3-1-1-44-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-44-12

Otsuse kuupäev

21. mai 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Rando Lindenbergi süüdistuses KarS §-de 329 ja

349 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-11-10387

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rando

Lindenbergi

kaitsja

vandeadvokaat

Tarmo

Pilv,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri I osakonna

prokuröri abi Katrin Lindpere

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. aprill 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2011. a otsus muutmata ja kassatsioon

rahuldamata.

2. Kassaatori taotlus hüvitada Rando Lindenbergile apellatsioonimenetluse kulu jätta läbi

vaatamata.

3. Kassaatori taotlus hüvitada Rando Lindenbergile kassatsioonimenetluse kulu jätta

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 22. septembri 2011. a otsusega tunnistati Rando Lindenberg kokkuleppe-

menetluses süüdi KarS § 329 ja § 349 järgi ning teda karistati KarS § 329 järgi vangistusega 6 kuuks

ja KarS § 349 järgi vangistusega 5 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus R. Lindenbergile

liitkaristuseks 6 kuud vangistust, millest KarS § 68 lg 1 arvati maha 2 päeva eelvangistust. KarS § 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata

osa võrra ja R. Lindenbergile mõisteti karistuseks vangistus pikkusega 8 kuud ja 26 päeva.

KarS § 329 järgi tunnistati R. Lindenberg süüdi selles, et ta juhtis 21. septembril 2011. a kella 11.10

paiku Tartu linnas XXXXXXX XX maja juures mootorsõidukit Volvo S40, ehkki talle oli Tartu

Maakohtu 16. veebruari 2009. a otsusega KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest mõistetud

lisakaristus mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 aastaks ja see kohtuotsus oli täitmisele

pööratud.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R. Lindenbergi kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv,

kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja menetlemist üldmenetluses.

Apellant leidis, et kokkuleppemenetluses rikuti R. Lindenbergi õigusi, samuti on R. Lindenbergi tegu

ekslikult kvalifitseeritud LS § 201 lg 2 asemel KarS § 329 järgi.

3. Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

3.1 Maakohus järgis kokkuleppemenetluse norme. R. Lindenberg osales koos kaitsjaga

kokkuleppemenetluse läbirääkimistel prokuratuuris. Läbirääkimiste käigus selgitati süüdistatavale

tema õigusi kokkuleppemenetluses ja kokkuleppemenetluse tagajärgi. Läbirääkimised lõppesid

kokkuleppe allkirjastamisega, millega süüdistatav ja tema kaitsja nõustusid kuriteo kvalifikatsiooniga

ning jõudsid kokkuleppele karistuse liigis ja määras. Maakohus selgitas R. Lindenbergile kokkuleppe

sisu, kontrollides, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja jääb selle juurde. Süüdistatav

kinnitas kohtule, et kokkulepe on talle arusaadav, ta on kokkuleppega nõus ja jääb selle juurde.

Samuti on R. Lindenberg kohtule avaldanud, et kokkuleppe sõlmimisel on ta väljendanud oma vaba

tahet. Kohus küsitles ka kaitsja Rein Napat, kes jäi sõlmitud kokkuleppe juurde, kinnitades, et

kokkuleppe sõlmimine oli süüdistatava vaba tahe ja kokkuleppe sõlmimisel ei rikutud

menetlusnorme.

3.2 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et LS § 201 lg-s 2 ette nähtud väärteo-

koosseisu tuleb käsitada erinormina KarS § 329 suhtes ja et sellest tulenevalt on maakohus

süüdistatava teo ebaõigesti kvalifitseerinud LS § 201 lg 2 asemel KarS § 329 järgi. Kohtukolleegium

leidis, et muu karistusena KarS § 329 mõttes on käsitatav ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.

Eeltoodust tuleneb, et sõiduki juhtimine isiku poolt, kellelt kohus on juhtimisõiguse lisakaristusena

ära võtnud, on hõlmatud KarS § 329 koosseisuga. Seega on väär kaitsja seisukoht, mille kohaselt on

mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kellelt on juhtimisõigus ära võetud, kvalifitseeritav üksnes LS

§ 201 lg 2 järgi. Ringkonnakohus märkis, et LS § 201 lg 2 ja KarS § 329 piiritlemise kriteeriumiks on

juhtimisõiguse äravõtmise alus. KarS § 329 hõlmab juhtumeid, kus juhtimisõiguse äravõtmine on

mõistetud kohtuotsusega. Kui juhtimisõigus on ära võetud kohtuvälise menetleja otsusega ja isik

juhib sellele vaatamata mootorsõidukit, tuleb kohaldada LS § 201 lg 2. Isegi kui nõustuda kaitsja

seisukohaga, et R. Lindenbergi tegu vastab ka LS § 201 lg-s 2 toodud väärtoekoosseisule, siis tuleb

lähtuda KarS § 3 lg-st 5, mis sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja

kuriteokoosseisule, karistatakse teda üksnes kuriteo eest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. Lindenbergi kaitsja vandeadvokaat

Tarmo Pilv, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja

saatmist maakohtule lahendamiseks üldmenetluses. Kassaatori seisukohad on järgmised.

4.1 Kokkuleppemenetluses rikuti R. Lindenbergi õigusi, mistõttu tal ei olnud kokkuleppe osas

võimalik avaldada informeeritud nõusolekut. R. Lindenbergi õigusi rikuti sellega, et kokkuleppe

arutamisel ei antud talle teavet tema teo võimalikest kvalifikatsioonidest ning nendega seonduvatest

karistustest. R. Lindenberg eeldas, et toimepandut ongi võimalik kvalifitseerida vaid ühel viisil ning

et selle eest saabki mõista vaid sellise karistuse nagu talle reaalselt mõisteti. R. Lindenbergil ei ole

õigusteadmisi, mistõttu ei olnud tal alust selles kahelda. Eeltoodud põhjustel ei saanud R. Lindenberg

kokkuleppest täielikult aru. Puuduliku informatsiooni alusel antud nõusolek ei väljendanud

R. Lindenbergi tegelikku tahet. Seetõttu on maakohus asja arutamisel rikkunud KrMS § 247 lg 2

sätestatut ja R. Lindenbergi tegelik tahe on jäänud välja selgitamata.

4.2 Kohtud kvalifitseerisid R. Lindenbergi teo ebaõigesti LS § 201 lg 2 asemel KarS § 329 järgi. LS

§ 201 lg 2 ja KarS § 329 piiritlemise sisukohalt ei ole vahet, kas juhtimisõiguse äravõtmine on

toimunud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsusega, sest mõlemal juhul on sellise otsustuse

aluseks sama säte - KarS § 50 lg 1. Kui KarS § 329 sätestab üldise kohtuotsusest kõrvalehoidumise

kuriteokoosseisu, siis LS § 201 lg 2 näeb ette vastutuse teo eest, mis seisneb sõiduki juhtimises

hoolimata juhtimisõiguse äravõtmisest. Seega tuleb LS § 201 lg 2 käsitleda erinormina KarS § 329

suhtes. R. Lindenberg juhtis mootorsõidukit, kusjuures tema juhtimisõigus oli eelneva kohtuotsusega

ära võetud. Tegemist on teoga, mis vastab sõna-sõnalt LS § 201 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisule.

Kuna R. Lindenbergi tegu vastab LS § 201 lg 2 erikoosseisule, oleks maakohus pidanud jätma KarS

§ 329 kohaldamata.

5. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

selle tühistamiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium märgib esmalt, et kassaatori taotlus tühistada kohtuotsused ja saata kriminaalasi

maakohtule

arutamiseks

üldmenetluse

korras

ei

ole

kooskõlas

Riigikohtu

pädevusega

kokkuleppemenetluses. Samuti ei oleks maakohtul võimalik üldmenetluses arutada kriminaalasja,

mille prokuratuur on saatnud kohtusse kokkuleppemenetluse korras, ja milles sellest tulenevalt

puudub süüdistusakt. KrMS § 361 lg 1 p 7 kohaselt tuleb Riigikohutul kokkuleppemenetluses tehtud

kohtuotsust tühistades üldjuhul tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Sellise lahendi peab

Riigikohus tegema muu hulgas juhul, kui ta leiab, et kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see

on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud

karistus, mida seadus selle eest ette ei näe (KrMS § 318 lg 4 ls 2 ja § 344 lg 1 p 1). Riigikohus ei saa

kokkuleppemenetluses ka süüdistatavat õigeks mõista ega tema tegu ümber kvalifitseerida, sest

KrMS § 248 sellise kohtulahendi tegemist kokkuleppemenetluses ette ei näe. Erandina võib

Riigikohus saata kokkuleppemenetluses kriminaalasja uueks arutamiseks madalama astme kohtule

siis, kui kohtuotsuse tühistamise aluseks on selline menetlusnormide rikkumine, mis on kõrvaldatav

asja uuel kohtulikul arutamisel kokkuleppemenetluse korras.

7. Kolleegium ei nõustu käesoleva otsuse punktis 4.1 viidatud kassaatori arvamusega, nagu oleks

kokkuleppemenetluses R. Lindenbergi õigusi rikutud. KrMS § 244 lg 1 lausest 2 tulenev prokuratuuri

selgitamiskohustus ei eelda prokurörilt seda, et ta juhiks kokkuleppemenetluse läbirääkimistel

kahtlustatava või süüdistatava tähelepanu teo võimalikule alternatiivsele kvalifikatsioonile, mida

prokurör ise õigeks ei pea. Igal juhul tuleb prokuröri sellist kohustust eitada olukorras, kus puudub

ühemõtteline ja selge kohtupraktika, mis kinnitaks, et menetletava juhtumi asjaoludel tuleks

kohaldada just sellist alternatiivset kvalifikatsiooni. Käesolevas asjas taolise situatsiooniga tegemist

ei ole. Kolleegium märgib, et kokkuleppemenetluse läbirääkimistel ja kokkuleppe sõlmimisel on

prokuröri

õiguskäsitluse

kriitika

eeskätt

kaitsja

ülesanne.

Just

kaitsja,

kelle

osavõtt

kokkuleppemenetluse läbirääkimistest on KrMS § 45 lg 3 ja § 244 lg 1 lause 1 järgi alati kohustuslik,

peab muu hulgas kontrollima, kas tema kaitsealuse tegu ei tuleks kvalifitseerida mõne kergema

süüteokoosseisu järgi kui see, millest lähtub oma õiguskäsitluses prokuratuur. Kui kaitsja leiab, et

prokuratuuri pakutav kvalifikatsioon võib olla väär, peab ta seda oma kaitsealusele selgitama. Sellisel

juhul on kahtlustataval või süüdistataval ja tema kaitsjal võimalus kokkuleppega mitte nõustuda.

Seega puudub alus väita, et olukorras, kus prokuratuur ei ole kahtlustatavale või süüdistatavale

selgitanud tema teo võimalikke alternatiivseid kvalifitseerimisvõimalusi, ei saa kahtlustatava või

süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks. Ühtlasi

jääb kolleegiumile kassaatori seisukoha puhul arusaamatuks see, mille alusel peaks prokuratuur

otsustama, millistele süüteokoosseisudele nende hulgast, mis prokuratuuri hinnangul asjas ei kohaldu,

tuleks kahtlustatava või süüdistatava tähelepanu juhtida ja millisele mitte.

8. Riigikohus ei soostu ka otsuse punktis 4.2 osutatud kaitsja materiaalõiguslike väidetega. Kui

mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära

võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Mitte LS

§ 201 lg 2 ei ole erinorm KarS § 329 suhtes, vaid KarS § 329 LS § 201 lg 2 suhtes. Sõiduki juhtimise

õiguse äravõtmine on kehtiva õiguse kohaselt karistus, mida saab kohaldada nii kohus kriminaal- või

väärteomenetluses kui ka kohtuväline menetleja väärteomenetluses (vt LS § 125 ja KarS §-d 481 ning

50). LS § 201 lg 2 näeb muu hulgas ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kellelt on

mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. Seejuures ei täpsusta LS § 201 lg 2 aga seda, millise

menetleja otsusega juhtimisõiguse äravõtmist selles sättes silmas peetakse. Samal ajal on

kõrvalehoidumine süüteo eest mõistetud mis tahes sellisest karistusest (välja arvatud vangistus), mis

on mõistetud kohtuotsusega, karistatav KarS § 329 teise alternatiivi järgi (tingimusel, et kohtuotsus

on täitmisele pööratud). Kolleegium leiab, et muu karistusena KarS § 329 tähenduses tuleb käsitada

ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, sest puudub alus väita, nagu oleks kõrvalehoidumine

kohtuotsusega mõistetud juhtimisõiguse äravõtmisest vähem karistusväärne kui kõrvalehoidumine

mõnest muust kohtuotsusega kohaldatud karistusest. Sellest järeldub, et mootorsõiduki juhtimine

isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi

kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul,

kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud mitte kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja

otsusega. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on lähtutud seisukohast, et kohtuotsusega kohaldatud

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisest kõrvalehoidumine on karistatav KarS § 329 järgi kuriteona,

mitte aga väärteona enne 1. juulit 2011 kehtinud LS § 741 lg 2 järgi (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-24-03 ja 9. juuli 2004. a otsus asjas nr 3-

1-1-69-04). Seejuures tuleb silmas pidada, et varem kehtinud LS § 741 lg 2 sõnastus langeb

asjassepuutuvas osas LS § 201 lg 2 sõnastusega sisuliselt kokku. Kolleegium ei pea õigeks KarS

§ 329 ja LS § 201 lg 2 piiritlemisel senist kohtupraktikat muuta.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu 17. novembri 2011. a otsuse muutmata ja R. Lindenbergi kaitsja kassatsiooni

rahuldamata.

10. R. Lindenbergi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada R. Lindenbergile 1800 euro suurune

menetluskulu, mis seisneb kaitsjale apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest

tasutud summas. Kolleegium märgib, et kuna R. Lindenberg ega tema kaitsja ringkonnakohtult

apellatsioonimenetluse

kulude

hüvitamist

ei

taotlenud,

ei

saa

seda

enam

teha

ka

kassatsioonimenetluses. Mis puudutab kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlust, siis see

tuleb jätta KrMS § 186 lg-st 2 juhindudes rahuldamata, sest Riigikohus teeb käesolevas asjas KrMS

§ 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg