §-s 21. Isik, kes tegu ei valitse, kuid osaleb selle toimepanemises, võib vastutada osavõtu sätete

alusel, s.o kihutaja või kaasaaitajana (KarS § 22).

8.2 KPS § 131 lg 5 kohaselt võib kalalaeva selle kalapüügil viibimise ajal juhtida ning püügitegevust

korraldada ainult kalalaeva kalapüügiloale kantud kapten. Käesolevas asjas on tuvastatud, et

süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemisel korraldas kalalaeval Tõhela püügitegevust kapten N. A.

Samas ei ole maa- ega ringkonnakohus põhjendanud, millisel õiguslikul alusel on M. Smirnovile

omistatud tegu, mis seisneb faktiliselt kalalaevaga teostatud kalapüügis. Riigikohtu praktika kohaselt

tuleb süüteo inkrimineerimisel kohustuslikus korras tuvastada teo toimepanemise vorm. Sõltuvalt

etteheidetavast toimepanemise vormist tuleb süüteo omistamisel juhinduda konkreetsele õiguslikule

figuurile teoorias ja kohtupraktikas esitatavatest nõuetest. (Vt mutatis mutandis Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06, p 7). Kolleegiumi

hinnangul on käesolevas kriminaalasjas välistatud teo omistamine M. Smirnovile vahetu

üksiktäideviijana, kuna on tuvastatud, et tema ei pannud omakäeliselt toime tegu, mis vastanuks KarS

§ 361 lg-s 1 sisalduva objektiivse süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistuse kohaselt pani M. Smirnov

teo toime, kasutades oma võimupositsiooni ja ülekaalukat teadmist. Ühtlasi on märgitud, et kalapüük

toimus M. Smirnovi teadmisel, juhendamisel ja loal. Selline sõnastus, mida selle tähendusse

süvenemata kasutab ka maakohus, viitab hoopis vahendlikule täideviimisele, mille eelduste

olemasolu analüüs maakohtu otsuses aga puudub. Kirjeldatud puudusi maakohtu otsuses ei

kõrvaldanud ka ringkonnakohus.

9. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et tunnistades M. Smirnovi süüdi KarS § 361 lg 1 järgi,

tuvastamata ja selgitamata, millisel õiguslikul alusel ehk millises täideviimise vormis talle teo

toimepanemist ette heidetakse, on maa- ja ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja

ühtlasi rikkunud ka põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mis tingib otsuste

tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.

10. Kolleegium märgib, et juriidilise isiku OÜ Kalavara vastutus sõltub KarS § 14 kohaselt

käesolevas asjas M. Smirnovi vastutuse tuvastamisest, mistõttu ka selles osas tuleb kohtuotsused

tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks. Samas nendib kolleegium, et iseenesest võib

töödejuhataja, eriti väiksemas ettevõttes, olla juhtivtöötaja, kui ta korraldab reaalselt selle ettevõtte

põhitegevusega seonduvat. Kolleegium ei võta eraldi seisukohta tsiviilhagi põhjendatuse kohta, kuna

see sõltub kriminaalasja lahendamise tulemusest.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium

maa-

ja

ringkonnakohtu

otsused

M. Smirnovi

ja

OÜ

Kalavara

süüditunnistamises ja karistamises täies ulatuses, välja arvatud osas, milles maakohus jättis tsiviilhagi

tagamiseks aresti alla M. Smirnovile kuuluva sõiduauto ja OÜ-le Kalavara kuuluvad haagised ning

ATV. Kolleegium saadab kriminaalasja Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Kassatsioonid rahuldatakse.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris