3-1-1-31-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-31-12

Otsuse kuupäev

21. mai 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Andrei Pavlištšuki õigeksmõistmises süüdistuses

KarS § 164 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-17400

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andrei Voronin,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Andrei Pavlištšuki kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

21. märts 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2011. a otsuse põhiosa, asendades

ringkonnakohtu otsuse õiguslikud põhistused käesolevas otsuses toodud põhistustega. Muus

osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Andrei Pavlištšuki kasuks välja 528 (viissada kakskümmend

kaheksa) eurot valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrei Pavlištšukile esitati KarS § 164 järgi süüdistus selles, et mõjutamaks inimesi hääletama

2009. aastal Paldiski linna kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel J. M.-i ja L. Z.-i poolt andis ta

seitsmele isikule sularaha summas 100-250 krooni, kokku 1350 krooni.

2. Harju Maakohtu 11. oktoobri 2011. a otsusega tunnistati A. Pavlištšuk KarS § 164 järgi süüdi ja

teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära (320 eurot). A. Pavlištšuk mõisteti KarS § 164

järgi süüdi selles, et ta lubas J. Š.-le ja I. Z.-ile vastavalt 250 ja 200 krooni selle eest, et nad

hääletaksid Paldiski volikogu valimistel J. M.-i poolt. Nelja isiku hääle ostmises mõisteti süüdistatav

maakohtu otsusega õigeks prokuröri süüdistusest loobumise tõttu ja ühe isiku hääle ostmises teo

tõendamatuse tõttu. Viimases osas maakohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustatud. Maakohtu

otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

2.1 Maakohus leidis, et süüdistatava poolt kuriteo toimepanemine on tõendatud muu hulgas

jälitustoimingu - KrMS § 118 alusel toimetatud A. Pavlištšuki telefonikõnede salvestuste -

protokollidega. Maakohus, kontrollides nimetatud jälitustoimingu läbiviimise seaduslikkust, leidis, et

kuigi A. Pavlištšukile KarS § 164 järgi esitatud süüdistus, milles ta kohtu alla anti, ei võimalda

süüdistatavat süüdimõistmisel karistada vähemalt kolmeaastase vangistusega, mis on KrMS § 110

lg 1 kohaselt jälitustoimingu lubatavuse peamisi tingimusi, on jälitusprotokollis talletatud

telefonikõnede salvestuste kasutamine tõendina siiski lubatav. Kriminaalmenetluse seadustiku § 111

järgi on jälitustoiminguga saadud teave tõendina kasutatav, kui see on saadud seaduse nõudeid

järgides.

Kontrollinud

jälitustoimiku

pinnalt

A. Pavlištšuki

kriminaalasjas

läbiviidud

jälitustoimingute seaduslikkust, sealhulgas eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoiminguks antud lube,

asus maakohus seisukohale, et jälitustoimingud on toimunud kooskõlas seaduse nõuetega ja

jälitustoimikust nähtuvalt alustati A. Pavlištšuki suhtes kriminaalmenetlust ühtlasi ka KarS §-s 349

ette nähtud kuriteo tunnustel. Viimatinimetatud kuriteo eest näeb aga karistusseadustik ette muu

hulgas kuni kolmeaastase vangistuse, see aga võimaldab KrMS § 110 lg 1 kohaselt koguda tõendeid

ka jälitustoimingutega. Maakohus leidis, et A. Pavlištšukile kohtueelse menetluse lõpus KarS § 349

järgi süüdistuse esitamata jätmine selle kuriteo tõendamatuse tõttu ei saa endaga kaasa tuua

jälitustoiminguga kogutud tõendite kasutamise lubamatust süüdistuses KarS § 164 järgi, kui nende

kogumine oli iseenesest seaduslik.

2.2 A. Pavlištšuk ei eita, et soovitas inimestel hääletada J. M.-i või tema valimisnimekirja poolt.

Samuti kinnitab ta, et pakkus inimestele raha, kuid ainult laenuks või sel eesmärgil, et nad üldse

valimistel hääletamas käiksid. A. Pavlištšuki ja tuvastamata isikute vahelistest telefonikõnedest

nähtub, et süüdistatav agiteeris inimesi hääletama J. M.-i või nende isikute poolt, kes ei toeta Paldiski

Põhja-Sadama tegevust, pakkudes neile selle eest raha.

2.3 Süüdistatava ja tunnistaja J. Š. vahelisest telefonivestlusest nähtub, et A. Pavlištšuk palus

tunnistajal käia eelvalimistel hääletamas, lubades talle selle eest 250 krooni. Telefonikõne salvestus

kinnitab J. Š. ütlusi, et süüdistatav helistas talle ja lubas valimas käimise eest raha. Tunnistaja teadis,

et A. Pavlištsuk toetab J. M.-i, kuid tema selle kandidaadi poolt ei hääletanud. Pärast valimistel

osalemist loobus J. Š. raha vastuvõtmisest. Tunnistaja I. Z.-i ütluste kohaselt oli tal A. Pavlištšukiga

kokkulepe, et materiaalse hüvitise saamise kaudu tuleb õhutada inimesi valimistel osalema. Pärast

valimistel osalemist saanuks nad süüdistatava käest 200 krooni. A. Pavlištšuki ja I. Z.-i vahelisest

telefonikõne salvestusest nähtub, et nad arutasid ID-kaardiga hääletamist ja inimeste ärgitamist

valimistel osalemiseks. Süüdistatava palvel oli tunnistaja ülesanne leida inimesi, kes oleksid nõus

valimistel osalema.

2.4 Eeltoodust lähtuvalt leidis maakohus, et jälitustoimingu käigus salvestatud süüdistatava

telefonivestlustest erinevate inimestega koostoimes tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ning süüdistatava enda

ütlustega nähtub, et süüdistatav lubas J. M.-i poolt hääletamise eest raha. Kohus ei lugenud

usaldusväärseks tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ütlusi selle kohta, et A. Pavlištšuk lubas raha valimistel

osalemise eest, sõltumata sellest, keda valitakse.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, kes

taotles otsuse tühistamist A. Pavlištsuki süüdimõistmises KarS § 164 järgi ja uue otsusega

süüdistatava õigeksmõistmist. Apellatsiooni põhjendused seisnesid kokkuvõtvalt järgmises.

3.1 Maakohtu järeldused on vastuolus tunnistaja J. Š. kohtuistungil antud ütlustega. Kuigi kohus ei

lugenud usaldusväärseks tunnistaja ütlusi selle kohta, et A. Pavlištšuk pakkus talle raha ainuüksi

valimistel käimise eest, on J. Š. ütlustele siiski tuginetud süüdimõistva otsuse tegemisel. Valikuliselt

hindas maakohus ka tunnistaja I. Z.-i ütlusi. Seega on kohtu arutluskäik vastuoluline. Tähelepanuta

on jäänud nõue hinnata tunnistaja ütlusi tervikuna.

3.2 Maakohus on lubamatult tuginenud jälitustoimingu protokollidele. Käesolevat kriminaalmenetlust

alustati KarS § 349 järgi S. P. suhtes. Toimikust ei nähtu, et süüdistatava suhtes oleks enne

jälitustoimingute läbiviimist tehtud muid menetlustoiminguid, mistõttu tema telefonikõnede salajasel

pealtkuulamisel ei ole järgitud KrMS §-s 110 sätestatud nõudeid. Jälitustoimingutega saadud teave ei

kinnita üheselt A. Pavlištšukile esitatud süüdistust.

3.3 Piiritlemaks KarS §-s 164 sätestatud kuritegu lubatud valimispropagandast tuleb kindlaks teha

konkreetne mõjutamistegu, millega õhutatakse isikut jätma teostamata oma valimisõigust või

teostama oma valimisõigust konkreetse kandidaadi kasuks. Sellist mõjutamist A. Pavlištšuki

käitumises ei ole kindlaks tehtud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2011. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Pavlištšuki

süüditunnistamises KarS § 164 järgi, samuti temalt sundraha ja menetluskulude osalise

väljamõistmise osas. Uue otsusega mõisteti süüdistatav KarS § 164 järgi õigeks ja hüvitati talle

valitud kaitsjale makstud tasu. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 Maakohtu süüdimõistva otsuse rajamine jälitustoiminguga saadud tõenditele ei olnud lubatav.

Kooskõlas Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 on A. Pavlištšukile esitatud süüdistus

välja kasvanud S. P. suhtes KarS § 349 järgi alustatud kriminaalmenetluse käigus ilmnenud uutest

asjaoludest. See ei võimalda kasutada saadud tõendeid süüdistatava vastu, kuna A. Pavlištšukile

etteheidetav kuritegu ei vasta KrMS § 110 lg 1 nõuetele, s.o ei ole karistatav vähemalt kolmeaastase

vangistusega. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et A. Pavlištšuki tegevuses ilmneksid KarS §-s 349

kirjeldatud teo tunnused. Viimast ei kinnita ükski tõend ja talle ei ole esitatud isegi vastavat

kahtlustust.

4.2 Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui jättis andmata hinnangu tunnistajate

ütlustele tervikuna. Tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ütlustest nähtub, et süüdistatav pakkus neile raha selle

eest, et nad läheksid valima. Tunnistajad teadsid, et süüdistatav on J. M.-i toetaja, kuid kinnitasid, et

A. Pavlištšuk ei mõjutanud neid hääletama konkreetse kandidaadi poolt. Tunnistajate ütlused tuleb

lugeda tervikuna usaldusväärseiks. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole usutav, et raha pakuti

valimistele mineku eest, on oletuslik.

4.3 Selleks, et tunnistada isik süüdi KarS § 164 järgi, peab olema tuvastatud n-ö ekvivalentsussuhe

hääle saaja ja hääle andja vahel. Seetõttu olukorras, kus hääle ostja ei ole kandidaat ise, peab olema

tuvastatud, et ta tegutseb hääle saaja huvides, ning viimane on sellest ka teadlik või on sellest

huvitatud. Käesolevas asjas puudub vahetu seos süüdistatava ja süüdistuses nimetatud poliitilise

valiku vahel.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör Andrei Voronin, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Samuti taotleb kassaator, et Riigikohus tutvuks kriminaalmenetluse alustamisega seotud asjaolude

selgitamiseks jälitustoimikuga. Kassatsiooni põhiväited on lühidalt järgmised.

5.1 Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et kriminaalmenetlust alustati selle kohta, et Paldiskis

pakutakse erinevatele isikutele sularaha selle eest, et nad annaksid oma ID-kaardi koos PIN-

koodidega teiste isikute käsutusse eelhääletamise teostamiseks. S. P. nime mainimine

kriminaalmenetluse alustamise teates on prokuröri arvates ületähtsustatud, kuna esines põhistatud

kahtlus, et kõnealune tegevus on omistatav mitmele isikule. Seetõttu leidis ringkonnakohus ekslikult,

et süüdistatava tegu ilmnes n-ö juhuleiuna S. P. suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse käigus.

Jälitustegevus oli seaduslik, kuna loa andmise hetkeks oli kogutud andmete pinnalt tõusetunud

kahtlus, et ka A. Pavlištšuk pani toime KarS § 349 tunnustele vastava teo.

5.2 Võib nõustuda ringkonnakohtu hinnanguga tunnistajate ütlustele, kuid seejuures tuleb arvestada,

et nende seisukohad selle kohta, et A. Pavlištšuk ei pakkunud neile raha J. M.-i poolt hääletamise

eest, ei võimalda teha järeldust, et selline eesmärk süüdistataval puudus. Tegemist on vaid

tunnistajate arvamusega, mille usaldusväärsust ei pidanudki kohus hindama.

5.3 KarS § 164 ei nõua kokkulepet valimiskandidaadi ja mõjutatava isiku vahel ehk hääle saaja

teadlikkust hääle ostmisest või selle heakskiitmist.

6. Kassatsioonivastuses leiab kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja alused selle tühistamiseks puuduvad.

6.1 Kriminaalmenetlust alustati 1. oktoobril 2009 KarS § 349 ja KarS § 164 tunnustel selle kohta, et

S. P. maksab Paldiskis valimisõigusega isikutele sularaha selle eest, et nad annaksid tema kasutusse

ID-kaardi koos PIN-koodidega 2009. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajaks. Menetluse

alustamise teates ei ole kordagi mainitud A. Pavlištšuki nime. 5. oktoobril 2009 taotleti maakohtult

luba A. Pavlištšuki kasutuses olnud mobiiltelefoni pealtkuulamiseks. Varem ei teostatud

kriminaalasjas ühtegi muud menetlustoimingut. Kaitsjal ei ole andmeid selle kohta, et S. P. suhtes

oleks teostatud menetlustoiminguid. Ainuke menetlusdokument, mis S. P.-d puudutab, on

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mis koostati samal kuupäeval kohtueelse menetluse

kokkuvõttega. KrMS § 110 lg 1 seab jälitustoimingu teostamisele kaks eeldust. Esiteks peab tegu

olema karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. KarS § 164 sellele kriteeriumile ei vasta.

A. Pavlištšukile ei ole kunagi esitatud kahtlustust ka ühegi muu sätte järgi. Ükski kohtueelses

menetluses koostatud dokument ei kinnita prokuröri väidet, et oli alust kahtlustada A. Pavlištšukki

teos, mis vastaks KarS § 349 tunnustele. Teiseks näeb KrMS § 110 lg 1 ette, et tõendite kogumine

muude menetlustoimingutega peab olema välistatud või oluliselt raskendatud. Käesolevas asjas oli

esimeseks menetlustoiminguks telefonikõnede salajane pealtkuulamine. Seega on ringkonnakohus

õigustatult pidanud jälitustegevusega saadud tõendit lubamatuks.

6.2 Harju Maakohtu otsusega loeti tunnistajate J. Š. ja I. Z.-i ütlused üheaegselt nii usaldusväärseteks

kui ka ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus kõrvaldas selle rikkumise ja pidas neid tervikuna

usaldusväärseks. Tunnistajad andsid ütlusi vahetult tajutud asjaolude kohta, mistõttu ei ole tegemist

arvamusega.

6.3 Asjakohased on ka ringkonnakohtu materiaalõigust puudutavad seisukohad. Välistada tuleb

koosseisu ülemäära lai tõlgendamine, kuna vastasel juhul oleks ka iga erakonna poolt enne valimisi

jagatav meene käsitatav ainelise hüvitise pakkumisena eesmärgiga mõjutada valijat. Kindlaks tuleb

teha konkreetne mõjutamistegu, mille eesmärk oli saavutada olukorda, kus valija ei teosta oma

valimisõigust või teostab seda konkreetse kandidaadi kasuks. Käesolevas asjas seda ei tuvastatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt selgitab kriminaalkolleegium jälitustoiminguga saadud tõendi kasutamisega ja käesolevas

kriminaalasjas kogutud tunnistajate ütluste hindamisega seonduvat (I), võtab seejärel seisukoha

KarS § 164 tõlgendamise osas (II) ja lahendab kriminaalasja (III).

I

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis põhjendatult tõendikogumist välja jälitustegevusega

saadud tõendid, s.o A. Pavlištšuki telefonikõnede pealtkuulamise pinnalt koostatud jälitustoimingu

protokollid.

8.1 Käesolevas asjas on prokuratuur A. Pavlištšukki süüstava tõendina esitanud kohtule muu hulgas

jälitustoimingu protokollid. Jälitustoiminguna teostati kriminaalasjas KrMS §-st 118 juhindudes

A. Pavlištšuki ja J. M.-i mobiiltelefonide kõnede salajane pealtkuulamine. Kõnealuse jälitustoimingu

protokolli sissejuhatavas osas on muu hulgas märgitud, et asjas alustati kriminaalmenetlust

1. oktoobril 2009 KarS §-de 162 ja 349 järgi selle kohta, et eesmärgiga teostada valimisõigust oma

valimisliidu nimel maksab S. P. Paldiski linnas valimisõigusega isikutele sularaha selle eest, et nad

annaksid tema kasutusse ID-kaardi koos PIN-koodidega. Kontrollimaks prokuröri kassatsioonis

esitatud väiteid, tutvus Riigikohtu kriminaalkolleegium jälitustoimikuga, et selgitada välja, milliste

isikute suhtes ja millisel ajendil ülalnimetatud jälitustoimingud tehti. Jälitustoimikus sisalduvatest

eeluurimiskohtuniku määrustest, millega anti luba A. Pavlištšuki ja J. M.-i mobiiltelefonikõnede

salajaseks pealtkuulamiseks, nähtub, et käesolevat kriminaalmenetlust alustati tõesti üheaegselt nii

KarS § 162 kui ka § 349 järgi, kuna uurimisasutustele laekunud teabe kohaselt võisid Paldiski linna

2009. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel aset leida ID-kaartidega seonduvad valmis- ja

hääletamisvabaduse rikkumised nagu seda on kirjeldatud ka kriminaaltoimikusse paigutatud

jälitustoimingu protokollide sissejuhatavas osas. Ühtlasi nähtub jälitustoimikus sisalduvatest

eeluurimiskohtuniku määrustest, et selle kuriteokahtluse kontrollimiseks anti kohtuniku poolt luba

KrMS §-s 118 sätestatud jälitustoimingu teostamiseks teiste isikute kõrval ka A. Pavlištšuki kohta.

Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et käesolevas kriminaalasjas ei olnud eeluurimiskohtuniku

luba antud A. Pavlištšuki suhtes esineva kuriteokahtluse kontrollimiseks.

8.2 Jälitustoimikus sisalduvatest kohtumäärustest järeldub ühelt poolt, et kriminaalmenetlust alustati

vahetult ka A. Pavlištšuki suhtes, kelle kasutuses oleva mobiiltelefoni kõnede salajaseks

pealtkuulamiseks väljastati vahetult ka kohtu luba, ning teiselt poolt, et kriminaaltoimikusse lisatud

jälitustoimingu protokolli sissejuhatuses on tegelikkusele mittevastavalt kajastatud käesoleva

kriminaalmenetluse alustamise ajendeid. Pidades silmas, et jälitustoimikuga tutvudes ei tekkinud

kolleegiumil kahtlusi jälitustoiminguks eeluurimiskohtuniku poolt antud loa seaduslikkuse,

sealhulgas KrMS § 110 lg-st 1 tuleneva jälitustegevuse ultima ratio põhimõtte järgimise osas, siis ei

loe kolleegium käesoleva kriminaalmenetluse ajendi ebatäpset refereerimist jälitustoimingu

protokolli sissejuhatuses kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks. Nimelt ei saa kirjeldatud ebatäpsus

jälitustoimingu protokollis kui juba teostatud toimingu käiku ja tulemusi peegeldavas

menetlusdokumendis

mingil

viisil

mõjutada

selle

teostamise

eeldusena

välja

antud

eeluurimiskohtuniku loa seaduslikkust. Samuti ei mõjuta jälitustoimingu sissejuhatavas osas

käesoleval juhul ekslikult märgitu ka jälitustoimingu protokolli sisus esitatud teabe kvaliteeti

tõendina. Lõpuks ei saa tähelepanuta jätta ka jälitustoimingu protokollile KrMS §-ga 113 lg 1 p-dega

1-4 kehtestatud nõudeid, mille kohaselt märgitakse jälitustoimingu protokollis selle teinud asutuse

nimetus (p 1), jälitustoimingu aeg ja koht (p 2), selle isiku nimi, kelle suhtes jälitustoiming tehti (p 3)

ning jälitustoiminguga kogutud teave (p 4). Osutatud sättest nähtub, et seadusandja pole näinud ette

kohustust kajastada jälitusprotokollis selle kriminaalmenetluse alustamise ajendeid, mille raames

jälitustoiming läbi viidi. Asjaolu, et A. Pavlištšuki suhtes teostatud jälitustoimingu protokolli

sissejuhatavas osas kajastati enam andmeid, kui seda pidanuks seaduse kohaselt tegema, ei saa

mõjutada selle toimingu ega toimingu põhjal koostatud protokolli seaduspärasust. Ülaltoodust

tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et kõnealuse jälitustoimingu protokolli koostades ei ole

eiratud seaduse nõudeid KrMS § 111 mõttes.

8.3 Seega oli eeluurimiskohtuniku luba väljastatud vahetult A. Pavlištšuki suhtes KarS §-de 162 ja

349 alusel esineva kuriteokahtluse kontrollimiseks. Seetõttu ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu

järeldusega, et A. Pavlištšukile esitatud süüdistus on kasvanud välja S. P. suhtes KarS § 349 järgi

alustatud kriminaalmenetluse käigus ilmnenud uutest asjaoludest, mis ei võimalda kasutada saadud

tõendeid süüdistatava vastu, kuna A. Pavlištšukile etteheidetav kuritegu ei vasta KrMS § 110

nõuetele. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest järeldub, et apellatsioonikohus on A. Pavlištšukile

omistatud kuritegu käsitanud S. P.-le etteheidetava kuriteo uurimise käigus ilmnenud uue kuriteona

ehk n-ö juhuleiuna, millele osutab ka otsuses tehtud viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile

asjas nr 3-1-1-10-11. Kriminaalkolleegiumi täiskoosseisu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11 asuti

tõepoolest seisukohale, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud

teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega

seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud

uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele (viidatud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi täiskoosseisu 1. juuli 2011 otsuse p 19). Seega selgitatakse viidatud otsuses

tõenditele esitatavaid menetlusõiguslikke nõudeid olukorras, kus jälitustoiminguga kogutud teavet

soovitakse tõendina kasutada teises kriminaalasjas, mille menetlusesemeks olev kuritegu ilmnes

esimesena alustatud kriminaalmenetluse raames läbiviidud jälitustoimingu tulemusena n-ö

juhuleiuna. Viimase all tuleb vaadeldavas kontekstis mõista uut kuritegu, mille toimepanemise kohta

riigi pädevatel asutustel enne menetlustoimingu teostamisele asumist teave puudus. Sellest tulenevalt

ei saanud objektiivsetel põhjustel sellise kuriteo toime pannud isik või selle kuriteo kvalifikatsioon

olla hõlmatud ka üksiku menetlustoimingu, sealhulgas ka jälitustoimingu läbiviimise eeldusena

väljastatud kohtu loast.

8.4 Kolleegium märgib, et n-ö juhuleiuna avastatud kuriteost tuleb tõendamisele esitatavate nõuete

erinevuse tõttu eristada aga olukorda, mil kriminaalmenetlust alustati sama isiku suhtes mitme eri

kuriteo toimepanemise kahtluse kontrollimiseks, kuid edasise kohtueelse menetluse käigus ei leidnud

need kahtlused täies mahus kinnitamist (kahtlustuse kahanemine). Sellise juhtumiga on tegemist, kui

näiteks ühe isiku suhtes alustatakse kriminaalmenetlust kahtlusega, et ta on toime pannud mitu

karistusseaduse eri paragrahvides toimepandud kuritegu, kuid kriminaalmenetluse jätkudes ei leia

mõni neist tõendamist. Kuna KrMS § 193 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse alustamise eelduseks

ajendi ja aluse olemasolu ning KrMS § 194 lg 1 järgi on kriminaalmenetluse ajendina käsitatav

igasuguse kuriteole viitava teabe esinemine, siis ei saa esialgse kahtlustuse mahu kahanemist edasise

kriminaalmenetluse käigus iseenesest välistada. Pidades silmas, et kriminaalmenetlusõigus lubab

ilmnenud kuriteokahtlust kontrollida ja KrMS §-s 110 sätestatud eelduste täidetuse korral selle kohta

tõendeid koguda ka jälitustoimingutega, võib kahtlustus kahaneda ka jälitustoimingute teostamise

käigus. Viimase tõdemuse pinnalt ei saa aga siiski automaatselt järeldada, et jälitustoimingut

õigustava kuriteo kahtluse äralangemisel hilisema kohtueelse menetluse käigus on jälitustoiminguga

kogutud teave tõendina kasutatav ka nende kuritegude tõendamiseks, mis eraldivõetuna ei vasta

KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud nõuetele.

8.5 Kolleegium on seisukohal, et KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eeldused

pole määratud kaitsma üksnes kahtlustatava privaatsfääri (eraelu) teatud tõendikogumise viiside eest,

vaid ka süüdistatava kaitseõigust kohtulikul arutamisel. Jälitustoiminguga kogutud teabe kasutamisel

tõendina riivatakse olulisel määral kahtlustatava ja süüdistatava kriminaalmenetluslikke põhiõigusi,

mis kujutavad endast kaitseõiguse keskset garantiid ja mille tunnustamisel põhineb aus ja õiglane

kohtumenetlus tervikuna. Esitades süüdistuse kinnituseks jälitustoiminguga kogutud teavet piirab riik

muu hulgas kahtlustatava ja süüdistatava enese mittesüüstamise privileegi (nemo tenetur se ipsum

accusare - PS § 22 lg 3) ja sellel põhinevat õigust keelduda ütluste andmisest; samuti õigust küsitleda

süüdistuse tunnistajaid, kui jälitustoiminguga kogutud teabe sisuks on näiteks kolmandate isikute

vestluse salajasel pealtkuulamisel talletatud teave. Nimetatud põhjusel ei ole ega saagi olla lubatud

jälitustoimingute kasutamine mistahes kuriteo tõendamisel. Seadusandja peab iga üksiku juhtumi

puhul eraldi kaaluma, kas menetluspõhiõiguste piiramine on proportsionaalne, arvestades konkreetse

kuriteo raskusastet ja neid avastamisraskusi, mis kaasneksid, kui selle toimepannud isiku

selgitamiseks rakendataks vaid tavapäraseid uurimistoiminguid. Seega on kahtlustatava ja

süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine jälitustoimingutega aktsepteeritav vaid juhul, kui

kriminaalmenetluse

esemeks

olev

kuritegu

vastab

teatud

tingimustele,

mis

kehtivas

kriminaalmenetlusõiguses on kokkuvõetud KrMS § 110 lg-s 1 sisalduvasse jälitustoimingu

lubatavusklauslisse.

Ümberpöördult

järeldub

eeltoodust

ühtlasi,

et

menetluspõhiõiguste

kitsendamiseks puudub õigustus, kui süüdistuse objektiks olev kuritegu ei sisaldu nende kuritegude

kataloogis, mille tõendamiseks on seadusandja poolt lubatud kasutada ka jälitustoiminguid.

Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt pole niisiis oluline mitte ainult toimingu

enda seaduslikkus (selle toimetamine kohtu vastava loa alusel ja loa tingimusi järgides), vaid ka isiku

süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste

piiramine lubatud.

8.6 Ülaltoodud kaalutlusi silmas pidades leiab kolleegium, et ringkonnakohus asus kokkuvõttes

põhjendatult seisukohale, et A. Pavlištšuki telefonikõnede pealtkuulamise pinnalt koostatud

jälitustoimingu protokollid ei ole käesolevas kriminaalasjas lubatud tõenditeks. Kriminaalasjast

nähtuvalt esitati A. Pavlištšukile kohtueelse menetluse lõpuleviimisel süüdistus KarS § 164 järgi.

Selles süüdistuses anti A. Pavlištšuk ka kohtu alla. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et

kõnealune kuritegu ei vasta KrMS § 110 lg 1 nõuetele, kuna see ei ole karistatav vähemalt

kolmeaastase vangistusega. Nimetatud põhjusel ei olnud selle tõendamine jälitustoimingute

vahendusel lubatud, samuti polnud õigustatud süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine kohtulikul

arutamisel. Jättes telefonikõnede pealtkuulamise protokollid kui lubamatud tõendid A. Pavlištšuki

süüdistuse kinnituseks esitatud tõendikogumist välja, kõrvaldas ringkonnakohus maakohtus

asetleidnud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Kuna eeltoodud põhjustel oli jälitustoimingu

protokollide väljajätmine tõendikogumist õigustatud, siis ei loe kolleegium käesoleva otsuse p-s 8.1

märgitud apellatsioonikohtu minetust jälitustoimingu seaduspärasuse hindamisel selles kriminaalasjas

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna sellega ei kaasnenud

ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist.

9. Kolleegium nõustub samuti apellatsioonikohtu hinnanguga tunnistajate I. Z.-i ja J. Š. ütlustele,

kuna esimese astme kohtu otsusest nähtuvalt jättis maakohus andmata hinnangu tunnistajate

usaldusväärsusele tervikuna, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjekindla praktika kohaselt ei saa kohus isikulise tõendiallika

ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-13-12, p-d 13-14). Ebaõige on

prokuröri seisukoht, et tunnistajad ei saa anda ütlusi neile raha pakkumise eesmärgi kohta.

Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt võib isik anda tunnistajana ütlusi peamiselt selle

kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta

kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2011. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-31-11, p 19.1). Sellest tulenevalt võib tunnistaja selgitada, kas süüdistatav

väljendas talle raha pakkumisel oma soovi ja kuidas ta ise tajus nendevahelise suhtlemise eesmärki.

10. Kohtupraktika ühtlustamiseks ja pidades silmas Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt 6. märtsi 2012.

a otsuses asjas Leas vs. Eesti väljendatud seisukohti, peab kolleegium vajalikuks märkida veel

järgmist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSSVS) § 8 p 1 kohaselt loetakse korrakaitse

riigisaladuseks muu hulgas ka jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe

kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille

avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. Sama paragrahvi p 1 teise ja kolmanda lause

järgi salastatakse nimetatud teave täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks, kuid sellise

teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse

isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust

jälitustoiminguga riivati. Eeltoodust järeldub, et üldjuhul pole enam riigisaladuseks jälitustoiminguga

kogutud ja jälitusprotokollis vormistatud tõendusteave osas, mis on võetud kriminaaltoimikusse.

Kuivõrd jälitusprotokolli KrMS § 113 lg 1 p-de 1-3 alusel kantav teave on üldjuhul sama, mis

kajastub ka KrMS § 114 kohaselt eeluurimiskohtuniku poolt jälitustoimingu teostamiseks

väljastatavas loas, siis puudub mõistlik põhjus jätta kohtueelse menetluse lõpuleviimisel koos

jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata ka see kohtu luba, mis moodustas konkreetsel juhul

jälitustoimingu läbiviimise aluse. Vastava loa võtmine kriminaalasja materjali juurde võimaldab

kohtumenetluse pooltel vahetult kontrollida üksiku jälitustoimingu seaduslikkust, tagades seeläbi

tõhusa kaitseõiguse EIÕK art 6 lg 3 p (b) mõttes. Kolleegium on seisukohal, et jälitustoimingu

tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid

nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt

teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse

kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel

juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu

vahendusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-63-08 p-d 13.1-13.4). Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole

võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine

üheaegselt mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, juhib

kolleegium kohtute tähelepanu vajadusele koostada KrMS § 114 nõuetekohane luba iga

jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.

II

11. Puutuvalt KarS §-s 164 sätestatud valimisvabaduse vastu suunatud kuriteo koosseisu sisustamisse

märgib kolleegium järgmist. Kõnealune kuriteokoosseis näeb ette vastutuse hääle ostmise eest. Selle

objektiivsed tunnused nõuavad teo toimepanija poolt teistele isikutele ainelise hüvitise andmist või

pakkumist. Subjektiivsest küljest nõuab vaadeldav kuritegu aga vähemalt kaudset tahtlust hüvitise

andmise või pakkumise osas, kuid lisaks sellele üksnes kavatsetust teise isiku mõjutamise suhtes.

KarS §-s 164 sätestatud eesmärk - mõjutada isikut mitte teostama oma valimis- või hääletamisõigust

või teostama seda teatud valiku kasuks - kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis

iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab teise isiku mõjutamise põhjust. Sellest tulenevalt

on hääle ostmise koosseisu näol tegemist mittekongruentse süüteokoosseisuga, mille puhul ei ole

tähtis, kas hüve adressaat ka tegelikult teo toimepanija mõjutamisele allus ja tema soovi täitis. (Vt

mutatis mutandis ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-38-11, p 12.1). Samas tuleb vastavat eesmärki tõlgendada kitsendavalt kui konkreetse isiku tahte

seadusvastase mõjutamise kavatsust. Süüdistatav peab olema enda jaoks määratlenud nii

mõjutatavate isikute ringi kui ka seda, kas mõjutatav peab jätma oma valimisõiguse teostamata või

hääletama konkreetse (selgelt piiritletud) valiku kasuks. Ringkonnakohtu põhjendustest nähtub, et

kohus ei tuvastanud A. Pavlištšuki kavatsust mõjutada isikuid hääletama J. M.-i kasuks.

12. Väär on siiski arusaam, nagu võiks KarS § 164 järgi hääle ostmise eest vastutada vaid isik, kes ise

kandideerib valimistel või vähemalt tegutseb hääle saaja huvides viimase teadmisel. Kuna vaadeldava

kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused ei eelda erilise isikutunnusega isikut, siis on tegemist n-ö

igaühedeliktiga, mille järgi võib vastutada iga isik, kes selle tunnused täidab. Kõnealuse

kuriteokoosseisu rakendusala piiramine vaid valimistel kandideerijatega ei oleks ka sisuliselt

põhjendatud, kuna valimiste tulemust võivad endale sobivas poliitilises suunas soovida mõjutada ka

teised isikud, kes ise valimistel ei kandideeri ega ole ka selliste isikutega vahetult (isiklikult) seotud.

Ka sellisel juhul kahjustatakse valimisvabaduse teostamist kui õigushüve.

13. Kolleegium märgib, et ebaseaduslikku hääle ostmist tuleb eristada valimisagitatsioonist kui oma

poliitiliste vaadete ja seisukohtade tutvustamisest, mis on lubatav osa demokraatlikest valimistest.

Vaba tahte väljendamine valimisel või rahvahääletusel eeldab valijate informeeritust kandideerijate

poliitiliste vaadete sisust või vastuvõetavate otsuste tagajärgedest ning mõjust. KarS § 167 järgi näeb

ette vastutust seadusliku valimisagitatsiooni takistamise eest. Karistatav on vaid ebaseaduslik

agitatsioon (KarS § 168), milleks on aktiivne agitatsioon valimise või rahvahääletuse päeval.

Seaduslik valimisagitatsioon välistab KarS § 164 koosseisu esinemise ka juhul, kui valimiskampaania

käigus jagatakse avalikkusele näiteks kandidaadi poliitilisi vaateid selgitavat ja illustreerivat materjali

või meeneid. Kirjeldatud olukorras ei tingi näiteks meene saamine konkreetse kandidaadi või

erakonna poolt hääletamist ja määratlemata on reeglina ka hüve saajate ring.

III

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3 asendab kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse õiguslikud põhistused käesoleva otsuse põhistustega. Prokuröri kassatsiooni

jätab kolleegium rahuldamata.

15. A. Pavlištšuki kaitsja on esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses

tekkinud kulu, milleks on valitud kaitsjale makstud tasu kokku summas 528 eurot. Kolleegium peab

menetluskulu mõistlikuks ja mõistab KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt A. Pavlištšuki kasuks

valitud kaitsjale makstud tasu välja.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe