3-2-1-56-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-56-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi Korteriühistu Salme 24

vastu 3010 euro 8 sendi (47 097 krooni 52 sendi) ja lisanduva

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-34126

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Korteriühistu Salme 24 kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4102 eurot 81 senti (64 195 krooni 4 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826),

esindaja vandeadvokaat Triin Raudsepp

Kostja Korteriühistu Salme 24 (registrikood 80129268), esindaja

vandeadvokaat Marina Valge

Asja läbivaatamise kuupäev

23. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 21. novembri 2011. a otsuse (tsiviilasi nr 2-09-34126)

põhjendusi. Muus osas jätta otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Arvata riigituludesse Korteriühistu Salme 24 eest 19. detsembril 2011 tasutud kautsjon

30 (kolmkümmend) eurot 10 senti.

4. Mõista Korteriühistult Salme 24 riigituludesse 10 (kümme) eurot 93 senti. Raha tuleb maksta

15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb tasumata rahalt

maksta viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

5. Määrata asja hinnaks apellatsioonimenetluses 4102 (neli tuhat ükssada kaks) eurot 81 senti

(64 195 krooni 4 senti).

6. Jätta rahuldamata vandeadvokaat Marina Valge riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramise taotlus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Danske Bank A/S Eesti filiaal (hageja) esitas 16. juulil 2009 Tartu Maakohtusse hagi Korteriühistu

Salme 24 (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 17 097 krooni

52 senti ja intressi 19 766 krooni 19 senti. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivise 16. juuli

2009. a seisuga 10 233 krooni 81 senti ja alates 17. juulist 2009 kuni kohustuse kohase täitmiseni

tasumata summalt 0,3% päevas.

Hageja väitel sõlmisid hageja (õiguseellane AS Sampo Pank) ja kostja 11. juulil 2005 laenulepingu,

mille alusel hageja laenas kostjale 18 758 eurot 7 senti (293 500 krooni) (laenuleping). Laen tuli

graafiku järgi tagastada 25. juuniks 2020. Kostja nimel sõlmis lepingu Tõnis Tammekivi, kes oli

kostja juhatuse liikmena kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse (register). Kostja

palvel sõlmiti 20. oktoobril 2006 ja 11. mail 2007 kokkulepped laenu põhiosa tagastamise

maksepuhkuse kohta. Pärast maksepuhkust ei tagastanud kostja kokkulepitud graafiku järgi laenu

põhiosa ega intressi. Hageja palus korduvalt, et kostja tasuks võla, kuid kostja ei ole seda teinud.

Laenu tagasimaksmise ja maksepuhkuse palumisega on kostja laenulepingut tunnustanud. Samuti on

kostja hallatavat hoonet laenulepingu alusel saadud rahaga remonditud. Kostjalt tuleb laenu põhiosa,

tasumata intress ja viivis välja mõista.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja sai 2006. a suvel teada, et tema üldkoosoleku protokollis on liikmete allkirju võltsitud ja

juhatuse liikmeks on valitud T. Tammekivi. Kostja liikmed pöördusid avaldusega politsei poole, kes

algatas kriminaalasja. Katrin Vähi, kes oli 2006. a oktoobris kostja juhatuse liige, taotles hagejalt

maksepuhkust kriminaalmenetluse alustamise tõttu. Kostja oli sunnitud tekkinud võla tasuma

maksepuhkuse saamiseks. Teise maksepuhkuse võttis juhatuse liige Harri Varep samadel asjaoludel,

et oodata ära kohtuotsus kriminaalasjas. Ükski kostja liige ei ole laenu võtmist heaks kiitnud. Hagi on

esitatud vale kostja vastu. Kostjateks peaksid olema T. Tammekivi ja Kersti Lõuk, kes panid hagejaga

laenulepingut sõlmides toime kelmuse. Hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.

3. 30. juulil 2009 tagas Tartu Maakohus hageja taotlusel hagi ja arestis hageja kasuks kostja

arvelduskontod krediidiasutustes 47 097 krooni 52 sendi ulatuses.

4. Tartu Maakohus rahuldas 6. detsembri 2010. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 47 097 krooni 52 senti (põhivõla 17 097 krooni 52 senti, intressi 19 766 krooni 19 senti ja

viivise 16. juuli 2009. a seisuga 10 233 krooni 81 senti) ja viivise 0,3% päevas 17 097 kroonilt

52 sendilt alates 17. juulist 2009 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui

17 097 krooni 52 senti. Maakohus jättis kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse kohaldatud hagi

tagamise abinõu, s.o kostja arvelduskontodel 47 097 krooni 52 sendi arestimine. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

Otsuse järgi sai kostja hagejalt laenu 18 758 eurot 7 senti (293 500 krooni). Laenu tagastamise

tähtpäev oli 25. juuni 2020 ja laenu kasutamise eesmärk Tartus Salme 24 asuva elamu renoveerimine.

EHITUSEKSPERTIISIBÜROO OSAÜHINGU 10. märtsi 2008. a ekspertiisiakti järgi on

Osaühing (OÜ) Grinbau teinud elamu renoveerimiseks töid 150 751 krooni 50 sendi eest. Tööde

tegemist kinnitab ka asjaolu, et kostja arvelduskontolt tehti OÜ-le Grinbau väljamakseid.

Registrikaardi väljatrükist nähtub, et laenulepingu sõlmimise ajal, s.o 11. juulil 2005 oli kostja

juhatuse liige T. Tammekivi, kes sõlmis kostja nimel laenulepingu. Kostja on kohustust talunud ega

ole midagi teinud, et tehingut tühistada. Laenu tagasi makstes ja maksepuhkust taotledes on kostja

laenulepingut tunnistanud. Seega on tegemist taluvusvolitusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 118 lg 2 mõttes. Tähtsust ei ole, et laen võidi anda kostjale tühise üldkoosoleku protokolli

alusel. Laenulepingu järgi oli kostjal raha maksmise kohustus.

Kostja ei ole tagastamata krediidisumma suurust vaidlustanud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista põhivõlg 17 097 krooni 52 senti ja intress 19 766 krooni 19 senti. Pooled leppisid

laenulepingus kokku, et hageja võib nõuda nõuetekohaselt tasumata summalt iga maksmisega

viivitatud päeva eest viivist laenulepingu põhitingimustes fikseeritud määras. Laenulepingu

põhitingimuste järgi on viivis 0,3% päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest. Hageja viivisenõue

hagi esitamise seisuga on 10 354 krooni 85 senti. Kostja ei ole esitanud viivise määrale vastuväiteid.

Nõutud viivis ei ole ebamõistlikult suur, sest see on põhinõudest väiksem ja vastab hageja õigustatud

huvile. Hageja palus mõista kostjalt välja ka viivise 0,3% tagastamata krediidisummast päevas alates

hagi esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367

alusel tuleb ka see nõue rahuldada, kuid mitte rohkem kui põhinõude summa ulatuses.

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi

rahuldamata.

Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 21. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud kohtutes jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Otsuse järgi kohaldas maakohus õigesti menetlusnormi ja materiaalõiguse normi ning hindas õigesti

tõendeid. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja väitele, et T. Tammekivi võltsis kostja 11. märtsi 2005. a

üldkoosoleku protokolli, millest nähtub, et kostja juhatuse liige Imre Vähi kutsuti tagasi ja uueks

juhatuse liikmeks valiti T. Tammekivi. Seetõttu tugines ringkonnakohus kostja väitele protokolli

võltsituse kohta. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 27 lg 1 järgi on juhatuse igal liikmel

õigus esindada mittetulundusühingut kõikides õigustoimingutes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seadusest ei tulene, et juhatuse volitused algaksid kande tegemisest registris, juhatuse liikme kohta

registrisse tehtud kanne on deklaratiivne. Lähtudes eeltoodust, ei olnud T. Tammekivil kostja

esindamise õigust, sh õigust sõlmida kostja nimel laenulepingut. Tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1

ja § 129 lg-st 1 peaks kostja ka laenulepingu tühisuse korral saadud laenu tagastama alusetu

rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole aga oma nõudes tehingu tühisusele tuginenud. Laenulepingu

järgi on lepingu pooleks kostja ja asjaolu, et T. Tammekivi on sõlminud kostja nimel laenulepingu

esindusõiguseta, ei muuda teda lepingu pooleks.

Praegustel asjaoludel on talumisvolituse koosseis täidetud. Seetõttu on õige maakohtu seisukoht, et

laenuleping kehtib ja TsÜS § 118 lg 2 järgi ei ole tegemist tühise tehinguga. Asja materjalide järgi

kanti laenusumma hageja kontole. Kuna üldkoosoleku otsus T. Tammekivi juhatuse liikmeks valimise

kohta oli võltsitud, oli selle alusel tehtud kanne registris väär. 2005. a-l oli kostja seaduslikuks

esindajaks juhatuse liige I. Vähi, kes pidi aru saama, et kostja nimel on elamu renoveerimiseks

võetud laenu. Laenusumma kanti kostja kontole ja samalt kontolt maksti ka laenu tagasi. Kuna

I. Vähi nägi elamu renoveerimist ega nõudnud tööde lõpetamist, nõustus ta kostja seadusliku

esindajana sellega, et laenu kasutati elamu renoveerimiseks. Samuti on kostja seaduslikud esindajad

sõlminud laenulepingu muudatused ja sellega möönnud, et leping on sõlmitud kostja huvides. Kostja

esitatud asjaolud ei tõenda hageja käitumist hea usu põhimõtte vastaselt. Lepingu täitmise nõue ei saa

olla hea usu põhimõttega vastuolus. Kuna pooled ei vaidle hageja nõutud summade suuruse üle, ei

kontrolli ringkonnakohus nende õigsust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja väitel kohaldasid kohtud vääralt TsÜS § 118 lg-t 2, sest laenulepingu sõlmimise ajal ei

teadnud kostja ega pidanudki teadma, et tundmatu isik tegutseb tema nimel võltsitud protokolli alusel

esindajana. TsÜS § 118 lg 2 järgsed eeldused peavad olema täidetud tehingu tegemise ajal. Seetõttu ei

ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et kuna kostja talus 2006. a-l ehitustegevust, maksis osa laenu

tagasi ja taotles maksepuhkust, oli 2005. a-l lepingut sõlmides olemas talumisvolitus. Volituse

andmine saab kõne alla tulla äärmisel juhul üksnes edasiulatuvalt alates 2006. a-st. Seega on

laenuleping tühine. Ringkonnakohus jättis hindamata kostja väite, et ta ei ole laenulepingu alusel raha

saanud. Kostja ei saanud raha kasutada, kuna laenuraha kanti spetsiaalselt selleks tarbeks avatud

kontole AS-is Sampo Pank. Ringkonnakohus leidis ennatlikult, et ehitustöid taludes pidi kostja olema

teadlik laenu võtmisest, ning leidis paljasõnaliselt, et laenuleping sõlmiti kostja huvides, kuna kostja

esindaja palus maksepuhkust, ega arvestanud seejuures kostja selgitusi maksepuhkuse põhjuste kohta.

8. Hageja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

9. Kostjat esindanud vandeadvokaat M. Valge esitas taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi tasu

suurus. Taotluse järgi kulus esindajal kostjale riigi õigusabi osutades kokku kümme pooltundi, mille

eest on ette nähtud tasu koos käibemaksuga 191 eurot 76 senti.

Kostja on kuluarvestusega nõustunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada,

kuid TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel tuleb muuta selle otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

11. Kolleegium käsitab esmalt vaidluse eset ja lahendab kaebuse (I), seejärel aga käsitab menetlusega

seotud küsimusi (II).

I

12. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

hageja sõlmis 11. juulil 2005 laenulepingu kostjaga, keda esindas sel ajal kostja juhatuse liikmena

registrisse kantud T. Tammekivi;

laenulepingu alusel anti kostjale laenuna 18 758 eurot 7 senti (293 500 krooni), raha on osaliselt

tagastatud ja kaks korda on sõlmitud kokkulepe maksepuhkuse kohta;

saadud raha on vähemalt osaliselt kasutatud kostja hallatava elamu remondiks;

T. Tammekivi ei ole kehtivalt kostja juhatuse liikmeks valitud, st kanne registris T. Tammekivi kui

kostja juhatuse liikme kohta oli ebaõige.

13. Kohtud on asja lahendamisel kohaldanud vääralt TsÜS § 118 lg-t 2. Need põhjendused tuleb

ringkonnakohtu otsusest välja jätta ja asendada Riigikohtu põhjendustega.

14. Esindusõiguse võib TsÜS § 117 lg 2 järgi anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest

(seadusjärgne esindusõigus). Juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse TsÜS § 34 lg 1

järgi suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. TsÜS § 118 lg 2 nagu ka

TsÜS § 118 tervikuna reguleerib üksnes volitust ehk tehingulist esindust ega puuduta juriidilise isiku

kui seadusjärgse esindaja esindusõigust. Kuna T. Tammekivi esines laenulepingut kostja nimel

allkirjastades kostja juhatuse liikmena, kellel on seadusjärgne esindusõigus, ei saa asjas kohaldada

TsÜS § 118.

15. Korteriühistu esindamisele kehtivad korteriühistuseaduse § 1 lg 2 järgi mittetulundusühingute

seaduse sätted. Mittetulundusühingu juhatuse igal liikmel on MTÜS § 27 lg 1 järgi õigus esindada

mittetulundusühingut kõikide tehingute tegemisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama tuleneb

juriidiliste isikute kohta üldiselt TsÜS § 34 lg 2 esimesest lausest.

Kohtute tuvastatud asjaoludel ei olnud laenulepingu sõlmimisel kostjat juhatuse liikmena esindanud

T. Tammekivi tegelikult juhatuse liikmeks saanud. Seega ei saanud tal olla üldistel alustel ka kostja

esindamise õigust.

16. Siiski on asjas keskse tähtsusega see, et T. Tammekivi oli kostja juhatuse liikmena (ja seega

esindajana) kantud registrisse. Registrikanne kehtib MTÜS § 80 lg 2 esimese lause järgi aga

kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei

ole õige. Seega võis hageja laenulepingu sõlmimisel usaldada registrikannet T. Tammekivi

esindusõiguse kohta. Kostja ei ole väitnud, et hageja teadnuks või pidanuks laenulepingu sõlmimisel

teadma, et T. Tammekivi ei ole tegelikult kostja juhatuse liige. Samuti ei ole pooled väitnud, et

registrisse olnuks T. Tammkivi esindusõiguse kohta kantud piiranguid, mida sinna saab kanda

MTÜS § 27 lg 2 järgi ühise esinduse kohta (ja lg 4 järgi kinnisasjade või registrisse kantud

vallasasjade võõrandamise või asjaõigusega koormamise kohta). Kuigi juhatuse liikmed on

mittetulundusühingu nimel tehingute tegemisel MTÜS § 27 lg 3 järgi kohustatud

mittetulundusühingu suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või üldkoosoleku või juhatuse kehtestatud

piiranguid, ei kehti selline esindusõiguse piiramine kolmandate isikute kohta.

Seetõttu sõlmis T. Tammekivi tuvastatud asjaoludel laenulepingu kostja nimel kehtivalt, st tema

toimingud seovad registrikandele tuginedes kostjat (registrikanne asendab esindusõigust).

Kolleegiumi põhjendused asendavad selles osas ringkonnakohtu põhjendusi.

17. Muud kassatsioonkaebuse väited ei anna alust jõuda teistsugusele seisukohale, mistõttu

kolleegium ei pea vajalikuks neile vastata. Hageja nõude arvestusele ei ole kostja vastuväiteid

esitanud ega ole taotlenud ka viivise alandamist.

Kolleegium märgib, et esitatud asjaoludel võib kostjal olla kahju hüvitamise nõue T. Tammekivi

vastu. See ei muuda riskijaotust registris juhatuse liikme kohta tehtud kannete osas.

II

18. Kolleegium märgib, et asja hind apellatsiooniastmes on TsMS § 137 lg-t 4 arvestamata määratud

valesti ja seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).

Hageja palus 16. juulil 2009 esitatud hagis mõista kostjalt välja põhivõla 17 097 krooni 52 senti ja

intressi 19 766 krooni 19 senti, samuti viivise 16. juuli 2009. a seisuga 10 233 krooni 81 senti ning

alates 17. juulist 2009 kuni kohustuse kohase täitmiseni õigel ajal tasumata summalt viivise 0,3%

päevas. Lähtudes TsMS §-st 123, § 124 lg 1 esimesest lausest ja § 133 lg-test 1 ja 2, oli asja hind

maakohtus 30 000 krooni (1917 eurot 35 senti) (hõlmates põhinõuet ja kõrvalnõudeid seda ületavas

osas), nagu märkis hagis õigesti ka hageja (I kd, tl 8) ja otsuses maakohus.

Kuna kostja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna (sh kõrvalnõuete osas), moodustavad asja hinna

apellatsioonimenetluses TsMS § 137 lg-st 4 tulenevalt hageja põhinõue ja kõrvalnõuded arvestatuna

maakohtu otsuse tegemise, s.o 6. detsembri 2010. a seisuga. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 47 097 krooni 52 senti (põhivõla 17 097 krooni 52 senti, intressi 19 766 krooni 19 senti ja

viivise 16. juuli 2009. a seisuga 10 233 krooni 81 senti), kuid lisaks ka viivise 0,3% päevas

17 097 kroonilt 52 sendilt alates 17. juulist 2009 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni, kuid mitte

rohkem kui 17 097 krooni 52 senti. Seega lisandub apellatsioonimenetluses asja hinda arvestades

47 097 kroonile 52 sendile viivis 17. juulist 2009 kuni 6. detsembrini 2010, s.o 51 krooni 29 senti

päevas ehk kokku 508 päeva eest 26 055 krooni 32 senti, millest lähtuvalt maakohtu otsuses tehtud

piirangust saab arvestada 17 097 krooni 52 senti. Eeltoodut arvestades on asja hind

apellatsioonimenetluses 64 195 krooni 4 senti (4102 eurot 81 senti), mitte ringkonnakohtu otsuses

märgitud 47 097 krooni 52 senti (3010 eurot 8 senti).

19. Lähtudes TsMS § 137 lg-test 1 ja 4 ning arvestades maakohtu seatud piirangut viivise

arvestamisel, on asja hind kassatsioonimenetluses sama mis apellatsioonimenetluses,

s.o 64 195 krooni 4 senti (4102 eurot 81 senti).

Tulenevalt sellest on kostja tasunud ka ettenähtust vähem kautsjonit. Kostja tasus 30 eurot 10 senti

(II kd, tl 59), kuid TsMS § 140 lg 2 järgi tuli tasuda kautsjonit 41 eurot 3 senti. Seega tasus kostja

kautsjoni vähem 10 eurot 93 senti, mis tuleb temalt TsMS § 179 lg 1 alusel riigituludesse välja

mõista. Raha võib maksta kautsjoni tasumiseks ette nähtud kontole. Tasumisega viivitamisel tuleb

maksta TsMS § 179 lg 9 esimese lause järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Juba tasutud kautsjon arvatakse kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

samuti riigituludesse.

20. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

21. Kolleegium näeb olulist probleemi selles, kas M. Valgel on õigus praeguses asjas kostjat

esindada, eelkõige esindada teda riigi õigusabi korras.

M. Valge on kohtumenetluses esinenud läbivalt kostja esindajana riigi õigusabi korras. Seejuures ei

ole menetluses tehtud määrust kostjale riigi õigusabi andmise kohta tsiviilkohtumenetluses.

Toimikust nähtuvalt on nii maa- kui ka ringkonnakohus aktsepteerinud M. Valge esindust talle riigi

õigusabi tasu kindlaks määrates (vt I kd, tl 176-177; II kd, tl 43), lähtudes kriminaalmenetluses

kostjale kannatanuna riigi õigusabi määramise 9. oktoobri 2009. a määrusest (I kd, tl 95-96),

tuginedes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-le 1.

Kolleegiumi arvates on kohtud tõlgendanud RÕS § 17 lg-t 1 vääralt. Viidatud säte näeb küll mh ette

võimaluse, et kriminaalmenetluses isikule antud riigi õigusabi säilitatakse ka sellele järgnevas

tsiviilkohtumenetluses, kuid seda üksnes juhul, kui tegemist on asja ülekandumisega, st kui isik

jätkab muus menetluses sisuliselt samas rollis. Kostja osales kriminaalmenetluses T. Tammekivi jt

suhtes kannatanuna, st ülekandumiseks saaks pidada tema hagi esitamist T. Tammekivi vastu.

Praegusel juhul on aga tegemist hagiga kostja enda vastu, kohustamaks viimast laenulepingut täitma.

Seetõttu ei ole tegu asja ülekandumisega RÕS § 17 lg 1 mõttes.

22. Lisaks välistab kostjale riigi õigusabi andmise see, et esitatud asjaoludel ei ole kostja kui

juriidilise isiku näol tegemist isikuga, kellel oleks RÕS §-st 6 ja TsMS §-st 183 tulenevalt õigus riigi

õigusabi saada. Korteriühistu tegevusest tulenevate nõuete menetlemist ei saa vähemalt üldjuhul

pidada hõlmatuks RÕS § 6 lg-ga 3 ega TsMS § 183 lg-ga 1. Kostja ei ole põhistanud, et ta oleks

kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja või oleks sellega võrdsustatud

mittetulundusühing, ega seda, et ta taotleb menetlusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas

või muud ülekaalukat avalikku huvi arvestades paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku

kahjustamise vältimiseks.

23. Eelneva põhjal (vt otsuse p-d 21 ja 22) saab asuda seisukohale, et M. Valgel ei ole olnud kostja

esindamise õigust riigi õigusabi korras. Eelkirjeldatud erandlikel asjaoludel (õigusabi määramine

kriminaalmenetluses, edasine ekslik esindusõiguse aktsepteerimine kahes kohtuastmes) on

kolleegiumi arvates teda siiski võimalik lugeda kostja lepinguliseks esindajaks

kassatsioonimenetluses. Kostja on M. Valge esindust menetluses talunud ja on pealegi Riigikohtule

M. Valge esindusõigust kinnitanud (II kd, tl 64) ja sellega sisuliselt esinduse TsMS § 227 lg 7 mõttes

heaks kiitnud.

Kuna M. Valge ei ole kostjale riigi õigusabi osutanud advokaat, jääb rahuldamata tema taotlus

määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Jaak Luik