3-2-1-75-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-75-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Riverwoods OÜ hagi Swedbank AS-i vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks (laenulepingust tuleneva viivise

vähendamiseks)

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-23218

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riverwoods OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

34 765 eurot 8 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Riverwoods OÜ (registrikood 11149343), esindaja

vandeadvokaat Eerik Entsik

Kostja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja juhatuse

liige Rait Pallo

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. juuni 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-23218 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Riverwoods OÜ-le kassatsioonkaebuselt 10. jaanuaril 2012 tasutud kautsjon 30

(kolmkümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riverwoods OÜ (hageja) esitas 17. mail 2010 Harju Maakohtule Swedbank AS-i (kostja) vastu

hagi, milles palus vähendada kostjaga sõlmitud laenulepingust tulenevat ülemäära suurt viivist

543 955 krooni 24 sendi (34 765 euro 8 sendi) võrra. Hageja taotles ka hagi tagamise korras

täitemenetluse peatamist.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16. augustil 2005 laenulepingu nr 05-173562-JI,

mille alusel andis kostja hagejale laenu 76 693 eurot 98 senti. Laenu tagastamise lõpptähtpäev oli

16. veebruar 2007. Laenulepingust tulenevad kohustused tagati hagejale kuuluvale kinnisasjale kostja

kasuks I ja II järjekohale seatud hüpoteekidega hüpoteegisummadega vastavalt 858 000 EEK ja

702 000 EEK. 16. märtsil 2007 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu lisa nr 1, mille kohaselt

pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 16. veebruarini 2008. Laenulepingu 15. veebruaril 2008

sõlmitud lisas nr 2 pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 16. veebruarini 2009. 2009. aasta

veebruaris keeldus kostja uut laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkulepet sõlmimast, olgugi et

hageja esitas kostjale korduvalt taotlusi muuta laenu tagastamise lõpptähtpäeva. Kostja oma otsust ei

põhjendanud. Kostja ei ole teinud ajavahemikul 16. veebruarist 2009 kuni 25. märtsini 2010 mitte

midagi laenu tagatiseks oleva kinnisasja realiseerimiseks täitemenetluse korras. Hageja laenukonto

väljavõttest selgub, et 23. märtsi 2010. a seisuga oli hageja laenu põhiosa võlgnevus 67 597 eurot

52 senti, intressivõlg puudus ning viivise võlgnevus oli 108 953 eurot 59 senti.

Kostja tegevus 2009. aasta veebruaris oli oluliselt vastuolus hea usu põhimõttega, kui ta oma

varasematele kinnitustele ning praktikale vaatamata keeldus õigusliku aluseta ja põhjendamatult

laenu tagastamise tähtaja pikendamisest. Laenulepingu kehtivuse ajal täitis hageja lepingut

nõuetekohaselt, mistõttu kostjal puudus alus laenulepingu tähtaja pikendamisest keeldumiseks. Kostja

on rikkunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõtet ning

keeldus laenu tagastamise tähtaja pikendamisest üksnes seetõttu, et kostja soovis hageja jäämist laenu

tagasimaksmisel viivitusse.

2010. aasta alguses pidas hageja kostjaga läbirääkimisi viivise vähendamise üle, soovis kogu laenu,

intressi ja mõistlikus suuruses viivise tervikuna tagastada (müües laenu tagatiseks oleva kinnisasja).

Kostja keeldus põhjendusi välja toomata ülemäära suurt viivist vähendamast. Hageja esitas

25. märtsil 2010 kostjale kirjaliku avalduse taotlusega leppida kokku viivise mõistlikus suuruses.

Hageja arvates tuli mõistlikuks viivise määraks lugeda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud seadusjärgne viivisemäär. Kostja hageja avaldusele ei vastanud.

Hageja sai 8. aprillil 2010 kätte Tallinna kohtutäitur K. Põltsi 29. märtsi 2010. a täitmisteate, mille

kohaselt on kostja avalduse alusel alustatud hageja vastu täitemenetlust. 25. märtsi 2010. a

täitmisavalduse kohaselt võlgnes hageja kostjale 25. märtsi 2010. a seisuga kokku 109 156 eurot

36 senti (sh laenu põhiosa 67 597 eurot 52 senti, intress 897 eurot 47 senti ja viivis 40 661 eurot

40 senti). Kohtutäituri 20. aprilli 2010. a täitetoimingu teate kohaselt arestiti 27. aprillil 2010

kinnisasi ning kohtutäituri 29. aprilli 2010. a teate kohaselt pidi kinnistu enampakkumine toimuma

2. juunil 2010.

Hageja palus kohtul vähendada ülemäära suurt viivist, arvestades mõistlikuks viivise määraks

seadusjärgse viivisemäära. Seadusjärgseks viivisemääraks oli 8% aastas ning seega on 67 597 euro

52 sendi suuruse laenu põhiosa puhul põhjendatud viivise suuruseks 5955 eurot 99 senti. Seega peaks

kohus vähendama kostja nõutavat viivist kokku 34 765 euro 8 sendi võrra ning hageja võlgnevus

kostja ees oleks 74 450 eurot 98 senti (põhiosa 67 597 eurot 52 senti, intress 897 eurot 47 senti ja

viivis 5955 eurot 99 senti). Nimetatud summa oleks hageja kohe nõus kostjale tasuma.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja taotles hagi aegumise

kohaldamist. Arvestades haginõuet ning seda, et hageja on taotlenud kohtult hagi tagamiseks

täitemenetluse peatamist, tuleb hagi kvalifitseerida sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiks

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 mõttes. TMS § 221 lg 3 sätestab, et sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast

täitmisteate kättetoimetamist. Kohtutäitur K. Põltsi täitmisteate kättetoimetamise akt tõendab, et

hageja seaduslik esindaja S. Soomuste sai täitmisteate isiklikult kätte 8. aprillil 2010. Sama kinnitab

hageja ka oma hagis. Hageja esitas hagi alles 17. mail 2010, seega on hagi esitatud rohkem kui

30 päeva pärast täitmisteate kättesaamist.

4. Harju Maakohus peatas 19. mai 2010. a määrusega hagi tagamiseks täitemenetluse täiteasjas.

5. Harju Maakohus jättis 22. juuni 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus tühistas ka hagi tagamise abinõuna määratud täitemenetluse peatamise.

Otsuse järgi on maakohus 19. mai 2010. a hagi tagamise määruses hageja nõude kvalifitseerinud

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiks. Selle seisukoha muutmiseks ei anna alust hageja väide,

et tema nõue on suunatud lihtkirjalikule võlaõiguslikule laenulepingule, mis TMS § 2 lg 1 kohaselt ei

ole täitedokumendiks, mistõttu ei saa olla tegemist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

Hageja vastu toimub täitemenetlus võlaõiguslikust laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise

tagamiseks sõlmitud hüpoteegilepingu ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe alusel. Kuigi

sundtäidetava nõude suurus tuleneb võlaõiguslikust laenulepingust, on hageja nõue suunatud

täitemenetluses sundtäidetava nõude vähendamisele ja täitemenetluse osalisele lõpetamisele.

Riigikohus nõustus kohtumääruses nr 3-2-1-113-10 (millega lahendas käesolevas tsiviilasjas hagi

tagamise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitatud

määruskaebust) maakohtu järeldustega, et esitatud hagiga soovitakse saavutada eesmärki, mis on

omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile ning et hagi eesmärk on vältida viivise

sundtäitmist hagis märgitud ulatuses. Hageja nõue on suunatud täitemenetluses sundtäidetava nõude

vähendamisele ja täitemenetluse osalisele lõpetamisele, mis on Riigikohtu seisukoha järgi võimalik

üksnes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise teel. Riigikohus märgib tsiviilasjas nr 3-

2-1-153-09 tehtud lahendis, et üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada

TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1

järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivisele.

Riigikohus märgib tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 tehtud lahendis, et TMS § 221 lg-s 3 sätestatud tähtaeg

on hagi aegumistähtaeg, mitte menetlustähtaeg. Samas lahendis märgib Riigikohus, et vaidlustes, kus

üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue

oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult

teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul.

Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt

võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Hagi esitamise ajal kehtinud

redaktsioonis sätestas TMS § 221 lg 3, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib esitada

täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Pooled ei

vaidle selle üle, et hageja sai täitmisteate kätte 8. aprillil 2010. Seega TMS § 221 lg-s 3 (17. mail

2010 kehtinud redaktsioonis) sätestatud hagi aegumise 30-päevane tähtaeg hakkas kulgema 9. aprillil

2010 kell 00:00 ning lõppes 8. mail 2010 kell 24:00. Hagi esitati 17. mail 2010, st pärast

aegumistähtaja möödumist ning hageja nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud.

5. aprillil 2011 jõustunud TMS § 221 lg 3 redaktsiooni kohaselt saab hagi esitada täitemenetluse

lõpuni. Maakohus ei nõustunud aga hageja seisukohaga, et kuna ka aegumise kohaldamise järel saaks

hageja esitada sama nõude uuesti, siis õigustab menetlusökonoomia põhimõte käesolevas asjas

lähtumist mitte hagi esitamise ajal kehtinud, vaid aegumise kohaldamise taotluse lahendamise ajal

kehtivast sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise tähtajast. Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 2

tulenevalt kohaldatakse asjaolule või toimingule selle asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal

kehtivat seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. VÕSRS ei näe ette, et seaduse jõustumise

hetkeks aegunud nõuetele hakkab kulgema uus aegumistähtaeg, kui uus seadus näeb ette teistsuguse

aegumistähtaja. Seega tuleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tähtaegsust hinnata hagi

esitamise ajal kehtinud aegumistähtajast lähtudes. Kuna kohus tuvastas, et hagi esitamise ajal

kehtinud seaduse järgi oli nõue aegunud, kohaldab kohus kostja taotlusel aegumist, teeb lõppotsuse

hagi rahuldamata jätmise kohta ning asja edasi ei menetle. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 457 lg-st 1 on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei

tulene teisiti. Seega on aegumise kohaldamise ja hagi rahuldamata jätmise õiguslikuks tagajärjeks

see, et hageja ei saa enam sama nõudega samal alusel sama kostja vastu (st ajavahemikul

16. veebruarist 2009 kuni 25. märtsini 2010 sissenõutavaks muutunud viivise vähendamiseks)

kohtusse pöörduda.

6. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Hageja on esitanud hagiavalduses tuvastusnõude TsMS § 368 lg 1 alusel ega ole

haginõuet või oma seisukohti esitatud nõude olemuse kohta menetluse käigus muutnud. Seega on

maakohus ebaõigesti lahendanud hageja hagi kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude ning

ületanud sellega hagi lahendamise piire.

Kostja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus hageja

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi on maakohus õigesti kvalifitseerinud hageja nõude sundtäitmise

(osaliselt) lubamatuks tunnistamise nõudeks ja põhjendatult leidnud, et hagi esitati pärast nõude

aegumist. Maakohus on otsust põhjendades järginud TsMS § 442 lg 8 ja § 449 lg 3 sätteid.

Nõude õiguslik kvalifitseerimine ei tähenda hagi piiridest väljumist. Seetõttu on asjakohatu ka hageja

seisukoht, et kohus pidanuks jätma hagi läbi vaatamata. Kuivõrd maakohus tuvastas, et nõue on

aegunud, siis ei pidanudki kohus esitatud nõuet sisuliselt lahendama.

Ekslik on hageja väide, mille kohaselt peatus TsÜS § 162 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõude 30-päevane aegumistähtaeg kohtutäituri poolt täitmisteates näidatud vabatahtliku täitmise

tähtaja möödumiseni. Enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS § 221 lg 3 kohaselt algas aegumistähtaja

kulg võlgnikule täitmisteate kätteandmisest. Täitmisteates antud tähtaeg nõude vabatahtlikuks

täitmiseks 10 päeva jooksul ei anna võlgnikule õigust keelduda ajutiselt kohustuse täitmisest ega

tähenda sissenõudja poolt võlgnikule täitmiseks täiendava tähtaja andmist TsÜS § 162 mõttes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega

rahuldamata kostja taotlus aegumise kohaldamiseks. Samuti palub hageja saata asi sisuliseks

lahendamiseks maakohtule.

Kaebuse järgi ei saa enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS § 221 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg piirata

VÕS § 113 lg-s 8 ning VÕS §-s 162 sätestatud õiguse maksmapanekut. Kui taoline piirang

eksisteerib, on see põhiseadusega (PS) vastuolus.

Seadus ei sätesta piirangut esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka nendes asjades, kus

varasem 30-päevane aegumistähtaeg on möödunud. Põhjendatud oleks juhindumine asja sisulise

läbivaatamise ajaks muutunud õiguslikust olukorrast. Aegumise kohaldamine enne 5. aprilli 2011

esitatud hagile tingiks üksnes hagi uue esitamise. See poleks menetlusökonoomia põhimõttest

tulenevalt õigustatud.

Hageja on seisukohal, et täitmisteatega antav vabatahtliku tasumise tähtaeg peatab hagi aegumise

TsÜS § 162 kohaselt. Sel juhul oleks hagi esitatud tähtajaks.

TMS § 221 lg 3 kujutab endast kohtusse pöördumise õiguse ebaproportsionaalset piirangut.

Kaitstavaks põhiõiguseks on PS §-s 15 sätestatud põhiõigus tõhusale õiguskaitsele, mida on piiratud

PS § 11 nõuetele mittevastavalt. 30-päevane hagi aegumistähtaeg ei ole proportsionaalne, kuna see ei

ole vajalik, sobiv ega ka mõõdukas. Õigus notariaalse täitedokumendi efektiivsele sundtäitmisele ei

kaalu üles isiku põhiõigust kohtulikule kaitsele. Pärast 30-päevase hagi aegumistähtaja möödumist

pole hagejal üleüldse mingit võimalust esitada VÕS § 113 lg-st 8 ja VÕS § 162 lg-st 1 tulenevaid

nõudeid. Juhul kui Riigikohus leiab, et TMS § 221 lg 3 muudatused, mis jõustusid 5. aprillil 2011 ei

mõjuta hageja hagi aegumistähtaega, taotleb hageja TMS § 221 lg 3 enne 5. aprilli 2011 kehtinud

redaktsiooni põhiseadusega vastolus olevaks tunnistamist ning viidatud õigusnormi kohaldamata

jätmist.

Kohtud on eksinud hagi ümberkvalifitseerimisel hageja initsiatiivita. Hageja on ühemõtteliselt

taotlenud kohtult kostja viivisenõude ebamõistliku suuruse tuvastamist ning viivise vähendamist

mõistliku piirini. TsMS § 363 lg 1 p 1 kohaselt märgib hageja hagiavalduses oma selgelt väljendatud

nõude, s.o hagi eseme, ja just nimelt selle nõude kohta pidanuks maakohus ka otsuse tegema.

Maakohtul puudus hageja arvates õigus omaalgatuslikult omistada hagejale sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõude esitamine TMS § 221 alusel. Hagi ümberkvalifitseerimisega on maakohus

väljunud hagi piiridest ning rikkunud sellega TsMS § 439 nõudeid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-

1-47-11 tehtud lahendis leidnud, et kohus ei saa ise nõuet ümber kvalifitseerida.

Kohtud on lahendanud asja formaalselt ebaõige kohtulahendiga, mis omakorda kahjustab hageja

kohtusse pöördumise õigust. Riigikohus on 28. aprilli 2010. a otsuses nr 3-2-1-31-10 märkinud, et

juhul kui kohus leiab, et tuvastusnõue ei ole kohane õiguskaitsevahend, siis tuleb jätta TsMS § 368

alusel esitatud hagi menetlusse võtmata või menetlusse võetud hagi puhul see läbi vaatamata.

Eelnevast tuleneb ühemõtteliselt, et juhul kui maakohus oleks jäänud hagi piiridesse ja menetlenud

hageja tuvastusnõuet, siis ei oleks maakohus saanud teha otsust hagi rahuldamata jätmise kohta selle

aegumise tõttu, vaid pidanuks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätma hageja tuvastushagi määrusega läbi

vaatamata. Kuna hagi läbi vaatamata jätmise (TsMS § 426 lg 1) ja otsusega lahendamise

(TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2) menetluslikud tagajärjed on erinevad, siis kahjustab asja

lahendamine kohtuotsusega oluliselt hageja hilisemat kohtusse pöördumise õigust.

9. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise

lause alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kohtud on tsiviilasjas tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

hageja sai 8. aprillil 2010 kätte Tallinna kohtutäitur K. Põltsi 29. märtsi 2010. a täitmisteate, mille

kohaselt on kostja avalduse alusel alustatud täitemenetlust hageja vastu;

hageja esitas kostja vastu hagi 17. mail 2010;

kostja taotles hagile aegumise kohaldamist;

hagi aegumise 30-päevane tähtaeg (TMS § 221 lg 3 enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsioon) hakkas

kulgema 9. aprillil 2010 kell 00:00 ning lõppes 8. mail 2010 kell 24:00;

hagi esitati pärast aegumistähtaja möödumist ning hageja nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud.

12. Kolleegium lahendab esmalt küsimuse sellest, kas ja kuidas muutis TMS §-s 221 sätestatud

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise korda ja tuginemist hagi aegumisele 5. aprillist

2011 kehtima hakanud TMS § 221 lg 3 uus redaktsioon.

Enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS § 221 lg 3 redaktsiooni kohaselt võis sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate

kättetoimetamist. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva TMS § 221 lg 3 kohaselt võib sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni.

Riigikohus on varasemates lahendites leidnud, et TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane hagi

esitamise tähtaeg on nõude aegumistähtaeg (vt nt Riigikohtu 14. novembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-

101-07 tehtud määruse p 10). Kolleegium on seisukohal, et alates 5. aprillist 2011 kehtivas

TMS § 221 lg-s 3 ei sätestata enam aegumistähtaega, vaid reguleeritud on õigust lõpetav tähtaeg.

Seega ei ole seadusandja 5. aprilli 2011. a muudatustega mitte pikendanud senist aegumistähtaega,

vaid kehtestanud õigust lõpetava tähtaja (mille järgimist peab kohus kontrollima omal algatusel).

13. Kolleegium on seisukohal, et TMS § 221 lg 3 alates 5. aprillist 2011 kehtiv redaktsioon kohaldub

ka neis tsiviilasjades, milles kohtulahend tehakse pärast 5. aprilli 2011, ning kostja on taotlenud enne

5. aprillil 2011 kehtinud redaktsiooni alusel aegumise kohaldamist.

Riigikohus on 12. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-91-08 tehtud määruse p-s 12 leidnud, et

seaduse rakendussätte puudumisel tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud

nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi, erandiks on aga seadusjärgsed tulevikku suunatud

nõuded. Kuigi täitemenetlusõigus ei ole eraõiguse osa, on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

oma iseloomult tulevikku suunatud kujundushagi (vt Riigikohtu 28. septembril 2011 tsiviilasjas nr 3-

2-1-60-11 tehtud otsuse p 21). Seetõttu peab kolleegium võimalikuks alates 5. aprillist 2011 kehtiva

TMS § 221 lg 3 redaktsiooni kohaldamist. Maakohtu lahendi tegemise ajal ei olnud enam

õigusnormi, mis andnuks kohtule alust kohaldada aegumist. Samas ei olnud ära langenud

(väidetavad) alused sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks.

TMS § 221 lg 3 vale tõlgendamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Kuna kumbki kohus ei

ole seni analüüsinud hageja väiteid viivise vähendamise kohta, tuleb asi tagasi saata maakohtule.

14. Kuna otsuse eelmistes punktides on kolleegium nõustunud kassatsioonkaebuse põhilise väitega

ning tühistanud alama astme kohtute lahendid, langeb ära vajadus vastata kassatsioonkaebuse

ülejäänud väidetele. Kolleegium märgib vaid, et kohtud on õigesti hageja eesmärke silmas pidades

leidnud, et tegu on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (vt ka Riigikohtu 8. detsembril 2010

tsiviilasjas nr 3-2-1-113-10 tehtud määruse p 9). Maakohtu sellise seisukoha sai hageja teada kaks

päeva pärast hagi esitamist (maakohtu määrus hagi tagamise kohta). Vaatamata sellele on hageja

üritanud kogu menetluse vältel rüütada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi teise hagi

nimetusega. Kohtul ei olnud kohustust jätta esitatud hagi läbi vaatamata, kohtul oli see õigus

(vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p 19).

15. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

16. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Kolleegium märgib, et hageja tasus kautsjoni ettenähtust vähem. Riigikohus on alates 5. aprillist 2011

kehtiva TsMS § 132 lg 5 mõju sel hetkel pooleliolevates kohtumenetlustes analüüsinud ja märkinud

eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11 tehtud otsuses järgmist: "Menetluse kestel on

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinda seadusega muudetud. Nimelt jõustus 5. aprillil 2011

TsMS § 132 lg 5, mille järgi loetakse sellist nõuet hagihinna tähenduses mittevaraliseks ja piiratakse

hind maksimaalselt 3000 euroga. Samas ei nähtud seadusega ette sätte mõju käimasolevatele

kohtumenetlustele, mistõttu tuleb lähtuda TsMS §-st 123 ja määrata hagi hind jätkuvalt hagi esitamise

seisuga, st varalise nõudena." Seda seisukohta on Riigikohus korranud 20. märtsil 2012 tsiviilasjas

nr 3-2-1-5-12 tehtud otsuse p-s 45. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Hagis on esitatud taotlus

vähendada makstavat viivist 34 765 euro 8 sendi võrra. Kassatsioonkaebuses vaidlustati otsus, mis

jättis selle nõude rahuldamata, ja nimetatud summast lähtudes tulnuks tasuda ka kautsjonit. Praeguses

asjas tuleb aga kassatsioonikautsjon kaebuse rahuldamise tõttu nagunii tagastada.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu