3-1-1-48-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-48-12

Määruse kuupäev

30. mai 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Raivo Paala vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a ja

5. jaanuari 2012. a määrused kriminaalasjas nr 1-07-2186

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raivo Paala kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, määruskaebused

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kristiina Laas

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

2. mai 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a ja 5. jaanuari 2012. a määrused muutmata

ning Raivo Paala kaitsja määruskaebused rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-81-11 jäeti

muutmata Tartu Ringkonnakohtu 6. aprilli 2011. a otsus, millega omakorda oli jäetud muutmata Tartu

Maakohtu 10. jaanuari 2011. a otsus. Viimati nimetatud kohtuotsusega tunnistati Raivo Paala

kokkuleppemenetluse korras süüdi KarS § 386 lg 1 (KarS § 3892 lg 1 ja § 3892 lg 2 - § 25 lg-te 2 ja 4

järgi) ning teda karistati vangistusega 1 aastaks.

2. 7. novembril 2011 saatis Tartu Maakohus R. Paalale teatise selle kohta, et ta peab 28. novembril

2011 asuma Tartu Vanglas karistust kandma.

3. 28. novembril 2011 esitas R. Paala Tartu Maakohtule taotluse vangistuse täitmisele pööramise

edasilükkamiseks kahe kuu võrra. Taotluse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

3.1 Riigikohtu 4. novembri 2011. a otsuse punktist 19 järeldub, et kui R. Paala kaitsjate käitumine ei

oleks olnud obstruktsionistlik ja menetlusõigusi kuritarvitav, siis ei saanuks Riigikohus eitada

mõistliku menetlusaja nõude rikkumist. Sellisel juhul oleks Riigikohus pidanud enda praktikast

tulenevalt või ka lähtuvalt 1. septembril 2011 jõustunud KrMS §-st 274² R. Paala kas õigeks mõistma

või kriminaalmenetluse lõpetama.

3.2 R. Paalale teadaolevalt toimub Eesti Advokatuuri aukohtus (edaspidi ka aukohus) Riigikohtu ja

Justiitsministeeriumi avalduste alusel aukohtumenetlus seoses R. Paala endiste kaitsjate Vahur

Kivistiku ja Rein Laidi tegevusega R. Paala kaitsmisel. Juhul kui aukohus ei tuvasta V. Kivistiku ja

R. Laidi käitumises distsiplinaarsüüteo koosseisu, on ümber lükatud Riigikohtu seisukoht R. Paala

endiste kaitsjate menetlusõigusi kuritarvitava kaitsetaktika kohta. Sellisel juhul langeb ära ainus

tingimus, mis Riigikohtu 4. novembri 2011. a otsuse punkti 19 kohaselt välistas ebamõistliku

menetlusaja tuvastamise. Isegi kui möönda, et R. Paala enda käitumine oli asjaolu, mida tulnuks

arvestada menetlusaja mõistlikkuse hindamisel, peab hindama, milline osakaal kohtumenetluse aja

kulgemisele oli kaitsjate tegevusel proportsionaalselt R. Paala tegevusega. Aukohtu lahendit, millega

ei tuvastata kaitsjate menetlusõigusi kuritarvitavat tegevust, tuleks käsitada teistmise alusena KrMS

§ 366 p 4 tähenduses.

3.3 Kui aga aukohus peaks tuvastama, et kaitsjate tegevuses on distsiplinaarsüüteo koosseis, saab

rääkida kaitseõiguse rikkumisest, mis tõi kaasa R. Paala süüditunnistamise. Sellisel juhul tekiks alus

kohtuotsuse teistmiseks kas lähtuvalt KrMS § 366 p-st 5 või sama paragrahvi punktidest 3 ja 5 nende

koosmõjus.

3.4 Seega ükskõik, milline on aukohtumenetluse tulemus, on see aluseks kohtuasja teistmisele,

millega võib kaasneda R. Paala suhtes soodsam tulemus. Kohtuotsuse täitmine tuleb kuni

õiguskindluse saabumiseni edasi lükata.

4. Tartu Maakohtu 29. novembri 2011. a määrusega jäeti R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele

pööramine edasi lükkamata.

Maakohus leidis, et taotluses esitatud asjaolud ei ole käsitatavad KrMS § 415 lg-s 3 nimetatud

erakordsete asjaoludena, mille tagajärjel võivad vangistuse kandmise viivitamatu alustamisega

kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema perekonnaliikmetele. Seetõttu puudub taotluse

rahuldamiseks alus.

5. 2. detsembril 2011 esitati Tartu Maakohtule järjekordne taotlus R. Paala vangistuse täitmisele

pööramise edasilükkamiseks kahe kuu võrra. Taotluse esitajaks oli märgitud R. Paala lepinguline

kaitsja Vello Luik.

Taotluse põhjendustes korrati 28. novembri 2011. a taotluses väljendatud seisukohti. Täiendavalt

käsitleti Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi ka inimõiguste kohtu) 22. novembri 2011. a otsust

Andreyev vs Eesti. Taotluses leiti, et see otsus toetab R. Paala õiguskäsitlust.

6. Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a määrusega jäeti 2. detsembri 2011. a taotlus läbi vaatamata.

Maakohus põhjendas otsustust sellega, et kohtule elektrooniliselt saadetud kaebus oli digitaalselt

allkirjastamata. Samas leidis kohus, et ehkki taotluse allkirjastamata jätmine on iseenesest

kõrvaldatav puudus, ei ole käesoleval juhul õigustatud taotluse esitajale puuduste kõrvaldamiseks

tähtaja andmine. 2. detsembri 2011. a taotlus on samasisuline R. Paala 28. novembri 2011. a

taotlusega, mille kohus lahendas 29. novembri 2011. a määrusega. Selle määruse on R. Paala

määruskaebe korras vaidlustanud. Puudub vajadus ja mõjuv põhjus samasisulise taotluse

teistkordseks läbivaatamiseks.

7. 12. detsembril 2011 esitas R. Paala Tartu Maakohtu 29. novembri 2011. a määruse (vt punkt 4)

peale määruskaebuse, milles taotles järgmist:

1) tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega lükata R. Paalale mõistetud vangistuse

täitmine edasi;

2) kontrollida KrMS § 414 lg 4 vastavust Euroopa inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artiklite 6 ja 13 nõuetele ning põhiseadusele;

3) esitada Euroopa Kohtule eelotsustuse taotlus järgmistes küsimustes:

a) kas ühenduse õigusega - Euroopa põhiõiguste harta art 52 lg-t 3 silmas pidades - on kooskõlas

liikmesriigi kohtu praktika, mille kohaselt isiku taotlus vangistuse edasilükkamiseks on võimalik jätta

rahuldamata tingimustes, kus isik on esitanud selgelt argumenteeritud väite, et tema kaitseõigust on

rikutud ja Euroopa Inimõiguste Kohus on alles hiljuti tuvastanud sama riigi suhtes analoogilistel

asjaoludel EIÕK art 6 rikkumise?

b) kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas liikmesriikide kohtute kohustus siseriikliku

õiguse kooskõlalisel tõlgendamisel ei hõlma Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid?

Määruskaebuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

7.1 Maakohus tugines määruses KrMS § 414 lg-le 4. Seda tuleb pidada ebaproportsionaalseks, sest

asjas on KrMS § 415 lg 3 kohaldamise eeldused.

7.2 R. Paala taotluses esitatud õiguskäsitlus on saanud kinnitust inimõiguste kohtu 22. novembri

2011. a otsuses Andreyev vs Eesti. Sellest otsusest lähtudes tuleb ka R. Paalale pärast aukohtu otsuse

tegemist tagada võimalus kaitseõiguse teostamiseks ja kriminaalasja uueks sisuliseks arutamiseks.

Kuna aukohtu otsus tehakse lähiajal, on ka teistmisavalduse esitamise aeg lähedal, ja seetõttu tuleb

R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramine edasi lükata.

7.3 Õiglase kohtupidamise tagamiseks on vaja, et inimõiguste kohtu lahendid oleksid eesti keeles

kättesaadavad või et menetlusse kaasataks tõlk, kes tõlke õigsuse eest vastutab. Inimõiguste kohtu

lahendid on Euroopa põhiõiguste harta art 52 lg 3 kohaselt ühenduse õiguse osa. Maakohtule esitatud

taotluses tugines R. Paala samuti inimõiguste kohtu eesti keeles avaldamata lahenditele ja Eesti kohus

peaks käesoleva asja lahendamiseks kasutama inimõiguste kohtu lahendeid. Seetõttu on õigusselguse

tagamiseks vaja eelotsuse taotluse esitamine Euroopa Kohtule, selgitamaks, milline on inimõiguste

kohtu lahendite õiguslik tähendus.

8. 27. detsembril 2011 esitas R. Paala määruskaebuse Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a määruse

(vt punkt 6) peale, taotledes maakohtu määruse tühistamist ja temale mõistetud vangistuse täitmisele

pööramise edasilükkamist. Lisaks taotles R. Paala ringkonnakohtult maakohtu kohtuniku suhtes

distsiplinaarmenetluse algatamist või kuriteokaebuse esitamist.

8.1 Määruskaebuses märgiti, et maakohtu seisukoht, nagu oleks taotlus allkirjastamata, on väär, sest

V. Luik on taotluse digitaalselt allkirjastanud. See seisukoht pole mitte ainult väär, vaid ka

vastuoluline ja eksitav, mis teeb vastuargumentide esitamise põhimõtteliselt võimatuks. Ilmselgelt ei

saa kaitsja poolt digitaalselt allkirjastatud taotlus olla allkirjastamata. Taoline kohtuniku järjepidev

eksimus ei saa olla juhuslik, vaid viitab otsesele tahtlusele.

28. detsembril 2011 esitas R. Paala seoses 27. detsembri 2011. a määruskaebusega kaaskirja, milles

märkis, et V. Luik on tõepoolest saatnud kohtule digitaalselt allkirjastamata taotluse. Samas leidis

R. Paala, et kuigi määruskaebuses esitatud väide taotluse allkirjastatuse kohta on ekslik, on

määruskaebus ülejäänud osas korrektne ja tuleb sisuliselt läbi vaadata.

8.2 Maakohtu määrusest ei nähtu, millisele õiguslikule alusele tuginedes on leitud, et taotluses

puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramine pole põhjendatud. Kohus pole seda seisukohta

väljendades viidanud seadusele ega kohtupraktikale.

8.3 Otsuses Andreyev vs Eesti väljendatud seisukohad ja järeldused on käesolevas kriminaalasjas

otsekohaldatavad. Rahvusvahelistest standartidest tulenevalt ei ole R. Paalat süüdimõistev kohtuotsus

seaduslik. Jääb arusaamatuks millistest rahvusvahelistest õigusallikatest ja inimlikest kategooriatest

tulenevalt peab kohus iga hinna eest karistuse täitmisele pöörama. Kuni argumenteeritud väite suhtes

õiguslikult siduva lahendi tegemiseni on Riigikohtu 4. novembri 2011. a kohtuotsuse täitmine

R. Paala õiguste rikkumine.

8.4 Süüdimõistva kohtuotsuse teinud maakohtu kohtuniku käitumisele tuleb anda karistusõiguslik

hinnang, sest kohtunik kohaldas R. Paala süüditunnistamisel materiaal- ja menetlusõigust ilmselgelt

vääralt. Kohtuniku käitumine R. Paala suhtes on käsitatav inimõiguste massilise ja struktuurse

rikkumisena, s.o KarS §-s 89 ette nähtud kuriteona. Alternatiivselt tuleb kohtuniku suhtes alustada

distsiplinaarmenetlust.

9. Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a määrusega jäeti Tartu Maakohtu 29. novembri 2011. a

määrus muutmata ja R. Paala 12. detsembri 2011. a määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjustel.

Puuduvad sellised erakordsed asjaolud ja alused, mis tingiksid R. Paalale mõistetud vangistuse

täitmisele pööramise edasilükkamise. KrMS § 415 lg-s 3 sätestatud alusest lähtuvalt ei ole alust

kohtuotsuse täitmisele pööramist edasi lükata põhjusel, et Eesti Advokatuuri juhatus on algatanud

aukohtumenetluse R. Paala kaitsjate tegevuse suhtes. Aukohtumenetlus ei muuda vähimalgi määral

fakti, et siseriiklikult on R. Paala kriminaalkuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud ja talle on selle

eest mõistetud karistuseks vangistus. Riigikohtu otsusega on sedastatud, et nii R. Paala kui ka tema

kaitsjad tegid kõik endast oleneva, et venitada kohtumenetluse kulgemist. Lahendist on üheselt

arusaadav, et R. Paala ja tema kaitsjate tegevus oli selles osas kooskõlastatult suunatud. Seega ei oma

ka sisulist tähendust, millise seisukoha võtab enda liikmeskonda kuuluvate advokaatide tegevuse

suhtes aukohus. Ringkonnakohus märkis, et ta ei tuvastanud, nagu oleksid käesolevas asjas

kohaldatavad sätted vastuolus põhiseaduse või teiste seaduste sätetega.

10. Tartu Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2012. a määrusega jäeti Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a

määrus muutmata ja R. Paala 27. detsembri 2011. a määruskaebus rahuldamata järgmistel põhjustel.

Maakohus jättis R. Paala 1. detsembri 2011. a taotluse õigustatult läbi vaatamata, sest samasugune

taotlus oli lahendatud mõni päev varem, s.o maakohtu 29. novembri 2011. a määrusega. Seoses

R. Paala viitega inimõiguste kohtu 22. novembri 2011. a otsusele Andreyev vs Eesti, märkis

ringkonnakohus, et sellele otsusele tuginetakse ka maakohtu 29. novembri 2011. a määruse peale

esitatud määruskaebuses. Kuna 2. detsembri 2011. a taotluses toodud viited otsusele Andreyev vs

Eesti kajastusid maakohtu 29. novembri 2011. a määrusele esitatud määruskaebuses, siis oli

määruskaebust lahendavatel kohtutel võimalik selles lahendis märgitud seisukohti arvesse võtta ja

maakohtul ei olnud mingit alust hakata uuesti läbi vaatama R. Paala samasisulist taotlust. Tartu

Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a määrusega jäeti R. Paala määruskaebus maakohtu

29. novembri 2011. a määruse peale rahuldamata. Ringkonnakohus andis määruskaebuses esitatud

väidetele sisulise hinnangu ega tuvastanud ühtegi sellist asjaolu, mis tingiksid vangistuse täitmisele

pööramise edasilükkamise. Käesoleva määruskaebemenetluse raames ei ole kohus pädev lahendama

R. Paala taotlust kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks või kuriteokaebuse

esitamiseks.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. 30. detsembril 2011 esitas R. Paala kaitsja vandeadvokaat Otto Preem Tartu Ringkonnakohtu

21. detsembri 2011. a määruse peale määruskaebuse, milles on esitatud järgmised taotlused:

1) tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha uus määrus, millega lükata KrMS § 415 lg 3 alusel

vangistuse täitmisele pööramine edasi 2 kuu võrra alates kohtulahendi jõustumisest;

2) kontrollida KrMS § 414 lg 4 vastavust EIÕK art-test 6 ja 13 tulenevatele põhimõtetele ning

põhiseadusele;

3) kontrollida, kas kriminaalmenetluse seadustik vastab põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele

osas, mis reguleerib kaitseõiguse (sh teistmisõiguse) realiseerumist olukorras, kus tuvastatakse kaitsja

poolt eetikakoodeksi nõuete rikkumine. Algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus;

4) pöörduda Euroopa Kohtu poole eelotsustuse saamiseks järgmises küsimustes:

a) kas Euroopa Liidu õigusega - Euroopa põhiõiguste harta artikli 52 lg-s 3 sätestatud põhimõtet

silmas pidades - on kooskõlas liikmesriigi kohtu praktika, mille kohaselt isiku taotlus vangistuse

edasi lükkamiseks on võimalik jätta rahuldamata tingimustes, kus isik on esitanud selgelt

argumenteeritud väite, et tema kaitseõigust on rikutud ja Euroopa Inimõiguste Kohus on alles hiljuti

tuvastanud sama riigi suhtes analoogilistel asjaoludel konventsiooni art 6 rikkumise?

b) kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas EÜ artikli 249 lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt,

et liikmesriikide kohtute kohustus siseriikliku õiguse kooskõlalisel tõlgendamisel ei hõlma Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahendeid?

Määruskaebuse esitaja märgib, et ta lähtub R. Paala seisukohtadest, mis on järgmised.

11.1 Määruskaebus tugineb inimõiguste kohtu 22. novembri 2011. a lahendile Andreyev vs Eesti,

milles toodud õiguskäsitlust palutakse kohaldada ka käesolevas asjas. Viidatud kohtulahendis

tuvastati EIÕK art 6 lg 1 rikkumine, mis seisnes selles, et Eesti Advokatuuri otsusest, millega

tuvastati advokaatide eetikakoodeksi rikkumine, ei tulenenud isikule tõhusaid õiguskaitsevahendeid -

näiteks puudub sellekohane selge teistmise alus. Maakohtule esitatud taotluses märgitud põhjustel

annab R. Paala kaitsjate suhtes tehtav aukohtu otsus R. Paalale igal juhul õiguse tema suhtes tehtud

kohtuotsuse teistmiseks. Lähtudes inimõiguste kohtu otsusest Andreyev vs Eesti taotleb

määruskaebuse esitaja Riigikohtult selle kontrollimist, kas kriminaalmenetluse seadustik vastab

põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele osas, mis reguleerib kaitseõiguse (sh teistmisõiguse)

realiseerimist olukorras, kus tuvastatakse kaitsja poolt eetikakoodeksi nõuete rikkumine. Inimõiguste

Kohtu osutatud lahendist lähtuvalt tuleb R. Paalale pärast aukohtu otsuse tegemist tagada võimalus

tema suhtes tehtud kohtuotsuse teistmiseks. Kui Riigikohus oleks juba teistmisavaldusele menetlusloa

andnud, ei oleks mingil juhul õigustatud karistuse täitmisele pööramine. Käesolevas asjas on

teistmisavalduse esitamise hetk väga lähedal.

11.2 Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palus R. Paala kohtul kontrollida KrMS § 414 lg 4

vastavust põhiseadusele ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile.

Maakohtu tuginemine KrMS § 414 lg-le 4 oli ebaproportsionaalne, eriti olukorras, kus isik on oma

taotluses selgelt väljendanud asjaolusid, mis annavad aluse KrMS § 415 lg 3 kohaldamiseks.

Ringkonnakohus piirdus lausega, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei tuvastatud, et

kohaldatavad sätted oleks vastuolus põhiseaduse või teiste seaduste sätetega. Kohtu sellist

paljasõnalist konstateeringut ei saa pidada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluseks. Selline

menetlus ei ole õiglane. Ringkonnakohtu määruses puudub analüüs, kuidas kohus jõudis järeldusele,

et KrMS § 414 lg 4 on kooskõlas põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega. Inimõiguste kohtu

lahendites Bogatova vs Ukraina ja Ajdarić vs Horvaatia on leitud, et siseriiklikud kohtud peavad

sisuliselt vastama isiku argumentidele, isegi kui need on spetsiifilised, kuid argumendi esitaja arvates

määrava tähtsusega, ja et isikule tuleb siseriiklikus menetluses tagada tema argumentide analüüs ja

nendele vastamine. R. Paala põhiõiguste riive on põhjustatud sellest, et siseriiklikult puudub

õigusnorm, mis sätestaks selge menetluskorra, kuidas kohus peab käituma siis, kui isik nõuab oma

kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu

põhiseadusvastaseks tunnistamist PS § 15 teise lause tähenduses, kuid kohus isikuga ei nõustu.

11.3 Ringkonnakohus ei käsitlenud taotlust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Sellega on

ringkonnakohus rikkunud R. Paala õigust õiglasele kohtumenetlusele. Määruskaebuses taotletakse

Riigikohtu pöördumist Euroopa Kohtu poole. Varasemalt on Riigikohus selle asja lahendamisel

viidanud väga paljudele inimõiguste kohtu lahenditele (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-43-10).

Enamikku nendest kohtulahenditest ei ole eesti keeles avaldatud. PS § 3 lg 2 kohaselt on täitmiseks

kohustuslikud üksnes avaldatud seadused. Koostoimes PS §-ga 123 saab seda põhimõtet laiendada ka

rahvusvahelistele lepingutele, s.t täitmiseks kohustuslikud on üksnes eesti keeles avaldatud

rahvusvahelised lepingud. Hiljuti laiendas Riigikohus expressis verbis õiguse allika mõistet ka

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele (otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 79). Tõusetub küsimus, kuidas

saavad avaldamata kohtulahendid olla täitmiseks kohustuslikud ja kuidas saab neid kasutada isikute

käitumise üle otsustamisel. Kuna inimõiguste kohtu lahendid määratlevad põhiõiguste harta art 52

lg 3 kohaselt ka õiglase õigusemõistmise kaitseala, siis on need kohtulahendid osaks ühenduse

õigusest. Euroopa Kohtu lahendid on eesti keeles kättesaadavad, inimõiguse kohtu lahendite enamik

aga mitte. Need küsimused on käesoleva kohtuasja õiglasel lahendamisel asjakohased. Seda põhjusel,

et R. Paala on oma taotlustes maakohtule ja ringkonnakohtule viidanud inimõiguste kohtu

lahenditele, mida ei ole eesti keeles avaldatud. Kui aga kohus kasutab enda otsuse tegemisel samuti

inimõiguste kohtu lahendeid - ning teisiti ei ole mõeldav, sest R. Paala eeldab vastuseid enda

sisulistele argumentidele -, siis võib tõusetuda küsimus inimõiguste kohtu lahendite õiguslikust

tähendusest teatud küsimuste otsustamisel.

12. 19. jaanuaril 2012 esitas R. Paala kaitsja vandeadvokaat O. Preem määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2012. a määruse peale.

Määruskaebuses korratakse 30. detsembri 2011. a määruskaebuses esitatud taotlusi, välja arvatud

taotlust kontrollida, kas kriminaalmenetluse seadustik vastab põhiseadusele ja rahvusvahelisele

õigusele osas, mis reguleerib kaitseõiguse (sh teistmisõiguse) realiseerimist. Määruskaebuse

põhjendused kattuvad valdavas osas 30. detsembri 2011. a määruskaebuse põhjendustega.

Täiendavalt tuginetakse asjaolule, et R. Paalat kohtumenetluses määratud korras kaitsnud advokaat

Aivar Kello ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt. Kaitsja ei kohtunud temaga isiklikult ega

küsinud R. Paalalt, kas viimasel on subjektiivne õiguskäsitlus tulenevalt rahvusvahelisest õigusest ja

tavast. Seetõttu ei saanud määratud kaitsja esitada Riigikohtule kaitseargumenti, mis välistaks

süüteokoosseisu.

13. Vastuses R. Paala kaitsja määruskaebustele leiab prokuratuur, et need on põhjendamatud ja

vaidlustatud kohtulahendite tühistamiseks puudub alus.

13.1 Prokuratuur märgib, et praeguseks on möödunud 2-kuuline tähtaeg, mille võrra R. Paala talle

mõistetud karistuse täitmisele pööramise edasilükkamist taotles. Kuna R. Paala pole karistust kandma

asunud, on ta taotluse eesmärgi saavutanud. Seetõttu on tema taotlus muutunud ainetuks.

13.2 KrMS § 415 lg-s 3 ette nähtud alused R. Paalale mõistetud vangistuse täitmise edasilükkamiseks

puuduvad. Olenemata sellest, millise õigusliku hinnangu aukohus R. Paala kaitsjate tegevusele annab,

ei lükka aukohtu otsus ümber Riigikohtu 4. novembri 2011. a otsuses väljendatud seisukohti. Kuna

R. Paala kaitsjate suhtes toimuval aukohtumenetlusel ja selle tulemusel ei ole R. Paala suhtes

jõustunud kohtuotsusele mingit mõju, ei saa aukohtu otsus anda alust süüdimõistva kohtuotsuse

teistmiseks ega täitmisele pööramise edasilükkamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Riigikohus on sarnaselt maa- ja ringkonnakohtuga seisukohal, et R. Paala 28. novembri 2011. a

taotluses märgitu ei anna KrMS § 415 lg-st 3 lähtuvalt alust R. Paalale mõistetud vangistuse

täitmisele pööramist edasi lükata.

14.1 Kaitsja määruskaebuses leitakse sarnaselt R. Paala taotlusele, et kuna Eesti Advokatuuri aukohtu

(edaspidi ka aukohtu) oodatav otsus V. Kivistiku ja R. Laidi distsiplinaarsüüteoasjas mõjutab igal

juhul R. Paala süüditunnistamise õiguspärasust, tuleks kohtuotsuse täitmine distsiplinaarmenetluse ja

sellele eeldatavasti järgneva teistmismenetluse lõpuni edasi lükata. Kolleegium sellise käsitlusega ei

nõustu. Kõnealuse aukohtumenetluse tulemus ei saa anda alust R. Paala suhtes tehtud jõustunud

süüdimõistva kohtuotsuse muutmiseks. Seega ei anna taotluses märgitu alust rääkida võimalusest, et

täitmisele pööratav karistus võidakse tühistada.

14.2 Aukohus tegi käsitletavas distsiplinaarsüüteoasjas 19. jaanuaril 2012 otsuse, millega V. Kivistiku

ja R. Laidi tegevuse suhtes lõpetati aukohtumenetlus distsiplinaarsüüteo koosseisu puudumise tõttu.

Aukohtumenetluse esemeks oli küsimus, kas advokaatide V. Kivistiku ja R. Laidi tegevus R. Paala

kriminaalasja kohtulikul arutamisel on käsitatav advokatuuriseaduse § 19 lg-s 1 viidatud

distsiplinaarsüüteona. Kolleegium märgib, et sellele küsimusele antud vastuse näol on tegemist

õigusliku hinnanguga, millest sõltub V. Kivistiku ja R. Laidi distsiplinaarvastutus. Aukohtu selline

õiguslik hinnang ei ole kohtule siduv ja see ei saa muuta Riigikohtu 4. novembri 2011. a otsuses

menetlusaja mõistlikkuse käsitlemisel väljendatud seisukohta, et V. Kivistiku ja R. Laidi tegevus

R. Paala kaitsjatena oli menetlusõigusi kuritarvitav ja vaadeldav menetluse pahauskse venitamisena.

Kui Eesti Advokatuuri aukohus asub pärast kohtuotsuse tegemist kaitsja menetluslike õiguste

tõlgendamisel kohtust erinevale seisukohale, ei too see kaasa jõustunud kohtuotsuse teistmist.

Riigikohtu üldkogu on leidnud, et kohtupraktika muutumine seaduse tõlgendamisel ei anna alust

kohtuotsuse teistmiseks (vt Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 1998. a otsus asjas nr 3-1-2-1-98). Veel

vähem saab kohtuotsuse teistmise kaasa tuua asjaolu, et Eesti Advokatuuri aukohus ei nõustu mingis

küsimuses kohtu õigusliku hinnanguga.

14.3 Sõltumata eelmärgitust osutab kolleegium sellele, et eitades R. Paala kriminaalasjas mõistliku

menetlusaja nõude rikkumist, ei ole Riigikohus 4. novembri 2011. a otsuses lähtunud mitte üksnes

kaitsjate, vaid ka R. Paala enda tegevusele antud hinnangust. Viidatud otsuses asus kolleegium

seisukohale, et oma menetlusliku käitumisega on R. Paala sisuliselt loobunud õigusest mõistlikule

menetlusajale (vt otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19 ja 21). Seejuures võttis kolleegium menetlusaja

mõistlikkust hinnates arvesse R. Paala (ja tema kaitsjate) käitumist nii kriminaalasja esmakordsel kui

ka uuel arutamisel (vt otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19.1-19.7 ja 21). 4. novembri 2011. a otsuses

asjas nr 3-1-1-81-11, nagu ka 18. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-1-1-43-10, on menetlusaja

mõistlikkust käsitledes muu hulgas viidatud arvukatele R. Paala enda protsessuaalsetele sammudele,

mida Riigikohus hindas menetluse venitamisena, samuti süüdistatavast tingitud muudele asjaoludele

(eeskätt tema tervislikule seisundile), mis pikendasid menetluse kestust, kuid mida riik mõjutada ei

saanud (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19.4-19.6 ja otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p-d 34-48).

14.4 Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, nagu oleks R. Paala olukord pärast aukohtu otsust

analoogiline sellega, mida inimõiguste kohus käsitles 22. novembri 2011. a otsuses Andreyev vs

Eesti, ja nagu võiks inimõiguste kohtu viidatud otsuses väljendatud seisukohad anda R. Paalale

võimaluse taotleda aukohtu otsuse alusel kriminaalmenetluse uuendamist. Otsuses Andreyev vs Eesti

tuvastas inimõiguste kohus EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi

kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes

õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset

kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste

rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei

kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue

advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt

juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Erinevalt kohtuasjast Andreyev vs Eesti polnud praeguses asjas

aukohtumenetluse esemeks küsimus, kas kaitsjate tegevus tõi kaasa R. Paala kaitseõiguse rikkumise.

Isegi kui aukohtumenetluses oleks tuvastatud V. Kivistiku ja R. Laidi distsiplinaarsüütegu, polnuks

võimalik väita, et R. Paala kaitseõigust on rikutud. Meelevaldne on väide, et kui aukohus tuvastanuks

V. Kivistiku ja R. Laidi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused, saanuks rääkida R. Paala kaitseõiguse

rikkumisest. Seega ei andnud vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotluse esitamise ajal

eksisteerinud võimalus, et aukohus tuvastab V. Kivistiku ja R. Laidi tegevuses distsiplinaarsüüteo

tunnused, alust rääkida võimalusest R. Paala suhtes tehtud jõustunud kohtuotsuse teistmiseks.

14.5

Eeltoodud

põhjustel

leiab

kolleegium,

et

maakohus

ja

ringkonnakohus

jätsid

R. Paala 28. novembri 2011. a taotluse vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks õigustatult

rahuldamata.

15. Seoses 2. detsembri 2011. a taotluse (vt määruse punkt 5) lahendamisega (vt määruse punktid 6 ja

10) märgib kolleegium järgmist.

15.1 Üldjuhul tuleb kohtul karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus, millel puudub

esitaja allkiri, käiguta jätta ja anda taotluse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Alles siis, kui

taotluse esitaja ettenähtud ajaks puudust ei kõrvalda, saab kohus jätta taotluse läbi vaatamata.

Seadusest ei tulene õiguslikku alust jätta karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus läbi

vaatamata põhjusel, et taotlus kattub oma sisult sama isiku poolt samas asjas varem esitatud

taotlusega, mille kohus on jätnud rahuldamata. Sama isiku korduvate samasisuliste taotluste korral

tuleb kohtul järgnevad taotlused sarnaselt esimesele taotlusele rahuldamata (mitte läbi vaatamata)

jätta, kusjuures määruse põhistustes võib kohus piirduda viitega varasema samasisulise taotluse kohta

tehtud määruse põhistustele.

15.2 Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a määrusega jäeti 2. detsembri 2011. a taotlus läbi

vaatamata, kuna taotlus oli allkirjastamata ja see kattus sisu poolest R. Paala 28. novembri 2011. a

taotlusega, mille maakohus oli jätnud 29. novembri 2011. a määrusega rahuldamata. Seejuures ei

pidanud maakohus õigeks 29. novembri 2011. a määruses väljendatud seisukohta muuta. Lähtudes

määruse punktis 15.1 märgitust, möönab kolleegium, et maakohtul tulnuks anda V. Luigele tähtaeg

allkirjastamata taotluses puuduste kõrvaldamiseks. Samas ei loe kolleegium selle tegemata jätmist

menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis tooks kaasa maakohtu 12. detsembri 2011. a ja

ringkonnakohtu 5. jaanuari 2012. a määruste tühistamise. Selline puuduste kõrvaldamiseks tähtaja

andmata jätmine ei ole käsitatav ühegi KrMS § 339 lg 1 p-des 1-12 nimetatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Samas võib kohus KrMS § 339 lg 2 kohaselt

tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda

ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Praeguses asjas sellise olukorraga tegemist pole.

Maakohtu 12. detsembri 2011. a määrusest nähtub, et 2. detsembri 2011. a taotluse rahuldamiseks ei

oleks alust ka juhul, kui taotlus oleks nõuetekohaselt allkirjastatud. Käesoleva määruse punktis 14.1-

14.5 toodud põhjustel nõustub kolleegium maakohtu sellise järeldusega. Seega ei oleks taotluse

käiguta jätmine ja V. Luigele 2. detsembri 2011. a taotluse allkirjastamiseks tähtaja määramine

saanud kaasa tuua taotluse rahuldamist ja R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramise

edasilükkamist. 2. detsembri 2011. a taotluses esitatud väiteid on kohtud sisuliselt hinnanud R. Paala

28. novembri 2011. a taotluse lahendamisel. See puudutab ka argumenti, mis käsitleb juhtumi

väidetavat analoogiat inimõiguste kohtu 22. novembri 2011. a otsuse Andreyev vs Eesti asjaoludega.

Ehkki R. Paala 28. novembri 2011. a taotluses inimõiguste kohtu sellele otsusele ei viidata, on seda

tehtud ringkonnakohtule ja Riigikohtule esitatud määruskaebustes. Punktis 14.4 selgitas kolleegium,

miks praegune juhtum ei ole Andreyevi kaasusega analoogiline.

15.3 Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 5. jaanuari 2012. a määruste tühistamiseks alust ei ole.

16. R. Paala kaitsja määruskaebuses leitakse ka seda, et ringkonnakohus pole 21. detsembri 2011. a

määruses piisavalt põhistanud, miks jäeti rahuldamata R. Paala taotlus tunnistada KrMS § 414 lg 4

põhiseadusvastaseks. Samuti osutab kaitsja sellele, et puudub õigusnorm, mis sätestaks, kuidas peab

kohus käituma, kui isik nõuab oma kohtuasja läbivaatamisel õigusakti või toimingu

põhiseadusvastaseks tunnistamist, kuid kohus sellise taotlusega ei nõustu. Seoses sellega märgib

kolleegium järgmist.

16.1 PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes

asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Osutatud

sättest tuleneb isiku subjektiivne õigus konkreetsele normikontrollile selles kohtus, kes vaatab läbi

tema kohtuasja (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15 ja

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-5-10, p-

d 17-20). Seejuures tuleks kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada õigustloov akt

põhiseadusvastaseks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena (vt ka Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05, p 6;

30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 24; 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-5-10,

p-d 17-20 ja 1. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p-d 9-13). Kohus peab asja

lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka kohtumenetluse poole

põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt kontrollima, kas taotluses

vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel osaliselt või täielikult asjassepuutuv

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause tähenduses

(sätte asjassepuutuvuse kohta vt nt Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-

06, p 18; 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p-d 23-24 ja 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-

1-16-10, p 43 ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus

asjas nr 3-4-1-9-03, p-d 11-12 ja 31. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-19-10, p 23). Taotlus

asjassepuutumatu normi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata. Normi

asjassepuutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja

asjaolude põhjal (vt ka Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-77-02, p 23).

Hinnangu tulemusest lähtudes tuleb taotlus kas osaliselt või täielikult rahuldada või rahuldamata jätta.

Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud, peab kohus kohtuasja

lahendamisel tunnistama vaidlustatud normi asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle

kohaldamata jätma, algatades nii põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (PS § 152 lg 2;

PSJKS § 4 lg 3 ja § 9 lg 1). Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta. Asja

lahendamisel tehtavast kohtuotsusest või -määrusest peab selgelt nähtuma, kas kohtumenetluse poole

põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldatakse, jätetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Kohus

ei tohi taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 8. märtsi 2010. a määrus

asjas nr 3-3-1-98-09, p 10 ja 13. mai 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-31-10, p 8).

16.2 Eelmärgitu ei tähenda seda, nagu oleks kohus kohaldatava õigusnormi põhiseaduspärasuse

hindamisel seotud üksnes kohtumenetluse poole taotlusega. PS § 15 lg-st 2 ja § 152 lg-st 1 tuleneb

iga kohtu kohustus tunnistada asjassepuutuv seadus, muu õigusakt või toiming, mis ei ole

põhiseadusega kooskõlas, põhiseadusvastaseks ja see kohustus on kohtul ka siis, kui menetlusosalised

ise sellist nõuet oma kohtuasja arutamise käigus ei esita (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 16).

16.3

Järgnevalt

käsitleb

kolleegium

kohtu

põhistamiskohustust

kohtumenetluse

poole

põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamisel.

16.3.1 PSJKS § 8 lg 1 kohaselt peab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks esitatav taotlus olema põhistatud ning selles tuleb märkida põhiseaduse sätted või

põhimõtted, millele vaidlustatav õigustloov akt, välisleping või Riigikogu otsus ei vasta. Tõlgendades

viidatud sätet koostoimes PSJKS §-ga 4 ja § 2 p-dega 1 ning 2, järeldub, et PSJKS § 8 lg-st 1 tulenev

põhistamiskohustus laieneb ka kohtuotsusele või -määrusele, millega kohus tunnistab õigustloova

akti või selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega peab kohtu

otsustus tunnistada õigusnorm või selle andmata jätmine põhiseadusvastaseks olema alati põhistatud.

16.3.2 KrMS § 3051 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. See nõue

kehtib samuti KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 7). Inimõiguste kohtu

praktika järgi kohustab ka EIÕK art 6 lg 1 kohut esitama oma lahendis põhjendused, millel see

rajaneb. Need põhjendused peavad olema küllaldased. Kohtuotsuse põhjendamiskohustuse ulatus

sõltub

otsuse

iseloomust

ja

tuleb

kindlaks

määrata

kohtuasja

asjaoludest

lähtudes.

Põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile. (Vt

nt 21. jaanuari 1999. a otsus Garcķa Ruiz vs Hispaania, p 26 ja 5. mai 2011. a otsus Ilyadi vs

Venemaa, p 39.) Muu hulgas on inimõiguste kohus tuvastanud EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras,

kus siseriiklikud kohtud ignoreerisid täielikult kaebaja konkreetset, asjakohast ja olulist väidet

põhiseadusvastasuse kohta, jättes konstitutsioonikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamise taotluse esitamata (vt 18. oktoobri 2006. a otsus Pronina vs Ukraina). Seega peab kohus

põhistama ka otsustust jätta kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldamata

või läbi vaatamata. Sellise põhistamiskohustuse ulatus sõltub aga väga suurel määral konkreetse

juhtumi isepärast ja taotluse sisust. Kohtul on õigus hinnata kohtumenetluse poole taotluses tõstatatud

põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise

seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või

läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse

poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt

põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse

äramärkimisega. Kohtu põhistamiskohustus on minimaalne ka olukorras, kus põhiseaduslikkuse

järelevalve taotluse sisu, maht või esitamise asjaolud osutavad üheselt äratuntavalt sellele, et taotluse

tegelik põhieesmärk on menetlust venitada.

16.3.3 Juhul kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on esitatud sellises kohtumenetluses, mille

puhul näeb seadus ette ka edasikaebevõimaluse, saab kohtumenetluse pool esitada madalama astme

kohtus rahuldamata või läbi vaatamata jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse uuesti

edasikaebemenetluse käigus (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi

2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05, p 6 ja 3. aprilli 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-3-08, p 6).

Kohtukaebemenetluses saab isik vaidlustada ka seda, kui kohus on tema põhiseaduslikkuse

järelevalve taotluse tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustuse piisavalt põhistamata jätnud.

Tulenevalt PS § 15 lg-st 2 peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse

põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli

2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 30). Põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse võib esmakordselt

esitada ka alles edasikaebemenetluses - näiteks apellatsioonis või kassatsioonis (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p-d 10-

14). Kui eelnev kohtuaste pole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata või läbi vaatamata

jätmist piisavalt põhistanud, on see viga üldreeglina kõrgema astme kohtu menetluses kõrvaldatav

ega tingi tavaliselt kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Märgitu ei tähenda

siiski seda, et maa- või ringkonnakohus võiks talle esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse

kergekäeliselt tähelepanuta jätta. Teatud juhtudel pole välistatud seegi, et kui vaidlustatud

kohtulahendis on jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tähelepanuta või selle suhtes tehtud

otsustus põhistamata, saadetakse kohtuasi põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks.

16.4 Praeguses asjas ei ole kohtud R. Paala põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamisel

põhistamiskohustust rikkunud.

16.4.1 Taotluse kontrollida KrMS § 414 lg 4 põhiseaduspärasust esitas R. Paala esmakordselt

12. detsembri 2011. a määruskaebuses ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a

määrusest nähtub, et kohus on kõnealust taotlust hinnanud, leides selle põhjendamatu olevat. Seega ei

jätnud ringkonnakohus R. Paala põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust tähelepanuta.

16.4.2 Õige on R. Paala kaitsja väide, et ringkonnakohus pole põhistanud, miks ta jättis KrMS § 414

lg 4 põhiseadusvastaseks tunnistamata. Samas ei ole see käesoleva asja kontekstis ringkonnakohtule

etteheidetav, sest R. Paala põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus oli ilmselgelt asjakohatu. Esmalt on

eksitav 12. detsembri 2011. a määruskaebuses esitatud väide, nagu oleks maakohus 29. novembri

2011. a määruses tuginenud KrMS § 414 lg-le 4. Maakohus pole 29. novembri 2011. a määruses

kõnealusele sättele viidanud ega sellele ka sisuliselt tuginenud. Praeguse menetluse esemeks on

küsimus, kas R. Paala 28. novembri 2011. a taotluses märgitud asjaolud on tuvastatud ja kas need

annavad aluse R. Paalale mõistetud vangistuse täitmisele pööramine KrMS § 415 lg-st 3 juhindudes

edasi lükata. Vastus osutatud küsimusele ei sõltu sellest, kas KrMS § 414 lg 4 on põhiseadusega

vastuolus või mitte. Järelikult polnud KrMS § 414 lg 4 maakohtu 29. novembri 2011. a ega

ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a määruse tegemisel PSJKS § 14 lg 2 ls 1 tähenduses

asjassepuutuv säte. Kuna maakohtu 29. novembri 2011. a määruses ja ringkonnakohtu 21. detsembri

2011. a määruses lahendati R. Paala taotlus ja see jäeti rahuldamata, puudus kohtutel nende määruste

tegemisel - sõltumata KrMS § 414 lg-s 4 sätestatust - alus kaaluda vangistuse täitmisele pööramise

peatamist. Olles tuvastanud, et taotlus on alusetu, ei olnud maakohtul ega ringkonnakohtul enam

põhjust hakata lahendama küsimust, kas vangistuse täitmisele pööramine tuleks selle taotluse

lahendamiseni peatada. R. Paala ei esitanud maa- ega ringkonnakohtule taotlust peatada vangistuse

täitmisele pööramine kuni vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotluse lahendamiseni ja

jätta peatamist takistav KrMS § 414 lg 4 kohaldamata. Samas leiab kolleegium, et arvestades seda,

kuivõrd kiiresti lahendasid kohtud R. Paala vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotluse,

puudunuks neil vajadus vangistuse täitmisele pööramise peatamise küsimuse otsustamiseks isegi

juhul, kui sellesisuline taotlus oleks esitatud.

17. Punktis 16.4.2 osutatud põhjustel jätab kolleegium ka ise läbi vaatamata R. Paala kaitsja poolt

Riigikohtule esitatud taotluse KrMS § 414 lg 4 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, sest osutatud säte

ei ole konkreetses kohtuasjas asjassepuutuv.

18. Nii ringkonnakohtule kui ka Riigikohtule esitatud taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks

on ilmselgelt põhjendamatu kasvõi juba seetõttu, et taotluses toodud küsimus on hüpoteetiline, sest

küsimuses nimetatud eeldusi käesolevas kohtuasjas tuvastatud ei ole. Euroopa Kohus ei lahenda

liikmesriikide kohtute esitatud hüpoteetilisi küsimusi (vt nt Euroopa Kohtu 27. novembri 2003. a

otsus kohtuasjas C-283/01, p-d 52-53 ja 16. oktoobri 2008. a otsus kohtuasjas nr C-313/07, p 27).

Lisaks osutab kolleegium sellele, et eelotsuse küsimise taotluse sõnastus ja kaitsja määruskaebuses

toodud taotluse esitamise vajalikkuse põhjendus (vt määruse punkt 11.3) ei ole omavahel

arusaadavalt seostatavad.

19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a ja 5. jaanuari 2012. a määrused

muutmata ning R. Paala kaitsja mõlemad määruskaebused rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi