3-1-1-30-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-30-12

Otsuse kuupäev

18. mai 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Feštšenko, Aleksei Feštšenko ja Aleksei

Korženkovi süüditunnistamises KarS § 118 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-15277

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Feštšenko kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov,

Aleksei Feštšenko kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov,

Aleksei Korženkovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Katri

Koitver ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar

Koik, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. märts 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2011. a ja Harju Maakohtu 30. märtsi

2011. a kohtuotsused täies ulatuses.

2. Saata kriminaalasi Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks.

3. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Feštšenkole, Aleksei Feštšenkole ja Aleksei Korženkovile esitati KarS § 114 p-de 1 ja 2

järgi süüdistus A. S.-i tapmises julmal ja üldohtlikul viisil. Süüdistuse kohaselt läksid süüdistatavad

6. mai 2010. a õhtul Tallinnas aadressil XXXXX XXX XXX-XX asuvasse A. S.-i elukohta kätte

maksma tütarlaste halva kohtlemise eest. Sisenenud 8. korrusel korterisse, toimetasid süüdistatavad

põgeneda üritava kannatanu tagumisse tuppa, kus S. Feštšenko käskis kannatanul põlvili laskuda ja

A. Feštšenko sidus tal püksirihmaga käed seljataha. Seejärel peksid süüdistatavad A. S.-i rusikate,

jalgade ja kurikaga, tekitades kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused - hulgalised näokolju

murrud, aju-kolju sisserõhutusmurrud ja roietemurrud. Pärast peksmist viskasid süüdistatavad

traumaatilise šoki saanud ja teadvuse kaotanud A. S.-i rõdult alla asfaldile. Kannatanu suri

kukkumise tagajärjel. A. S. tapeti julmal viisil, sest ta oli allaviskamisele eelnenud peksmisega viidud

šokiseisundisse ja ta oli kaotanud teadvuse. Sellises seisundis kannatanu allaviskamisega 8. korruselt

väljendasid S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkov põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja

inimkeha kui väärtuste suhtes. Samuti tapeti A. S. üldohtlikul viisil, sest kannatanu allaviskamise

tagajärjel suurest kõrgusest oleks võinud surma saada ükskõik milline paljukorruselise kortermaja

siseõues viibida võinud inimene. Järelikult seadsid süüdistatavad reaalsesse ohtu majaelanike ja

nende külaliste elu ning tervise.

2. Kohtuvaidluses leidis prokurör, et kuigi on tuvastatud, et A. S. kukkus rõdult alla süüdistatavate

jõupingutuste tagajärjel, pole siiski võimalik kindlaks teha, kes konkreetselt oli viskaja. Järelikult

pole võimalik A. S.-i allaviskamist ühelegi süüdistatavale omistada. Samas tekitasid süüdistatavad

kannatanu peksmisega niivõrd ulatuslikke ja eluohtlikke vigastusi, et viimane oleks surnud ka üksnes

korteris saadud vigastustesse. Eeltoodud põhjustel kvalifitseeris prokurör süüdistatavate käitumise

KarS § 113 järgi.

3. Harju Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsusega tunnistati S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkov

süüdi KarS § 118 p 1 järgi. S. Feštšenkole ja A. Feštšenkole mõisteti karistuseks vangistused

üheksaks aastaks ning A. Korženkovile vangistus kaheksaks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 65 lg 1

alusel suurendati S. Feštšenkole mõistetud karistust Harju Maakohtu 18. mai 2010. a otsuse järgi

karistuseks mõistetud ühe kuu ja üheksateistkümne päeva pikkuse vangistuse võrra. Kuna

S. Feštšenko oli eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud vangistusest tingimisi vabastatud, märkis

maakohus, et S. Feštšenkol tuleb liitkaristusest ära kanda üheksa-aastane vangistus.

3.1. Maakohus märkis, et prokurör loobus süüdistatavate tegevust KarS § 113 järgi kvalifitseerides

süüdistusest osas, mis puudutas A. S.-i rõdult allaviskamist. Süüdistusaktist nähtuvalt tapeti A. S. aga

just 8. korruselt allaviskamisega, kannatanu peksmisega tekitati eluohtlikud tervisekahjustused.

Heites S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ja A. Korženkovile uut süüdistust esitamata ette kannatanu

tapmist peksmise teel, väljus prokurör seega süüdistuse piiridest. Samuti juhtis maakohus tähelepanu

asjaolule, et eksperdiarvamusest nähtuvalt tekitati A. S.-ile peksmisega tõepoolest mitmeid

eluohtlikke tervisekahjustusi, kuid puuduvad tõendid, et kannatanu oleks nende tagajärjel surnud. Kui

mõelda ära kukkumine 8. korruselt, pole välistatud, et A. S. oleks õigeaegse meditsiinilise abi korral

ellu jäänud.

3.2. Kohus tuvastas, et nii S. Feštšenko, A. Feštšenko kui ka A. Korženkov läksid 6. mai 2010. a

õhtul üheskoos karistama A. S.-i J. R.-i vägistamise eest ja osalesid kõik kannatanu peksmises.

Seetõttu tunnistas maakohus süüdistatavad süüdi KarS § 118 p 1 järgi, vaatamata asjaolule, et ei

õnnestunud tuvastada seda, kes, kuhu, millega ja mitmel korral A. S.-i lõi.

4. Harju Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad, S. Feštšenko

kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Ainar Koik.

5. Prokurör taotles apellatsioonis maakohtu otsuse osalist tühistamist ja süüdistatavate

süüditunnistamist ning karistamist KarS § 113 järgi. Lisaks palus prokurör mõista igalt süüdistatavalt

välja kolmandiku A. S.-i kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia postuumse kompleksekspertiisi

maksumusest. Prokuröri seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Taotledes süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimist KarS § 113 järgi, tugines prokurör kuriteo

samadele asjaoludele. Seega poleks S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi süüditunnistamine

A. S.-i tapmises süüdistuse piiridest väljunud.

5.2. Süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimine KarS § 118 p 1 järgi ei kajasta kogu käitumise

ebaõigussisu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt suutis ekspert eristada peksmisega tekitatud

vigastusi kukkumise tagajärjel saadud vigastustest ja asus oma arvamuses seisukohale, et kannatanule

tekitati peksmisega eluohtlikud pea- ja rindkerevigastused. Eksperdi poolt kohtuistungil antud ütluste

kohaselt oleks A. S. elanud pärast peksmise käigus saadud vigastusi väga lühikest aega. Arvestades,

et maakohtu tuvastatud asjaoludest nähtuvalt läksid süüdistatavad kannatanu korterisse eesmärgiga

omakohut pidada, võtsid selleks kaasa puidust kurika ning peksid kannatanut arvukalt ja

tugevajõuliselt erinevatesse kehapiirkondadesse, pidasid nad A. S.-i surma saabumist võimalikuks ja

möönsid seda ka ainuüksi peksmisega. Järelikult osutab väline teopilt üheselt süüdistatavate

tahtlusele kannatanu tappa.

5.3. Kui ringkonnakohtu hinnangul ei saa süüdistatavaid KarS § 113 järgi süüdi tunnistada, tuleb

kohtul analüüsida, kas on võimalik nende süüditunnistamine tapmise katses. Asjaolu, et süüdistuses

ei heidetud S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ega A. Korženkovile otsesõnu ette seda, et nad põhjustasid

või püüdsid kannatanu surma põhjustada peksmisega, ei saa kohtuistungil tuvastatud asjaolusid

arvestades takistada süüdistatavate süüditunnistamist KarS § 113 või § 25 lg 2 - § 113 järgi.

5.4. Sõltumata süüdistatavate käitumisele antavast õiguslikust hinnangust, ei vasta S. Feštšenkole

mõistetud karistus tema süü suurusele, sest S. Feštšenko teopanus kuriteo toimepanemisel oli

kaassüüdistatavate omast suurem. S. Feštšenko oli grupi juht, kes organiseeris A. S.-i peksmise. Nii

võttis S. Feštšenko kaasa pesapallikurika, kaasas kuriteo toimepanemisse A. Feštšenko ja

A. Korženkovi, sisenes esimesena kannatanu korterisse ning juhtis edasiste sündmuste käiku.

5.5. Maakohtu otsusest ei selgu, miks jäeti süüdistatavatelt välja mõistmata A. S.-i kohtupsühhiaatria

ja -psühholoogia postuumse kompleksekspertiisi tegemisega seoses tekkinud kulud.

6. Süüdistatavad ja S. Feštšenko kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavate

süüditunnistamises KarS § 118 p 1 järgi ja nende käitumise kvalifitseerimist KarS § 121 järgi.

6.1. S. Feštšenko ja tema kaitsja apellatsioonides leiti, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt tekitati

A. S.-ile peksmisega rasked tervisekahjustused, ei ole põhjendatud. Nii ei nähtu kohtuotsusest,

millised kannatanul tuvastatud pea- ja rindkerevigastused tema elu ohustasid ja kas need tekkisid

peksmise või allakukkumise tagajärjel. Ka ei suutnud ekspert kohtuistungil selgitada, milliseid A. S.-

il tuvastatud vigastusi ja miks ta oma arvamuses eluohtlikeks pidas. Kuna Vabariigi Valitsuse 13.

augusti 2002. a määruse nr 266 "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" §-s 7 pole

loetletud ühtki A. S.-ile peksmisega tekitatud tervisekahjustustest, tuleb süüdistatavate tegevus

kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

6.2. A. Feštšenko kinnitas apellatsioonis, et tema roll A. S.-i peksmisel oli kaassüüdistatavate omast

väiksem, ja väitis, et kannatanut ei pekstud mitmekesi üheaegselt. Tema lõi A. S.-i mõned korrad,

kuid tema löögid ei saanud kannatanule rasket tervisekahjustust tekitada. Samuti ei viibinud

A. Feštšenko kogu aeg kannatanu ja kaassüüdistatavatega ühes toas. Kui A. Feštšenko toast väljus,

oli A. S. veel teadvusel ja suutis rääkida. Mis edasi juhtus ja kuidas kannatanu alla kukkus,

A. Feštšenko ei näinud. Kuna tema ei tahtnud, et kannatanu saaks raskeid tervisekahjustusi, on

tegemist kaassüüdistatavate poolse ekstsessiga.

6.3. A. Korženkov esitas apellatsioonis toimunust omapoolse versiooni, kinnitades, et keegi ei löönud

A. S.-i pea piirkonda ega visanud teda 8. korruse rõdult alla. A. S. hüppas ise üle rõdupiirde ja

peahaavad tekkisid tal siis, kui ta kukkumise käigus vastu alumiste korruste rõdupiirdeid paiskus.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2011. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 30. märtsi

2011. a otsus osaliselt süüdistatavatelt A. S.-i kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia postuumse

kompleksekspertiisi tegemisega seoses tekkinud kulude väljamõistmata jätmises ning tehti selles osas

uus otsus, millega mõisteti igalt süüdistatavalt välja üks kolmandik ekspertiisi maksumusest. Muus

osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Süüdistatavate ja S. Feštšenko kaitsja apellatsioonid jäeti

rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised.

7.1. Apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, sest

need ei kummuta maakohtu otsuses esitatud põhjendusi küsimuses, mis puudutab süüdistatavate

käitumises tuvastatud tapmistahtlust. Maakohus hindas kõiki tõendeid kogumis ja lükkas

usaldusväärselt ümber süüdistatavate kaitseversiooni, et nad ei tahtnud A. S.-i tappa.

7.2. Kriminaalasja põhiküsimuseks on, kas A. S. oleks peksmise käigus saadud vigastuste tagajärjel

surnud või mitte. Kuna süüdistuse kohaselt ei põhjustatud korteris peksmisega kannatanu surma, vaid

talle tekitati eluohtlikud tervisekahjustused, tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et heites

S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ja A. Korženkovile uut süüdistust esitamata ette A. S.-i tapmist

peksmise teel, väljus prokurör süüdistuse piiridest.

7.3. Kui mõelda ära kukkumisel saadud vigastused, ei välista kohtus uuritud tõendid võimalust, et

õigeaegse meditsiinilise abi osutamise korral oleks A. S. ellu jäänud. Eksperdiarvamusest nähtub, et

enne kukkumist kannatanu veel elas ja et pärast kõikide, sh rõdult kukkumisel tekkinud vigastuste

saamist võis kannatanu elada väga lühikest aega, mis ei ole kohtumeditsiiniliste meetoditega täpselt

määratav, kuid võib olla mõõdetav maksimaalselt viie kuni kümne minutiga. Järelikult ei ütle

eksperdiarvamus midagi selle kohta, kas ja kui kiiresti oleks A. S. peksmisega tekkinud vigastuste

tagajärjel surnud. Maakohtu istungil oletas ekspert, et kannatanu oleks elanud väga lühikest aega ka

siis, kui talle oleks tekitatud vigastusi üksnes peksmisega, kuid sellist oletust ei saa tõendina

arvestada. Järelikult asus maakohus põhjendatult seisukohale, et süüdistatavad panid A. S.-i

peksmisega toime KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

7.4. S. Feštšenko kaitsja peamine argument, et ükski peksmisega tekitatud vigastustest ei kuulu

Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruses nr 266 loetletud eluohtlike vigastuste hulka, ei anna

alust süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimiseks KarS § 121 järgi. Kohtukolleegium luges

tõendatuks, et süüdistatavad tekitasid peksmisega A. S.-ile tahtlikult eluohtlikke tervisekahjustusi,

kuid saabunud tagajärje - surma - osas tahtlust tuvastatud ei ole. Pekstes kannatanut kurika, rusikate

ja jalgadega korduvalt pähe ja kehasse, möönsid S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkov talle

eluohtlike vigastuste tekitamise võimalust, kuid suhtusid sellesse ükskõikselt. Olukorras, kus

vigastused toimivad koos oma tüsistuste kaudu, tuginevad eksperdid Vabariigi Valitsuse 13. augusti

2002. a määruse nr 266 § 7 lg-le 3, mille kohaselt võib tervisekahjustus olla eluohtlik, kui sellega

kaasneb mõni loetletud seisunditest. A. S.-il peksmise tagajärjel tekkinud peaaju pehmekelmealune

verevalum on seega eluohtlik tervisekahjustus Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266

§ 7 lg 3 mõttes. Kuna kannatanule tekitati peksmisega sellised tervisekahjustused, mis põhjustasid

ohu tema elule ja mille tagajärjel kannatanu suri, pole võimalik rääkida pelgalt kehalisest

väärkohtlemisest KarS § 121 tähenduses.

7.5. Arvestades, et maakohus jättis A. S.-i kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia postuumse

kompleksekspertiisi tegemisega seoses tekkinud kulud süüdistatavatelt ekslikult välja mõistmata,

tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada.

8. Üks ringkonnakohtu kohtukoosseisu kohtunikest lisas kohtuotsusele eriarvamuse, milles leidis, et

süüdistatavad on toime pannud tapmise, sest peksmisega tekitatud vigastuste hulk, iseloom ja

paiknemine võimaldab järeldada, et kannatanut peksti süstemaatiliselt ja jõuliselt elutähtsatesse

piirkondadesse muuhulgas kurika ja saabastatud jalgadega, mis näitab, et süüdistatavad möönsid

mistahes tagajärje, sh kannatanu surma saabumist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2011. a otsuse peale esitasid kassatsioonid prokurör ja

süüdistatavate kaitsjad.

10. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks

ringkonnakohtule järgmistel põhjustel.

10.1. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja selles pole vastatud apellatsioonides tõstatatud

küsimustele. Järelikult on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8

mõttes. Ringkonnakohtu otsuse sisuline vastuolu seisneb esiteks selles, et kuigi maakohus ei

tunnistanud süüdistatavaid süüdi tapmises ega selle katses, on ringkonnakohus märkinud, et

maakohus on usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatavate kaitseversiooni, et nad ei tahtnud A. S.-i

tappa. Vastuolu ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa järelduste ja tõendamiseseme tuvastatud

asjaolude vahel nähtub ka ringkonnakohtu otsuse põhiosas esitatud tõdemusest, et tõsikindlalt on

leidnud tõendamist asjaolu, et süüdistatavate poolt tekitati peksmisega A. S.-ile sellised

tervisekahjustused, mis põhjustasid ohu elule ja mille tagajärjel kannatanu suri.

10.2. Tunnistades S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi süüdi KarS § 118 p 1 järgi,

kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei saanud

A. S. ise omal jõul korteri rõdult alla hüpata, kuid samas pole võimalik kindlaks teha, kes

süüdistatavatest kannatanu rõdult alla lükkas. On võimalik, et keegi kolmest süüdistatavast ei võtnud

A. S.-i allaviskamisest osa ja et talle võis selline lõpplahendus vastumeelne olla. Sel põhjusel

loobuski prokurör maakohtus "selles osas" süüdistusest. Siiski pole prokurör loobunud seisukohast, et

A. S. lükati või visati rõdult alla - prokurör oli üksnes sunnitud nentima, et kuigi keegi

süüdistatavatest seda tegi, pole võimalik kohut veenda, kes konkreetselt.

10.3. Kohtud tuvastasid õigesti, et süüdistatavad panid toime vähemalt KarS § 118 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo, kuid prokuratuuri hinnangul võimaldavad kriminaalasjas kogutud tõendid

tunnistada süüdistatavad süüdi ka raskemas kuriteos. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse

nr 266 § 7 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on eluohtlikud tervisekahjustused nii koljupõhimikuluu kui ka

koljuvõlviluu lahtine ja kinnine murd. Seega kujutab A. S.-il tuvastatud aju-kolju sisserõhutusmurd

endast eluohtlikku tervisekahjustust. Kuna ekspert kinnitas maakohtus aga sedagi, et kannatanu oleks

võinud elada väga lühikest aega ka üksnes pärast peksmisega tekitatud vigastuste saamist, on

süüdistatavaid võimalik süüdi tunnistada raskema koosseisu kui KarS § 118 p 1 järgi. Arvestades, et

KrMS § 63 kohaselt on tõendiks eksperdi poolt ekspertiisiakti selgitamisel antud ütlus, jääb

arusaamatuks kohtute seisukoht, et tegemist on üksnes eksperdi oletusega, mida ei saa tõendina

arvestada. Nähtuvalt kohtute poolt tuvastatud asjaoludest - süüdistatavad läksid kannatanu korterisse

eesmärgiga omakohut pidada, võtsid selleks kaasa puidust kurika ja peksid kannatanut arvukalt ning

tugevajõuliselt - pidasid süüdistatavad kannatanu surma saabumist võimalikuks ja möönsid seda ka

ainuüksi peksmisega. Kuna süüdistatavad ei püüdnud üksteist takistada, ei kutsunud kannatanule abi

ka pärast peksmise lõpetamist ega teinud midagi selleks, et ohvri surmani viinud põhjuslikku ahelat

katkestada, ei kajasta nende süüditunnistamine KarS § 118 p 1 järgi kogu kuritegeliku käitumise

ebaõigussisu. Kohtute arutlemine teemal, kas õigeaegse meditsiinilise abi osutamise korral oleks

A. S. ellu jäänud, on ainetu, sest kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt on tuvastatud, et ohver ei

jäänud korterisse ja et ta ei lahkunud korterist ka omal vabal tahtel. Prokurör ei saa muuta asjaolu, et

A. S.-i surm saabus pärast 8. korruselt allakukkumist, kuid kannatanu oleks eksperdiarvamuse ja

eksperdi ütluste kohaselt loetud minutite jooksul surnud ka siis, kui ta oleks pärast peksmist

korterisse jäänud.

10.4. Kui kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud piirangute või uuritud tõendite tõttu pole

S. Feštšenkot, A. Feštšenkot ja A. Korženkovi võimalik KarS § 113 järgi süüdi tunnistada, tuleb

järgnevalt analüüsida, kas on võimalik nende süüditunnistamine tapmise katses. Asjaolu, et

süüdistuses ei heidetud S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ega A. Korženkovile otsesõnu ette seda, et nad

põhjustasid või püüdsid kannatanu surma põhjustada peksmisega, ei saa kohtuistungil tuvastatud

asjaolusid arvestades takistada süüdistatavate süüditunnistamist KarS § 113 või § 25 lg 2 - § 113

järgi. KrMS § 268 lg 8 kohaselt polnud kohtutel menetluslikke takistusi muuta süüdistatavate kuriteo

kvalifikatsiooni KarS §-lt 114 §-le 113, sest prokuröri sellekohane taotlus lähtus kuriteo samadest

asjaoludest.

10.5. Prokuratuur ei nõustu kohtutega ka selles, et süüdistatavatel oli A. S.-i peksmises võrdne roll.

S. Feštšenko oli grupi juht, kes organiseeris A. S.-i peksmist. Nii võttis S. Feštšenko kaasa

pesapallikurika, kaasas kuriteo toimepanemisse A. Feštšenko ja A. Korženkovi, sisenes esimesena

kannatanu korterisse ning juhtis edasiste sündmuste käiku. Eelneva tõttu tuleb S. Feštšenkole mõista

rangem karistus kui teistele süüdistatavatele. Ringkonnakohus jättis oma otsuses vastamata prokuröri

esitatud apellatsiooni väidetele osas, mis puudutasid nii süüdistatavate süüditunnistamist KarS § 25 lg

2 - § 113 järgi kui ka S. Feštšenkole rangema karistuse mõistmist.

11. S. Feštšenko kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov taotleb kassatsioonis kaitsealuse

tegevuse kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Mõistetud karistust palutakse vähendada ja lugeda

ärakantuks. Kaitsja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

11.1. Ringkonnakohtu otsus on A. S.-i surma saabumise osas vastuoluline. Nii on apellatsioonikohus

ühest küljest tõdenud, et kohtus uuritud tõendite pinnalt pole võimalik tuvastada, kas A. S. oleks

peksmise tagajärjel saadud vigastustesse tingimata surnud. Samas asus kohus seisukohale, et antud

asjas on usutavalt tõendatud, et süüdistatavad tekitasid peksmisega tervisekahjustused, millised

tekitasid ohu elule ja mille tagajärjel kannatanu suri.

11.2. Kohtud pole analüüsinud eksperdiarvamuse usaldusväärsust. Kuigi ekspert pidas kannatanu

surma põhjuseks vere aspiratsiooni ja šokki ning leidis, et need seisundid tekkisid kannatanul

peksmise tõttu, asusid kohtud sisuliselt seisukohale, et korteris tekitatud vigastused vere aspiratsiooni

ega šokki esile ei kutsunud.

11.3. Süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 118 p 1 järgi pole piisavalt põhjendatud, sest

kohtuotsustest ei selgu, millise Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruses nr 266 loetletud

eluohtliku tervisekahjustuse süüdistatavad kannatanule tekitasid. Ringkonnakohus asus küll

seisukohale, et peksmisega tekitati A. S.-ile peaaju pehmekelmealune verevalum, kuid esiteks pole

sellist vigastust Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 loetelus ja teiseks pole

ringkonnakohus näidanud ära tõendeid, mis andsid aluse arvata, et pehmekelmealune verevalum

tekkis kannatanul just peksmise tagajärjel. Maakohus nimetas A. S.-ile peksmisega tekitatud

eluohtlike vigastustena koljuluude ja otsmikuluu murde, kuid ka neid pole Vabariigi Valitsuse 13.

augusti 2002. a määruses nr 266 loetletud.

11.4. A. S.-i surma põhjustanud vigastused, st šokk, vere aspiratsioon ning pea ja rindkere peamised

vigastused, tekkisid kukkumise tagajärjel. Järelikult ei tekitatud kannatanule peksmisega ühtki

eluohtlikku kehavigastust ja seega tuleb süüdistatavate tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

12. A. Feštšenko kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu

otsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 118 p 1 järgi ja tema tegevuse

kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Mõistetud karistust palutakse vähendada ja lugeda ärakantuks.

12.1. A. Feštšenko kaitsja kordab S. Feštšenko huvides esitatud kassatsiooni argumente

ringkonnakohtu

otsuse

motiveerimatuse

ja

sisulise

vastuolulisuse

osas,

märkides,

et

apellatsioonikohus pole selgitanud, miks ta peab kannatanule peksmisega tekitatud kehavigastusi

eluohtlikeks, ning et otsuse lugejale jääb arusaamatuks, kas kannatanu suri ringkonnakohtu arvates

peksmise või rõdult kukkumise tagajärjel.

12.2. Alternatiivselt leitakse kassatsioonis, et A. Feštšenko tunnistati ebaõigesti süüdi kuriteo

kaastäideviijana. Nii jättis ringkonnakohus tähelepanuta süüdistatava poolt apellatsioonis tõstatatud

küsimuse täideviimise ekstsessi kohta, samuti pole tõsikindlalt tuvastatud, et A. Feštšenkol oli tahtlus

A. S.-ile raskeid tervisekahjustusi tekitada. A. Feštšenko süüditunnistamine KarS § 118 p 1 järgi

eeldab A. Feštšenko tegevuse täpset tuvastamist kannatanu peksmisel. Süüdistatav läks A. S.-i

korterisse, et anda kannatanule õppetund toimepandud vägistamise eest. A. S.-i vigastamine ega

tapmine süüdistatava plaanidesse ei kuulunud.

13. A. Korženkovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Katri Koitver taotleb kassatsioonis

ringkonnakohtu otsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises KarS § 118 p 1 järgi, tema tegevuse

kvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja talle mõistetud karistuse vähendamist. Kaitsja juhib tähelepanu

asjaolule, et kohtuotsustest ei nähtu A. Korženkovi konkreetset teopanust ega seda, kuidas

süüdistatav kannatanule raske tervisekahjustuse tekitas. A. Korženkov on veendunud, et tema löögid

ei saanud kannatanu elu ohustada, samuti puudus tal tahtlus A. S.-ile raskeid tervisekahjustusi

tekitada. Kuna kannatanu sai eluohtlikud tervisekahjustused rõdult alla hüppamisel, tuleb

A. Korženkovi tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

14. S. ja A. Feštšenko kaitsjad esitasid prokuröri kassatsioonile vastused, milles märgivad, et

süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 113 või § 25 lg 2 - §113 järgi väljuks esitatud süüdistuse

piiridest.

15. Kaitsjate kassatsioonidele vastuse esitanud prokuröri hinnangul ei anna kaitsjate etteheited alust

kohtuotsuste tühistamiseks, sest keskne kaitseväide, mille kohaselt tuleb süüdistatavate tegevus

kvalifitseerida KarS § 121 järgi, on varasemas menetluses ümber lükatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium nõustub kassaatoritega selles, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja

nõuetekohaselt põhjendamata. Ringkonnakohus asus otsuse p-s 14 esmalt seisukohale, et

apellatsioonide väited ei kummuta "maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi

küsimuses, mis puudutab süüdistatavate käitumises tuvastatud tapmistahtlust nende tervikliku

tegutsemise taustal", ja leidis, et maakohus on lükanud ümber süüdistatavate kaitseversiooni, et neil

puudus tahtlus A. S. tappa. Samas märkis ringkonnakohus otsuse p-s 17: "Kohtukolleegium luges

tõendatuks, et süüdistatavad tekitasid kaastäideviijatena A. S.-ile korteris tahtlikult eluohtlikke

tervisekahjustusi, samas saabunud tagajärje - surma - osas siiski tahtlus nn välise teopildi alusel

tuvastatud ei ole". Eeltoodust jääb kriminaalkolleegiumi hinnangul kohtuotsuse lugejale

arusaamatuks, kas süüdistatavad tegutsesid kannatanu peksmisel tahtlusega kannatanu tappa või

mitte. Samuti leidis ringkonnakohus algul otsuse p-s 15, et kohtus uuritud tõenditega ei ole

tuvastatav, et A. S. oleks ainult peksmisega saadud vigastustesse ilmtingimata surnud, kuid asus

otsuse p-s 17 seisukohale, et "käesolevas asjas on tõsikindlalt leidnud tõendamist asjaolu, et

süüdistatavate poolt tekitati peksmisega A. S.-ile sellised tervisekahjustused, mis põhjustasid ohu

elule ja mille tagajärjel kannatanu suri". Järelikult ei selgu apellatsioonikohtu otsusest ka kannatanu

surma põhjus. Kuna eeltoodust nähtuvalt on ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad

vastuolulised ega võimalda kohtuotsuse lugejal aru saada, millistel motiividel maakohtu otsus

muutmata jäeti, leiab kolleegium, et ringkonnakohus on käesoleva kriminaalasja menetlemisel

rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Lisaks jättis ringkonnakohus

vastamata nii prokuröri apellatsioonile osas, milles taotleti S. Feštšenkole rangema karistuse

mõistmist, kui ka A. Feštšenko apellatsioonis esitatud väidetele, et A. S.-ile raske tervisekahjustuse

tekitamise näol oli tegemist teiste süüdistatavate poolse ekstsessiga ja et A. Feštšenkol puudus tahtlus

kannatanule raskeid tervisekahjustusi tekitada. Ka need minetused osutavad kohtuotsuse

põhjendamiskohustuse rikkumisele ja toovad seetõttu kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

17. Vaidlustades materiaalõiguse kohaldamise õigsust, leiab prokurör ühelt poolt, et kohtud oleks

pidanud tunnistama süüdistatavad süüdi KarS § 113 või § 25 lg 2 - § 113 järgi. Kaitsjad taotlevad

teisalt süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Vastuseks nendele seisukohtadele

märgib kolleegium järgmist.

18. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis pole sätestatud teisiti. Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 2 võib

prokurör kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta ja täiendada ning

alates 1. septembrist 2011 täpsustab sama paragrahvi lõige 3, et süüdistuse muutmisena pole

käsitatavad esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamine või parandamine, ilma et muudetaks

süüdistuse aluseks olevaid põhilisi asjaolusid või kuriteo kvalifikatsiooni, ega süüdistusest osaline

loobumine.

19. S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ja A. Korženkovile esitatud süüdistusest nähtub, et A. S. oli enne

rõdult kukkumist elus ning et süüdistatavad tapsid ta rõdult allaviskamisega. Nii on süüdistuses

märgitud, et pärast A. S.-i käte seljataha sidumist peksid süüdistatavad kannatanut rusikate, jalgade ja

kurikaga, tekitades talle eluohtlikud tervisekahjustused, ning pärast seda viskasid süüdistatavad

traumaatilise šoki saanud ja teadvuse kaotanud kannatanu 8. korruse rõdult alla, mille tagajärjel

kannatanu suri.

20. Kohtuvaidlustes, seega pärast kohtuliku uurimise lõpetamist, taotles prokurör S. Feštšenko,

A. Feštšenko ja A. Korženkovi käitumise kvalifitseerimist KarS § 114 p-de 1 ja 2 asemel KarS § 113

järgi, ja asudes seisukohale, et süüdistatavad põhjustasid kannatanu surma peksmisega, loobus nende

süüdistamisest A. S.-i 8. korruse rõdult alla viskamises. Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS §

268 lg 7 andis prokurörile õiguse muuta kohtuvaidlustes kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades

süüdistatava olukorda. Seetõttu ei olnud prokuröril süüdistatavate teo kvalifitseerimiseks KarS § 113

järgi menetlusõiguslikku takistust. Samuti võis prokurör esitatud süüdistusest osaliselt loobuda.

Prokuröri loobumine (ka osaline loobumine) süüdistusest on kohtu jaoks siduv - kui prokurör on

süüdistusest või selle osast loobunud ei saa kohus tulenevalt kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest

menetlust (selles osas) jätkata, nagu ka hinnata prokuröri süüdistusest loobumise põhjusi (vt KrMS §-

d 14, 301). Kriminaalkolleegium märgib aga, et menetluse selles staadiumis ei saanud prokurör enam

muuta süüdistuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mistõttu, asudes süüdistatavatele ette heitma

kannatanu tapmist peksmisega, väljus prokurör süüdistuse piiridest.

21. Olukorras, kus prokurör oli kohtuvaidlustes loobunud S. Feštšenko, A. Feštšenko ja

A. Korženkovi süüdistamisest KarS § 114 p-de 1 ja 2 järgi A. S.-i allaviskamises 8. korruse rõdult

ning KrMS § 268 lg-s 1 sätestatu tõttu ei saanud maakohus aktsepteerida süüdistuse aluseks olnud

faktiliste asjaolude muutmist pärast kohtuliku uurimise lõpetamist, pidi maakohus lähtuma KrMS §

306 lg-s 1 märgitud küsimuste lahendamisel sellest, et S. Feštšenkot, A. Feštšenkot ja A. Korženkovi

süüdistatakse KarS § 113 järgi selles, et nad tekitasid rusikate, jalgade ja kurikaga peksmisega A. S.-

ile eluohtlikud tervisekahjustused. Põhjendatud on kohtute seisukoht, et sellises olukorras, kus

süüdistatavatele ei heidetud süüdistuses ette KarS § 113 koosseisulise tagajärje, s.o teise isiku surma

põhjustamist, oli nende süüditunnistamine KarS § 113 järgi välistatud.

22. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt ei saa juhul, mil kohus loeb kohtuliku

arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud

karistusseaduse sätte järgi, automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab

nõupidamistoas oma algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise

kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda

süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras oma algatusel kontrollima sedagi, kas

süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt

mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2008. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-07, p 16.2). Jäädes varasemalt väljendatud seisukoha juurde, leiab

kolleegium, et kohtud oleksid ka käesolevas kriminaalasjas pidanud pärast seda, kui nad tuvastasid, et

süüdistatavatele pole võimalik kannatanu surma põhjustamist omistada, omal algatusel kontrollima,

kas S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi käitumine A. S.-i peksmisel ei ole kvalifitseeritav

tapmise katsena. Alles siis, kui kohtud oleksid tuvastanud, et süüdistatavatel puudus kannatanu

tapmise tahtlus, oleks olnud põhjendatud jätkata süüdistatavate tegevuse karistusõiguslikku analüüsi

KarS § 118 kontekstis. Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkusid nii maa- kui ka ringkonnakohus

kolleegiumi hinnangul oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sel põhjusel tuleb

tühistada ka maakohtu otsus.

23. Taotledes süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimist KarS § 121 järgi, leiavad S. Feštšenko ja

A. Feštšenko kaitsjad, et kohtuotsustest ei selgu, millise eluohtliku tervisekahjustuse süüdistatavad

kannatanule peksmisega tekitasid. Kolleegiumi hinnangul on see etteheide alusetu.

24. Ringkonnakohus

pidas

kannatanule

peksmisega

tekitatud

eluohtlikuks

vigastuseks

pehmekelmealust verevalumit. Kuna apellatsioonikohtu otsuses pole osutatud ühelegi tõendile, mis

annab aluse arvata, et kannatanule tekitati peaaju pehmekelmealune verevalum peksmisega, möönab

kolleegium, et ringkonnakohtu otsus on ka kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas

KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes nõuetekohaselt põhjendamata. Samas ei saa väita, et ükski peksmisega

tekitatud tervisekahjustus polnud eluohtlik. Nimelt märkis maakohus, et eksperdiarvamusest

nähtuvalt oli A. S.-i surma põhjuseks massiivne pea, kaela, kehatüve, üla- ja alajäsemete tömp trauma

hulgaliste koljuluude, alajäsemete luude ning roiete murdudega, peaaju põrutuskolletega kukla- ja

otsmikusagarates, difuusse pehmekelmealuse verevalumiga, kopsude põrutusega, peensoolekinnisti

rebendiga ja teiste vigastustega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus, vere aspiratsioon ja

peaajuturse. Edasiselt asus maakohus seisukohale, et eksperdiarvamusega on leidnud tõendamist, et

kannatanule tekitati peksmisega eluohtlikud tervisekahjustused - näokoljuluude murrud, eriti

otsmikuluu sisserõhutus-terrassmurd koos kahe põrutus-rebimishaava ja põrutushaavaga otsmiku

piirkonnas, roidemurrud ja kopsude põrutus. Eelnevast nähtuvalt on maakohus tuvastanud, millised

eluohtlikud vigastused kannatanule peksmisega tekitati, ja näidanud ära tõendi, millele ta selliste

järelduste tegemisel tugines. Kolleegiumi hinnangul on maakohus oma otsust nõuetekohaselt

põhjendanud. Kolleegium selgitab ühtlasi sedagi, et kuna KarS § 118 p-s 1 sätestatud süüteokoosseis

ei ole blanketne, ei eelda isiku süüditunnistamine selle sätte järgi viitamist Vabariigi Valitsuse 13.

augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ konkreetsele

sättele.

25. Kolleegiumi hinnangul ei osuta kohtuotsuste ebaseaduslikkusele ega põhjendamatusele ka

kaitsjate

kassatsioonide

ülejäänud

argumendid.

Heites

kohtutele

ette

eksperdiarvamuse

usaldusväärsuse analüüsimata jätmist, märgib S. Feštšenko kaitsja, et kohtud asusid eksperdi

arvamusega võrreldes vastupidisele seisukohale ja leidsid, et peksmisega tekitatud vigastused ei

põhjustanud kannatanul vere aspiratsiooni ega šokki. Kuna kohtuotsustest ei nähtu, et kohtud oleksid

arvanud, et vere aspiratsiooni ja šoki tekitasid kannatanule kukkumisel saadud vigastused, on kaitsja

sellekohane väide eksitav. Tegelikkuses pole kohtud tuvastanud ühtki asjaolu, mis pidi tekitama

kahtluse

eksperdiarvamuse

usaldusväärsuses,

ja

seega

ei

osuta

kohtuotsuste

tegemisel

eksperdiarvamusele tuginemine ka kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele. Mis puutub A. Korženkovi

kaitsja kassatsiooni, siis selles taotletakse Riigikohtult üksnes uute faktiliste asjaolude tuvastamist.

KrMS § 363 lg 5 kohaselt Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei või.

26. Lähtudes otsuse p-dest 16, 21 ja 22 ning juhindudes KrMS § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2, § 341 lg-st

2, 3 ja 4, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2011. a ja Harju Maakohtu 30. märtsi 2011. a kohtuotsused

täies ulatuses ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse

tegemiseks. Kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris