3-3-1-20-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-20-12

Otsuse kuupäev

28. mai 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Andriy Aldokimovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

9. veebruari 2011. a otsuse nr 15.3-04/45 ja 10. veebruari 2011. a

lahkumisettekirjutuse nr 1018471837 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-

11-440

Menetluse alus Riigikohtus

Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-11-440 muutmata.

Kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andriy Aldokimov omas Eestis tähtajalisi elamislube töötamiseks alates 16. veebruarist 2001.

A. Aldokimov omas 22. jaanuarist 2009 - 22. jaanuarini 2011 tähtajalist elamisluba töötamiseks OÜ-s

Tallinna Laevatehas.

A. Aldokimov esitas 3. detsembril 2010 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa

pikendamise taotluse töötamiseks OÜ-s Tallinna Laevatehas.

2. PPA 9. veebruari 2011. a otsusega nr 15.3-04/45 keelduti A. Aldokimovile tähtajalise elamisloa

pikendamisest välismaalaste seaduse (VMS) § 131 lg 1 ja § 180 alusel, kuna OÜ Tallinna Laevatehas

ei olnud maksnud talle VMS § 178 lg-s 1 nõutud töötasu. Välismaalasele makstava tasu suurus peab

vastama tähtajalise elamisloa taotluse menetlusse võtmise hetkel Statistikaameti poolt viimati

avaldatud andmetele ja seda korrigeeritakse tähtajalise elamisloa pikendamisel või uue esmase

tähtajalise elamisloa taotlemisel. VMS ei anna palgakriteeriumi täitmise hindamise osas PPA-le

kaalutlusõiguse rakendamise võimalust ja seadusest tuleneva nõude täitmata jätmise korral tuleb

keelduda tähtajalise elamisloa pikendamisest. VMS näol on tegemist eriseadusega, mistõttu TLS ega

palgaseaduse sätted ei kohaldu. VMS ei sätesta, et välismaalane ei võiks töötada osalise tööajaga või

viibida palgata puhkusel, kuid ka sel juhul on oluline täita palgakriteeriumi nõuet. VMS-s sätestatud

palgakriteeriumi regulatsioon ja nõue, et töötamiseks elamisloa andmiseks peab välismaalase töötasu

võimaldama tema äraelamise Eestis, aitavad tagada, et tähtajalise elamisloa alusel elav välismaalane

ei jääks Eesti sotsiaalsüsteemile koormavaks ja omaks Eestis elades piisavalt rahalisi vahendeid.

Eestis töötamiseks väljastatud tähtajalise elamisloa omamine ei ole põhjendatud juhul, kui

välismaalane viibib tasustamata puhkusel või keeldub muul alusel töö tegemisest, kuna see ei oleks

kooskõlas vastaval alusel Eestisse elama asumise eesmärgiga. OÜ Tallinna Laevatehas jättis täitmata

VMS § 178 lg-s 1 sätestatud kohustuse maksta välismaalasele elamisloa saamise tingimuseks olevat

tasu. PPA-l puuduvad tähtajalise elamisloa andmiseks usaldusväärsed tõendid, mille alusel saaks

tuvastada, kas OÜ Tallinna Laevatehas maksab A. Aldokimovile VMS-s sätestatud palka. PPA-l on

põhjendatult alus kahelda nimetatud ettevõtte usaldusväärsuses kohustuste täitmise osas. Elamisloa

pikendamisest keeldumine ei riiva oluliselt isiku põhiõigusi ja sellega ei võeta isikult võimalust

taotleda tähtajalist elamisluba Eestis teisel alusel või teise tööandja juures.

3. PPA 10. veebruari 2011. a ettekirjutusega nr 1018471837 kohustati A. Aldokimovit Eestist

lahkuma 30 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 12. märtsil 2011.

4. A. Aldokimov palus kaebuses halduskohtule tühistada PPA 9. veebruari 2011. a otsus nr 15.3-

04/45 ja 10. veebruari 2011. a ettekirjutus nr 1018471837. Kaebaja väidab, et VMS § 178 lg-t 1 tuleb

tõlgendada TLS § 29 lg-st 6 lähtudes nii, et välismaalasega ei ole lubatud kokku leppida madalamas

töötasus. VMS § 178 lg 1 mõte ei ole selles, et mingil konkreetsel ajavahemikul saadud palk ei võiks

olla väiksem kui tasu alammäär. Tööandja ei ole kohustatud töötajale tasu maksma, kui töötaja pole

erinevatel põhjustel tööandjale tööd teinud. Väär on vastustaja seisukoht, nagu ei sätestaks VMS

välismaalasele võimalust töötada osalise tööajaga või viibida palgata puhkusel ja et sõltumata osalise

tööajaga töötamisest või palgata puhkusel viibimisest tuleb täita VMS-st tulenevat palgakriteeriumi

nõuet. VMS-s sätestatud välismaalaste palgakriteeriumi eesmärk on vältida Eesti tööturul odava

võõrtööjõu kasutamist. Kaebajal tekkis palgata puhkuse vajadus perekondlikel põhjustel. Tööandja

tasus kaebajale VMS § 178 lg-s 1 sätestatud töötasu ja aja eest, mil ta viibis puhkusel, arvestati talle

töötasu lähtuvalt faktiliselt töötatud päevadest.

5. Tallinna Halduskohtu 24. mai 2011. a otsusega rahuldati A. Aldokimovi kaebus, tühistati PPA

9. veebruari 2011. a otsus nr 15.3-04/45 ja 10. veebruari 2011. a ettekirjutus nr 1018471837. PPA-lt

mõisteti A. Aldokimovi kasuks välja menetluskulud 459,97 eurot. Halduskohus põhjendas otsust

järgmiselt:

1) PPA kohaldas kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise otsustamisel vääralt VMS § 178 lg-t 1 ja

tegi seetõttu põhjendamatu järelduse kaebaja tööandja ebausaldusväärsuse kohta VMS § 180 mõttes.

VMS § 178 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et tasu, mis vastab Statistikaameti poolt viimati avaldatud

Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutisele, peab tööandja välismaalasest töötajale

maksma eeldusel, et töötaja töötab kogu kontrollitava perioodi vältel täistööajaga, milleks TLS § 43

lg 1 ja 2 kohaselt on eelduslikult 40 tundi nädalas ja 8 tundi päevas ehk viis tööpäeva nädalas. Kui

töötaja töötab kontrollitaval perioodil vähem, tuleb VMS § 178 lg-s 1 sätestatud tasumiinimumi

proportsionaalselt vähendada;

2) seda tõlgendust kinnitab esmalt see, et Statistikaamet avaldab andmeid Eesti keskmise palga kohta

aasta keskmise brutokuupalgana, mis on statistiline näitaja kajastamaks keskmist täistööajaga töötava

töötaja töötasu ühes kuus. Vastav märkus on andmete avaldamisel tehtud ka Statistikaameti

veebilehel, kus märgitakse, et avaldatud keskmised brutokuupalgad on taandatud täistööajaga

töötajale, et oleks võimalik võrrelda palku tööaja pikkusest olenemata. VMS § 178 lg 1 eesmärk on,

et tööandjad ei tooks Eestisse odavat tööjõudu töökohtadele, mida oleks võimalik täita ka kohaliku

tööjõuga. Sama eesmärki kannab VMS §-s 177 sätestatud Eesti Töötukassa loa nõue. VMS § 178 lg 1

eesmärgiks ei ole iseenesest välismaalasest töötaja majandusliku toimetuleku tagamine. Vastav nõue

on sätestatud VMS § 178 lg-s 4. Kuna Eesti keskmisest brutokuupalgast 1,24 korda suurem töötasu

tagab igal juhul toimetuleku, siis oleks VMS § 178 lg 4 tarbetu, kui sama paragrahvi 1. lõike mõte

oleks selles, et töötaja peab igal juhul, sõltumata sellest, kui palju ta tööandjale tööd teeb, saama tasu,

mis ühes kuus vastab arvestuslikult Eesti keskmise brutokuupalgale korrutatuna koefitsiendiga 1,24.

VMS § 178 lg 4 toetab käsitlust, mille kohaselt on VMS § 178 lg-s 1 sätestatud tasuna silmas peetud

töötasu alammäära täistööajaga töötamise korral, kuna just VMS § 178 lg-st 4 tuleneb, et töötajale

makstav tasu peab tagama tema toimetuleku sõltumata sellest, kui palju töötaja tööd teeb. Seevastu ei

saa VMS § 178 lg-st 1 tuleneda tööandjale kohustust maksta töötajale seal kindlaksmääratud

suurusega töötasu sõltumata sellest, kui palju tööd töötaja tööandjale teeb;

3) töösuhte põhisisuks on see, et töötaja teeb tööandja juhtimise ja kontrolli all tööd ning tööandja

maksab töötajale selle eest tasu. Töösuhteid reguleerivates õigusaktides on sätestatud juhtumid, mil

töötajal ei ole kohustust tööd teha ja tööandjal ei ole kohustust töötajale palka maksta.

Tööseadusandlus ei välista töötaja ja tööandja vahelisi kokkuleppeid, et teatud perioodil isik tööd ei

tee ja palka ei saa, ilma et töösuhet lõpetataks. Üheks selliseks kokkuleppeks on töötajale nn palgata

puhkuse võimaldamine. Tööandjale pandav kohustus maksta töötajale kindlaksmääratud suurusega

tasu, sõltumata sellest, et töösuhteid reguleerivate õigusaktide kohaselt võib tööandjal olla õigus

teatud aja eest töötajale üldse mitte tasu maksta, oleks vastuolus töösuhte iseloomuga ja ebaloogiline.

VMS ei reguleeri töötaja ja tööandja vahelisi suhteid. Neid suhteid reguleerivad tööseadused ka juhul,

kui töötaja on välismaalane. Vastustaja tõlgendusest lähtuvalt tuleks osatööajaga töötajale maksta

samaväärset palka, mida sama tööd tegevale täistööajaga töötajalegi. See oleks vastuolus tööandja

kohustusega kohelda töötajaid võrdselt. Samuti tuleks vastustaja tõlgendusega nõustumise korral

maksta tööandjal täistööajaga töötajale, kes on viibinud terve kuu töövõimetuslehel, töötasuna ikkagi

VMS § 178 lg 1 kohaselt arvutatud summa, kuigi tööseadusest tulenevalt ei tuleks töötajale sel kuul

üldse palka maksta. Selline sekkumine töötaja ja tööandja vahelistesse suhetesse ei saa olla VMS

§ 178 lg 1 mõte;

4) otsuse tegemisel kontrolliti kaebajale makstud töötasu 2010. a juulist septembrini. Selle aja jooksul

on kaebajale Maksu- ja Tolliameti andmekogu järgi deklareeritud töötasu väljamakseid 77 387

krooni. Kaebaja viibis sel perioodil tööandjaga kokkuleppel palgata puhkusel 40 kalendripäeva.

Pidades silmas viiepäevast töönädalat, jääb nende 40 kalendripäeva hulka arvestuslikult 10

puhkepäeva ja seega viibis kaebaja tööandjaga kokkuleppel ilma tasu saamata töölt eemal 2010. a

teisel poolaastal 30 tööpäeva. Arvestuslikke tööpäevi oli sel perioodil 128, kui arvestada iga viie

tööpäeva kohta kaks puhkepäeva ja võtta arvesse ka riiklikud pühad. Kehtiva tähtajalise elamisloa

taotluse esitas kaebaja 12. detsembril 2008. Siis oli Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta

keskmiseks palgaks VMS § 178 lg 1 mõttes 2007. a keskmine brutokuupalk 11 336 krooni. VMS

§ 178 lg-s 1 sätestatud töötasu miinimummääraks, millest kaebaja puhul lähtuda tuli, oli

seega 14 056,64 krooni kuus. Kontrollitava perioodi töötasu miinimummääraks kujuneb 84 339,84

krooni ja minimaalseks tasuks ühe täistööajaga töötatud tööpäeva eest 658,91 krooni. Kaebaja töötas

ja tööandjal oli kohustus talle tasu maksta 98 tööpäeval ning sellest lähtudes pidi tööandja talle VMS

§ 178 lg 1 järgi maksma tasu vähemalt 64 573,18 krooni, kaebaja tegelik töötasu oli aga 77 387

krooni. Seega leidis vastustaja ekslikult, et OÜ Tallinna Laevatehas maksis kaebajale 2010. a teisel

poolaastal VMS § 178 lg-s 1 ette nähtust väiksemat tasu. Kohtule esitatud tõendite pinnalt ei saa teha

järeldust, et tööandja ei maksnud kaebajale töötasu vähemalt VMS § 178 lg-s 1 sätestatud

miinimummääras;

5) VMS §-s 180 sätestatakse tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alusena asjaolu, et isiku

töötasu ei taga tema toimetulekut Eestis, samuti tööandja ebausaldusväärsus. Seejuures piisab, kui

pädeval haldusorganil on põhjendatult alust kahelda tööandja usaldusväärsuses. Kuid haldusorganil

tuleb seda kahtlust põhjendada. Välismaalasest töötajale makstava tasu suuruse osas võib selline

kahtlus tekkida näiteks juhul, kui tuvastatakse asjaolud, mis viitavad sellele, et tegelikult makstav

töötasu ei vasta maksuhaldurile deklareeritud summadele või et tööandja ja töötaja kokkulepped

osatööaja või nn palgata puhkuste kohta on fiktiivsed ja reaalselt töötab töötaja täistööajaga, saades

töötasu VMS § 178 lg-s 1 sätestatust vähem, sest valitud perioodidel vormistatakse töötaja palgata

puhkusele ja tasu ei maksta. Ühtegi sellist asjaolu vastustaja antud juhul välja toonud ei ole.

Vastustaja ei kahtle selles, et kaebaja palgata puhkusel viibis;

6) kohtumenetluse ajal teisel alusel tähtajalise elamisloa andmine ei võta isikult kaebeõigust ega anna

alust kaebuse rahuldamata jätmiseks. Asjaolu, et kaebajale antakse elamisluba ühel alusel, ei välista,

et teisel alusel elamisloa andmisest keeldumine rikub isiku subjektiivseid õigusi;

7) kuigi vaidlusaluse lahkumisettekirjutuse tegemise ajal elamisloa pikendamisest keeldumise otsus

kehtis, muutub lahkumisettekirjutus elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse tühistamise tõttu

õigusvastaseks. Sellisel juhul ei välista halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p 1

kohtuotsusega tühistatud haldusakti alusel antud järgneva haldusakti tühistamist.

6. PPA palus apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu otsus tühistada ja jätta A. Aldokimovi

kaebus rahuldamata.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. detsembri 2011. a otsusega asjas nr 3-11-440 Tallinna

Halduskohtu otsuse muutmata ja PPA apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuna:

1) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Siseministeeriumi seisukohad seaduse (sh

VMS sätete) tõlgendamisel ei ole kohtutele siduvad. Teiseks on välismaalasele makstavale töötasule

esitatavate nõuete sätestamisel kasutatud nii 14. juunist 2008 kuni 30. septembrini 2010 kehtinud

VMS §-s 133 (lg 31) kui ka 9. detsembril 2009 vastu võetud ja 1. oktoobrist 2010 kehtivas VMS §-s

178 (lg-d 1 ja 2) täpselt samasugust sõnastust. Halduskohus järeldas põhjendatult, et VMS § 178 lg-

s 1 sätestatud tasu tuleb mõista välismaalasest töötajale makstava tasu alammäärana täistööajaga

töötamise korral;

2) VMS § 185 lg 1 (ja 30. septembrini 2010 kehtinud VMS §-s 133 lg 6 esimese lause) kohaselt

määratakse elamisloas töötamiseks kindlaks välismaalase Eestis töötamise tingimused, sh vähemalt

tööandja, töötamise koht ja töökoht. Välismaalasel, kellele on antud tähtajaline elamisluba

töötamiseks, on lubatud Eestis töötada üksnes elamisloas kindlaks määratud tingimustel (VMS § 185

lg 3). 30. septembrini 2010 kehtinud VMS § 133 lg 6 teine lause keelas välismaalasel töötada Eestis

elamisloaga, milles ei ole tingimusi kindlaks määratud. Seega juhul, kui välismaalase suhtes

soovitakse kehtestada Eestis töötamiseks üldiselt kehtivatest töö- ja puhkeaja või palga arvutamise

tingimustest erinevad tingimusi, siis tuleb need tingimused kindlaks määrata töötamiseks antavas

tähtajalises elamisloas. Käesolevas haldusasjas ei ole esitatud kohtule kaebajale väljastatud tähtajalist

elamisluba töötamiseks, mille pikendamisest PPA vaidlustatud otsusega keeldus. Samas kinnitasid

poolte esindajad ringkonnakohtu istungil, et kõnealuses töötamiseks antud tähtajalises elamisloas ei

olnud määratud kindlaks üldiselt kehtivatest töö- ja puhkeaja või palga arvutamise tingimustest

erinevaid tingimusi. Seega tuli kaebajale VMS § 178 lg-s 1 sätestatud tasu maksmise hindamisel

arvesse võtta tema poolt kontrollitaval perioodil tegelikult töötatud aega, lähtudes Eestis töötajate

töö- ja puhkeaega ning palga arvutamise korda reguleerivatest õigusaktidest. VMS § 178 lg 1

tõlgendamist vastustaja poolt soovitud viisil ei saa põhjendada üksnes vastustaja kartusega, et

vastupidisel tõlgendamisel suureneb elamislubade väärkasutuse oht;

3) apellatsioonkaebuse viited VMS muutmise seadusele ja direktiivile 2009/50/EÜ ei ole

asjakohased, kuna need reguleerivad Euroopa Liidu sinise kaardi väljastamist välismaalasele kõrget

kvalifikatsiooni nõudval ameti- või töökohal töötamiseks. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba

töötamiseks üldalustel. Kaebaja märgib õigesti, et ka sinise kaardi regulatsioon ei kohusta tööandjat

säilitama töötajale palka töötaja enda soovil võimaldatud tasustamata puhkuse ajaks.

Seadusemuudatuse välja töötamise töögrupi liikmete seisukohad ei ole aga kohtule siduvad;

4) poolte vahel puudub vaidlus faktiliste asjaolude, sh selle üle, et tööandja võimaldas kaebajale

kontrollitaval perioodil tasustamata puhkust tema enda soovil. Seetõttu ei ole käesolevas asjas

asjakohased ka apellatsioonkaebuse väited tööandja poolt palgakriteeriumi võimalikust

väärkasutamisest ja raskustest palgakriteeriumi väärkasutamiste kontrollimisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. PPA palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu

otsused ning jätta kaebus rahuldamata, kuna:

1) kaebajale võimaldati 2009. a eest 111 ja 2010. a eest 95 palgata puhkuse päeva, mille tõttu olid

tema sissetulekud väiksemad, kui sätestab VMS § 178 lg 1;

2) VMS § 178 lg 1 otstarbeks on välistada olukord, kus ettevõte üritab palgakulude madalal

hoidmiseks välismaalt Eestisse tuua odavat tööjõudu;

3) VMS ei sätesta, et välismaalane võiks töötada osalise tööajaga või viibida palgata puhkusel. Kui

töötatakse osalise tööajaga või viibitakse palgata puhkusel, tuleb täita VMS § 178 lg-t 1;

4) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Siseministeeriumi seisukohtade kohaselt ei

olnud palgakriteeriumi nõude eesmärk välistada osalise tööajaga töötamine, kuid sellisel juhul tuleb

täita palgakriteeriumi miinimumnõue;

5) välismaalaste seadus on eriseadus muude töövaldkonda reguleerivate õigusaktide suhtes;

6) töölepingu seaduse kohaselt omab töötaja õigust seaduse alusel ettenähtud põhipuhkusele, mitte

aga palgata puhkusele. Palgata puhkuse andmisel tuleb järgida VMS § 178 lg-s 1 sätestatud

palgakriteeriumit;

7) kaebaja ega tööandja ei omanud tähtajalise elamisloaga sätestatud tingimuste alusel õigust palgata

puhkusele minemiseks või selle lubamiseks.

9. A. Aldokimov palub vastuses jätta PPA kassatsioonkaebus rahuldamata, kuna:

1) VMS § 178 lg 1 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta tegelikult töötatud aega ja lähtuda töö- ja

puhkeaega ning palga arvutamise korda reguleerivatest õigusaktidest. VMS § 178 lg 1 ja TLS § 29

lg 6 tähendavad, et lubatud ei ole kokku leppida madalamas kui VMS § 178 lg-s 1 sätestatud

välismaalaste tasu alammääras. Need sätted ei tähenda seda, et erinevatel perioodidel saadud palk ei

saa olla väiksem kui tasu alammäär;

2) tööandja ei ole kohustatud töötajale maksma tasu, kui töötaja ei ole erinevatel põhjustel töötanud.

VMS § 178 lg 1 kohaselt ei pea maksma tasu aja eest, kui töötaja ei tee tööd;

3) tööandja ei saatnud kaebajat palgata puhkusele, vaid seda soovis kaebaja ise. Palgata puhkuse

vajadus tekkis kaebajal perekondlikel põhjustel vajadusega viibida kodumaal Ukrainas, mistõttu ei

teinud ta tööandjale 2009. a tööd 133 päeva ja 2010. a 109 päeva. Sellised kokkulepped ei ole

keelatud. Seadus selle aja eest tasu maksma ei kohusta;

4) VMS ei reguleeri töötaja ja tööandja vahelisi suhteid;

5) tööandja usaldusväärsuse hindamisel on PPA lähtunud valedest eeldustest. Välismaalasest töötajal

on õigus tasustamata puhkusele selliselt, et töötasu ei maksta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. VMS § 178 lg 1 sätestab, et tööandja on kohustatud maksma välismaalasele tasu, mille suurus on

vähemalt võrdne Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi

1,24 korrutisega. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab töötamiseks tähtajalise elamisloa andmise

korral välismaalase töötasu võimaldama tema toimetulekut Eestis.

VMS § 180 sätestab: "Tähtajalise elamisloa töötamiseks andmisest keeldutakse, kui tööandja ei ole

töötaja otsimisel täitnud käesolevas seaduses sätestatud tingimusi, välismaalase töötasu ei taga tema

toimetulekut Eestis, tööandjal on maksuvõlgnevusi või karistatus ebaseadusliku töötamise

võimaldamise eest, ta ei ole täitnud seadusega sätestatud teavitamiskohustust või on muul põhjusel

põhjendatult alust kahelda tema usaldusväärsuses."

"Töölepingu kirjalikus dokumendis peavad sisalduma töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud

(töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis,

maksmise kord ning sissenõutavaks muutmise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja

kinnipeetavad maksud ja maksed." (TLS § 5 lg 1 p 5) "Töölepingu seaduse kohaselt on tööandja

kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal." (TLS § 28 lg 2 p 2)

11. Välismaalaste seadus kohustab tööandjat lisaks välismaalasest töötajale tasu maksmisele järgima

nõuet tasu suuruse kohta. Seega kuulub VMS § 178 lg 1 reguleerimisalasse nii tööandja tasu

maksmise kohustus kui ka selle tasu suurus. Tasu suuruse näol on tegemist välismaalase Eestis

töötamise ühe tingimusega, mis lepitakse kokku ja kajastatakse töölepingus. Seega tuleb tööandjal ja

välismaalasel töölepingus kokku leppida tasus, mis vastaks VMS § 178 lg-s 1 sätestatud nõudele,

ning tööandja on töö eest kokkulepitud tingimustel ja ajal kohustatud tasu maksma (vt ka käesoleva

otsuse p 13).

12. Kolleegium märgib, et välismaalase Eestis töötamise üks tingimus on täidetud, kui poolte vahel

sõlmitud töölepingus on kajastatud tasu suurus, mis vastab VMS § 178 lg-s 1 sätestatud nõudele. Kas

tööandja hiljem ka reaalselt oma kohustust täidab või mitte, seda kontrollitakse tagantjärele, sest kui

välismaalane asub esmakordselt tööle, siis ei ole tööandja eelnevalt talle tasu maksnud. Selleks, et

PPA saaks kontrollida, kas tööandja täidab oma kohustust, on tal õigus esitada päringuid Maksu- ja

Tolliametile välismaalasele makstud tasu kohta (VMS § 178 lg 3). Näiteks juhul, kui PPA-l tekib

kahtlus, et tegemist on näiliku tehinguga (töölepingus on kokku lepitud VMS § 178 lg-le 1 vastav

tasu, kuid tegelikkuses makstakse väiksemat tasu). Kui tööandja maksab välismaalasele Eestis

töötamise eest välismaalaste seaduses sätestatud töötasu määrast väiksemat töötasu või jätab töötasu

maksmata, siis on tegemist ka süüteoga ja tööandjale on ette nähtud karistus (VMS § 302).

Välismaalaste seaduse eelnõu 537 SEI kohaselt on tööandja poolt tasu maksmise kohustuse ja vastava

sanktsiooni eesmärgiks välismaalase õiguste parem kaitse.

13. Käesolevas asjas ei väida PPA seda, et tööandja ei täitnud tasu maksmise kohustust, kuigi kaebaja

tegi tööandjale tööd. PPA on seisukohal, et kuna kaebaja viibis palgata puhkusel, siis sellest

tulenevalt ei vastanud tasu suurus VMS § 178 lg-s 1 sätestatud nõudele.

Kolleegium märgib, et töölepingu seaduse § 5 lg 1 p 5 kohaselt on töö eest makstav tasu see tasu,

milles on kokku lepitud (töötasu), sh majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu. Seega üldjuhul

makstakse töösuhtes töötasu tasuna tehtud töö eest. Ka VMS § 178 lg-s 1 sätestatud tööandja

kohustust maksta välismaalasele tasu tuleb mõista selliselt, et see kohustus lasub tööandjal siis, kui

välismaalane teeb tööandjale tööd. VMS § 178 lg-st 1 ei tulene tööandja kohustus maksta

välismaalasele tasu, kui ta ei tee tööandjale tööd. Ühtlasi ei sätesta VMS § 178 lg 1 keeldu tööandjal

ja välismaalasest töötajal kokku leppida palgata puhkuse andmises ega saamises.

Kui töötaja kasutab palgata puhkust, siis ei tee ta tööandjale tööd ja talle tasu ei maksta. Seevastu, kui

välismaalasest töötaja viibib enamiku ajast palgata puhkusel ega tee tööandjale tööd, siis lubab VMS

§ 178 lg 4 kontrollida, kas tema töötasu võimaldab toimetulekut Eestis. Kui välismaalane viibib

Eestis pikka aega palgata puhkusel ja tööandja ei maksa talle tasu, on sellises olukorras alust kahelda,

kas välismaalase töötasu võimaldab tema toimetulekut Eestis. Halduskohus märkis, et kohtuistungil

antud selgituste kohaselt ei kahtle ka PPA, et kaebaja viibis kokkuleppel tööandjaga palgata puhkusel.

Ühtlasi väidab A. Aldokimov vastuses kassatsioonkaebusele, et tema palgata puhkuse vajadus tekkis

perekondlikel põhjustel ja ta pidi seetõttu viibima kodumaal.

14. Töötamiseks antud tähtajalises elamisloas määratakse kindlaks välismaalase Eestis töötamise

tingimused, sh vähemalt tööandja, töötamise koht ja töökoht (VMS § 185 lg 1). Välismaalasel, kellele

on antud tähtajaline elamisluba töötamiseks, on lubatud Eestis töötada üksnes elamisloas kindlaks

määratud tingimustel (VMS § 185 lg 3).

Ringkonnakohus leidis, et kaebajale antud tähtajalises elamisloas ei määratud kindlaks üldiselt

kehtivast töö- ja puhkeaja või palga arvutamise tingimustest erinevaid tingimusi. Seega ei ole töötaja

ega ka tööandja rikkunud töösuhte raames elamisloas kindlaks määratud töötamise tingimusi.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kuna töötamiseks antud tähtajalises elamisloas ei määratud

kindlaks välismaalase puhkeaja tingimusi ja VMS § 178 lg 1 ei keela tööandjal ja töötajal kokku

leppida palgata puhkuses, oli pooltel õigus kujundada oma sellesisulisi töösuhteid töölepingu

seadusest lähtuvalt. Seetõttu ei olnud käesolevas asjas õige tasu suuruse nõude täitmise hindamisel

võtta arvesse perioodi, millal A. Aldokimov viibis palgata puhkusel.

Kolleegium märgib täiendavalt, et VMS § 185 lg 1 kohustab PPA-d määrama tähtajalises elamisloas

kindlaks vähemalt tööandja, töötamise koha ja töökoha. Eelviidatud säte lubab kindlaks määrata ka

muid tingimusi. Muude tingimuste osas tuleb arvestada sellega, et elamisloaga töötamise tingimuste

kindlaksmääramisega sekkub avalik võim töösuhte poolte õigusesse leppida ise kokku töötamise

tingimused. PPA poolt töösuhtesse sekkumine läbi töötamise tingimuste kindlaksmääramise peab

olema saavutatava eesmärgiga proportsionaalne ega tohi ülemääraselt piirata töösuhte poolte õigust

ise kujundada oma töösuhteid lähtuvalt töölepingu seadusest.

15. Kuna tööandja ei ole välismaalasest töötaja (kaebaja) ees tasu maksmise kohustust täitmata jätnud

ja töö tegemise eest makstud tasu vastas VMS § 178 lg-s 1 sätestatud nõudele, ei ole tööandja VMS

§ 178 lg-s 1 sätestatut rikkunud. Seetõttu ei esine alust kahelda ka tööandja usaldusväärsuses VMS

§ 180 mõttes ning PPA keeldus õigusvastaselt kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest.

16. Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium jätab Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kuna A. Aldokimov menetluskulude nimekirja ega kuludokumente Riigikohtule ei esitanud, jäävad

kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld