3-1-1-55-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-55-12

Määruse kuupäev

25. mai 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

J. K. sundkorras raviasutusse paigutamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-11-13360

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. K. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Toomas Liiva

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. aprill 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2012. a kohtumäärus J. K. kriminaalasjas nr 1-11-

13360 muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Prefektuuri Tartu kriminaaltalituse kriminaalmenetleja Anneli Saul esitas 30. septembril

2011 J. K.-le kahtlustuse karistusseadustiku (KarS) § 120 järgi selles, et ta ähvardas 8. augustil 2011

kella 15 paiku Tartu linnas Tähe 98 asuva kaupluse välisukse juures tänaval A. R.-i tervisekahjustuse

tekitamisega, öeldes talle, et „kui sa peaks kuhugi kirja saatma, siis ma tulen ja löön sul näo

veriseks.“ Sama menetleja määras 5. oktoobril 2011 J. K. suhtes ambulatoorse kohtupsühhiaatria

ekspertiisi. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku komisjon koostas 8. novembril 2011

ekspertiisiakti, millest nähtub, et tulenevalt J. K. käitumisest ekspertiisiasutuses ei ole võimalik

viimase suhtes määratud kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbi viia ja ekspertiisimääruses esitatud

küsimustele vastata. J. K. seisundi täpsustamiseks on vaja teha psühholoogilisi uuringuid

(isiksuseuuringuid), tema seisundit jälgida ja temaga vestelda, kuid ambulatoorse ekspertiisi käigus ei

ole see võimalik. Lähtuvalt sellest ekspertide arvamusest määras A. Saul 21. novembril 2011 J. K.

suhtes statsionaarse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi.

2. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva esitas 3. detsembril 2011 Tartu

Maakohtule kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 102 lg-te 1 ja 2 alusel taotluse paigutada

kahtlustatav J. K. statsionaarse ekspertiisi teostamiseks raviasutusse sundkorras. Prokurör põhjendas

taotlust sellega, et lisaks 30. septembril 2011 J. K.-le esitatud süüdistusele on Tartu Maakohtu

menetluses veel üks kriminaalasi, kus J. K.-le on esitatud süüdistus KarS §-de 120 ja 121 järgi.

Lähtudes asjaolust, et J. K. jätkab oma kuritegelikku käitumist ja tema suhtes määratud ambulatoorset

kohtupsühhiaatria ekspertiisi ei olnud võimalik läbi viia, tuleb ta paigutada statsionaarse

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbiviimiseks raviasutusse sundkorras kuni üheks

kuuks.

3. Tartu Maakohus andis 12. detsembril 2011. a määrusega loa paigutada J. K. statsionaarse

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbiviimiseks sundkorras raviasutusse kuni üheks

kuuks tema raviasutusse toimetamisest alates. Kohus põhjendas loa andmist sellega, et J. K. suhtes on

kohtueelne menetleja esmalt määranud ambulatoorse ekspertiisi. Ekspertide hinnangul ei ole J. K.

suhtes ekspertiisi teostamine ambulatoorselt võimalik, kuna ta keeldus ekspertidele allumast ja lahkus

ekspertiisiasutusest. Varasemalt on ta omavoliliselt lahkunud ka kahtlustatavana ülekuulamiselt.

Seega on kahtlustatava seisundi täpsustamiseks vaja teha psühholoogilisi uuringuid, tema seisundit

jälgida ja temaga vestelda, mida ei ole võimalik teha ambulatoorse ekspertiisi käigus. Eksperdid

jõudsid järeldusele, et ekspertiisi tulemuste saamiseks on vajalik J. K. kompleksne jälgimine, mis

eeldab, et ekspertiisile allutatud isik viibiks raviasutuses püsivalt kogu ekspertiisiuuringute teostamise

ajal. Lähtuvalt J. K. varasemast käitumisest on alust arvata, et kahtlustatav ei ilmu talle statsionaarse

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi läbiviimiseks raviasutusse vabatahtlikult. Seega on

J. K. suhtes statsionaarse komisjoniekspertiisi läbiviimiseks vajalik paigutada ta raviasutusse

sundkorras kuni üheks kuuks.

4. Tartu Maakohtu 12. detsembri 2011. a määruse peale esitas J. K. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul

Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist. Kaitsja

põhjendused olid järgmised.

4.1. Maakohus on loa andnud põhjendamatult. Raviasutusse sundkorras paigutamine riivab

ulatuslikult isiku põhiõigusi, olles võrdsustatav vahistamisega, mistõttu peaks sellise loa andmiseks

olema mõjuvad põhjused.

4.2. Maakohus ei ole arvestanud, et juba J. K. suhtes psühhiaatrilise ekspertiisi määramise puhul oli

tegemist menetleja eksimusega või volituste ületamisega. J. K. puhul ei ole vajadust

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisiks. J. K. on süüvõimeline kodanik, olles

kõrgharidusega ülikooli õppejõud ja magister. Asjaolu, et J. K.-l tekkis menetlejaga isiklikul tasandil

konfliktsituatsioon, ei saa olla aluseks tema süüdivuse selgitamiseks ekspertiisi kaudu. Menetlejal

oleks õigus korraldada ekspertiisi siis, kui arvatava kuriteo asjaolud viitaksid J. K. psüühikahäirele

või süüvõimetusele.

4.3. J. K.-le tuli ekspertiisi määramine üllatuslikult ja kuna ekspertiis tundus ebavajalik, soovis ta

ekspertiisiasutuse töötajatelt selgitust vastava määruse sisu kohta. Kuivõrd ta ei saanud oma

küsimustele vastuseid, siis lahkus ta ekspertiisiasutusest. Ekspertiisi määramist ja selle vajalikkust ei

ole talle vaevunud selgitama ka menetleja, mistõttu on kogu ekspertiisi ümber toimuv J. K.-le alandav

ja selgusetu. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ka maakohtu määrus, millega on antud luba J. K.

sundkorras paigutamiseks raviasutusse.

4.4. KrMS § 102 lg 1 järgi tekib kohtupsühhiaatria ekspertiisi sundkorras tegemise vajadus, kui

nimetatud ekspertiisi tegemisel leitakse, et pole võimalik piirduda n-ö lühiajalise, ambulatoorse

ekspertiisiga, vaid isik tuleks allutada vältavatele uuringutele raviasutuses. Selle normi rakendamise

eelduseks on, et ekspert peab olema teinud mingi esialgse, kuid juba sisulise järelduse isiku vaimse

tervise kohta. Antud juhul on eksperdid öelnud, et J. K. psüühika kohta andmed puuduvad. Järelikult

ei ole andmeid, et J. K. vajaks pikaajalisi eksperdiuuringuid raviasutuses. Ekspertide arvamus, et J. K.

suhtes ei ole ambulatoorse ekspertiisi läbiviimine võimalik, ei anna alust KrMS § 102 lg 1

rakendamiseks. KrMS § 102 mõte ja eesmärk ei ole isiku paigutamine raviasutusse põhjusel, et isik ei

teinud ekspertidega koostööd. J. K. väljendas maakohtus, et kuna talle on praeguseks menetluslikku

olukorda selgitatud ja vältimaks ohtu sundkorras raviasutusse paigutamiseks, on ta valmis ilmuma ja

ekspertide küsimustele vastama, st õigusrahu nimel alluma ambulatoorsele ekspertiisile. Maakohus

seda aga ei arvestanud.

5. Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2012. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaitsja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus asus järgmistele seisukohtadele.

5.1. KrMS § 102 lg 1 võimaldab isiku sundkorras raviasutusse paigutamist eeldusel, et menetleja on

määranud komisjoniekspertiisi, mille tegemiseks on vaja pikaajalisi uuringuid. KrMS § 102 mõte on

võimaldada eksperdil takistusteta läbi viia pikaajalisi uuringuid. Nimetatud sätte alusel on kohtu

pädevuses prokuratuuri taotlusel isiku sundkorras raviasutusse paigutamine, s.o temalt vabaduse

võtmine, kuni ekspertiisiks vajalike uuringute teostamiseni. Statsionaarse kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia ekspertiisi tegemine eeldab J. K. ööpäevaringset jälgimist ja haiglas viibimist,

kuivõrd tegemist on pikaajaliste uuringutega. Võttes arvesse J. K. käitumist, kes kohtuistungi

protokollist nähtuvalt on väljendanud selgesõnalist protesti tema suhtes ekspertiisi läbiviimisse,

väites, et on välistatud, et ta haiglasse läheks, on ilmselgelt vajalik tema sundkorras raviasutusse

paigutamine.

5.2. Alusetu on kaitsja väide, et J. K. suhtes määrati statsionaarne ekspertiis vaid tulenevalt menetleja

konfliktist kahtlustatavaga. Toimikumaterjalidest nähtuvalt koostati 8. novembril 2011 SA Tartu

Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku komisjoni poolt koosseisus arst-õppejõud K. P. ja arst-

õppejõud T. K. ekspertiisiakt nr 201, millest nähtub, et neil ei ole võimalik ekspertiisimääruses

esitatud küsimustele vastata, mistõttu on vajalik määrata statsionaarne ekspertiis J. K. süüvõimelisuse

üle otsustamiseks. Statsionaarne ekspertiis J. K. suhtes määrati 21. novembril 2011. Käesoleva

määruskaebe menetluse objektiks ei ole küsimus sellest, kas ekspertiisi määramine oli vajalik. Neid

küsimusi lahendatakse kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud uurimisasutuse ja prokuratuuri

tegevuse peale kaebamise korras.

5.3. Väär on kaitsja arusaam, et isiku sundkorras raviasutusse paigutamine on samastatav tõkendina

vahistamise kohaldamisega. Kuigi isiku sundkorras paigutamisega raviasutusse võetakse isikult

vabadus, on selle eesmärgiks kahtlustatava suhtes ekspertiisi tegemiseks vajalike uuringute tegemine,

misjärel vabastatakse kahtlustatav koheselt. Tõkendina vahistamise eesmärk on oluliselt laiem ja

võimaldab kahtlustatavalt võtta vabadus teistel alustel (KrMS § 130). Juhul, kui kahtlustatavalt on

aga vabadus võetud juba tõkendi vahistamine kohaldamisega, siis puudub omakorda vajadus taotleda

KrMS § 102 alusel isiku sundkorras raviasutusse paigutamist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. J. K. kaitsja vandeadvokaat R. Varul esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu

Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määruste tühistamist. Kaitsja põhjendused on kokkuvõtvalt

järgmised.

6.1 J. K. suhtes ei ole täidetud KrMS § 102 lg-s 1 sätestatud eeldused, sest puudub ekspertide

esialgne järeldus, et J. K. vajab pikaajalisi meditsiinilisi eksperdiuuringuid. Eksperdid on tõdenud, et

J. K. psüühika kohta andmed puuduvad. Asjaolu, et eksperdid on väljendanud, et J. K. suhtes ei ole

ambulatoorse ekspertiisi läbiviimine võimalik ja et ta ei teinud ekspertidega koostööd, ei anna alust

KrMS § 102 lg 1 rakendamiseks.

6.2 Kohtud ei ole määruskaebuses esitatud KrMS § 102 tõlgendusele vastanud. Kui menetleja leiab,

et isiku suhtes on ambulatoorse ekspertiisi läbiviimine tehniliselt raskendatud, siis tuleb selle

teostamine tagada muude vahenditega, mitte saata inimest sundkorras raviasutusse.

6.3 Isiku sundkorras raviasutusse paigutamine on olemuselt võrdsustatav vahistamisega ja seetõttu on

tegemist põhiõiguste ulatusliku riivega, mistõttu peaks sellise loa andmiseks olema mõjuvad

põhjused. Menetlejad on ületanud oma volitusi, sest J. K. suhtes ei esine vajadust kohtupsühhiaatria-

kohtupsühholoogia ekspertiisi teostamiseks, kuna ta on süüvõimeline. Konflikt menetlejaga isiklikul

tasandil ei saa olla aluseks isiku suhtes ekspertiisi määramiseks tema süüdivuse väljaselgitamiseks.

7. Vastuses määruskaebusele leiab ringkonnaprokurör T. Liiva, et esitatud määruskaebus tuleb jätta

käiguta, kuna puuduvad KrMS § 349 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud määruskaebuse menetlemise alused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium märgib, et prokuröri vastus määruskaebusele on vastuoluline ja ei ole asjakohane.

Prokurör leiab, et määruskaebus tuleb jätta käiguta, kuna puuduvad KrMS § 349 lg 3 p-des 1 ja 2

sätestatud alused. Vastavalt KrMS § 390 lg-le 1 järgitakse Riigikohtus määruskaebuse läbivaatamisel

kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki sätteid. Nendest reguleerib kassatsiooni ehk

määruskaebuse käiguta jätmist KrMS § 350 lg 1, mille kohaselt jäetakse kassatsioon käiguta ja

antakse kassaatorile tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kui kassatsioon ei vasta KrMS § 347 nõuetele.

Käesolevas asjas Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud määruskaebuses puudusi, mis annaks

aluse selle käiguta jätmiseks. Prokuröri vastuses viidatud KrMS § 349 lg 3 p-d 1 ja 2 aga sätestavad

kassatsiooni Riigikohtu menetlusse võtmise alused. Määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine

tuleb aga otsustada KrMS § 390 lg 5 järgi. Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium prokuröri vastuse

määruskaebusele tähelepanuta.

9. KrMS § 102 lg 1 kohaselt määrab menetleja komisjoniekspertiisi ja paigutab kahtlustatava või

süüdistatava raviasutusse sundkorras, kui kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks

on vaja pikaajalisi eksperdiuuringuid. Seega tuleb isiku sundkorras raviasutusse paigutamisel esmalt

tuvastada, et kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemine vajab pikaajalisi

eksperdiuuringuid. Kuidas seda vajadust tuvastada, selleks seadus konkreetseid nõudeid ei sätesta.

Kindlaim viis pikaajaliste eksperdiuuringute vajaduse tuvastamiseks on ekspertarvamus, mis on antud

ambulatoorse ekspertiisi vormis. Samas ei välista seadus olukorda, et kriminaalasja tehioludest

tulenevalt määrab menetleja koheselt statsionaarse ekspertiisi. Vastavalt KrMS § 102 lg-le 2

paigutatakse kahtlustatav või süüdistatav raviasutusse prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku

määruse või kohtumääruse alusel.

10. Ehkki KrMS § 102 lg 4 kohaselt arvatakse süüdistatava sundkorras raviasutuses viibimine

vahistusaja hulka, ei ole selle eesmärk sama, mis tõkendina vahistamisel. Sundkorras raviasutusse

paigutamine kannab eelkõige eesmärki saada tõendamiseseme asjaolude kohta teavet mitteõiguslike

eriteadmiste kasutamise abil, samal ajal, kui tõkendi põhieesmärkideks on menetluse läbiviimise

tagamine ja uute kuritegude toimepanemise takistamine. Praegusel juhul on J. K.-le esitatud

kahtlustus KarS § 120 järgi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on üle kuulatud kannatanu ja üks

tunnistaja, kes mõlemad kinnitavad kahtluses kirjeldatud sündmuse toimumist. Seega on kolleegiumi

hinnangul

J.

K. puhul

olemas

põhjendatud

kuriteokahtlus.

Peale

selle

on

Lõuna

ringkonnaprokuratuuri 3. detsembri 2011. a taotluses välja toodud, et J. K.-d kahtlustatakse veel ka

teises kriminaalasjas kuritegude toimepanemises KarS §-de 120 ja 121 järgi.

11. Kolleegium leiab, et J. K. osas on KrMS §-st 102 tulenevad nõuded täidetud. Esmalt määras

menetleja J. K. suhtes 5. oktoobri 2011. a ekspertiisimäärusega ambulatoorse kohtupsühhiaatria

ekspertiisi. Ekspertiisi aluseks oli kahtlus J. K. psüühilises seisundis ja tema vastutusvõimes. Soovi

korral oli J. K.-l ja tema kaitsjal võimalus seda määrust vaidlustada KrMS VIII peatüki 5. jao sätete

alusel, kuid seda nad ei teinud. 8. novembril 2011 koostati SA Tartu Ülikooli Kliinikumi

psühhiaatriakliiniku komisjoni poolt ekspertiisiakt, millest nähtub, et tulenevalt J. K. käitumisest

ekspertiisiasutuses ei ole võimalik viimase suhtes määratud kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbi viia ja

ekspertiisimääruses esitatud küsimustele vastata. J. K. seisundi täpsustamiseks on vaja teha

psühholoogilisi uuringuid (isiksuseuuringuid), tema seisundit jälgida ja temaga vestelda, kuid

ambulatoorse ekspertiisi käigus ei ole see võimalik.

12. Seega on statsionaarse ekspertiisi vajadus J. K. suhtes tuvastatud eksperdiarvamusega ja lähtudes

sellest määraski menetleja 21. novembril 2011 J. K. suhtes statsionaarse kohtupsühhiaatria-

psühholoogia kompleksekspertiisi. Ka seda ekspertiisimäärust ei ole J. K. ega tema kaitsja KrMS

VIII peatüki 5. jaos sätestatud korras vaidlustanud.

13. Eeltoodust tulenevalt on J. K. suhtes tehtud Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2012. a määrus

seaduslik. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, kas J. K. ise on raviasutusse paigutamisega nõus või

mitte. Määrus isiku paigutamiseks raviasutusse sundkorras tuleb teha alati, kui on tuvastatud, et

ekspertiisi teostamiseks on vaja pikaajalisi eksperdiuuringuid. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, 361 lg

1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2012. a kohtumääruse

muutmata ja J. K. kaitsja vandeadvokaat R. Varuli määruskaebuse rahuldamata.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Ott Järvesaar