3-2-1-55-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-55-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu KRIMELTE hagi Aktsiaseltsi Enko vastu

19 618 euro 18 sendi (306 957 krooni 83 senti) ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-5523

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Enko kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4904 eurot 55 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing KRIMELTE (registrikood 10167362), esindaja

vandeadvokaat Jürgen Valter

Kostja Aktsiaselts Enko (registrikood 10093497), esindaja

vandeadvokaat Mati Maksing

Asja läbivaatamise kuupäev

23. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2011. a otsus ja Harju Maakohtu 10. mai

2011. a vaheotsus tsiviilasjas nr 2-10-5523. Saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt 27. detsembril 2011 makstud kautsjon 49 (nelikümmend

üheksa) eurot 5 senti Aktsiaseltsile Enko (konto nr 221010144311, Swedbank AS).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing KRIMELTE (hageja) esitas 3. veebruaril 2010 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi Enko

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 306 957 krooni 83 senti ja alates

1. jaanuarist 2010 seadusjärgse viivise. Hageja palus teha vaheotsuse, millega tuvastada kostja

lepingurikkumine ning sellest tulenevalt hagejal kahju hüvitamise nõude olemasolu kostja vastu.

Hagiavalduse kohaselt tellis hageja alates 2004. a-st kostjalt ristadaptereid, mida hageja paigaldas

enda toodetud ehitusvahupudelitele. Kostja teadis, et hageja kasutas ristadaptereid sellisel viisil.

Alates 2006. a-st kasutab hageja ristadapterite paigaldamiseks samu presse. 21. aprillil 2009

kasutusele võetud ristadapterite partii kasutamisel purunesid mitmed ristadapterid paigaldamisel.

Varasemate partiidega ei olnud seda juhtunud. Purunenud ristadaptereid oli kogutoodangust umbes

2%. Hageja teavitas samal päeval kostjat ristadapterite purunemisest. Samal päeval külastasid ka

kostja spetsialistid hageja ruume, et selgitada välja ristadapterite purunemise põhjus. Ebakvaliteetseid

ristadaptereid avastati ka edaspidi ning hageja teavitas sellest kostjat mitme eraldi teatega. Tallinna

Tehnikaülikooli Polümeermaterjalide Katselabori tehtud ekspertiisi kohaselt erines erinevatest

partiidest pärit ristadapterite materjali plastilisust iseloomustav kristallilisus, mis näitab, et

purunemise tingib ristadapteri ebasobiv materjal. Samuti leiti, et ristadapteri materjaliks on

polüpropüleeni homopolümeer, mitte kopolümeer, nagu oli teatanud kostja. Kokku on hageja

tuvastanud 12 216 ebakvaliteetset ristadapterit, millest 3216 on ühendatud vahupudelitega, mida

hageja ei saa oma klientidele müüa.

15. mail 2009 tasaarvestas hageja enda 74 766 krooni 99 sendi suuruse kahjuhüvitise nõude kostja

nõudega. 24. juulil 2009 esitas hageja kostjale uue tellimuse mh 1 209 600 ristadapteri tellimiseks.

Kostja kinnitas tellimuse 28. juulil 2009. 31. juulil 2009 teatas kostja hagejale, et ei tarni hagejale

ristadaptereid, kui hageja ei tasu varem tasaarvestatud kostja nõuet. Hageja tasus kostjale nõutud

80 235 krooni 76 senti, sh ka viivise, kuid kostja ei tarninud sellest hoolimata ristadaptereid. Hageja

nõudis mitmel korral kostjalt kohustuste täitmist, kuid kostja ei täitnud oma kohustusi.

Hagejale on tekkinud järgmine kahju:

purunenud ristadapteritega vahupudelite maksumus 108 363 krooni 25 senti,

eelnimetatud vahupudelite utiliseerimise kulu 9848 krooni,

kostjale tagastatud 93 ristadapteri maksumus 60 krooni 45 senti,

pudelilt eemaldatud ja kostjale tagastamata 8907 ristadapteri maksumus 5789 krooni 55 senti,

toodangu kontrollimiseks rakendatud lisatööjõu kulu 30 684 krooni 44 senti,

ekspertiiside tellimise kulu 12 100 krooni,

õigusabikulu 79 125 krooni,

õigusliku aluseta kostjale makstud viivis 5458 krooni 77 senti,

teiste tootjate adapterite kasutamiseks valmistatud manuaalsete adapteripresside valmistamise kulu

22 589 krooni 60 senti,

manuaalsete adapteripresside kasutamiseks rakendatud lisatööjõu kulu 32 938 krooni 77 senti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ristadapter on tema

sortimenti kuuluv toode, mida hageja on ostnud sellisena, nagu see on valmistatud. Hageja ei ole

näidanud ega tõendanud, et pooled oleks kokkuleppinud tingimustes, millele ristadapterid peaksid

vastama. Ka pärast 21. aprilli 2009 esitatud tellimustes ei esitanud hageja täpsemaid nõudeid. Hageja

ei vaadanud kostjalt ostetud kaupa mõistliku aja jooksul üle ega teavitanud mõistliku aja jooksul

kostjat piisavalt täpselt avastatud puudustest. Pooled ei sõlminud juulis 2009 lepingut ristadapterite

müügiks. Kostja ei ole teinud sellesisulist tahteavaldust. Samuti ei olnud pooled saavutanud

kokkulepet lepingu olulistes tingimustes. Isegi kui leping oleks olnud sõlmitud, võinuks kostja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 1 ja § 111 lg 1 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest, kuna

hageja oli olnud viivituses arve tasumisega. Kuna oli selge, et hageja põhjustab endale kostja toodete

kasutamisega kahju, ei oleks adapterite müümine olnud kooskõlas ka hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttega. VÕS § 222 järgi oleks hageja esmalt pidanud nõudma asja asendamist. Samuti ei ole

hageja andnud kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Kahju hüvitamise nõude välistavad

ka VÕS § 127 lg-d 2 ja 3.

3. Harju Maakohus tuvastas hageja taotluse alusel 10. mail 2011 tehtud vaheotsusega, et kostja on

rikkunud pooltevahelisi lepinguid, tarnides hagejale lepingutele mittevastavaid ristadaptereid, et

kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja et hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue

kostja vastu. Maakohus tuvastas ka, et kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi hageja vastu, jättes

tarnimata ristadaptereid, et kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja et hagejal on sellest tulenevalt

kahju hüvitamise nõue kostja vastu.

Maakohus leidis, et vaheotsus tuleb teha järgmistes küsimustes:

kas kostja on rikkunud pooltevahelisi lepinguid, tarnides hagejale lepingutele mittevastavaid

ristadaptereid, kas kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja kas hagejal on sellest tulenevalt kahju

hüvitamise nõue kostja vastu;

kas kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi hageja vastu, jättes tarnimata ristadaptereid, kas kostja

vastutab nimetatud rikkumise eest ja kas hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja

vastu.

Maakohus leidis, et asjas esitatud dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et

kostja tarnitud tooted oli märgitud koguses lepingutingimustele mittevastavad ning et hageja ei ole

kaotanud õigust mittevastavusele tugineda. Seetõttu tuleb esimeses vaheotsuse küsimuses asuda

seisukohale, et kostja on rikkunud lepinguid, tarnides hagejale lepingutele mittevastavaid

ristadaptereid, kostja vastutab nimetatud rikkumise eest ja hagejal on sellest tulenevalt kahju

hüvitamise nõue kostja vastu.

Kostjal oli arves nr R0900277 märgitud kohustuste täitmiseni, st kuni 31. juulini 2009 õigus keelduda

oma kohustuste täitmisest. Kostja vastuväide on ajaliselt piiratud, sest see lõppes hagejale esitatud

arve tasumisega. Hageja on 31. juulil 2009 tasunud kostjale 80 235 krooni 76 senti. Seega lõppes

kostja õigus keelduda kohustuse täitmisest 31. juulil 2009. Kuivõrd keeldumisõigus lõppes, tuleb

vastata jaatavalt vaheotsuse teisele küsimusele ja asuda seisukohale, et kostja ei täitnud oma

lepingulisi kohustusi hageja vastu, jättes tarnimata ristadaptereid.

Kahjunõude esitamine ei ole välistatud VÕS § 115 lg 2 alusel. Hageja ei ole nõudnud kahju

hüvitamist kohustuse täitmise asemel, vaid on nõudnud sellise kahju hüvitamist, mida saab

VÕS § 101 lg 2 alusel nõuda koos lepingu täitmisega.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonimenetluse kulu kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus

maakohtu põhjendustega.

Ringkonnakohus leidis, et kuna pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsustust teha asjas vaheotsus,

siis ei ole vaja anda hinnangut sellele, kas vaheotsuse tegemine oli tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 449 lg 1 järgi põhjendatud.

Ringkonnakohus leidis, et menetluse praeguses staadiumis ei ole tähtis, millises koguses praaki

esines. Hageja esitatud tõendid võimaldavad järeldada, et hageja esiletoodud ajavahemikul partiides

esinenud praagi osakaal häiris hageja tootmist ja tarnitud adapterid ei vastanud seega kokkulepitud

kvaliteedile. Maakohus on purunenud adapterite arvu hindamisel lähtunud õigesti hageja esitatud

tõenditest ja tunnistajate ütlustest. Kostja ei ole hageja tõendeid ümber lükkavaid tõendeid esitanud.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171

lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või

tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ning jätta menetluskulude jaotus

maakohtu otsustada asja lõplikul lahendamisel.

Kostja arvates on vale kohtute seisukoht, et VÕS § 76 lg 4 ja § 77 lg 1 ei ole praeguses asjas

kohaldatavad. Kuna hageja oli nõus omandama asja talle teadaolevate puudustega, siis ei saanud ta

VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi tugineda sellele, et asi pidi olema keskmise kvaliteediga. VÕS § 76

lg 4 kohaselt tuleb vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtuda sellest, et

täitmine oli nõuetekohane.

Kohtud ei ole põhjendanud, millisest tõendist nähtuvalt nad leidsid, et ristadapterite purunemise

tingis nende keemilise koostise muutus. Hagejal tulnuks tõendada, millisele kontrollitavale

lepingutingimusele ristadapterid ei vastanud. Ringkonnakohus on ekslikult lähtunud eeldusest, et

pooled on teinud adapterite väljatöötamisel koostööd. Ringkonnakohus ei viidanud seejuures ühelegi

tõendile, kuigi kostja on seda asjaolu vaidlustanud. Samuti on kohtud valesti eeldanud, et adapterite

senine kasutamine võimaldab järeldada, et purunemise põhjustas adapterite kvaliteedi muutus, ning et

kostja oleks pidanud teadma hageja ootusi adapteritele ja et adapterid purunesid tavapärasel

kasutamisel. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tuleneb, et väikese hinnaga ja abistavas

funktsioonis oleva detaili müüjalt ei saa nõuda ebamõistlikke pingutusi ostja soovide järgimisel.

Hageja pidi arvestama kostja toote omadustega.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, kuivõrd ühelt poolt on ringkonnakohus leidnud, et praagi

kogus ei ole menetluse praeguses staadiumis tähtis, kuid teiselt poolt on ringkonnakohus asunud

hindama poolte väiteid ja tõendeid selle asjaolu kohta.

Kohtud on valesti tõlgendanud ka VÕS § 219 lg-t 1. See säte ei piira oma majandus- või

kutsetegevuses müügilepingu sõlminud kostja kohustust ostetud asi üle vaadata üksnes tavapärase

välise ülevaatusega. Hageja on ise väitnud, et sai toodete materjali omadusi hõlpsalt kontrollida.

Kohtud on valesti tõlgendanud ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70. E-kirja tähtaegselt saajani

jõudmise riski kannab eelkõige saatja. Asjaolu, et kostja sai kätte e-kirjad, millega teavitati teda

puudustest, ei saa tõendada e-kirja saatnud isiku ütluste ega e-kirja väljavõttega. Samuti on vale

kohtute seisukoht, et puudustest teavitamisel ei pea teatama puudustega toodete kogust.

Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta apellatsioonkaebuse väidete kohta osas, milles kostja

leidis, et hageja tegutses hea usu põhimõtte vastaselt, kui, teades võimalikust puudusest asja saamisel,

seda ei kontrollinud, ning milles kostja leidis, et maakohus tuvastas valesti asjaolu, et kostja tuvastas

12 216 lepingutingimustele mittevastavat adapterit.

Kohtud on valesti kohaldanud VÕS § 9 lg-d 1 ja 3. Olukorras, kus pooled ei suuda leida ühist

seisukohta toote omaduste kohta ega määrata, milleks toode peab sobima, ei ole pooltel kokkulepet

olulistes lepingutingimustes. Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud VÕS § 110 lg-t 1.

Olukorras, kus hageja oli kostjale võlgu 3389 krooni 56 senti, millele lisandus viivis, võis kostja

VÕS § 110 lg 1 järgi oma kohustuse täitmisest keelduda.

Vale on ringkonnakohtu järeldus, et ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja oleks edastanud

hagejale enne 28. juulit 2009 taotluse rääkida lepingutingimused enne läbi. Selliste tõenditena on

käsitatavad kostja 1. aprilli 2010. a vastuse lisad 1-3.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata kostja apellatsioonimenetluses esitatud

täiendavad asjaolud ja tõendid. Uute tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus oli põhjendatud

sellega, et maakohus muutis üllatuslikult tõendamiskoormust ja luges tõendatuks hageja väite kostja

lepingurikkumise kohta. Teiseks selgus alles kohtuistungil, et hageja oli eiranud kostja juhist.

Ringkonnakohus oleks pidanud kontrollima vaheotsuse tegemist, sõltumata poolte taotlustest. Samuti

on ringkonnakohus jaotanud vaheotsuses valesti menetluskulud. Kostjale ei olnud enne

ringkonnakohtu otsuse tegemist teada ka kohtukoosseis. Sellega rikuti TsMS § 199 lg 1 p 2.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lähtuvalt TsMS § 691 p-st 4 ja § 692 lg-st 5, tuleb

tühistada ka asjas tehtud maakohtu otsus ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

10. TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse raha saamise nõude

põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, eelkõige kui nõutakse tekitatud kahju hüvitamist ja nõutava

rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ning kohtul on võimalik teha otsus

nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Praeguses asjas taotles hageja kohtult vaheotsuse

tegemist. Maakohus tuvastas vaheotsusega, et kostja on rikkunud pooltevahelisi lepinguid, et kostja

vastutab nimetatud rikkumise eest ja et hagejal on sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue kostja

vastu.

11. Kolleegium leiab, et maakohus on vaheotsust tehes oluliselt rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442

lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Selleks, et tuvastada hagejal kahjunõude olemasolu, pidi maakohus kindlaks tegema, et kostja rikkus

hagejaga sõlmitud müügilepingut (VÕS § 100), müügilepingu rikkumine põhjustas hagejale

hagiavalduses märgitud kahju (VÕS § 127 lg 4), müügilepingu rikkumine ei olnud vabandatav

(VÕS § 103), hagis märgitud kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja rikutud lepingulise kohustuse

kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ja kostja nägi lepingu sõlmimise ajal ette või pidi ette nägema

rikkumise võimaliku tagajärjena hagiavalduses märgitud kahju (VÕS § 127 lg 3). Need asjaolud tuli

tuvastada vaheotsuse tegemisel hageja nõude põhjendatuse kohta (vt ka Riigikohtu 19. novembri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12; 7. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-11,

p 16).

Maakohus on vaheotsuse põhjendavas osas põhjendanud üksnes seda, miks ta leidis, et kostja on

lepingut rikkunud ning et hageja võib lepingurikkumisele tugineda. Maakohus ei ole võtnud

seisukohta selle kohta, kas lepingurikkumine põhjustas hagejale hagis nimetatud kahju, kas

rikkumine oli vabandatav, kas hagis välja toodud kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja rikutud

lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, ega selle kohta, kas kahju tekkimine oli ettenähtav. Sellest

hoolimata on maakohus vaheotsuse resolutsioonis tuvastanud hagejal kostja vastu kahju hüvitamise

nõude olemasolu. Otsuse olulises osas põhjendamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi

rikkumine, mis tingib TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise, sõltumata

apellatsioonkaebuse põhjendustest. Ringkonnakohus ei ole seda teinud ega rikkumist ka ise

kõrvaldanud. Kolleegiumi arvates on põhjendamiskohustuse rikkumise ulatust arvestades

põhjendatud tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus. Maakohus saab asja uuel

läbivaatamisel mh hinnata, kas vaheotsuse tegemine on TsMS § 449 lg 1 järgi põhjendatud.

Maakohtu vaheotsus ei vasta TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele ka selle tõttu, et maakohus ei

põhjendanud, et nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas.

12. Kolleegium märgib, et vaheotsuse tegemine TsMS § 449 lg 1 järgi on maakohtu õigus, mitte

kohustus. Maakohus peab juhul, kui ta asja uuel läbi vaatamisel otsustab rahuldada hageja taotluse

teha vaheotsus TsMS § 449 lg 1 järgi, tuvastama, kas esinevad kahju hüvitamise nõude kõik eeldused

eraldi võetuna iga hagis nimetatud kahjunõude kohta, kohaldades sh iga kahjunõude kohta

VÕS § 127 lõikeid 2 ja 3 (vt käesoleva otsuse p 11).

13. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et vaheotsuse tegemisel käesolevas asjas ei ole tähtsust,

millises koguses praaki esines. TsMS § 449 lg 1 järgi tohib kohus teha vaheotsuse raha saamise

nõude põhjendatuse kohta vaid siis, kui hagis nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga

kulukas või keerukas. Rahasumma suuruse tõendamise kulukus või keerukus selle sätte mõttes

tähendab, et tõendatud on muu hulgas kostja poolt kahju põhjustamine. Juhul kui kostja andis

hagejale praaktooteid, siis kujutab selline tegevus endast lepingu rikkumist, mis võis hagejale kahju

põhjustada. Lepingu rikkumise ulatus, st praaktoodete kogus, tuleb nõude põhjendatuse hindamisel

TsMS § 449 lg 1 kohaldamise korral samuti kindlaks teha, sest rikkumise vabandatavust (VÕS § 103)

tuleb hinnata iga praaktoote kohta eraldi (nt võib olla, et mõne praaktoote korral on rikkumine

vabandatav). Eeltoodu tõttu ei võinud maakohus jätta vaheotsuse tegemisel praaktoodete kogust

kindlaks tegemata.

14. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väited menetluskulude jagamise kohta vaheotsuse

tegemisel. TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgita vaheotsuses menetluskulude jaotust, kui kohus jätkab

asja lahendamist. Menetluskulude jaotus nähakse ette lõppotsuses. See regulatsioon käib ka

ringkonnakohtu otsuse kohta, mis on tehtud vaheotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta, kui

asja menetlemine kohtus jätkub.

15. Kolleegiumi arvates ei anna ülejäänud kassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Õige on küll kostja väide, et menetlusosalistel on TsMS § 199 lg 1 p 2 kohaselt õigus

teada kohtukoosseisu. Samas ei ole kostja esile toonud, kuidas selle normi rikkumine

ringkonnakohtus mõjutas asja lahendamist (nt, et kostja soovinuks mõne ringkonnakohtu kohtuniku

taandamise avaldust esitada).

16. Põhjendatud ei ole kassatsioonkaebuse väited materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

tõendite väära hindamise kohta. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud tõendite hindamisel

menetlusnorme rikkunud ning tuvastatud asjaoludele on antud õige materiaalõiguslik hinnang.

Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ka sellega, et jättis arvestamata kostja

apellatsioonimenetluses esitatud uued asjaolud ja tõendid, kuivõrd kostja ei esitanud TsMS § 652 lg 3

järgi mõjuvat põhjust, miks asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada. Samas, kuna maakohus

vaatab asja uuesti läbi, ei oma kohtute tuvastatud asjaolud asja lahendamise jaoks tähtsust.

17. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

18. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173

lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu