3-2-1-53-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-53-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

FIE Enn Kirsi hagi Aleksandr Kudenko vastu kahjuhüvitise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-41408

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

FIE Enn Kirsi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 263 eurot 79 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja FIE Enn Kirsi (registrikood 10357826), esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja Aleksandr Kudenko (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Asja läbivaatamise kuupäev

23. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-41408 ja

Pärnu Maakohtu 13. juuni 2011. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks

Pärnu Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Enn Kirsile kassatsioonkaebuselt 19. jaanuaril 2012. a tasutud kautsjon

152 (ükssada viiskümmend kaks) eurot 63 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Füüsilisest isikust ettevõtja Enn Kirsi (hageja) esitas 4. oktoobril 2007 Pärnu Maakohtule hagi

Aleksandr Kudenko (kostja) vastu kahjuhüvitise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt toimus Poola Vabariigis 28. septembril 2006 liiklusõnnetus, mille põhjustas

kostja. Liiklusõnnetuse hetkel täitis kostja tööülesandeid, juhtides hageja sõidukit (veoauto DAF, reg

nr 915 MDM, koos haagisega Vaneck DT 39-3, reg nr 537 DI). Kostja on süüd tunnistanud ERGO

Kindlustuse Aktsiaseltsile (kindlustusandja). Avariiga tekitas kostja hagejale kahju, mille ta peab

hüvitama võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 1043 ja 1056 järgi. Hagejale tekkinud kahju koosneb haagise

turuväärtuse vähenemisest 175 000 krooni, veoauto ja haagise Eestisse toimetamise kulust

66 826 krooni 47 senti ning kostjale Eestisse tagasisõiduks ja rahatrahvi maksmiseks tasutud

5000 kroonist. Hageja palub kostjalt välja mõista 246 826 krooni 47 senti.

Hagiavalduse 19. novembri 2007. a täienduse kohaselt juhtis kostja liiklusõnnetuse ajal hageja

sõidukit poolte sõlmitud käsunduslepingu alusel. Kostja rikkus süüliste tegudega käsundist tulenevat

vajalikku hoolsust ja seega VÕS §-s 619 ning § 620 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Kostja ei täitnud

kohustust hoida ära kahju tekkimist hageja kui käsundiandja varale.

6. oktoobril 2009 vähendas hageja nõuet kostjale makstud 5000 krooni ning sõiduki teele tõstmise ja

sündmuskohalt äratoimetamise eest kindlustusandja hüvitatud 3000 krooni võrra. Hageja palus

kostjalt välja mõista 238 826 krooni 47 senti (s.o 15 263 eurot 79 senti).

2. Kostja ei tunnistanud hagi ega oma süüd avarii põhjustamises.

Kostja asus 21. septembril 2006 hageja juures tööle autojuhina. Hageja saatis kostja 25. septembril

2006 lähetusse Poola Vabariiki ja tasus talle lähetuskulude osaliseks katmiseks avanssi 5000 krooni.

Kostja töölepingu tingimusteks oli töö autojuhina, töötasuks lubas hageja kostjale 6000 krooni ja

lähetusrahaks 500 krooni päevas. Töölepingu sõlmimist tõendab asjaolu, et hageja ei ole tasustanud

iga sõitu eraldi, nagu oleks pidanud tegema käsunduslepingu korral. Ka puhkepäevade andmine

viitab töölepingule. Kirjaliku töölepingu vormistamata jätmine ei välista töösuhte olemasolu. Hageja

lubas, et kostja lähetusest tagasijõudmisel vormistatakse tööleping kirjalikult. Esialgses hagiavalduses

kinnitas hageja, et kostja asus tema juurde tööle. Alles siis, kui kohus juhtis hageja tähelepanu sellele,

et töölepingu puhul on aegumistähtaeg möödunud, muutis hageja hagiavalduse alust ja hakkas

viitama käsunduslepingule.

Hagejal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, sest kahju tekkimisel ei olnud ta kahjustatud vara

omanik. Hageja sai haagise omanikuks alles pärast avarii toimumist. Kahju tekkimise ajal oli haagise

omanik Aktsiaselts Sampo Liising. Seega võib hagejal olla nõudeõigus vara endise omaniku, mitte

kostja vastu.

Avarii juhtus sõiduki roolijuhtimisseadme tõrke tõttu. Kostja oli avarii ajal kaine ja sõitis lubatud

kiirusega 70 km/h. Roolivea avastamisel kostja pidurdas, liiklusõnnetuse hetkel oli sõidukiirus

35 km/h. Kostja ei suutnud vältida avariid sõiduki tehnilise rikke, mitte enda süü tõttu. Sõidumeerikul

olev tempel ei kinnita sõiduki tehnilist korrasolekut.

Kostja ei nõustunud hageja väidetava kahju suurusega. Kindlustusandja hüvitas hagejale kasko-

kindlustuse lepingu alusel sõiduki äraveokulud. Haagisele tekitatud kahju tõendamiseks esitatud

hindamisakt on koostatud kolm kuud pärast haagise äravedu. Sellest aktist ei nähtu, millise

metoodika alusel on arvutatud haagise väärtus enne ja pärast kahjujuhtumi toimumist.

Töölepingu seaduse (TLS) § 143 lg 1 järgi on hageja nõue aegunud. Kostja sai liiklusõnnetusest ja

haagisele tekkinud kahjust teada avarii toimumise päeval, 28. septembril 2006. Hageja esitas

hagiavalduse alles 4. oktoobril 2007, s.o pärast neljakuulise tähtaja möödumist.

3. Pärnu Maakohus jättis 25. augusti 2008. a otsusega haginõude aegumise tõttu rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. jaanuari 2009. a otsusega

maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

4. Pärnu Maakohus jättis 13. juuni 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 28. septembril 2006 toimus Poola Vabariigis

kostja juhitud veoauto ja haagisega liiklusõnnetus. Autoregistri (liiklusregistri) andmetel oli avarii

toimumise ajal veoauto omanikuks Aktsiaselts Sampo Liising ning kasutajateks aktsiaselts Baltic

Truck Trade ja hageja. Viimane kanti veoauto omanikuna liiklusregistrisse 16. novembril 2006.

Asjaõigusseaduse AÕS § 92 lg 2, vara vastuvõtu-üleandmise akti, ostu-müügilepingu ja

kapitalirendilepingu järgi on haagise omandiõigus läinud hagejale üle 5. jaanuaril 2006. Omandi

ülemineku aeg ei ole seotud liiklusregistris vallasomandi üleandmise registreerimisega.

Avarii tulemusena hävisid nii veoauto kui ka haagis. Eksperdi arvamuse kohaselt oli haagise harilik

väärtus enne avariid 2006. a septembris 195 000 krooni eeldusel, et haagis ja külmik olid tehniliselt

korras ja kaubandusliku välimusega. Haagise taastamine ei ole otstarbekas, sest see läheks oluliselt

kallimaks, kui on haagise turuhind. Haagise jääkväärtus on 20 000 krooni. Pooled on eksperdi

arvamusega nõustunud ja nende asjaolude üle ei vaidle.

Aktsiaselts Baltic Truck Trade väljastas 3. novembril 2006 hagejale veoauto ja haagise Poola

Vabariigist äravedamise eest 66 826 krooni 47 sendi suuruse arve, mille hageja tasus 7. novembril

2006. Pooled ei vaidle hageja kantud kulude suuruse üle. Kindlustusandja hüvitas hagejale

18. jaanuaril 2007 veoautole tekkinud kahju 237 570 krooni ja sõiduki teele tõstmise ja

sündmuskohalt äratoimetamise eest 3000 krooni.

Hageja sõlmis Aktsiaseltsiga Baltic Truck Trade (rentnik) rendilepingu, millega hageja andis veoauto

ja haagise rendile 31. maist 2003 kuni 30. maini 2011. Lepingu kohaselt rentnik arvestab ja kannab

auto kulud kaubaveol nii Eestis kui ka välismaal, ostab vajadusel praami- ja laevapiletid, kannab piiri

ületamise kulud, tasub autole paigaldatud telefoni eest, taotleb rahvusvaheliste vedude litsentsi ja

maanteeload, hangib transporditeenuse tellija. Hageja kohustus esitama iga kuu rentnikule rendiarve

ning veoauto ja haagise kindlustuslepingute koopiad. Lepingu kohaselt anti lepinguese rentnikule üle

koos tehniliste dokumentidega.

Kostja oli teadlik rendilepingust ja välisreisi tegemiseks vajalikest dokumentidest. Kostja seletuse

kohaselt olid vajalikud volitus ning auto- ja tehniline pass. Kostja tunnistas, et ta on täitnud

rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) tingimusi. Vedajaks oli märgitud

rentnik. Samuti on kostja seletanud, et töökokkuleppe sõlmis ta hagejaga. Kostja andis hagejale passi

koopia ja hageja tõi talle volikirja. Pooled on ühel meelel selles, et rentnik on 24. septembril 2006

andnud volituse, mille kohaselt kostja töötab rentniku autojuhina. Kostjal oli õigus sõita vaidlusaluse

veoauto ja haagisega. Kasutamisõigus kooskõlastati rentniku juhtkonnaga ja kehtis seitse päeva.

Kuna kostja teadis volikirja sisu, teadis ta ka seda, et ta töötab rentniku autojuhina, kuid tema tööd

korraldab, juhib ja kontrollib hageja. Neid asjaolusid kinnitab hageja seletus selle kohta, et kostja sai

rentniku juures töötada ja et töötasu pidi talle maksma rentnik, sest kostja oli viimase töötaja.

Hagejat saab pidada kostja tööjõu vahendajaks rentnikule. Hageja kui vahendaja ja kostja kui tööd

otsiva isiku vahel võib olla teenuse osutamise leping. VÕS § 619 ja enne 1. juulit 2009 kehtinud

TLS § 52 lg 1 kohaselt ei saanud hageja ja kostja vahel olla töö- ega käsunduslepingut. Kuna kostja

põhjustas rentniku töötajana liiklusõnnetuse töösuhtes tööülesandeid täites, vastutab ta rentnikule kui

oma tööandjale kahju tekitamise eest. Hageja ja kostja ei ole lepingulises suhtes, mistõttu ei ole

kostjal kahju hüvitamise kohustust hageja vastu. Sõiduki kasutamise volikiri ei tõenda hageja väidet,

et ta oli sõlminud kostjaga suulise käsunduslepingu. Hageja väidetav kokkulepe rentnikuga, et

sõiduki kahjustumise korral ei hüvita rentnik kulusid, puudutab üksnes rendilepingu pooli.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja hüvitis 15 263 eurot 76 senti ja viivis.

Maakohus on tuvastanud olulised asjaolud, kuid jätnud ebaõigesti kohaldamata pooltevahelisi suhteid

reguleerivad deliktilist vastutust sätestavad materiaalõiguse normid. Tuvastades, et pooltel ei olnud

lepingulist suhet, pidi kohus arvestama, et kostja saab vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise

sätete järgi (VÕS § 1043). Hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine on nõude

kvalifitseerimine, mis on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt

kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Kui hagejale tekitatud kahju eest vastutab lisaks kostjale

kolmas isik, vastutavad nad VÕS § 137 lg 1 järgi hüvitise maksmise eest solidaarselt. Hageja esitas

nõude ainult kostja vastu.

Maakohus rikkus ka selgitamiskohustust. Kohtul on selgitamiskohustus nt olukorras, kus lepinguline

suhe ei välista kahju hüvitamise nõude esitamist ka deliktiõiguse alusel (VÕS § 1044 lg 3) või kui

hageja saab nõuda kahju hüvitamist nii delikti üldkoosseisu kui ka riskivastutuse alusel ja ei ole

selge, kas ta soovib hagi esitada vaid ühel neist alustest, või esitab need alused alternatiivselt.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja menetluses korduvalt oma väiteid muutnud. Hagivalduses

on hageja väitnud, et kostja täitis tööülesandeid kauba veol poolte kokkuleppe kohaselt. Hiljem väitis

hageja, et tal oli kostjaga käsunduslepingust tulenev õigussuhe. Maakohus leidis, et hageja ja rentniku

vahel oli käsundusleping ning hageja ja kostja vahel ei olnud käsundus- ega töölepingust tulenevat

õigussuhet. Hageja ei vaidlustanud maakohtu seda seisukohta.

Maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust. Hagejat esindas maakohtus kvalifitseeritud,

õigusteadmistega vandeadvokaat. Tsiviilasja menetlus on kestnud üle nelja aasta, mille jooksul on

hagejal olnud võimalus kujundada oma õiguslikku positsiooni ning esitada asjaolud, neid tõendada ja

vajaduse korral esitada alternatiivne nõue. Hageja ei ole seda teinud.

Hageja ei ole VÕS §-s 1043 sätestatud kahju hüvitamise eeldusi esile toonud, mistõttu ei ole hagi

rahuldamiseks alust ka sel alusel. Maakohus on otsuses põhjendatult märkinud, et hagejal oli

käsundussuhe rentnikuga ning kostja oli viimase töötaja. Kahju tekkimise korral sai hageja esitada

kahju hüvitamise nõude Aktsiaseltsi Baltic Truck Trade kui vedaja ja rentniku vastu.

Apellatsioonkaebusest ei ilmne, millistel asjaoludel saab kostja tuvastatud faktide kohaselt vastutada

hageja ees.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule või tühistada koos ringkonnakohtu otsusega ka maakohtu otsus ja

saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja apellatsioonkaebuse väite, et maakohus rikkus

selgitamiskohustust. Hageja tugines esialgses hagiavalduses lepinguvälise kahju hüvitamise sätetele

ning hagi täienduses käsunduslepingule. Kuna hageja ei loobunud VÕS § 1043 lg-le 1 ja § 1056 lg-

le 1 tuginemast, pidi maakohus käsitama hageja esitatud aluseid alternatiivsete nõuetena.

Kuigi hageja tugines ka lepingulisele suhtele, saab hageja maakohtu tuvastatud asjaoludel nõuda

kahju hüvitamist nii delikti üldkoosseisu kui ka riskivastutuse alusel. Kui maakohtule ei olnud hageja

nõude alus üheselt selge, oleks ta pidanud juhtima sellele hageja tähelepanu ja selgitama, et asja võib

lahendada deliktiõiguse ja riskivastutuse sätete järgi. Leides, et pooltel ei ole lepingulist suhet,

mistõttu kostja ei vastuta hagejale kahju tekitamise eest, jättis maakohus asja lahendamata.

Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud

VÕS § 1043 kohaldamise eeldusi. Hageja selgitas apellatsioonkaebuses, et tema vara hävis

liiklusõnnetuses, mille toimumise ajal juhtis hageja sõidukit kostja, ning et maakohus ei ole

kontrollinud hagi rahuldamise võimalikkust VÕS § 1043 järgi. Kuna hageja on kõik asjaolud ja

tõendid esitanud, ei olnud kohtutel takistatud leida õiged materiaalõiguse normid, mille alusel hagi

lahendada. Hageja esile toodud väited võimaldavad nõude kvalifitseerida VÕS § 1043, § 1056 lg 1

või § 1057 järgi. Kohtud ei ole neid sätteid kohaldanud. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millised

asjaolud on kindlaks tegemata.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid valesti, et kuna kostja põhjustas liiklusõnnetuse rentniku

töötajana tööülesandeid täites, vastutab kostja TLS § 48 lg 1 p 3 alusel üksnes oma tööandja ees.

Kohtud jätsid tähelepanuta, et tööandja (rentnik) vastutab kannatanu (hageja) ees solidaarselt

töötajaga (kostjaga). Tööandja võimalik vastutus ei välista sõidukijuhi, kes selle tööandja juures

töötab, vastutust sama kahju eest, mille vahetu põhjustaja oli see töötaja ise.

9. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Hageja ei kasutanud seadusega antud võimalust esitada mitu alternatiivset nõuet. Samuti ei toonud

hageja esile VÕS § 1043 kohaldamise aluseid. Seetõttu ei olnud maakohtul alust hagi sel alusel

rahuldada. Kostja vastutus VÕS § 1056 lg 1 ja § 1057 alusel on VÕS § 1057 p-de 2 ja 3 järgi

välistatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus

tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

11. Pooled ei vaidle järgmiste maakohtu tuvastatud oluliste asjaolude üle:

28. septembril 2006 toimus Poola Vabariigis veoauto ja selle haagisega liiklusõnnetus, milles veoauto

ja haagis said kahjustada;

veoauto ja haagise omanikuks oli hageja;

ajavahemikul 31. maist 2003 kuni 30. maini 2011 kehtis hageja ja rentniku vaheline veoauto ja

haagise rendileping;

liiklusõnnetuse ajal juhtis sõidukit kostja kui rentniku töötaja;

veoauto ja haagise Eestisse toomise kulud kandis rentnik, kes esitas hagejale 66 826 krooni 47 sendi

suuruse arve, mille hageja tasus 7. novembril 2006;

kindlustusandja tasus hagejale hüvitise veoauto eest ning hüvitas veoauto sündmuskohalt

äratoimetamise kulust 3000 krooni.

Hageja palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 15 263 eurot 79 senti haagise turuväärtuse

vähenemise ning veoauto ja haagise Eestisse vedamise eest. Hagiavalduse kohaselt tekitas kostja

hagejale avariiga kahju, mis tuleb VÕS §-de 1043 ja 1056 alusel hüvitada. Täiendava hagiavalduse

kohaselt rikkus kostja käsunduslepingust tulenevat hoolsuskohustust, mistõttu vastutab ta VÕS §-

de 619 ja 620 järgi.

Maakohus leidis, et kuna pooled ei ole lepingulises suhtes, ei vastuta kostja hagejale kahju tekitamise

eest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ning lisas, et kuna hageja ei ole esitanud

VÕS §-s 1043 sätestatud kahju hüvitamise eeldusi, ei saa ka sellel alusel hagi rahuldada.

Kolleegium on nõus kohtute seisukohaga, et kostja ei vastuta hagejale kahju tekitamise eest

lepingulisel alusel, kuid ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et hagi ei saa rahuldada deliktilise

vastutuse sätete alusel.

12. Hageja nõuab kahju hüvitamist kostjalt, kes oli rentnikuga töösuhtes.

Isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast

tulenevate asjaolude eest tsiviilseadustiku üldosa seaduse TsÜS § 132 lg 1 järgi, kui ta kasutab seda

isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad

asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. VÕS § 1054 kohaselt, kui isik kasutab teist

isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku õigusvastaselt tekitatud

kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või

kutsetegevusega.

Eeltoodud sätted ei välista aga teise isiku enda deliktilist vastutust kannatanu ees. Kui kahju tekitavad

mitu isikut, peavad nad selle VÕS § 137 lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama (vt nt Riigikohtu

9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 11). Seega võis hageja valida, kas esitada nõue

kostja või viimase tööandja vastu.

Kolleegium selgitab, et VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse

täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti.

Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb selle paragrahvi teise lõike järgi üle võlausaldaja nõue

teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Enne

1. juulit 2009 kehtinud ENSV Töökoodeksi (TööK) § 126 ja § 127 p 1 järgi oli töötaja varaline

vastutus piiratud tema ühe keskmise kuutasuga. Töötaja vastutas tööandjale süüliselt kahju tekitamise

eest täielikult üksnes TööK §-des 128 ja 1281 ettenähtud juhtudel. Seega on enne 1. juulit 2009

kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamise korral töötajal tagasinõudeõigus tööandja vastu

ulatuses, mille eest töötaja TööK §-de 127-1281 järgi ei vastuta. Pärast 1. juulit 2009 kolmandatele

isikutele tekitatud kahju eest vastutab töötaja TLS §-s 76 sätestatud tingimustel (TLS § 131 lg 2 teine

lause).

13. Maakohus on TsMS § 438 lg-t 1 ning § 442 lg-t 8 rikkudes jätnud kontrollimata, kas hagi saab

rahuldada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel. Ringkonnakohus ei

ole maakohtu menetlusõiguse rikkumist kõrvaldanud, rikkudes sellega ka ise menetlusõiguse norme.

Olukorras, kus kannatanu saab valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu või kahju õigusvastase

tekitamise sätete alusel, võib ta esitada oma nõuded alternatiivselt või paluda kontrollida nõude

rahuldamise eeldusi mõlemal alusel. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui hageja ei

ole oma nõuet selgelt määranud, peab kohus eelmenetluses selgitama hageja nõuet ning juhtima

tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile, sh selgitama välja, kas hageja

järjestab võimalikud nõude alused või jätab kohtu valida, millisel õiguslikul alusel on hagi võimalik

hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada. Kui hageja ei ole selgelt üht või teist nõuet

välistanud, tuleb kontrollida nõude rahuldamise eeldusi mõlemal alusel (vt nt Riigikohtu 9. märtsi

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).

Kolleegium rõhutab, et hageja hüvitisnõude õigusliku aluse määramine tähendab nõuete

kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks

teha, mida hageja täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise

eeldused (vt nt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Õigusliku

hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. Siiski ei tohi kohtu antav

õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu

õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust

(vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40). Kolleegium jääb

nende seisukohtade juurde.

Hageja on esitanud kahju hüvitamise olulised asjaolud, tuginedes nii lepingulisele kui ka

lepinguvälisele kahju hüvitamisele. Kui kohus jõudis järeldusele, et kostja ei vastuta hagejale

tekitatud kahju eest lepingu alusel, siis pidi kohus kaaluma, kas hagi ese ja esitatud asjaolud

võimaldavad vaidluse lahendada süül põhineva deliktilise vastutuse sätete (VÕS § 1043 jj) alusel.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tegema kindlaks, kas esinevad õigusvastaselt tekitatud

kahju hüvitamise eeldused.

VÕS § 1043 järgi peab kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on

kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse järgi. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt

kahju tekitaja ei vastuta, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole

sätestatud teisiti. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kahju õigusvastasest

põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama objektiivse

teokoosseisu, st kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse.

Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas õigusvastaselt hagejale kahju, vabaneb kostja

vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt nt

Riigikohtu 20. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12).

Asjaoludest nähtuvalt on kostja esitanud vastuväite, et kahju tekkis sõiduki roolijuhtimisseadme rikke

tõttu. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et kui kostja tõendab, et osaliselt tekkis kahju

hagejast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, saab kohus VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitist

vähendada kostja taotlusel (vt nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16).

15. Kuigi hageja on hagiavalduses leidnud, et nõude rahuldamise aluseks on mh VÕS § 1056, ei

võimalda hagis esitatud asjaolud lahendada nõuet riskivastutuse sätete alusel. VÕS § 1056 lg 1 teise

lause kohaselt vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik mh kannatanu asja kahjustamise eest, kui

kahju on tekitatud suurema ohu allikaga. See säte ei reguleeri kahjustatud asja valitsenud isiku

vastutust selle asja omaniku ees.

16. Kuna maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve