3-2-1-57-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-57-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Jaak Sammuli hagi Kärt Kriisa vastu 37 963 euro 52 sendi

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-63802

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kärt Kriisa kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

37 963 eurot 52 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jaak Sammul (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Kärt Kriisa (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ivo Mahhov

Asja läbivaatamise kuupäev

23. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-63802. Jätta

jõusse ja muutmata Tartu Maakohtu 16. mai 2011. a otsuse resolutsioon, kuid muuta maakohtu

otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud Jaak Sammuli kanda.

4. Tagastada OÜ-le Välisõigusabi Advokaadibüroo Kärt Kriisa kassatsioonkaebuselt

13. detsembril 2011 tasutud kautsjon 379 (kolmsada seitsekümmend üheksa) eurot 65 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaak Sammul (hageja) esitas 15. detsembril 2010 Tartu Maakohtule hagi Kärt Kriisa (kostja) vastu

talle kuuluva pärandiosa hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulus hageja vanematele Heiko

Sammulile ja Aino Sammulile ühisvarana elamu Tartus Roosi 6. A. Sammul suri 3. detsembril 1978.

Temast jäi järele pärandvarana mh 9/20 nimetatud elamust. Hageja võttis avalduse esitamisega vastu

pärandiosa - 1/2 sõiduautost ja 1/2 hoiusest - ja selle kohta väljastati temale ka pärimisõiguse

tunnistus. 9/10 elamust võttis hageja vastu tsiviilkoodeksi (TsK) § 551 lg 2 alusel pärandvara

valdamisega. Hageja elas nimetatud elamus koos H. Sammuliga ka pärast A. Sammuli surma. Hageja

on kogu pärandi vastu võtnud.

H. Sammul müüs elamu 2006. a-l 2 640 000 krooni eest. Maa erastamismaksumus oli 14 600 krooni.

Ilma erastamiskuludeta oleks elamu hind olnud 2 625 400 krooni, millest hagejale kuulub 22,5% ehk

594 000 krooni (37 963 eurot 52 senti). Raha jäi H. Sammuli valdusesse. H. Sammul suri 19. aprillil

2010. Tema vara pärijaks on kostja. Pärimisseaduse (PärS) § 130 alusel läksid kostjale üle ka

H. Sammuli kohustused, mh hagejale tema pärandiosa väljamaksmise kohustus.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et hageja pärimisõigusest tulenev nõue on aegunud.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg 1 kohaselt on omandiõigusest tuleneva

väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat

nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

(VÕSRS) § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse TsÜS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002

tekkinud aegumata nõuetele. A. Sammul suri 3. detsembril 1978. Hagi on esitatud 8. detsembril 2010,

s.o 32 aastat pärast pärandi avanemist. Aegunud on ka hageja rahaline nõue. Hageja omand lõppes

elamu kinnistamisega 23. aprillil 1999. Hagi esitamise ajaks on sellest möödas 11 aastat.

Võlaõiguslikud hüvitisnõuded aeguvad hiljemalt kümne aasta möödudes alates sündmuse

toimumisest.

3. Tartu Maakohus kohaldas 16. mai 2011 otsusega hageja nõudele aegumist ning jättis hagi

rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on Tartus Roosi 6 asuva elamu pärimine tõendatud seadusjärgsete

pärimisõiguse tunnistustega. Kinnistu omanikuna kanti kinnistusraamatusse 23. aprillil 1999

H. Sammul. J. Sammul oli Roosi 6 elamu üks omanikke kuni kinnistusraamatusse kande tegemiseni.

Kinnisasja omanikuks on see, kes on omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Maa hageja isa

omandisse kinnistamisega tekkis hagejal kahju hüvitamise nõue TsK § 448 kohaselt oma isa vastu.

Hagejal oli võimalus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist või kahju hüvitamist isalt.

1999. a-l kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi

teada saama oma õiguse rikkumisest. TsÜS § 113 lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine

aegumistähtaeg on kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud

lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Kehtiva TsÜS § 150 lg 1 kohaselt

on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud

isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tulenevalt

VÕSRS § 9 lg-st 2 tuleb praegusel juhul aegumisele kohaldada pärast 1. juulit 2002 kehtinud seadust,

kuna selle järgi on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt.

Aegumise kulgemine algas 1. juulil 2002. Hageja kahju hüvitamise nõue aegus kolme aastaga

1. juulil 2005.

Kuivõrd hageja kontakt isaga oli tihe ning ta abistas isa vahepeal iga päev, pidi hageja kahju

tekitanud teo toimepanemisest teada saama hiljemalt kinnistu võõrandamisel 2006. a-l, sest pärast

kinnistu võõrandamist asus H. Sammul mujale elama. Seega on kehtiva TsÜS § 150 lg 1 järgi kahju

õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegunud 2009. a-l.

Kohaldada ei tule eriaegumise tähtaega TsÜS § 155 lg 1 kohaselt. Hageja on esitanud kostja vastu

rahalise nõude, poolte vahel ei ole pärimisest tulenevat õigussuhet. Kostja on poolte ühise isa

õigusjärglane testamentaarse pärimise alusel. Hageja ei ole oma isa vara pärija, kuna testamendis ei

ole hagejat mainitud. Hageja nõue kostja vastu tuleneb sellest, et isa tekitas hagejale õigusvastaselt

kahju, õigusjärglasena on kostja sellise nõude puhul tõepoolest vastutav isik, kuid nõue on aegunud

juba isa eluajal.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ning saata asi esimese astme kohtule

uueks arutamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta vastustaja menetluskulud apellandi kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 25. novembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Maakohtu seisukoht, et alates

kinnistusraamatusse kandmisest oli kinnistu omanik vaid H. Sammul, ei ole õige. Asjaõigusseaduse

(AÕS) § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, kuid see ei välista,

et kanded võivad olla ka valed. Kanne on ebaõige, kui sissekandmisele kuuluv õigus on jäänud sisse

kandmata, näiteks on üks kaasomanikest jäänud sisse kandmata. Elamu oli hageja ja H. Sammuli

kaasomandis ning see, et kinnistusraamatusse kanti omanikuna vaid H. Sammul, ei tähenda, et hageja

kaotas omandiõiguse. Hagejal oli õigus nõuda kinnistusraamatu kande parandamist, kuid ta ei ole

seda teinud.

H. Sammul võõrandas vaidlusaluse kinnistu 10. märtsil 2006 hageja kui teise kaasomaniku teadmata,

H. Sammul suri 19. aprillil 2010. H. Sammul nimetas testamendiga oma vara pärijaks kostja. Hageja

nõuab kostjalt PärS § 130 alusel omandi kaotuse tõttu pärandiosa väljamaksmist või kahju

hüvitamist. Kostja on võtnud omaks (tl 100), et hagejal võib olla rahaline nõue, mis tuleneb alusetust

rikastumisest või kahju hüvitamisest.

Hageja nõude aegumine algab kinnistu võõrandamisest 10. märtsil 2006, s.o ajast, mil teine

kaasomanik tegi kahju põhjustanud teo. TsÜS § 150 lg 1 järgi oleks hageja nõue aegunud, kuivõrd

hagi esitati kohtusse pärast kolme aasta möödumist kinnistu võõrandamisest. Maakohus ei ole

analüüsinud hageja nõude aegumist TsÜS § 150 lg 2 järgi. TsÜS § 150 lg 2 kohaselt, kui kahju

hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul kahju tekitamise tõttu rikastunud, on ta ka pärast

sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu

rikastumise sätete järgi.

Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust

rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise

nõue on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise eeldused on samad

lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, st kohustatud isik peab olema käitunud õigusvastaselt ja

olema selles ka süüdi, kannatanu aga saanud kahju.

Hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt käitus H. Sammul õigusvastaselt, kuna müüs kinnistu tema kui

kaasomaniku teadmata ning sai endale kogu kinnistu eest saadud raha. Tegemist on TsÜS § 150 lg-s 2

sätestatud nõudega ning kuna TsÜS § 150 lg 3 kohaselt aegub see nõue kümne aasta möödumisel

kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, siis ei ole hageja nõue aegunud.

Kohaldada ei tule TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud aegumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus või jätta jõusse

maakohtu otsus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Kassaatori menetluskulud

tuleb jätta vastustaja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud kohaldamata elamu kinnistamise ajal

kehtinud AÕS § 118 lg 1, mille kohaselt tekkis kinnistusraamatusse kandmisega kinnisomand ja

seega elamu kui vallasomand lakkas olemast. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus

5. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08 tehtud otsuse p-s 19.

Hagi esitamise ajal ei saanud hageja enam pärandit välja nõuda. Elamualune maa on erastatud ja

kostja õiguseellane on selle kinnistanud ning seega on lõppenud pärijate kaasomand. Nimetatud

küsimusest sõltub, millisest hetkest alates jäi hageja ilma oma omandist ja tal tekkisid võlaõiguslikud

hüvitusnõuded ja algas nende aegumine.

Kahju põhjustanud tegu ei olnud mitte kinnistu võõrandamine 10. märtsil 2006, vaid

kinnistusraamatu kande tegemine kostja õiguseellase nimele 23. aprillil 1999. Seega on hageja nõue

aegunud. TsÜS § 150 lg 3 järgi on aegumise lõpptähtajaks kümme aastat alates kahju põhjustanud teo

tegemisest, millest oli hagi esitamise ajaks möödunud enam kui 11 aastat.

Kostja ei ole võtnud omaks, et hagejal võib olla rahaline nõue, mis tuleneb alusetust rikastumisest või

kahju hüvitamisest.

Hagi on esitatud 32 aastat pärast pärandi avanemist, kui siiski on tegemist pärimisõigusliku nõudega,

on see aegunud. Pärandi avanemise ajal kehtinud TsK § 81 kehtestas hagi korras õiguste kaitsmise

üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud, kolm aastat. Seega võis hageja nõue olla aegunud

juba 1980-datel aastatel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi eksliku tõlgendamise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel

tuleb jätta jõusse maakohtu otsus. Maakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel

tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada

ning poolte apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta hageja kanda.

8. Hageja nõuab kostjalt tema mõttelise osa Tartus Roosi 6 asuva kinnistu väärtuse hüvitamist, mis

hageja väitel kuulus talle kui oma ema pärijale. Maakohus kohaldas hageja nõudele aegumist ning

jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, ning tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks.

9. Esmalt peatub kolleegium nõude materiaalõiguslikul alusel. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga, et hageja nõue kostja vastu ei ole pärimisõiguslik nõue.

Maakohus leidis, et hageja nõue on kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb hagejale ja tema isale

kuulunud maja aluse maa esmakinnistamisest üksnes hageja isa omandisse. Nõude aluseks maakohtu

seisukoha järgi on kinnistusraamatusse kande tegemise ajal 23. aprillil 1999 kehtinud TsK § 448.

Ringkonnakohus leidis, et õigusvastane tegu, millest hageja nõue tuleneb, on see, et hageja isa

võõrandas kinnistu 2006. a-l ilma hageja kui kaasomaniku teadmata.

10. Kolleegium leiab, et hagejale ei saanud kahju tekkida sellega, et hageja isa võõrandas kinnistu

2006. a-l. Selleks, et kinnistu võõrandamisega 2006. a-l oleks hagejale kahju tekkinud, oleks hageja

pidanud olema selle omanik. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli oma ema seadusjärgne pärija ja

et pärandvara hulka kuulus ka Roosi 6 asuva elamu mõtteline osa. Kuni erastatud maa kinnistamiseni

23. aprillil 1999 sai seega hageja olla Roosi 6 asuva elamu üks kaasomanikke. Alates 23. aprillist

1999 oli kinnistu omanikuks kinnistusraamatu kande kohaselt hageja isa H. Sammul.

11. Hageja oleks saanud olla kinnistu omanik ka pärast kinnistusraamatusse kande tegemist, kui

kinnistusraamatu kanne oleks olnud ebaõige.

Esmakinnistamise ajal, 23. aprillil 1999 kehtinud AÕS § 57 lg 1 kohaselt oli kinnistusraamatu kanne

ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta, see alus on hiljem ära langenud või kanne on valesti

muudetud või kustutatud. Kolleegium leiab, et kinnistusraamatu 23. aprilli 1999. a kanne oli õige.

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 11 lg 3 kande tegemise ajal kehtinud redaktsiooni

järgi kantakse pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse

jõustumist erastatud maa kinnistusraamatusse asjaõiguslepingu, maaüksuse omandamist tõendava

dokumendi, maakatastri andmete ja teiste kinnistamiseks vajalike dokumentide alusel. Asja

materjalide kohaselt on Roosi 6 ostueesõigusega erastamise müügileping ja asjaõigusleping sõlmitud

12. veebruaril 1999 üksnes hageja isaga. Kinnistu ostueesõigusega erastamise müügilepingu järgi on

selle aluseks Tartu maavanema 4. jaanuari 1999 a korraldus nr 24. Viimane kehtib ning on

müügilepingu ja selle alusel tehtud kinnistusraamatu kande õiguslikuks aluseks.

AÕSRS § 11 lg 5 alates 29. märtsist 2001 kehtiva redaktsiooni kohaselt on isikul, kelle õigust on vale

kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine

puudutab, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja

kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks. Sama põhimõte kehtis Riigikohtu 2. oktoobri

2000. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-97-00 tulenevalt ka maa esmakinnistamise ajal 23. aprillil 1999.

Kuigi nimetatud otsus on tehtud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta, loeti ka selles

otsuses kinnistusraamatu kanne ebaõigeks pärast kande aluseks olnud haldusakti kehtetuks

tunnistamist. Kui korraldus ostueesõigusega erastamisele kuuluva maatüki kohta on kehtetuks

tunnistatud, siis on see kehtetu tagasiulatuvalt, ka kande õiguslik alus on tagasiulatuvalt ära langenud

ja kinnistusraamatu kanne on seega ebaõige (vt Riigikohtu 14. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-26-03, p 13). Riigikohtu 21. märtsi 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05 on märgitud, et maa

tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse

vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või

erastamise haldusakt või erastamisleping.

Kuna müügilepingu aluseks olnud maavanema korraldus kehtis kinnisasja võõrandamise ajal 2006. a-

l ja kehtib ka praegu, siis on esmakinnistamine õiguspärane ning kinnistu omanikuks oli selle

võõrandamise hetkel üksnes hageja isa. Seega on ringkonnakohus ekslikult lugenud hageja kinnisasja

kaasomanikuks selle võõrandamise ajal 10. märtsil 2006.

12. Hageja nõue võis tuleneda õigusvastasest kahju tekitamisest TsK § 448 järgi, mis võis seisneda

hageja isa tegevuses, et saada kinnistu ainuomanikuks. Hageja isa õigusvastane tegevus võis toimuda

enne 23. aprilli 1999, mil kinnistu esmakinnistamise tagajärjel kaotas hageja omandiosa ehitises kui

vallasasjas ja ei saanud kinnistu kaasomanikuks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nimetatud

hageja nõue on aegunud.

Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine

aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud

aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 116

sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse

rikkumisest. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele.

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm

aastat. VÕSRS § 9 lg 2 järgi tuleb juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse

kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestada

tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist

2002. TsÜS § 150 lg 3 kohaselt aegub kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue, sõltumata

TsÜS § 150 lg-tes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo

tegemisest või sündmuse toimumisest. Kahju põhjustanud tegu saadi teha enne kinnistu

esmakinnistamist 23. aprillil 1999, seega on hageja kahju hüvitamise nõue aegunud.

13. Kolleegiumi arvates võib kinnistu esmakinnistamise tagajärjel 23. aprillil 1999 omandiõiguse

kaotanud hageja nõue kostja vastu olla ka alusetu rikastumise nõue (vt Riigikohtu 5. novembri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 20). Hageja isa sai rikastuda hageja vara arvel alusetult,

kui hageja oli vallasasjast elamu kaasomanik kuid kinnistu ainuomanikuna kanti kinnistusraamatusse

tema isa. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS §-de 113 ja 116 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse

üldine aegumistähtaeg kümme aastat, aegumistähtaja kulg algas päevast, mil isik sai teada või pidi

teada saama oma õiguse rikkumisest. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa

seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata

nõuetele. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm

aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev

nõue. Sõltumata TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatust, aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue

TsÜS § 151 lg 2 järgi hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetust rikastumisest. Seega on ka see

hageja nõue aegunud (vt p 12).

14. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud

menetluskulude jaotus, millega maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kuna ringkonnakohtu

otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust. Apellatsiooni- ja

kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel jätta samuti hageja

kanda.

TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel hagejale tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Jaak Luik