3-2-1-62-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-62-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Arkadi Kalviku (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmani

hagi Sirje Kuke vastu tehingu tagasivõitmiseks ja asja

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-66306

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arkadi Kalviku pankrotihaldur Tarmo Villmani

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

124 627 eurot 71 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Arkadi Kalvik (isikukood xxxxxxxxxxx), pankrotihaldur

Tarmo Villman

Kostja Sirje Kukk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Sirje Must

Asja läbivaatamise kuupäev

30. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-66306 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Tarmo Villmanile kassatsioonkaebuselt 28. jaanuaril 2012 tasutud

kassatsioonikautsjon 1246 (üks tuhat kakssada nelikümmend kuus) eurot 28 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Arkadi Kalviku pankrotihaldur Tarmo Villman (hageja) esitas 9. detsembril 2009 hagi Viru

Maakohtule Sirje Kuke (kostja) vastu hagi tehingu tagasivõitmiseks ja asja ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks.

Hagiavalduse kohaselt algatati Viru Maakohtu 26. juuni 2009. a kohtumäärusega Arkadi Kalviku

(võlgnik) kui füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetlus. Võlgniku omandis on kinnisasi Tallinnas

Xxxxx xx koos sellel asuva elamu ja abihoonetega. Võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu

31. juulil 2009 on kinnistu muutunud pankrotivaraks. Võlgnik on 8. märtsil 2007 andnud

üürilepinguga eluruumi kümneks aastaks kostjale üürile. Üürilepingu p 2.1.1 kohaselt ei pea üürnik

eluruumi kasutamise eest üüri tasuma, sisuliselt on tegemist eluruumi tasuta kasutamise lepinguga.

Üürilepingu sõlmimisega ilma üüri tasumise kohustuseta on oluliselt vähendanud pankrotivaraks

oleva kinnisasja väärtust ning sellega oluliselt kahjustanud võlausaldajate huve. Kahe võlausaldaja

nõuete tagamiseks oli kinnisasjale seatud hüpoteek.

Kuna võlgnikul ja kostjal on ühine laps, on kostja võlgniku lähikondne. Kostja pidi teadma tehingu

tegemisel, et sellega kahjustatakse võlgniku võlausaldajate huve. Hageja palus tunnistada üürileping

kehtetuks ja mõista eluruum ebaseaduslikust valdusest välja koos kohustusega eluruum vabastada

ning anda eluruumi valdus üle hageja seaduslikule esindajale, pankrotihaldurile. Juhul kui kostja ja

temaga koos elavad isikud keelduvad vabatahtlikult eluruumi vabastamast, palus hageja tõsta kostja

ja temaga koos elavad isikud eluruumist välja.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud, et üürileping vähendab hageja

pankrotivarasse kuuluva kinnisasja väärtust ning seeläbi kahjustab võlausaldajate huve. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja on võlgniku elukaaslane ja lähikondne ning neil on pankrotiseaduse

(PankrS) § 117 lg 1 p 2 mõttes ühine majapidamine. Kuna ei ole alust nii tehingu tühiseks

tunnistamiseks kui ka selle tagasivõitmiseks, samuti ei ole kostja võlgniku lähikondne, siis ei ole

alust ka kostja ja tema alaealise lapse väljatõstmiseks võlgnikule kuuluvalt kinnisasjalt.

3. Viru Maakohus jättis 29. oktoobri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tunnistab kohus pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p 3 järgi

kehtetuks tehingu, mis oli tehtud enne sama lõike punktis 2 nimetatud tähtaja algust, kui tehing tehti

kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult

võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega

võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et

võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

Kostja on võlgniku poja ema. PankrS § 117 lg 1 p 2 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku

lähikondne isik, kellel on võlgnikuga ühine majapidamine või kellel oli võlgnikuga ühine

majapidamine viimase aasta jooksul enne tagasivõidetavat tehingut. Võlgniku praegune elukoht on

Narva ning kostja elukoht Tallinn, pooltel ei ole ühist majapidamist. Hageja ei ole tõendanud, et

kostjal oleks olnud hagejaga ühine majapidamine viimase aasta jooksul enne 8. märtsil 2007

üürilepingu sõlmimist.

Ühise lapse sündimine 31. jaanuaril 2006 ei eelda kostja tunnistamist võlgniku lähikondseks.

Elukaaslase suhtes ei ole põhjust kohaldada pankrotiseadust rangemalt kui abikaasa suhtes.

PankrS § 117 lg l p l kohaselt loetakse võlgniku lähikondseks endine abikaasa, kui abielu on

lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist.

Eksperdiarvamuse järgi on kinnistu turuväärtuseks võrdlusmeetodil üürilepinguta 3 450 000 krooni ja

kinnistut koormavat tähtajalist üürilepingut arvestades 1 500 000 krooni. Kinnistu

enampakkumisteadetega on tuvastatud, et selle turuhinnaga ei ole ostjaid. Hageja ei ole põhistanud, et

ebaõnnestunud müügi põhjuseks on üürileping. Võlgniku pankrotimenetluses on 2 023 928 krooni

65 sendi suuruse nõude esitanud Swedbank AS ja 2 727 629 krooni 5 sendi suuruse nõude AS DnB

Nord Banka, mis mõlemad on täielikult tagatud kinnistule seatud hüpoteegiga. Need võlausaldajad

saaksid kinnistu müügist esmajärjekorras oma nõude rahuldatud. Müügist laekuvast rahast nõude

katteks väljamaksmisele kuuluv summa oleks suurem, kui üürileping ei koormaks kinnistut. Hageja

on põhjendanud, et kinnistu müümine kehtiva üürilepinguga mõjutab kinnisasja väärtust.

Kostja on täitnud üürilepingu p 2.1.2 kohustused tasuda kõrvalkulud. Üürilepingus on viide

laenulepingule, mis sõlmiti võlgniku ja kostja vahel samal ajal üürilepinguga, st 8. märtsil 2010.

Laenulepinguga andis kostja võlgnikule laenu 750 000 krooni tähtajaga 8. märts 2017. a. Kostja

väitel on laen antud sihtotstarbeliselt kinnistul asuva hoone parendamiseks. Laenulepingu

punktide 2.1. ja 2.1.1 kohaselt anti laenu ilma intressita ning vastusooritusena sõlmis võlgnik kostjaga

üürilepingu, millega võimaldatakse kostjal ja tema alaealisel pojal kasutada eluruume 8. märtsini

2010. Laenuleping ja üürileping on poolte tahtel lahutamatult seotud. Kostja on põhjendanud, et

üüritasu kokkulepe seisneb kostja kohustuses maksta kõrvalkulud ning kokkuleppes laenurahaga

parendada eramut laenu kasutamise eest intressi maksmata. Seega on tuvastatud poolte tahe just

eelnimetatud meetodil tasuda üüri ja pooltevaheline leping on üürileping.

Laenulepingu alusel raha üleandmise tõendamisel ei ole tähtsust, sest vaidluse esemeks ei ole

laenulepingu vaidlustamine. Pooled tahtsid kokku leppida, et kostja teeb kulutusi kinnistule ja hageja

üüritasu, v.a kõrvalkulud, ei küsi. Üüri võimaliku suuruse kindlakstegemine ei ole vaidluse ese, seega

ei ole ka tähtsust, et lepingutes ei ole fikseeritud intressi kindla summana.

Hageja ei ole tõendanud, kuidas üürilepingu sõlmimine 8. märtsil 2007 on kahjustanud võlausaldajate

huve. Tõendatud ei ole, et võlgniku eesmärgiks üürilepingu sõlmimisel oli muuta kinnistu turuhinda.

Hageja ei ole tõendanud, kuidas üürilepingu sõlmimisega oli võlgniku sooviks kahjustada teadlikult

võlausaldajaid ja kostja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Ei

ole tõendatud hageja väide, et kostja kasutab eluruumi õigusliku aluseta.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. novembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus muutis hagi rahuldamata jätmise põhjendusi.

Hageja väide, et kostja oli võlgniku lähikondne vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal, on õige.

PankrS § 117 lg 1 p 2 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondne isik, kellel on võlgnikuga

ühine majapidamine või kellel oli võlgnikuga ühine majapidamine viimase aasta jooksul enne

tagasivõidetavat tehingut. Võlgnikul ja kostjal on ühine laps. Hageja väitel oli võlgnikul kostjaga

ühine kooselu ja majapidamine. Kostja väitis, et tema kooselu võlgnikuga lõppes 2006. a-l ja praegu

elavad nad erinevates elukohtades ning neil ei ole ühist majapidamist.

Hagimenetluse pooled ei esitanud oma väidete kinnituseks tõendeid. Kui pooled ei soovinud tõendeid

esitada, pidi kohus hindama asjas esitatud tõendeid. Kostja võttis omaks, et 2006. a-l oli ta elanud

võlgnikuga koos. Vaidlusaluse tehinguga andis võlgnik kinnisasja kümneks aastaks oma lapse ja tema

ema kasutusse, mis kinnitab, et võlgnik oli kostjaga seotud ka majanduslikult ning võlgnik ja kostja

tegutsesid eelkõige ühise lapse huvidest lähtudes. Eeltoodud faktilised asjaolud täidavad

PankrS § 117 lg 1 p 2 koosseisu.

Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike

toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Teadliku võlausaldajate

huvide kahjustamisega võib olla tegemist ka siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku

eelise saamisele suunatud tegevuse tagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et

tema tegevus kahjustab võlausaldajaid, või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha, saab

järeldada tema tahtest. Asjas ei ole esitatud väiteid, et 2007. a-l oli võlgnik teadlik oma tekkivast

maksejõuetusest ja et võlgnik koormas oma kinnisasja eesmärgil kahjustada võimalike võlausaldajate

nõuete täitmist.

31. juuli 2009 kohtumääruses, millega kuulutati välja võlgniku pankrot, on märgitud, et

maksejõuetuse põhjustas ajutise halduri sõnul võlgniku suutmatus adekvaatselt hinnata

majandusolukorra võimalikke muutusi ning riskantsete ja suuri kohustusi nõudvate tehingute

tegemine. Kuna võlgnik ei võõrandanud kinnisasja tasuta ega alla turuhinna ning ei teinud tehinguid,

mis välistaksid hüpoteekide realiseerimise, ei ole alust tuvastada, et võlgnik kahjustas teadlikult

võlausaldajate huve. Üürilepingu alusel tagas võlgnik võimaluse oma alaealisel lapsel ja tema emal

kasutada kinnisasja kümne aasta jooksul üürilepingu alusel. Võlgnik ei teinud üürilepingu kohta

märget kinnistusraamatusse.

Kuna puuduvad faktilised asjaolud, mille alusel saaks tuvastada PankrS § 110 lg 1 p 3 nõutav eeldus -

võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine -, siis ei ole vajadust kontrollida, kas tehingu teine pool

sellest teadis või pidi teadma.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud otsuse olulises ulatuses

põhjendamata. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud kõiki apellatsioonkaebuse väiteid. Kuna kostja oli

võlgniku lähikondne, siis eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve.

Üüritud kinnisasjale olid seatud hüpoteegid. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 333 kohaselt on hüpoteegiga

koormatud kinnisasja omanikul õigus kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta ei vähenda

sellega kinnisasja väärtust. Kui isik koormab kinnisasja selliselt, et turuhinnaga võõrandamise vastu

ei ole huvi, on võlausaldajate huve teadlikult kahjustatud.

Kassaator on seisukohal, et üürileping on tegelikult tasuta kasutamise leping. Kõrvalkulude tasumise

kohustus ei asenda üüri tasumise kohustust. Laenuleping ja üürileping ei ole omavahel seotud ja

kostja ei ole tõendanud, et ta oleks raha üle andnud. Puudub huvi osta kinnisasja, mis on koormatud

pikaajalise mitte kasu teeniva üürilepinguga. Tegemist on teadliku võlausaldajate huvide

kahjustamisega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

8. Hageja nõudis võlgniku ja kostja vahel sõlmitud eluruumi üürilepingu kehtetuks tunnistamist ning

eluruumi kostja valdusest vabastamist ja eluruumi valduse temale üleandmist. Maakohus jättis hagi

rahuldamata, ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, muutes maakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi.

9. Võlgnik ja kostja sõlmisid 8. märtsil 2007 ruumide üürilepingu, millega võlgnik andis kostjale

kasutada elamu Tallinnas Xxxxx xx. Hageja tugineb üürilepingu kehtetuks tunnistamise nõudes

PankrS § 110 lg 1 p-le 3. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 110

lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist (vt ka

nt Riigikohtu 3. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 10; 22. veebruari 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 38). PankrS § 110 lg 1 p 3 8. märtsil 2007 kehtinud redaktsiooni

kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, kui tehing tehti kolme aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning

tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.

Üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud ja praegu kehtiva PankrS § 110 lg 3 järgi eeldatakse võlgniku

lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Võlgniku

lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 2 sama redaktsiooni kohaselt on isik, kellel on võlgnikuga ühine

majapidamine või kellel oli võlgnikuga ühine majapidamine viimase aasta jooksul enne

tagasivõidetavat tehingut. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et asja materjalide põhjal võib

järeldada, et kostja on võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 1 p 2 järgi. Sellele viitavad nii võlgniku

ja kostja ühine laps kui ka asjaolu, et võlgnik on menetluses võtnud omaks kooselu kostjaga 2006. a-

l. Seega juhul, kui kostja ei ole tõendanud vastupidist, loetakse ta vaidlusaluse tehingu tegemise ajal

võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlikuks.

10. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on PankrS § 110 lg 1 p 3 kohaldamisel võlausaldajate

huvide teadlikku kahjustamist kui tehingu pankrotimenetluse kehtetuks tunnistamise alust ekslikult

hinnanud.

Võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike

toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 12). Seejuures ei ole oluline, et võlausaldajate huvide

kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks. Võlausaldajate huvid on

kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt

võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib

igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks

tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel

arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele

tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu

tagajärgi võlausaldajatele, ei ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge

soovis, mis tehinguga saabus.

11. Hagiavalduse kohaselt on võlgniku pankrotimenetluses 2 023 928 krooni 65 sendi nõude esitanud

Swedbank AS ja 2 727 629 krooni 5 sendi nõude AS DnB Nord Banka. Mõlemad nõuded olid hageja

väitel täielikult tagatud hageja kinnistule seatud hüpoteekidega. Swedbank AS kasuks seatud

hüpoteegid oli kinnistul enne üürilepingu sõlmimist, AS DnB Nord Banka kasuks seati hüpoteek

vahetult pärast üürilepingu sõlmimist 7. juunil 2007. Seega pidi võlgnik üürilepingu sõlmimisel

olema teadlik sellest, et sõlmitav leping võib vähemalt Swedbank AS nõude tagamiseks seatud

hüpoteegiga koormatud kinnistu väärtust mõjutada. Kui võlgnik on loobunud tulust, mida ta oleks

võinud tavalistel tingimustel sõlmitud üürilepinguga saada, võib ta olla seadnud võlausaldajate huvid

ohtu.

12. Võlgniku ja kostja vahelise üürilepingu p-s 2.1.1 oli üüritasu suuruseks kokku lepitud 0 (null)

krooni kuus. Võlgnik kohustus üürilepinguga tasuma ruumide kasutamise eest üksnes kõrvalkulud.

Maakohus tuvastas, et samal ajal üürilepinguga on võlgnik ja kostja sõlminud 8. märtsil 2007

laenulepingu (maakohtu otsuse põhjendustes on ekslikult märgitud laenulepingu sõlmimise ajaks

8. märts 2010), mille kohaselt kostja andis hagejale laenu 750 000 krooni tähtajaga 8. märts 2017.

Maakohus leidis, et laenuleping ja üürileping on lepingupoolte tahtel lahutamatult seotud ning kostja

on põhjendanud, et üüritasu seisneb kostja kohustuses maksta kõrvalkulud ning kokkuleppes

laenurahadega parendada eramut laenu kasutamise eest intressi maksmata. Seega leidis maakohus, et

on täidetud üürilepingu oluline eeldus - selle tasulisus.

Kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et laenulepingu sõlmimine on tõendamata, sest

laenulepingus kokkulepitud raha ei ole kostjale üle kantud. Maakohus leidis, et laenulepingu alusel

raha ülekandmisel ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus jättis maakohtu seisukoha

muutmata.

Kolleegium leiab, et kohtud on hageja väited jätnud põhjendamatult tähelepanuta. Kui lähtuda

eeldusest, et üür määrati kindlaks laenulepinguga, siis selle rahatus võib kaasa tuua ka

üürilepingujärgse üüri puudumise ning hageja ja kostja vahelist lepingut tuleb tõlgendada kui

eluruumi tasuta kasutuse lepingut VÕS § 389 jj mõttes. Selle üle, kas kostja vastusooritus on vastav

üürilepingule, ei tule otsustada mitte poolte ettekujutuste, vaid objektiivsete asjaolude alusel.

Eluruumi tasuta kasutamise leping võib tuleneda sellest, et laenulepingus kokkulepitud raha kostja

lepingus kokkulepitud viisil ei saanud.

Kui laenu on saadud, siis on vajalik võlausaldajate huvide kahjustamise aspektist hinnata võlgnikul

saamata jäänud üüri ja intressi vahekorda, mida võlgnik laenulepingu järgi tasuma ei pidanud.

Seejuures saab aluseks võtta laenulepingu sõlmimise hetkel samasugustes laenulepingutes tavalist

kokkulepitavat intressi (turuintressi).

13. AÕS § 333 järgi on hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul õigus koormatud kinnisasja

vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta

hüpoteegipidaja õigusi muul viisil, välja arvatud juhul, kui see toimub korrapärase majandamise

tulemusena. Kui leiab tõendamist, et võlgnik sõlmis üürilepingu talle äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel või pooltevaheline leping oli tasuta kasutamise leping, on hageja rikkunud AÕS §-st 333

tulenevat keeldu, mis omakorda võib tähendada võlausaldaja huvide teadlikku kahjustamist

üürilepinguga PankrS § 110 lg 1 p 3 mõttes.

Asja uuel menetlemisel ringkonnakohtus tuleb eeltoodut arvestades hinnata, kas üürileping võis kaasa

tuua kinnisasja väärtuse vähenemise ja võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise.

Kolleegium juhib aga tähelepanu ka tasuta kasutamise lepingu erakorralise ülesütlemise võimalusele

VÕS § 394 järgi.

14. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

15. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu