3-1-1-55-12 · Riigikohus

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-12

1. Ma ei nõustu kriminaalkolleegiumi poolt 25. mail 2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-55-12 tehtud

määruse (edaspidi: määrus) põhistustega ega sellega, et Tartu Ringkonnakohtu 10. jaanuari 2012. a

kohtumäärus J. K. kriminaalasjas jäeti tühistamata ja tema kaitsja vandeadvokaat Rene Varuli

määruskaebus rahuldamata.

2. KrMS § 102 lg 1 sätestab, et kui kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemiseks on

vaja pikaajalisi eksperdiuuringuid, määrab menetleja komisjoniekspertiisi ja paigutab kahtlustatava

või süüdistatava raviasutusse sundkorras. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt on kahtlustatava

või süüdistatava paigutamine raviasutusse võimalik vaid prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku

määruse või kohtumääruse alusel kuni üheks kuuks ja seda tähtaega võib eeluurimiskohtunik või

kohus prokuratuuri taotlusel pikendada kolme kuu võrra.

3. Määruse p-s 9 asus kriminaalkolleegium seisukohale, et isiku sundkorras raviasutusse paigutamisel

tuleb esmalt tuvastada, et kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemine vajab pikaajalisi

eksperdiuuringuid. Selle seisukohaga ma ei nõustu. Isiku sundkorras raviasutusse paigutamine riivab

ulatuslikult isiku põhiõigusi – eeskätt vabaduspõhiõigust, aga ka teisi, nt õigust vabale

eneseteostusele, perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seetõttu ei saa kellegi sundkorras raviasutusse

paigutamine toimuda kergekäeliselt ja kohtulik kontroll isiku sundkorras raviasutusse paigutamise

põhjendatuse üle ei saa mingil juhul alata ega piirduda küsimuse lahendamisega, kas ekspertiisi

tegemine vajab pikaajalisi uuringuid. Olen veendunud, et lahendades prokuröri taotluse alusel

küsimust isiku paigutamisest sundkorras raviasutusse, on eeluurimiskohtunik või kohus mitte üksnes

pädev vaid lausa kohustatud kontrollima ja hindama kõiki raviasutusse paigutamise asjaolusid – kas

sundkorras raviasutusse paigutatava isiku näol on tegemist kahtlustatava või süüdistatavaga, kas

kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi tegemine on põhjendatud ja kas selle ekspertiisi

tegemiseks on vaja pikaajalisi eksperdiuuringuid. Ka ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda

pelgalt vormiliselt.

4. Käesoleva kriminaalasja kontekstis tähendab eelöeldu seda, et paigutamaks J. K.-d sundkorras

raviasutusse tuli kohtul (eeluurimiskohtunikul ja määruskaebemenetluses ringkonnakohtul) esmalt

tuvastada, kas kriminaalasjas esineb tema osas põhjendatud kuriteokahtlus. Seejärel tuli tuvastada,

kas menetluses kogutud andmed võimaldavad teha järelduse selle kohta, et J. K. suhtes ambulatoorse

kohtupsühhiaatria ekspertiisi määramisel 5. oktoobril 2011 lähtus menetleja tõendamisvajadusest. Ja

alles seejärel sai kindlaks teha, kas ekspertiisi tegemine vajab pikaajalisi uuringuid või ei vaja. Ma ei

kujuta ette, et tuvastades näiteks põhjendatud kuriteokahtluse puudumise ja/või asjaolu, et ekspertiisi

määramiseks ei olnud tõendamisvajadust, on võimalik paigutada isik sundkorras raviasutusse (ja

võtta talt vabadus) pelgalt põhjendusel, et „teda oleks vaja pikemalt uurida“. Seetõttu on mulle

arusaamatud ka määruse p-des 11 ja 12 sisalduvad konstateeringud, et J. K. ega tema kaitsja ei ole

vaidlustanud 5. oktoobri 2011. a ekspertiisimäärust ega 21. novembri 2011. a ekspertiisimäärust

KrMS VIII peatüki 5. jao sätete alusel – minu hinnangul ei ole selle kaebetee kasutamata jätmisel

käimasoleva vaidluse aspektist mingisugust tähendust. Liiati ei pruugi määruse p-des 11 ja 12

viidatud kaebetee eelneva läbimise kohustuslikkus pakkuda alati piisavalt tõhusat õiguskaitset – nt

juhul, kui enne KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestatud „uurimiskaebemenetluses“ ekspertiisi määruse

vaidlustamise osas lahendi saamist on isik jõutud KrMS § 102 alusel sundkorras raviasutusse

paigutada.

5. Tulles tagasi käesoleva kriminaalasja juurde, nõustun määruse p-s 10 märgituga, et J. K. osas

esines ekspertiisi määruse koostamise ajal, s.o 5. oktoobril 2011 põhjendatud kuriteokahtlus.

Olemasolevate materjalide alusel kahtlen aga sügavalt selles, kas ekspertiisi määramisel lähtuti

tõendamisvajadusest. Alust selliseks kahtlustuseks annavad materjalid, mis viitavad ekspertiisi

määramisele eelnenud menetleja ja J. K. konfliktile J. K. kahtlustatavana ülekuulamisel 30.

septembril 2011. Kahjuks pole aga eeluurimiskohtunik ega ringkonnakohus sellele küsimusele

sootuks tähelepanu pööranud.

6. Ma ei nõustu määruse p-s 10 toodud järeldusega, et statsionaarse ekspertiisi vajadus J. K. suhtes on

tuvastatud eksperdiarvamusega. Tõepoolest koostati 8. novembril 2011 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi

psühhiaatriakliiniku komisjoni poolt ekspertiisiakt, millest nähtub, et tulenevalt J. K. käitumisest

ekspertiisiasutuses ei olnud võimalik viimase suhtes määratud kohtupsühhiaatria ekspertiisi läbi viia

ja ekspertiisimääruses esitatud küsimustele vastata. Pean aga sarnaselt J. K. kaitsjaga oluliseks

asjaolu, et muuhulgas märkisid akti koostajad, et J. K. psüühika kohta andmed puuduvad.

Materjalidest nähtuvalt sai J. K. ekspertiisi määramisest teada ekspertiisiasutuses, ta ärritus ja lahkus

ekspertiisiasutusest, mistõttu ei olnud ekspertidel võimalik neile esitatud küsimustele vastata.

Samastan kujunenud olukorda – ekspert ei saa küsimustele vastata, sest ekspertiisialune lahkub

ekspertiisiasutusest, mõneti olukorraga, kus ekspertiisialune isik jätab ekspertiisiasutusse ilmumata.

Mõlemal juhul jääb eksperdiarvamus andmata põhjusel, et vajalikud andmed isiku kohta puuduvad.

Kõnealune menetluslik olukord ei anna aga alust KrMS § 102 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks – menetluse

tagamist reguleerib KrMS IV peatükk. Selles sisalduv § 139 lg 1 näeb alates 1. septembrist 2011 ette

võimaluse kahtlustatava (aga ka süüdistatava, süüdimõistetu, kannatanu, tsiviilkostja või tunnistaja)

toimetamiseks menetlustoiminguks ekspertiisiasutusse. Seega olukorras, kus J. K. lahkus

ekspertiisiasutusest, võimaldamata ekspertiisi läbiviimist, tuli tema suhtes kohaldada selleks

ettenähtud menetluse tagamise vahendit – sundtoomist. Väheoluline ei ole seejuures asjaolu, et KrMS

§ 139 lg 5 kohaselt võib sundtoomisele allutatud isikut kinni pidada nii kaua, kui see on vajalik

sundtoomise aluseks oleva menetlustoimingu tegemiseks (kuid mitte kauem, kui 48 tundi).

7. Kokkuvõtvalt märgin, et kuigi nõustun J. K. osas põhjendatud kuriteokahtluse olemasoluga,

kahtlen, kas tema suhtes ekspertiisi määramisel lähtuti tõendamisvajadusest. Samuti leian, et KrMS §

102 kohaldamiseks puudus J. K. suhtes alus ja kujunenud menetluslikus olukorras oleks tema suhtes

tulnud kohaldada sundtoomist, mitte aga sundpaigutamist raviasutusse. Seetõttu leian, et käesolevas

asjas tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt tulnuks kaitsja määruskaebus rahuldada ja kohtu määrus,

millega anti luba J. K. sundkorras raviasutusse paigutamiseks, tühistada.

Hannes Kiris