3-3-1-14-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-14-12

Otsuse kuupäev

30. mai 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

H. L. kaebus Viru Vangla 29. aprilli 2010. a käskkirja

nr 6.-2/330-T ja 4. juuni 2010. a käskkirja nr 6.-3/1145-D

tühistamiseks ning vangla toimingute õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2011. a otsus haldusasjas

nr 3-10-1974

Menetluse alus Riigikohtus

H. L. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Halduskohtu 4. veebruari 2011. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu

25. novembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-1974 osas, millega jäeti rahuldamata H. L. nõue

Viru Vangla 4. juuni 2010. a käskkirja nr 6.-3/1145-D tühistamiseks ning lahendamata nõue

Viru Vangla toimingu (vaidemenetluses esitatud taotluse lahendamata jätmine) õigusvastasuse

tuvastamiseks. Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada nimetatud nõuded. Ülejäänud osas

jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Mõista Viru Vanglalt H. L. kasuks välja menetluskulud 43 eurot ja 9 senti.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla (vastustaja) määras 29. aprilli 2010. a käskkirjaga nr 6.-2/330-T kinnipeetav H. L.

(kaebaja) vangla finants- ja majandusosakonda majandustööle abitööliseks (sektori E7 koristaja)

alates 30. aprillist kuni 30. juulini 2010 tunnitasuga 9 krooni 90 senti.

4. mail 2010 tutvustati kaebajale tööle määramise käskkirja. Kaebaja lisas käskkirjale kirjaliku

märkuse, milles selgitas, et tal on tolmuallergia ning krooniline nahapõletik kätel, mistõttu ta ei tohi

kokku puutuda puhastusvahendite, lateksi jms-ga. Nahapõletiku ravi on pooleli. Peale selle ei olnud

kaebaja nõus töötama pakutava tasu eest, leides, et vangla alandab teda sellega. Sama päeva õhtul

anti kaebajale korraldus tööle asuda. Kaebaja keeldus korralduse täitmisest.

Viru Vangla karistas 4. juuni 2010. a käskkirjaga nr 6.-3/1145-D kaebajat vangistusseaduse

(VangS) § 37 lg 1 ja § 67 p 1 rikkumise eest kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirja

põhjenduste kohaselt on distsiplinaarmenetluses tuvastatud, et kaebaja ei allunud talle 4. mail 2010

antud korraldusele tööle asumiseks. Meditsiiniosakonna vanemõde väljastas 27. mail 2010 täiendava

meditsiinilise õiendi, millest lähtuvalt põeb kinnipeetav kroonilist nahapõletikku ja tal on koristajana

töötamine võimalik juhul, kui ta ei puutu otseselt kokku puhastusainetega ehk kasutab koristamisel

kummikindaid. Samuti töötaks kinnipeetav koristaja abitöölisena maksimaalselt 20-30 minutit

päevas. Seega puuduvad kaebajal koristustööde tegemiseks meditsiinilised vastunäidustused.

Põhjendatud pole ka kaebaja väide, et töötamist takistab allergia tolmu vastu. Kinnipeetav puutub

tolmuga kokku igal pool ning vajadusel saab talle hingamisteede kaitseks väljastada respiraatori.

Kaebaja esitas käskkirjade nr 6.-2/330-T ja 6.-3/1145-D peale vaided, mille vastustaja jättis

tähtaegselt läbi vaatamata.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse käskkirjade nr 6.-2/330-T ja 6.-3/1145-D

tühistamiseks ning vangla toimingute, mis seisnesid vaiete ning vaidemenetluse käigus esitatud

distsiplinaarkaristuse käskkirja täitmise peatamise taotluse tähtaegselt lahendamata jätmises,

õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt on tööle määramise käskkiri põhjendamata ning

sellest ei selgu kaebaja õigused ja kohustused (milles seisnevad tema tööülesanded, ülesannete

täitmise aeg jne), samuti pole käskkirjas kajastatud kaebaja tervist kaitsvate vahendite (kummikindad

ja respiraator) kasutamise vajadus. Tervisekaitsevahenditele on vastustaja viidanud alles

distsiplinaarmenetluse käigus. Vastuolus VangS § 37 lg-ga 3 ei kontrollinud arst kaebaja tervist enne,

kui vangla ta tööle määras. Meditsiinikaardi andmetele tuginev kontroll ei olnud piisav. Kaebaja

terviseseisund ei võimaldanud tal töötada, kuna ta põeb kroonilist nahapõletikku. Tööle määramise

ajal ja järgnevail nädalatel olid kaebaja kätel veritsevad haavandid. Vahetult enne tööle määramist,

26. aprillil 2010, määras arst kaebajale nahapõletiku raviks kuuenädalase ravikuuri. Veritsevate

haavade puhul on töötamine kummikinnastes mõeldamatu, kuna nahk peab pidevalt õhku saama ning

olema kreemi või ravisalviga kaetud. Kaebaja põeb kroonilist nahapõletikku juba kaksteist aastat,

põletik ägeneb ärrituste, sh seebi ja liigse kätepesu puhul. Kummikinnastega seoses selgitas kaebaja,

et nahaarst andis talle juba oktoobris 2009 soovituse kummikindaid kasutada kokkupuutel ükskõik

milliste ainete ja vedelikega (v.a vesi). Kummikindaid kasutades pidi kaebaja jälgima haiguse kulgu,

kuna see võib kaasa tuua ka hoopis haiguse ägenemise. Vastustaja aga kaebajale hoolimata arsti

soovitusest toona kummikindaid ei väljastanud, kuna leidis, et need ei ole julgeoleku kaalutlustel

lubatud. Pärast tööle määramist õnnestus kaebajal rõhuda kummikinnaste vajalikkusele ning need

lubati talle kambrisse. Nagu nahaarst oli ka oletanud, ägeneski haigus kinnaste kasutamisel, mispeale

15. ja 27. juunil 2010 kirjutati kaebajale välja nahapõletiku ravi. Kaebaja viitas ka töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse (TTOS) §-dele 13 ja 14, mis kinnitavad tööandja kohustust tutvustada töötajale

töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning töötaja kohustust teatada töötamist takistavatest

tervisehäiretest. Tööle määramise käskkirja kooskõlastanud meditsiiniosakonna vanemõel puudus

sellekohane pädevus.

Distsiplinaarmenetluse käigus ei kuulatud ära tööst keeldumise intsidendi juures viibinud ametnikke

ja kaebaja kambrikaaslast. Karistuse määramisel on arvestatud mitmete tõenditega, mida kaebajale

distsiplinaarmenetluses ei tutvustatud ja mis puuduvad ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ja

lisade nimistust (valvur A. Safjanovi 3. juuni 2010. a õiend, menetleja kirjavahetus valvur

I. Kirmeliga ja vanemõe E. Tiinasega). Kaebajale võimaldati küll menetlusprotokolliga tutvumist,

kuid teda ei kuulatud ära enne karistuse määramist. A. Safjanovi ettekandest ei selgu, mil moel

kaebajale korraldus anti. Kaebajaga suhtles üksnes I. Kirmel, kes küsis temalt ja ta kambrikaaslaselt,

kas neile sel päeval tööd pakuti. Kaebaja selgitas vastuseks, et tema tööle määramine ei saa olla

võimalik, kuna tal on meditsiiniline vastunäidustus. Arusaamatu on, kuidas olekski saanud anda

kaebajale tööleasumise korralduse õhtuse loenduse ajal. Isegi kui valvur oleks andnud kaebajale

korralduse tööle asuda, jääb selgusetuks, kuidas kaebaja oleks saanud korraldust täita, kui talle ei

tutvustatud eelnevalt tema kohustusi, ei viidud läbi tööinstruktaaži ega väljastatud tööriideid.

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on eeltoodud põhjustel kaalutlusvigadega. Käskkiri on

õigusvastane ka põhjusel, et menetleja ja karistuse määraja oli sama ametiisik. Menetluse läbi viinud

ametnik on asja lahendist isiklikult huvitatud ega saa olla erapooletu. Ametnik ei saa kontrollida tema

enda läbi viidud menetluse õiguspärasust. Kaebaja palus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse, et kontrollida, kas vangistusseadus lubab karistuse määramist menetleja enda poolt ja

sellise olukorra vastavust põhiseaduse §-dele 3 (võimude lahusus) ja 14 (hea halduse põhimõte).

Kaebaja esitas Viru Vangla direktorile tööle määramise käskkirja peale vaide 29. aprillil 2010.

Distsiplinaarmenetluse käskkirja peale esitas kaebaja vaide 13. juunil 2010. Koos teise vaidega esitas

kaebaja distsiplinaarkaristuse käskkirja täitmise peatamise taotluse. Halduskohtusse kaebuse

esitamise ajaks olid vaided ja taotlus lahendamata. Kaebaja soovib taotleda nende toimingutega

tekitatud kahju hüvitamist, samuti on õigusvastasuse tuvastamisel preventiivne eesmärk -

õigusvastase halduspraktika lõpetamine.

9. jaanuaril 2011 esitas kaebaja kaebuse täienduse, milles taotles tööle määramise käskkirja

tühistamise nõude muutmist õigusvastasuse tuvastamise nõudeks. Põhjendatud huvina tõi kaebaja

välja soovi esitada kahju hüvitamise taotlus ning preventiivse huvi suunata vastustajat järgima tööle

määramise menetluses menetlusreegleid.

3. Tartu Halduskohus jättis 4. veebruari 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1974 kaebuse

rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt võib vangla rakendada kinnipeetavaid vangla

majandustöödel ning kinnipeetaval on kohustus alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele.

Valvur A. Safjanov andis kaebajale 4. mail 2010 seadusliku korralduse asuda tööle koristajana, kuid

kaebaja keeldus korralduse täitmisest. Viidates meditsiiniosakonna kooskõlastusele tööle määramise

käskkirjal, leidis kohus, et kaebaja tervislikku seisundit on hinnatud, millest järeldub, et kaebajal

tervislikud põhjused tööst keeldumiseks puudusid. Tööle määramise käskkiri on põhjendatud ja

kaalutlusvigadeta. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud ning distsiplinaarmenetlus

viidi läbi nõuetekohaselt. Kaebajat teavitati menetluse alustamisest ning võimaldati esitada

omapoolne selgitus. 31. mail 2010 tutvustati kaebajale distsiplinaarmenetluse protokolli. Taotluse

vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks jättis halduskohus rahuldamata põhjendatud huvi

puudumise tõttu. Vaidlustatud toimingud ei saanud kaebajale põhjustada riigivastutuse seaduse § 9

lg 1 kohast kahju.

4. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt pole halduskohus vastanud kaebuses esitatud seisukohtadele ja

tõenditele. Otsus on sisuliselt põhjendamata. Halduskohus jättis paljasõnaliselt ja õigusvastaselt

rahuldamata kaebaja taotluse kutsuda välja tunnistajad, kelle ütluste abil oleks ta saanud oma õigusi

efektiivsemalt kaitsta. Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks. Apellatsioonkaebuses selgitas kaebaja veel, et vastustaja õigustused, mille

kohaselt kaebajale väljastataks töötamisel tervisekaitsevahendid, ilmnesid alles

distsiplinaarmenetluse käigus, mitte ühegi dokumendi peal sellekohast märkust ei ole. Ka ei

teavitatud kaebajat sellest suuliselt. Apellatsioonkaebuse täienduses lisas kaebaja selles osas veel, et

sai alles vanemõe E. Tiinase distsiplinaarmenetluse käigus esitatud õiendist 31. mail 2010

esmakordselt teada, et talle on töötamisel lubatud kummikindad. Meditsiiniosakonna kooskõlastus

tööle määramise käskkirjal ei sisaldanud samuti sellekohast märget. Ka ei olnud kaebaja

terviseprobleemidest ning isikukaitsevahenditest informeeritud vanglateenistujaid, kes pidid

korraldama apellandi töölesaatmise. Isegi kui tööle määramise korraldus oleks reaalselt antud, oli

kaebajal õigus selle täitmisest keelduda, kuna paljaste kätega koristamine oli sel hetkel välistatud. Ei

saa väita, et apellant oleks tööst keeldunud, kui valvurid oleksid talle tööle asumise korralduse

andmise hetkel selgitanud kinnaste kasutamise võimalust või kindad väljastanud.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 25. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja rahuldas kaebuse vaiete lahendamisega viivitamise

toimingu õigusvastasuse tuvastamise osas. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et toimingute õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks on piisav

kaebaja välja toodud preventiivne huvi. Seega saab kaebuse selles osas rahuldada. Korraldus asuda

tööle anti kaebajale kehtiva haldusakti alusel, mistõttu tal ei olnud õigust korralduse täitmisest

keelduda. Tegemist ei olnud ilmselgelt tühise korraldusega. Vangla poolt kohtule esitatud

elektronkirjavahetusest nähtuvalt tegeldi kaebaja töövõimelisuse küsimusega juba 27.-28. aprillil

2010, kusjuures leiti, et kaebaja võib töötada, kui talle väljastatakse kindad. 27. mai 2010. a õiendis ja

4. juuni 2010. a e-kirjas on E. Tiinas veel kord kinnitanud, et kaebajal on küll diagnoositud

nahapõletik, kuid puudub diagnoos selle kohta, et tal oleks tolmuallergia või muu terviserike, mis

välistaks koristajana töötamise. Asjaolu, et kaebajal on tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt 26. aprillil

2010 olnud kroonilisest nahahaigusest tulenev lööve peopesas, mille raviks määrati kuueks nädalaks

salvi kasutamine, ei tähenda, et kaebaja ei oleks saanud kummikindaid kasutades 20-30 minutit

päevas koristajatööd teha. Tervisekaardist nähtub, et 2. oktoobril 2009 on arst pidanud vajalikuks

anda kaebajale kummikindad käte kaitsmiseks kokkupuutel vee ja pesuvahenditega. Kuna kaebaja

puutub pesuvahendite ja veega kokku ka oma elukambri koristamisel ning kaebajale olid selleks

puhuks väljastatud kummikindad, siis ei olnud diagnoositud nahahaigus töötamist välistavaks

asjaoluks. Kaebaja väidetes tõsise terviseprobleemi olemasolu kohta annavad alust kahelda ka tema

poolt tööle määramise käskkirjale kirjutatud märkus, et keegi pole temalt küsinud, kas ta üldse tahab

sellise tasu eest töötada, ning et tegemist on tema alandamisega vastustaja poolt. See viitab sellele, et

kaebaja viited terviseprobleemidele on otsitud ning tegelikult ei ole ta lihtsalt nõus koristajatööd

tegema. Kuna kaebaja keeldus tööle asumast, ei olnudki võimalik ega vajalik tutvustada talle

tööpiirkonda, töö sisu, töövahendeid, ohutusnõudeid jms. Vastustaja on möönnud, et kaebajat ei

kuulatud enne tööle määramise käskkirja andmist ära, kuid kuna kinnipeetav on kohustatud vangla

majandustöödel töötama, ei saanud ärakuulamata jätmine olla olulise tähendusega. Ringkonnakohus

nõustus halduskohtuga, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt. Halduskohus asus ka

põhjendatult seisukohale, et asja arutamine ja otsustamine oli võimalik olemasolevate tõendite põhjal

täiendavalt tunnistajaid üle kuulamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsust osas, millega tema

kaebus rahuldamata jäeti. Kaebaja jääb oma varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde ning

palub Riigikohtul nendega arvestada. Kaebaja leiab lisaks, et tööle määramise käskkiri ning selle

alusel valvurite antud korraldus vastavad tühiste haldusaktide tunnustele. Distsiplinaarmenetluses

ärakuulamisõiguse rikkumise osas märgib kaebaja, et distsiplinaarmenetluse läbiviija asus pärast talle

menetlusprotokolli tutvustamist 31. mail 2010 koguma uusi tõendeid (kaebaja viitab 3.-4. juuni

2010. a kuupäeva kandvatele tõenditele), mille osas ei antud talle võimalust oma seisukohta esitada.

Kuna kaebajat ei kuulatud ära ka enne tööle määramist, puudus tal võimalus selgitada oma

terviseprobleemi. Ringkonnakohus on jätnud lahendamata ja rahuldamata ühe esitatud

tuvastusnõuetest - vaidemenetluses 13. juunil 2010 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamata

jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõue. Samuti pole ringkonnakohus vastanud kaebaja tõstatatud

põhiseaduslikkuse järelevalve küsimusele. Kaebaja taotles menetluskulude väljamõistmist

vastustajalt.

7. Vastustaja kassatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Vaidlustatud on kaks kaebaja suhtes tehtud Viru Vangla otsust. 29. aprilli 2010. a käskkirjaga

määrati kaebaja tööle koristajana perioodiks 30. aprill kuni 30. juuli 2010. 4. juuni 2010. a

käskkirjaga määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamine

tööst keeldumise eest.

9. Riigikohus nõustub kohtute seisukohaga, et 29. aprilli 2010. a käskkiri oli õiguspärane ning jätab

ringkonnakohtu otsuse selles osas muutmata. Tööle määramine oli õigustatud VangS § 37 lg 1, § 38

lg 1 ls 2 ja lg 2 alusel. Riigikohus on aga seisukohal, et Viru Vangla 4. juuni 2010. a käskkiri on

õigusvastane ning tuleb tühistada.

10. Vangistusseaduse § 39 lg 1 sätestab: "Kinnipeetava töötingimused peavad vastama

töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele, välja arvatud käesolevast seadusest tulenevad erisused.

Vanglateenistus on kohustatud kindlustama kinnipeetava elule ja tervisele ohutud töötingimused."

Kinnipeetava tööle vanglas laieneb vangistusseaduses sätestatud erisustega töötervishoiu ja

tööohutuse seadus (TTOS § 1 lg 3 p 1). Nimetatud seaduse § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse

keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Töötaja peab sellest viivitamata

teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule.

VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav vangla julgeoleku tagamiseks kohustatud alluma

vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-103-06

selgitanud, et kinnipeetava poolt vanglaametniku antud korralduse täitmata jätmine saab olla

õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63

lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastupidine

seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14).

Riigikohus leiab, et TTOS § 14 lg 5 p 4 laieneb ka tööle vanglas ning annab kinnipeetavale õiguse

keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise. Sellise õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav VangS

§ 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Seega on asja lahendamiseks tarvis selgitada, kas kaebaja sai

praegusel juhul tugineda TTOS § 14 lg 5 p-le 4.

11. Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et kaebajal ei olnud töötamist takistavaid

terviseprobleeme. Vangla meditsiiniosakonna selgitustest järeldasid kohtud, et kaebaja tervist ei oleks

ohustanud koristajana töötamine tingimustel, et see toimub päevas 20-30 minuti vältel ning kaebajale

tagatakse kummikinnaste kasutamise võimalus. Riigikohus leiab, et kohtute sellest järeldusest ning

meditsiiniosakonna selgitustest tuleneb ka tõdemus, et nimetatud tingimuste järgimata jätmisel oleks

töötamine kaebaja tervise ohtu seadnud.

Lisaks töötamise ajalisele piirangule ning kummikinnaste kasutamise vajadusele on kohtud jätnud

tähelepanuta ka meditsiiniosakonna 4. juuni 2010. a e-kirjas nimetatud tingimuse, mille kohaselt

"kaitsevahendite (respiraatori) tagamisel 20-30 minutit päevas koristajana töötamiseks

vastunäidustusi ei ole". Ringkonnakohus on leidnud, et sellest e-kirjast nähtub, et puudub diagnoos

selle kohta, et kaebajal oleks tolmuallergia. E-kirjast ei nähtu tõepoolest tolmuallergia diagnoos, küll

aga nähtub sellest, et kinnipeetav on pöördunud allergilise riniidi kaebusega meditsiiniosakonda.

Allergia põhjust pole selgitatud, mööndud on aga respiraatori kasutamise vajadust.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohus, et meditsiiniosakonna distsiplinaarmenetluse käigus

esitatud seisukohad, milles on nimetatud tingimused, mille järgimisel koristajana töötamine kaebaja

tervist ei ohusta, mitte ei lükka ümber kaebaja väidet töötamist takistavate terviseprobleemide kohta,

vaid kinnitavad seda. Kaebaja teavitas vanglat tööle määramise käskkirjaga tutvumisel kirjalikult

oma terviseprobleemidest (toimiku kd 1 leht 21). Vastustaja sellele teabele ei reageerinud, vaid andis

kaebajale sama päeva õhtul korralduse tööle asuda. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et

meditsiiniosakonna nimetatud tingimusi ei selgitatud kaebajale ei tööle määramise otsuses ega tööle

määramisel. Kaebaja on õigesti juhtinud tähelepanu asjaolule, et isikukaitsevahendite kasutamise

võimalus ning tööaja piiratus kaebaja tervise kaitseks selgus kaebaja jaoks alles

distsiplinaarmenetluse käigus. Isegi kui vastustaja oleks meditsiiniosakonna seatud tingimusi kaebaja

reaalse tööleasumise korral järginud ning kaebajale isikukaitsevahendid väljastanud, ei saa

tähelepanuta jätta asjaolu, et vastustaja ei teavitanud kaebajat meditsiiniosakonna seatud tingimustest

ja nende järgimisest. Ilma vastavasisuliste selgitusteta ei pidanud kaebaja mõistma, et vastustaja neid

tingimusi järgida kavatseb.

Ringkonnakohus on leidnud, et kaebajale antud korraldus asuda tööle ei ole ilmselgelt tühine

põhjusel, et korralduse andmisel ei tutvustatud kaebajale tööohutust tagavaid töövõtteid. Seega pidi

kaebaja ringkonnakohtu hinnangul VangS § 67 p 1 alusel korraldusele alluma. Riigikohus leiab aga,

et olukorras, kus isikukaitsevahenditeta ning fikseerimata kestusega tööajaga tööle asumise korral

oleks kaebajale kaasnenud oluline oht tervisekahjustuse tekkimiseks, andis kaebajale õiguse

korralduse täitmisest keeldumiseks TTOS § 14 lg 5 p 4 kui erinorm.

13. Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on eksinud kohtumenetluse nõuete vastu

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 157, § 165 lg 1 p 4), tehes järelduse, et kaebajale olid

väljastatud kummikindad. Sellele järeldusele jõudmisel on ringkonnakohus tuginenud kaebaja

tervisekaardi 2. oktoobri 2009. a sissekandele, kus arsti otsus sisaldab fraasi "anda kummikindad".

Ringkonnakohus on aga jätnud tähelepanuta kaebaja 9. jaanuaril 2011 halduskohtule esitatud kaebuse

täienduses toodud väite, et talle 2009. aastal reaalselt kummikindaid ei väljastatud, kuna vangla leidis

selle olevat vangla julgeolekut ohustava (toimiku kd 1, leht 149). Vangla ei ole kaebaja sellele väitele

vastu vaielnud. Kui ringkonnakohus pidas kummikinnaste kaebaja kambris olemasolu oluliseks

asjaoluks, oleks tulnud põhjendada, miks kohus ei nõustunud kaebaja vastuväitega. Riigikohus ei pea

aga vajalikuks asja ringkonnakohtule tagasi saatmist selle väljaselgitamiseks, kas kaebajal olid alates

2009. a oktoobrist kambris kummikindad või ei, kuna kummikinnaste kasutamise võimalus oli vaid

üks tingimustest, mis oleks taganud kaebaja tervise kaitstuse töötamisel.

14. Eeltoodust tulenevalt tühistab Riigikohus Viru Vangla 4. juuni 2010. a käskkirja nr 6.-3/1145-

D. Riigikohus tühistab halduskohtu- ja ringkonnakohtu otsused osas, millega kohtud jätsid nimetatud

käskkirja peale esitatud tühistamiskaebuse rahuldamata.

15. Kaebaja on õigesti märkinud, et ringkonnakohus, tühistades halduskohtu otsuse kahe vaide

lahendamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise osas, jättis käsitlemata kolmanda vaidlustatud

toimingu - vaidemenetluses distsiplinaarkaristuse käskkirja täitmise peatamise taotluse lahendamata

jätmine. Põhjendatud huvina selle toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks on kaebaja välja toonud

kahju hüvitamise taotlemise soovi ja preventiivse huvi, et vangla lõpetaks õigusvastase

halduspraktika ja järgiks seadusest tulenevaid tähtaegu. HKMS § 283 lg 1 kohaselt tehakse

kaebeõigus kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Halduskohtumenetluse

seadustiku 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 7 lg 1 teise lause kohaselt võis kaebuse

toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel oli selleks põhjendatud huvi.

Põhjendatud huvina oli Riigikohtu praktika kohaselt mõistetav ka huvi vältida haldusorgani jätkuvat

või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt 19. aprilli 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-11,

p 10, 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 20 ja nimetatud punktides viidatud

lahendid). Riigikohtu praktika alusel saab kaebaja preventiivset huvi praegusel juhul põhjendatuks

pidada.

16. Kaebaja esitas 13. juunil 2010 distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peale vaide ning koos

sellega taotluse käskkirja täitmise peatamiseks vaidemenetluse ajaks. Haldusmenetluse seaduse § 81

kohaselt võib vaiet lahendav haldusorgan haldusakti täitmise peatada, kui see on vajalik avaliku huvi,

haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks. Vangistusseadus sätestab vaiete

lahendamiseks 30-päevase tähtaja (VangS § 11 lg 7). 27. juulil 2010 esitas kaebaja kaebuse

halduskohtule. Vaideotsust selleks ajaks tehtud ei olnud, samuti oli lahendamata käskkirja täitmise

peatamise taotlus. Ringkonnakohus tunnistas õigusvastaseks Viru Vangla toimingu, mis seisnes vaide

mittetähtaegses lahendamises. Riigikohus tunnistab õigusvastaseks ka vastustaja tegevusetuse

haldusakti täitmise peatamise vajalikkuse osas seisukoha võtmisel.

17. Eeltoodust tulenevalt rahuldab Riigikohus kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab haldus- ja

ringkonnakohtu otsused osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja nõue Viru Vangla 4. juuni 2010. a

käskkirja nr 6.-3/1145-D tühistamiseks ning lahendamata nõue Viru Vangla toimingu

(vaidemenetluses esitatud taotluse lahendamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamiseks, ning teeb

selles osas HKMS § 230 lg 5 p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab nimetatud nõuded.

18. HKMS § 109 lg 4 alusel muudab Riigikohus menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus rahuldas

kaebuse 1/3 ulatuses ning mõistis kaebaja kasuks välja 1/3 taotletud menetluskuludest. Riigikohus

rahuldab kaebuse 2/3 ulatuses (toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotlus ja käskkirja

nr 6.-3/1145-D tühistamise taotlus) ning jätab rahuldamata 1/3 ulatuses (käskkirja nr 6.-2/330-T

tühistamise taotlus). HKMS § 108 lg 2 alusel jagab Riigikohus menetluskulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega.

19. Esimese astme menetluses taotles kaebaja vastustajalt menetluskulude 41 eurot ja 53 senti

väljamõistmist (riigilõiv kaebuselt 15 eurot ja 97 senti, riigilõiv esialgse õiguskaitse taotluselt 12

eurot ja 78 senti ning riigilõiv esialgse õiguskaitse asjas esitatud määruskaebuselt 12 eurot ja 78

senti). Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja vastustajalt riigilõivu 15 eurot ja 97 senti

väljamõistmist. Kassatsiooniastmes taotles kaebaja vastastajalt kassatsioonikautsjoni 25 eurot ning

koopiate tegemise kulude 7 eurot ja 13 senti väljamõistmist.

20. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjoni tagastab Riigikohus kaebajale HKMS § 107 lg 4

esimese lause alusel. Seega puudub alus selle summa vastustajalt väljamõistmiseks.

HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks ka menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-,

majutus-, ja muud sarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Riigikohus leiab, et

menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv on nimetatud punktiga hõlmatud ning

kuulub kaebaja kohtuväliste kulude alla.

Eeltoodust tulenevalt tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 43 eurot ja 9 senti (2/3 suurune

osa summast 64 eurot ja 63 senti (41 eurot ja 53 senti pluss 15 eurot ja 97 senti pluss 7 eurot ja 13

senti)).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann