3-2-1-48-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-48-12

Määruse kuupäev

Tartu, 23. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Hagi teise mehe isaduse vaidlustamiseks

12. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on lapse väidetava isana

õigus vaidlustada lapse rahvastikuregistrisse isana kantud mehe, s.o teise mehe isadust või on ta selle

õiguse minetanud.

13. Asjas on tuvastatud, et laps sündis 17. märtsil 2008. Sel ajal kehtinud PKS § 44 lg 1 järgi võis

kohus tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastas, et laps ei

põlvne sellest vanemast. Vanema kannet võis kohtus PKS § 44 lg 2 p 2 järgi vaidlustada mh isik, kes

nõudis enda vanemaks tunnistamist, kui sünniakti oli vanemana kantud teine isik. Vanema kande

ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg oli PKS § 44 lg 3 järgi üks aasta päevast, mil isik sai

teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. Kande ebaõigsusest teadasaamine või teadma

pidamine selle sätte mõttes tähendas üldjuhul seda, et isik sai teada või pidi teada saama asjaoludest,

millest sai järeldada, et sünniakti tehtud vanema kanne ei olnud õige, st isik sai teada asjaoludest, mis

rääkisid kandest nähtuva isaduse vastu ja andsid alust kandest nähtuvas isaduses tõsiselt kahelda

(vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14).

Ülaltoodut arvestades oli hagejal, kes pidas end lapse isaks, õigus vaidlustada pärast lapse sündi teise

mehe isadus ühe aasta jooksul alates päevast, mil ta sai teada või pidi teada saama, et tal on sündinud

laps ning lapse isana on kantud lapse sünniakti teine mees. Hageja väitel ei teadnud ta enne 1. juulit

2010, et lapse isana on lapse sünniakti kantud teine mees. Kolleegium leiab, et kui hageja ei teadnud

ega pidanudki teadma enne 1. juulit 2010, et lapse isana on kindlaks tehtud teine mees, siis ei olnud

tal enne 1. juulit 2010 võimalust sünniaktis vanema kannet ebaõigeks tunnistada ning enne 1. juulit

2010 kehtinud PKS § 44 lg-s 3 nimetatud aegumistähtaeg ei hakanud kulgema.

14. Hageja väitel sai ta ebaõigest kandest ehk teise mehe seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud

isadusest teada 6. juulil 2010 ning esitas seejärel 22. detsembril 2010 teise mehe isaduse

vaidlustamise ja enda isaduse tuvastamise hagid. Sel ajal kehtis 1. juulil 2010 jõustunud

perekonnaseadus.

Iseenesest võib ka kehtiva PKS § 93 lg 1 järgi vaidlustada kohtus isaduse üldjuhul ühe aasta jooksul

arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad

asjaolud teatavaks saanud. Selle sätte mõttes hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema üldjuhul

ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud

kahtlus isaduses (vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14). Teise

mehe isaduse vaidlustamise korral saab selline põhjendatud kahtlus tekkida eelkõige siis, kui end

lapse isaks pidav mees saab teada võib peab teadma, et tal on sündinud laps ning lapse isana on

rahvastikuregistrisse kantud teine mees. Sellest tulenevalt olnuks hagejal tema väite õigsust eeldades

õigus esitada isaduse vaidlustamise hagi üldsätet arvestades hiljemalt 6. juulil 2011. Kehtiva

PKS § 93 lg-s 1 nimetatud üheaastane tähtaeg on kolleegiumi arvates nõuet lõpetav tähtaeg.

Samas on kehtivas perekonnaseaduses, võrreldes varasemaga, oluliselt piiratud end lapse isaks pidava

mehe õigust vaidlustada teise mehe isadust, et kaitsta lapse sotsiaalset perekonda. Kehtiva PKS § 91

lg 1 teine lause sätestab, et ühe aasta jooksul lapse sünnist arvates võib isaduse vaidlustada ka mees,

kes taotleb enda isaduse tuvastamist selle mehe asemel, kelle isadus on kindlaks tehtud tulenevalt

abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud. PKS § 91 lg 1 kolmas lause sätestab, et kui

lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada

teise mehe isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul. PKS § 91 lg 1

neljas lause sätestab, et eelmises lauses nimetatud nõusolekute puudumisel võib kohus lapse huve

arvestades anda mõjuval põhjusel enda isaduse tuvastamist taotlevale mehele loa vaidlustada teise

mehe isadus.

15. Kuna laps sündis enne 1. juulit 2010 ning hageja sai väidetavalt teada asjaoludest, mis annavad

alust vaidlustada teise mehe isadust, ja esitas ka isaduse vaidlustamise hagi pärast 1. juulit 2010, on

seega asja lahendamiseks vaja selgitada, kas isaduse vaidlustamisel tuleb kohaldada enne 1. juulit

2010 kehtinud perekonnaseadust või lähtuda 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätetest.

Maakohtu arvates tuli kehtiva PKS § 210 lg 1 järgi kohaldada asjas 1. juulil 2010 jõustunud

perekonnaseaduse sätteid, sest hagi esitati pärast 1. juulit 2010. Ringkonnakohtu arvates tuli kehtiva

PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada asjas enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust, sest toiming,

mida hagiga vaidlustatakse (vanema kohta lapse sünniakti kande tegemine) tehti enne 1. juulit 2010.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et asjas tuleb kohaldada enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse sätteid.

Kuna perekonnaseaduses ei ole eraldi rakendussätteid isaduse vaidlustamise kohta, tuleb isaduse

vaidlustamisele kohaldatavat õigust määrates lähtuda perekonnaseaduse üldistest rakendussätetest.

Kehtiva PKS § 210 lg 1 järgi laieneb 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus üldjuhul kõigile

perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Asjaolule või

toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne kehtiva seaduse jõustumist, kohaldatakse PKS § 210 lg 2

järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud perekonnaseadust.

Kolleegium juhib tähelepanu, et vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenesid enne

1. juulit 2010 kehtinud PKS § 38 lg 1 järgi laste põlvnemisest, mis oli tõestatud seaduses sätestatud

korras (sama tuleneb ka kehtiva PKS §-st 82). Seega tekkis enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse järgi vanema ja lapse õigussuhe juhul, kui vanem oli seaduses sätestatud korras

kindlaks tehtud, s.o vanemana lapse sünniakti kantud (kehtiva õiguse järgi rahvastikuregistrisse

kantud). Kuna laps sündis enne 1. juulit 2010 ning lapse ema ja mehe ühise avalduse alusel kanti

isana teine mees lapse sünniakti samuti enne 1. juulit 2010, tekkis vanema ja lapse õigussuhe, mida

praeguses asjas vaidlustatakse, enne 1. juulit 2010. Sellele õigussuhtele, sh selle õigussuhte

vaidlustamisele tuleb kolleegiumi arvates kohaldada kehtiva PKS § 210 lg 1 järgi 1. juulil 2010

jõustunud perekonnaseadust.

Õige ei ole ringkonnakohtu arusaam, et isaduse vaidlustamisele kohaldatav õigus tuleb PKS § 210

lg 2 järgi määrata kindlaks isaduse kindlakstegemise ajal kehtinud õiguse järgi. Kuna isadust

vaidlustades vaidlustatakse vanema ja lapse õigussuhte olemasolu, mitte aga seda, kas halduskorras

tehti isadus õiguspäraselt kindlaks, ei tule kolleegiumi arvates asjas kohaldada isaduse

kindlakstegemise kui toimingu ajal kehtinud õigust. Eeltoodut arvestades tuleb asjas kohaldada

isaduse vaidlustamisele kehtivat perekonnaseadust ning lähtuda selles sätestatud isaduse

vaidlustamise korrast, sh vaidlustamise tähtaegadest.

16. Juhul kui hageja ei teadnud ega pidanudki teadma enne 1. juulit 2010, et lapse isana on

rahvastikuregistrisse kantud teine mees, siis ei saanud ta arvestada enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 44 lg-s 3 sätestatud isaduse vaidlustamise hagi aegumisega ega sellise nõude lõppemisega

kehtiva PKS § 93 lg 1 järgi. Samuti ei saanud ta arvestada sellega, et ta võib kehtiva PKS § 91 lg 1

teise lause järgi kaotada isaduse vaidlustamise õiguse.

Seetõttu leiab kolleegium, et enne 1. juulit 2010 sündinud lapse isadust vaidlustada sooviva isiku, kes

enne seda kuupäeva ei teadnud ega pidanudki teadma, et lapse isana on rahvastikuregistrisse kantud

teine mees, õigustatud ootuse kui põhiõiguse tagamiseks tuleb lugeda kehtiva PKS § 91 lg 1 teises

lauses sätestatud tähtaja alguseks 1. juuli 2010, mitte lapse sünd.

17. Kolleegium selgitab, et kehtiva PKS § 91 lg 1 kolmandas lauses nimetatud luba saab kohtult

taotleda kehtiva PKS § 91 lg 1 neljanda lause järgi üksnes mees, kes on esitanud hagi, milles ta on

vaidlustanud teise mehe (st rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe) isaduse, ning hagi, milles

ta taotleb PKS § 94 alusel enda isaduse tuvastamist. PKS § 91 lg 1 neljandas lauses sätestatud loa

andmise menetlus on olemuselt hagita menetlus TsMS § 475 lg 2 järgi. Sellise loa andmise

menetlusse peab kohus puudutatud isikutena kaasama TsMS § 198 lg 1 p 2 järgi lapse, lapse ema ja

rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe.

Kuna PKS § 91 lg 1 kolmandast ja neljandast lausest tulenevalt ei ole eelnimetatud loa saamise

avaldust võimalik vaadata läbi lahus isaduse tuvastamise hagist, siis saab kohus neid asju menetleda

üksnes koos. Juhul kui isik esitab üksnes eelnimetatud loa saamise avalduse, ilma et ta esitaks isaduse

vaidlustamise ja isaduse tuvastamise hagi, on see avaldus tulenevalt TsMS § 371 lg 2 p-st 2 ja § 477

lg-st 1 õiguslikult perspektiivitu, sest selle avaldusega ei ole materiaalõigusest tulenevalt võimalik

saavutada avaldusega taotletavat eesmärki. Samas on rahvastikuregistrisse kandmata mehe esitatud

isaduse vaidlustamise hagi õiguslikult perspektiivikas üksnes juhul, kui sama mees esitab samal ajal

enda isaduse tuvastamise hagi (vt PKS § 91 lg 1 teine lause). Järelikult tuleb PKS § 91 lg 1 neljandas

lauses sätestatud olukorras alati esitada kohtule ühiseks menetlemiseks kohtu loa saamise avaldus,

isaduse vaidlustamise hagi ja isaduse tuvastamise hagi.

Kolleegium selgitab, et eelkirjeldatud olukorras avalduse või ühe või mõlemat liiki hagi esitamata

jätmise korral võib kohus TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaldamise asemel anda hagejale TsMS § 3401 lg 1

alusel tähtaja puuduva avalduse, hagi või hagide esitamiseks. Juhul kui isik kohtu määratud tähtaja

jooksul ei esita puuduvat avaldust või hagi, jätab kohus esitatud hagi, hagid või avalduse

TsMS § 3401 lg 2 alusel läbi vaatamata. Juhul kui eelnimetatud puudus ilmneb pärast avalduse, hagi

või hagide menetlusse võtmist, saab kohus TsMS § 423 lg 2 p 2 asemel samuti kohaldada

TsMS § 3401 lg-d 1 ja 2.

18. Praeguses asjas keeldus maakohus 9. veebruari 2011. a määrusega vääralt hageja põlvnemise

tuvastamise nõuet TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast. Maakohus leidis, et hageja ei saa

nõuda isaduse tuvastamist enne, kui vanema kande vaidlustamise hagi on lahendatud.

Kolleegiumi arvates on maakohtu selline seisukoht kooskõlas enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44

alusel kujunenud tõlgendusega, mille kohaselt ei olnud lapse sünniaktis isa kande vaidlustamise ja

lapse põlvnemise tuvastamise hagide üheaegne läbivaatamine lubatud (vt Riigikohtu 14. novembri

1996. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-3-29-96). Kehtiva PKS § 91 lg 1 teise lause järgi selline seisukoht

enam ei kehti (vt käesoleva otsuse p 14).

Eelnimetatud sätte mõtteks on kaitsta lapse sotsiaalset perekonda ning anda lapse bioloogilisele

vanemale võimalus vaidlustada teise mehe isadust üksnes siis, kui ta ise astub senise vanema

asemele. Lapse huvides ei ole jääda isaduse vaidlustamise järel ilma seadusliku isata. Sellest

tulenevalt leiab kolleegium, et teise mehe isaduse vaidlustamise hagi saab rahuldada üksnes siis, kui

kohus tuvastab, et teise mehe isaduse vaidlustanud mees on lapse bioloogiline vanem, st laps põlvneb

sellest mehest PKS § 84 mõttes.

Maakohus ei andnud 10. juuni 2011. a määrusega hagejale luba isadust vaidlustada ja jättis isaduse

vaidlustamise hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kolleegium leidis eespool, et

kõnealuse loa andmise küsimus tuleb lahendada koos isaduse vaidlustamise ja isaduse tuvastamise

hagide kohta tehtava sisulise kohtulahendiga (vt käesoleva otsuses p 17). Seega rikkus maakohus

menetlusõiguse normi.

19. Asja menetlusse võtmisel peab maakohus kaasama eespool nimetatud puudutatud isikud

(vt käesoleva otsuses p 17) ning arvestama isaduse vaidlustamise ja isaduse tuvastamise hagide puhul

sellega, et need hagid oleksid esitatud õigete kostjate vastu. Kolleegium juhib tähelepanu, et

PKS § 92 lg 1 järgi tohib isaduse vaidlustamise hagi esitada üksnes isiklikult.

Maakohus peab juhul, kui hagid ei ole esitatud õigete kostjate vastu, andma hagejale TsMS § 3401

lg 1 alusel tähtaja õigete kostjate menetlusse kaasamiseks. Juhul kui hageja ei esita maakohtu

määratud tähtaja jooksul hagisid kõigi õigete kostjate vastu, on tegemist õigusliku perspektiivitusega

TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes ja maakohus peab jätma hagi TsMS § 3401 lg 2 alusel läbi vaatamata.

Isaduse vaidlustamise otsustab kohus kehtiva PKS § 95 esimese lause järgi mehe hagi põhjal, mis on

esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Viidatud säte

reguleerib küll olukorda, kus isadust soovib vaidlustada mees, kes on rahvastikuregistrist nähtuvalt

lapse isa, kuid ei arvesta olukorda, kus lapse väidetav isa soovib vaidlustada teise mehe isadust

(vt PKS § 91 lg 1 teine lause). TsMS § 457 lg 4 teise lause kohaselt ei kehti põlvnemise kohtuotsus

isiku suhtes, kes peab nimetatud õigust omaks, kuid ei olnud asjas menetlusosaline. Seega juhul, kui

mees, kes on lapse isana kantud rahvastikuregistrisse, ei ole isaduse vaidlustamise asjas osalenud

menetlusosalisena, ei kehti tema suhtes ka asjas tehtud kohtulahend. Kuna isaduse vaidlustamise hagi

rahuldamise korral kaotab lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mees oma õigused ja kohustused

lapse vastu, saab seda hagi rahuldada üksnes juhul, kui hagi on esitatud selle mehe vastu. Lisaks tuleb

selline hagi esitada ka lapse vastu. Isaduse tuvastamise hagi (PKS § 94) tuleb samuti esitada lapse

vastu. Lapse ema võidakse isaduse vaidlustamise ja isaduse tuvastamise hagides kaasata menetlusse

iseseisva nõudeta kolmanda isikuna.

Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 219 lg 2 järgi võib kohus määrata perekonnaasjas

tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule teda puudutavas menetluses esindaja, kui see on vajalik

tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvide kaitseks. Esindaja tuleb TsMS § 219 lg 2 p 1 järgi

määrata juhul, kui tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvid on oluliselt vastuolus tema seadusliku

esindaja huvidega. Kuna vanema esindusõigus ei ole isaduse vaidlustamise korral PKS § 120 lg 6

ja § 180 järgi välistatud, siis ei ole siin alust määrata lapsele PKS § 219 alusel erieestkostjat.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu