3-1-1-44-12 · Riigikohus

ERIARVAMUS

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. aasta otsuse 3-1-1-44-12 juurde.

1. Leian, et kassaatori seisukohta, mille kohaselt on LS § 201 lg 2 sätestatu käsitatav erinormina KarS

§-s 329 sätestatu suhtes, tuleb antud kontekstis tavapäraselt kasutatavate tõlgenduskaanonite kohaselt

lugeda põhjendatuks. Möönan samas, et ehk on seadusandja tõepoolest soovinud enda tegevusega

kajastada seisukohta, mida väljendab käsitletav Riigikohtu otsus. Kuid minu arvates ei kajasta seadus

seadusandja seda võimalikku soovi.

2. Esiteks kajastab LS § 201 lg 2 dispositsioon tunduvalt täpsemalt R. Lindenbergile etteheidetud

tegu, kui KarS § 329 dispositsioon. Oluliseks tuleb antud juhul pidada just karistuse liiki, mitte aga

selle kohaldamise vormi. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kui karistuse (KarS §-d 481 ja 50)

olemus ja sisu on täpselt ühesugune sõltumata sellest, kas seda on kohaldanud kohus või kohtuväline

menetleja. Raske, kui mitte võimatu on põhjendada, miks peaks kohtuvälise menetleja jõustunud

otsusega määratud juhtimisõiguse äravõtmise eiramine olema vähem hukkamõistetav kui sama

karistuse mittetäitmine siis, kui see on määratud kohtuotsusega.

3. Seadusandja on LS § 201 lg-s 2 asunud seisukohale, et mootorsõiduki juhtimise keelus seisneva

karistuse eiramine on käsitatav väärteona. Jääb arusaamatuks, miks tuleb samasugusele teole

omistada KarS §-s 329 ettenähtud kuriteo kvaliteet pelgalt vaid karistuse kohaldajast lähtuvalt. On

piisavalt põhjust kahelda, kas vaid karistajast lähtuv isikute sedavõrd erinev kohtlemine on kooskõlas

PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega.

4. KarS § 329 ja LS § 201 lg 2 piiritlemispraktika, mida kajastab Riigikohtu käsitletav otsus on

küsitavas kooskõlas ka PS §-ga 15 ja reformatio in peius keeluga, sest kohtuvälise menetleja otsust

vaidlustav isik peab alati arvestama võimalusega, et otsuse vaidlustamise tulemusena võib tema

olukord raskeneda: seni väärteokaristusega tagatud juhtimisõiguse äravõtmisest võib saada

kriminaalkaristusega tagatud juhtimisõiguse äravõtmine.

5. Võimalust käsitada LS § 201 lg-t 2 KarS § 329 suhtes erinormina ei välista ka ringkonnakohtu

viidatud KarS § 3 lg 5. KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka

kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab

aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis,

kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse

korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent

erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis

hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse. Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus

üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.

Eerik Kergandberg

riigikohtunik