3-3-1-11-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-11-12

Määruse kuupäev

16. mai 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vjatšeslav Julini (Julin) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2011 määrus haldusasjas

nr 3-11-1120

Menetluse alus Riigikohtus

Vjatšeslav Julini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vjatšeslav Julini määruskaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2011. a määrus haldusasjas nr 3-11-1120.

Vabastada Vjatšeslav Julin riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel

haldusasjas nr 3-11-1120 ja saata asi Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav Vjatšeslav Julin esitas 14. juunil 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse,

milles taotles Tartu Vangla toimingu - pikaajalise kokkusaamise katkestamine - õigusvastaseks

tunnistamist. Põhjendatud huvina märkis ta preventiivset huvi ja kavatsust nõuda tulevikus vanglalt

kompensatsiooni.

Kaebuse kohaselt esitas V. Julin 10. oktoobril 2008 Tartu Vanglale taotluse pikaajalise kokkusaamise

võimaldamiseks oma isa ja tütrega. Tartu Vangla võimaldas pikaajalise kokkusaamise üheks

ööpäevaks 4. novembrist 2008 alates kella 14.30-st kuni 5. novembrini 2008 kella 14.30-ni. Kuid

5. novembri 2008 hommikul teatas vangla ametnik, et V. Julin tuleb etapeerida Tallinna

Ringkonnakohtusse seoses tema kriminaalasja arutamisega 12. novembril 2008 toimuval

kohtuistungil. Seetõttu tema pikaajaline kokkusaamine katkestati kell 7.30. Kaebuses märgiti, et Tartu

Vangla teadis juba varem, et toimub V. Julini etapeerimine Tallinna Ringkonnakohtusse, kuid teda

sellest eelnevalt ei teavitatud. Kui vangla oleks teavitanud etapeerimisest varem, oleks olnud

võimalik taotleda vanglalt pikaajalise kokkusaamise üleviimist teisele ajale.

2. Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1532 rahuldati V. Julini

kaebus ja tunnistati Tartu Vangla toiming - pikaajalise kokkusaamise katkestamine 5. novembril 2008

- õigusvastaseks. Halduskohus leidis, et pikaajalise kokkusaamise katkestamisega on rikutud kaebaja

põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele ja tema vangistusseaduses (VangS) sätestatud

õigusi vanglavälise suhtlemise soodustamiseks. Pikaajaline kokkusaamine on kinnipeetava õigus ja

tal on õigus kasutada võimalust oma lähedastega koosolemiseks vähemalt ühe ööpäeva vältel.

Koosolemine oma lähedastega ilma järelevalveta on kinnipeetava jaoks ilmselgelt väga oluline õigus.

Antud juhul ei esinenud selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kaebajale määratud

pikaajalise kokkusaamise katkestamist. Kokkusaamine katkestati Tartu Vangla erinevate osakondade

töö omavahelise koordineerimatuse tõttu, millega ei saa õigustada kinnipeetava põhiõiguste ja

vangistusseadusest tulenevate õiguste piiramist.

3. V. Julin esitas 5. mail 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Kaebuses märgiti, et

mittevaraline kahju tekitati sellega, et 5. novembril 2008 katkestas Tartu Vangla kaebaja pikaajalise

kokkusaamise, kuna ta tuli etapeerida Tallinna Ringkonnakohtusse seoses tema kriminaalasja

arutamisega 12. novembril 2008 toimuval kohtuistungil. Pikaajalise kokkusaamise katkestamisega

kahjustati tema eraelu ja tervist.

4. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, kuna kaebajale ei ole tekkinud ühtegi kahjulikku

tagajärge, mida tuleks kompenseerida rahas. Samuti ei ole V. Julin suutnud tõendada endale sellise

mittevaralise kahju tekkimist, mille eest oleks põhjendatud rahalise hüvitise maksmine.

5. Tartu Halduskohtu 12. oktoobri 2011 otsusega haldusasjas nr 3-11-1120 jäeti V. Julini kaebus

rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid järgmised:

1) mittevaralise kahju tekkimine V. Julinile ei ole tõendatud;

2) ehkki V. Julini perekonnaellu mõnevõrra sekkuti, ei olnud see riive nii intensiivne, et saaks eeldada

temal valu ja kannatuste tekkimist. Ei ole tõendatud, et pikaajalise kokkusaamise katkestamisel olid

püsivad tagajärjed tema peresuhetele. V. Julini tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tal ei ole

täheldatud püsivaid meeleoluhäireid ega ole diagnoositud terviseriket, mille võis põhjustada

5. novembri 2008. a kokkusaamise katkestamine. Kaebuses ei ole välja toodud ühtegi asjaolu, mis

viitaks sellele, et kokkusaamise katkestamisega rikuti tema eraelu sedavõrd, et põhjustati

mittevaralise kahjuliku tagajärje saabumine. Üldsõnalised väited ei anna alust kahju hüvitamiseks.

6. V. Julin esitas 16. oktoobril 2011 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu

Halduskohtu otsuse tühistada ja tema kaebuse rahuldada. Apellatsioonkaebuses märgiti, et

haldusasjas nr 3-10-1532 on tõendatud Tartu Vangla sekkumine tema perekonna- ja eraellu.

Perekonnast lahusolek tekitas tema psüühikale negatiivse tagajärje. Tartu Vangla tegevus põhjustas

talle depressiooni, isukaotuse ja halva une. Seetõttu on tal õigus kahju hüvitamisele riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 9 alusel.

Koos apellatsioonkaebusega esitas V. Julin ringkonnakohtule ka taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel maksejõuetuse tõttu.

Tartu Vangla poolt kohtule esitatud tõendi kohaselt oli V. Julini isikukontol raha vabaks kasutamiseks

0,04 eurot.

7. Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2011. a määrusega jäeti V. Julini taotlus riigilõivu

tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel rahuldamata ja tema kaebus tagastati

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 33 lg 3 p 3 alusel. Ringkonnakohtu põhjendused olid

järgmised:

1) tõendatud on küll V. Julini maksejõuetus, kuid ainuüksi maksejõuetus ei ole piisav alus riigilõivu

tasumisest vabastamiseks;

2) riigilõivu tasumise kohustusest võib jätta vabastamata isiku juhul, kui õigust, mida kaebusega

kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Kui on

esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kus väidetav kahju seisneb mittepüsivates füüsilistes

või emotsionaalsetes kannatustes, siis on sellise kahju tõendatuse korral isikul küll õigus saada

rahalist hüvitust, kuid selle saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks

küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine. Ka käesoleval juhul ei saa pidada

mittevaralise kahju hüvitamise nõuet V. Julini jaoks oluliseks küsimuseks, sest sellest ei sõltu

arvestataval määral tema oluliste huvide realiseerumine või elukorraldus;

3) apellatsioonkaebust ei saa pidada ka perspektiivikaks. Halduskohus on jõudnud õigele järeldusele,

et antud juhul ei ole mittevaralise kahju tekkimine tõendatud;

4) mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Need peavad olema kaasnenud isikule seoses RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguste süülise

rikkumisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 2 näeb mittevaralise kahju hüvitamise ette üksnes

juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Mitte igasugune

põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja

sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ja muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Igale eraelu puutumuse riivele ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni

väljamõistmisega. Kohtumenetlus ise ja kohtulahend õigusvastasuse tuvastamise kohta võivad olla

piisavad, et heastada väiksema intensiivsusega eraelu puutumuse riivega põhjustatud hingelisi

üleelamisi;

5) V. Julin ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis viitaks pikaajalise kokkusaamise katkestamise

tagajärjel tema eraelu kahjustumisele. Tema tervisekaardist nähtub, et tal ei ole täheldatud ka püsivaid

meeleoluhäireid ja ei ole diagnoositud sellist terviseriket, mille võis põhjustada 5. novembril 2008

toimunud kokkusaamise katkestamine. Kui võrrelda tema tervislikku seisundit ja meeleolu enne

5. novembrit 2008 ning pärast seda, siis selgub, et tema kaebused on sarnased. Ka enne seda

kuupäeva on ta käinud korduvalt psühhiaatri vastuvõtul, kus on kurtnud rahutust, närvilisust,

unehäireid, isupuudust. Ta on saanud ravimeid. Vahetult pärast 5. novembrit 2008 ei ole ta

psühhiaatrile või perearstile kordagi väitnud, et tema terviseprobleemide põhjuseks võib olla

5. novembri 2008. a kokkusaamise katkestamine või et siin oleks põhjuslik seos. Halduskohus ei ole

tuvastanud, et 5. novembri 2008. a kokkusaamise katkestamisega põhjustatud ebamugavustunne

oleks tekitanud V. Julinile füüsilist või hingelist valu ja kannatusi. V. Julinil ei ole tekkinud ühtegi

kahjulikku tagajärge, mis tingiks rahalise kompensatsiooni maksmist;

6) V. Julini riigilõivust vabastamine riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 alusel ei ole samuti

põhjendatud, sest selle sätte kohaselt peab olema tegemist kehavigastuse või muu terviserikkega. Kui

väidetav kehavigastus või terviserike on ilmselgelt põhjendamata, siis ei laiene sellele automaatselt

riigilõivust vabastamine, sest tegemist ei ole kehavigastuse või muu terviserikkega seostatud kahju

hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p 11 mõttes;

7) nimetatud põhjustel on V. Julini kaebus ilmselgelt perspektiivitu ja ta tuleb jätta riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamata. Seetõttu puudub ka vajadus anda talle täiendav tähtaeg riigilõivu

tasumiseks. V. Julini kaebus tuleb tagastada HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel, kuna apellatsioonkaebuselt ei

ole tasutud riigilõiv.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. V. Julini määruskaebuses Riigikohtule palutakse Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2011. a

määrus tühistada, vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel ja kohustada

ringkonnakohut vaatama tema apellatsioonkaebus läbi sisuliselt. Määruskaebuses märgitakse, et

5. novembril 2008 Tartu Vangla poolt pikaajalise kokkusaamise katkestamine mõjus tema eraelule ja

tervisele halvasti. Nimetatud rikkumine Tartu Vangla poolt oli sedavõrd intensiivne, et põhjustas talle

hingelisi üleelamisi ja kannatusi.

9. Tartu Vangla kirjalikus vastuses määruskaebuses leitakse, et määruskaebuses toodud asjaolud ei

ole ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks. Vangla nõustub ringkonnakohtu määruse kõigi

põhjendustega. Ringkonnakohus on V. Julini apellatsioonkaebuse tagastamisel tuginenud

halduskohtus tuvastatud asjaoludele ja asjas kogutud tõenditele ning jõudnud analüüsi tulemusena

põhjendatult järeldusele, et kahju hüvitamise nõue on perspektiivitu ning seetõttu ei saa

apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Vangla leiab, et V. Julini määruskaebus on ilmselt

põhjendamatu, mistõttu palutakse jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Tartu Ringkonnakohus tagastas V. Julini apellatsioonkaebuse, kuna apellatsioonkaebuselt ei olnud

tasutud riigilõiv. Ringkonnakohus leidis, et V. Julin on küll maksejõuetu, kuid kaebusega kaitstavat

õigust ei saa pidada tema jaoks oluliseks ja halduskohtule esitatud mittevaralise kahju hüvitamise

kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ning apellatsioonkaebus perspektiivitu.

11. Kolleegium selgitas haldusasjades nr 3-3-1-95-10 (16. mai 2011. a määruse p 7) ja 3-3-1-11-11

(4. mai 2011. a määruse p-d 9 ja 10), et mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel sõltub

riigilõivu tasumisest vabastamine sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest

nõutakse mittevaralise kahju hüvitamist. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine

põhjendatud.

12. V. Julin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjusel, et tal oli

vangistusseadusest tulenev õigus pikaajalisele kokkusaamisele oma isa ja tütrega, kuid Tartu Vangla

katkestas kokkusaamise ootamatult. V. Julin leidis, et pikaajalise kokkusaamise katkestamisega rikuti

vangistusseadusest tulenevat õigust, samuti tema õigust eraelu puutumatusele.

Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses märkis V. Julin, et pikaajalise kokkusaamise

katkestamisega sekkus Tartu Vangla tema perekonna- ja eraellu. Määruskaebuses Riigikohtule leiab

V. Julin, et vangla sekkus tema eraellu.

Kolleegium on eeltooduga seoses seisukohal, et V. Julin vaidlustab Tartu Vangla sekkumist tema

perekonna- ja eraellu.

13. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada

kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava

sotsiaalsete sidemete katkemist.

VangS § 25 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema,

vanaisa, vanaema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse,

venna või õega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on pikaajaline kokkusaamine üks ööpäev kestev

kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta.

Kolleegium märgib, et kinnipeetavale võimaldatav pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise

suhtlemise võimalusi. Kaugema eesmärgina peab vanglaväline suhtlemine aitama kaasa vangistuse

täideviimise eesmärgi täitmisele, sest väliskontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu

ja vältimatu tingimus. Seega on tegemist kinnipeetava vangistusseadusest tuleneva õigusega.

14. Põhiseaduse (PS) § 26 esimene lause näeb ette õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele. Teise

lause kohaselt ei tohi riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kellegi perekonna-

ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra

või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

Selle sätte põhieesmärk on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu

ning riigivõimul on kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. Kolleegium on sellega seoses

leidnud, et pereliikmetel on õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi

pereliikmete kooselule (13. oktoobri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-05). Seega tähendab PS §-

s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende

kõige laiemas tähenduses (RKPJK 4. aprilli 2011. a otsus nr 3-4-1-9-10). PS §-s 26 sätestatu annab

igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku

perekonna- ja eraellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

Perekonnaelu kaitseala hõlmab perekonnaliikmete suhete ja sidemete erinevaid tahke, eelkõige õigust

elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Perekonnaelu ühe

olulisema osa moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema

suhtlemine lapsega.

15. Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu

puutumatusele. Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh

lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva

kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel. Tartu

Halduskohus tuvastas 30. detsembri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1532, et antud juhul ei

esinenud selliseid erandlikke asjaolusid, mis oleksid õigustanud V. Julini pikaajalise kokkusaamise

katkestamist. Halduskohus tuvastas, et pikaajalise kokkusaamise katkestamise põhjuseks oli Tartu

Vangla erinevate osakondade töö omavaheline koordineerimatus ning pikaajalise kokkusaamise

katkestamine vangla poolt oli õigusvastane.

16. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Sellega seoses on kolleegium leidnud, et RVastS § 9 lg 1 tähenduses hõlmab eraelu ka perekonnaelu

(30. jaanuari 2012. a otsuse nr 3-3-1-78-11 p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

17. Kolleegium, nagu ka Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-10-1532, on seisukohal, et kinnipeetava

kooselamine oma lähedastega, sh lapsega, on kinnipeetava jaoks väga oluline õigus ja pikaajalise

kokkusaamise õigusvastast katkestamist vangla poolt ei saa pidada väheintensiivseks riiveks.

Pikaajalise kokkusaamise katkestamise tulemusena lühenes kokkusaamise aeg seitse tundi, s.o umbes

ühe kolmandiku võrreldes lubatud kokkusaamise ajaga.

Kolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist perekonnaelu puutumatuse intensiivse

riivega. Seetõttu ei saa pidada õigeks ringkonnakohtu järeldust, et tegemist on mitteolulise õiguse

rikkumise alusel esitatud kaebusega.

18. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohtul puudus alus pidada V. Julini

kaebust ilmselgelt perspektiivituks ja apellatsioonkaebust perspektiivituks ning jätta taotlus riigilõivu

tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

19. V. Julini määruskaebus tuleb rahuldada ja Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2011. a määrus

haldusasjas nr 3-11-1120 tühistada. V. Julin tuleb vabastada riigilõivu tasumise kohustusest

apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-11-1120 ja asi tuleb saata Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann