3-2-1-49-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-49-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS SEB Pank hagi OÜ Grove Invest vastu 56 000 000 krooni

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-4395

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Grove Invest kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3 579 052 eurot 32 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja Janek

Alvela

Kostja Osaühing Grove Invest (registrikood 10650963), esindajad

vandeadvokaadid Ramon Rask ja Tarmo Peterson

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Osaühingu Grove Invest taotlus kaasata OÜ Baltic Panel Group

(pankrotis) pankrotihaldurid Toomas Saarma ja Andres Hermet kolmandate isikutena

kassatsioonimenetlusse.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-4395 ning

Harju Maakohtu 28. veebruari 2011. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta läbi vaatamata Osaühingu Grove Invest taotlus tagastada apellatsioonkaebuselt enam

makstud riigilõiv.

5. Tagastada Advokaadibüroole VARUL AS Osaühingu Grove Invest kassatsioonkaebuselt

13. detsembril 2011 tasutud kautsjon 2600 (kaks tuhat kuussada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 28. jaanuaril 2010 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Grove Invest

(kostja) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 65 103 888 krooni 11 senti ning viivis

8% põhinõudest (56 000 000 krooni) aastas alates 28. jaanuarist 2010 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. aprillil 2006 garantiilepingu nr 2006008114 (edaspidi

leping), millega kostja andis 12 000 000 krooni suuruse tagasivõtmatu garantii hageja ja OÜ Baltic

Panel Group (OÜ BPG) vahel sõlmitud laenulepingutest nr 2005011140 ja nr 2005010573 tulenevate

kohustuste täitmise tagamiseks. Kostjal oli kohustus lepingu alusel makstav summa kanda hageja

esimesel nõudmisel hageja näidatud kontole nõudes näidatud tähtaja jooksul. 5. jaanuaril 2007

sõlmisid pooled garantiilepingu lisa 1 garantiiandja vastutuse suurendamise kohta

56 000 000 kroonini. 6. juulil 2007 sõlmisid pooled garantiilepingu lisa 2, mille kohaselt tagatakse

garantiiga ka hageja ja OÜ BPG vahel sõlmitud garantiilepngut nr 2007024723. Hageja informeeris

14. mail 2008 kostjat OÜ BPG pankroti väljakuulutamisest ja võlgnevusest ning esitas nõude

garantiikohustuse täitmiseks 56 000 000 krooni ulatuses, andes täitmise tähtajaks 22. mai 2008.

Hageja esitas kostjale 23. detsembril 2008 pankrotihoiatuse ja uue nõude kohustuse täitmiseks

hiljemalt 9. jaanuaril 2009. Kostja ei täitnud kohustust ka täiendava tähtaja jooksul.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt on ta garantiilepingust tuleneva kohustuse

täitnud. Hageja kasuks oli kinnistule seatud kahe laenulepingu tagamiseks 38 000 000 kroonine

hüpoteek. Kostja sai Handelsbankenilt täiendavalt laenu OÜ-le BPG edasilaenamiseks ja

vineeritehase projekti rahastamiseks, mille tagatiseks koormati 150 000 000 kroonise

ühishüpoteegiga kinnistud esimesele järjekohale pärast Handelsbankeni 32 000 000 krooni suurust

hüpoteeki. Vähendamaks hageja riski, sõlmisid pooled täiendava tagatisena garantiilepingu.

Garantiileping sõlmiti üksnes hüpoteegi järjekoha halvenemise riskist tulenevalt. Hageja oli kostja

sellekohasest tahtest teadlik.

Handelsbankeni täitmisteate alusel alustati kostja vastu täitemenetlust, mille käigus võõrandati

hüpoteegiga koormatud kinnistud. Hageja sai täitemenetluses 25. juunil 2008 kinnitatud jaotuskava

järgi 60 082 051 krooni 51 senti. Kinnistute võõrandamisest saadud rahast täideti hageja nõudeid,

mille täitmise tagamiseks olid pooled sõlminud garantiilepingu. Kostja esitas 23. detsembril 2008

lepingu ülesütlemise avalduse. Hageja tegevus on vastuolus hea usu põhimõttega ja suunatud kostjale

kahju tekitamisele. Hageja on nõudes kasutanud vale viivisemäära.

3. Harju Maakohus rahuldas 28. veebruari 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja

kasuks põhivõla 3 579 052 eurot 32 senti ja 898 391 euro 40 sendi suuruse viivise ajavahemiku eest

alates 23. maist 2008 kuni kohtuotsuse tegemiseni 28. veebruaril 2011 ning alates 1. märtsist 2011

sissenõutavaks muutuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras iga viivitatud

päeva eest põhinõudelt kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on garantii abstraktne võlakohustus, mille maksmapanek ei sõltu

sarnaselt konstitutiivsele võlatunnistusele esialgsest võlasuhtest. Oluline on garantiilepingus

nimetatud tingimuste olemasolu. Garantiileping ei seo kostja kohustust võlgniku kohustuse

rikkumisega, vaid üksnes kohustuse olemasoluga. Tegemist on nõudegarantiiga, mille puhul peab

garant kohustuse täitma formaalse nõude saamisel.

VÕS § 155 lg-st 3 tulenevalt ei olnud kostjal võimalust esitada garantiilepingu puhul vastuväiteid,

mis tuginevad asjaolule, et tagatav võlasuhe on täidetud või kas see üldse eksisteerib, millises

ulatuses see on täidetud, kas seda on üritatud võlgniku suhtes maksma panna. Sellise vastuväite

võimalus oleks pidanud olema lepingus sõnaselgelt kokku lepitud, et välistada seadusega kehtestatud

garantii mitteaktsessoorsus. Seadusest tulenevalt ei ole asjas tähtsust sellel, kas võlgniku vastu on

alustatud täitemenetlust ning millises osas on võlgnik täitemenetluses hageja nõude täitnud.

Kuivõrd garantiileping on kestvusleping, tuleb lepingu ülesütlemisel lähtuda VÕS §-s 196 sätestatust.

Ülesütlemise alusena on kostja välja toonud avalduse p-s 6.1, et garantiilepingu sõlmimise aluseks

olnud asjaolud on muutunud ja hagejal ei ole õiguslikku alust esitada garantiilepingust tulenevat

nõuet ning p-s 6.2 hageja poolt pankrotiavalduse esitamise. Kohustuse täitmise nõude esitamist ei saa

käsitada garantiilepingu rikkumisena, mille puhul saaks kostja kasutada VÕS § 116 lg-s 6 sätestatud

lepingu ülesütlemise õigust. Lepingu täitmise nõue ei ole lepingu rikkumine. Lepingu täitmise nõude

esitamine ei saa olla ka VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud mõjuv põhjus, mille esinemisel võiks lepingu

ülesütlemisega lõpetada. Samuti ei ole lepingu ülesütlemine rohkem kui pool aastat pärast täitmise

nõude esitamist kooskõlas VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud mõistliku aja põhimõttega. Seega on hageja

õigustatud VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi nõudma kostjalt kohustuse täitmist.

VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist alates kohustuse

täitmisega viivitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Pooled ei ole kokku leppinud viivise suurust.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsuse täielikult ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Maakohus leidis õigesti, et nõudegarantii puhul

peab garant kohustuse täitma formaalse nõude saamisel. Kostja on hagejalt sellise nõude saanud.

Garantiileping ei sisalda võimalust seda tagasi võtta, tühistada või selle täitmisest keelduda.

Garantiilepingu p 7.1 kohaselt garanteerib garantii andja garantiilepingu alusel tagasivõtmatult ja

panga esimesel nõudmisel p-s 6 nimetatud võlaõiguslikust lepingust tuleneva võlgniku kohustuste

täitmise pangale (I kd tl 6). Nimetatu on kooskõlas ka VÕS § 155 lg-s 3 sätestatuga. Kostjal ei ole

võimalust garantiilepingu puhul esitada vastuväiteid, mis tuginevad asjaolule, et tagatav võlasuhe on

täidetud või kas see üldse eksisteerib, millises ulatuses see on täidetud või kas seda on üritatud

võlgniku suhtes maksma panna. Garantiilepingu p-ga 7.3 on vastuväited võlaõiguslikule lepingule

välistatud (I kd, tl 6).

Maakohus leidis põhjendatult, et koguda tuleb vaid asjakohaseid ja lubatavaid tõendeid. Maakohus ei

ole rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Põhjendatud on seisukoht, et kui kostja ei esitanud

7. veebruari 2011 kohtuistungil tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 333 lg 2 alusel vastuväidet

kohtu tegevusele, siis ei saa ta hiljem seda vastuväidet esitada lg 3 alusel ka kohtulahendi peale edasi

kaevates. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis otsuse põhjendavas osas osale

tõenditest hinnangu andmata.

Maakohus on põhjendatult rahuldanud ka viivisenõude. Kostja on ekslikult leidnud, et Ametlikes

Teadaannetes on intressimäär avaldatud tagasiulatuvalt.

Ringkonnakohus jättis 24. oktoobri 2011 määrusega rahuldamata kostja 13. septembri 2011 taotluse

kaasata menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna OÜ BPG (pankrotis) pankrotihaldurid

Toomas Saarma ja Andres Hermet. OÜ BPG (pankrotis) pankrot on välja kuulutatud. Pankrotiseaduse

(PankrS) § 44 lg 1 kohaselt võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada

oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Nõuete rahuldamine toimub

pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 100 lg 1 kohaselt kaitstakse nõudeid võlausaldajate

üldkoosolekul. Seega ei sõltu kostja võimalike nõuete rahuldamine OÜ BPG (pankrotis)

pankrotimenetluses pankrotivõlgnikust ega pankrotihalduritest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsus ning saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja palub kassatsioonkaebuses kaasata iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna OÜ Baltic Panel Group (pankrotis), pankrotihaldurid Toomas Saarma ja Andres

Hermet. Lisaks palub kostja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata

riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lg 22 ning lisa 1 viimase lause, milles need näevad ette kohustuse

tasuda apellatsioonkaebuselt tsiviilasja hinna puhul üle 639 116 euro 48 sendi riigilõivu 3% tsiviilasja

hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti; ning arvestades Riigikohtu kohtuasjas nr 3-4-1-

1-11 väljendatud seisukohti kohaldada RLS lisa 1 järgset maksimumlõivu 19 173 eurot ja 49 senti

ning tagastada kassaatori apellatsioonkaebuselt enam makstud riigilõiv.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud asunud väärale seisukohale, et nõudegarantii puhul piirduvad

garantiiandja poolt võlausaldaja nõudele esitatavad vastuväited üksnes garantiikirjas endas otseselt

sätestatuga. VÕS § 155 lg 3 ei piira ega välista garantiiandja õigust tugineda õiguste kuritarvitamise

vastuväitele või tasaarvestada võlausaldaja nõue enda nõudega ning seda sõltumata asjaolust, kas

vastuväite esitamise õigus on garantiikirjas otsesõnu sätestatud.

Ringkonnakohus on garantiilepingut valesti sisustanud ning rikkunud materiaalõigust, kohaldades

ebaõigesti VÕS § 155 lg-t 3 ja jättes kohaldamata VÕS § 29 ja § 155 lg 1 p 4. VÕS §-s 29 sätestatud

lepingu tõlgendamise põhimõtted on igal juhul kohaldatavad ka garantiile.

Kostja garantiilepingu lisa 1 puhul oli kostja tahe ilmselgelt suunatud üksnes hüpoteegi järjekoha

halvenemisest tingitud riski tõttu lisatagatise andmisele. Hagejale on täitemenetluses II jrk hüpoteegi

alusel täies ulatuses väljamaksed tehtud. Hagejal ei ole kostja vastu nõudeõigust. Garantiileping on

lõppenud kas VÕS § 155 lg 4 p 1 alusel või poolte kokkuleppest tulenevalt.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kostjal ei olnud õigust garantiilepingut üles öelda,

kohaldades ebaõigesti VÕS § 196 lg-t 1. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja esitatud

tasaarvestuse vastuväite. Kuna hagejal ei ole kostja vastu põhinõuet, on kohtuotsus ekslik kostjalt

viivise väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus on valesti jätnud kolmanda isiku kaasamata. Ringkonnakohus tagastas ekslikult

13. septembri 2011. a taotluse lisaks olnud tõendid kui hilinemisega esitatud ja asjasse mittepuutuvad,

rikkudes oluliselt TsMS § 5 lg-t 2, § 230 lg-t 1 ja § 652 lg-t 4, kui võttis kostjalt võimaluse tõendada

oma väiteid ning täita talle seadusest tulenevat tõendamiskoormust.

Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Hageja palub

jätta menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu otsus. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi

saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

8. Kolleegium leiab, et kostja taotlus kaasata kolmandate isikutena OÜ BPG (pankrotis)

pankrotihaldurid Toomas Saarma ja Andres Hermet tuleb jätta rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 24. oktoobri 2011. a määrusega rahuldamata kostja taotluse kaasata OÜ BPG

(pankrotis) kolmanda isikuna menetlusse. Kostja vaidlustas selle määruse, kuid Riigikohus jättis

kostja määruskaebuse 7. detsembri 2011. a määrusega menetlusse võtmata. Kolleegium leiab samuti,

et kostja taotlus ei ole VÕS § 216 lg 1 järgi põhjendatud.

9. Hageja nõuab kostjalt kui garantiiandjalt garantiilepingust ja selle lisast tuleneva kohustuse

täitmist. Garantiilepingu järgi garanteeris kostja võlgniku kohustust hageja ja võlgniku vahel sõlmitud

laenulepingu alusel. Kostja väitel on võlgniku lepingust tulenev kohustus hagejale täidetud ning

hagejal ei ole kostja vastu nõuet. Maakohus rahuldas hageja nõude, ringkonnakohus jättis maakohtu

otsuse muutmata. Kolleegium on seisukohal, et kohtud on jätnud kostja vastuväited ebaõigesti

tähelepanuta.

10. Kolleegium on nõus kohtute seisukohaga, et hageja ja kostja vaheline garantiileping on olemuselt

mitteaktsessoorne nõudegarantii, mis ei seo garandi kohustust võlgniku ja hageja vahelise lepinguga.

Kolleegium jääb 5. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 tehtud otsuse p-s 13 väljendatud

seisukoha juurde, et VÕS § 155 lg-st 2 tulenevalt ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest,

kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Garandil on üldjuhul õigus esitada

võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide)

või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi

VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.

Seega ei ole kostjal juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, esitada, VÕS § 155

lg-st 2 tulenevalt, garantiiga tagatavast kohustusega (laenulepingust) seotud vastuväiteid.

11. Kostja on kogu menetluse käigus väitnud, et kohustus, mida garantiileping pidi tagama, on

täidetud. Hageja on saanud 25. juuni. 2008. a jaotuskavast lähtuvalt ühishüpoteekidega tagatud

kinnistute võõrandamisest oma nõuete rahuldamiseks 60 082 051 krooni ja 51 senti. Seega on

garantiilepingust tulenev kohustus kostja väitel VÕS § 155 lg 4 p 1 kohaselt lõppenud, kuna garantii

andja on tasunud võlasumma, mida ta on garantiilepingu järgi kohustatud maksma. Kuna

garantiilepingust tulenevate õiguste teostamine ei tohi olla vastuolus tsiviilõiguse üldpõhimõtetega,

siis on kohtud, vaatamata garantiilepingu sõltumatusele selle aluseks olevast võlasuhtest, jätnud

kostja vastuväite siiski põhjendamatult tähelepanuta.

Kolleegium on seisukohal, et üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see

tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada

lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei

kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu 20. detsembri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14; 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-

07, p 16). Õiguste kuritarvitamisest tuleneva vastuväite esitamiseks ei pea garant, kelle käest

nõutakse hagis garantii täitmist, esitama vastuhagi. Muudel juhtudel saab garant garantiikohustusest

vabaks üksnes juhul, kui ta esitab kas garantiilepingust tulenevad põhjendatud vastuväited või hagi

VÕS § 1028 jj alusel ning see hagi rahuldatakse (vt käesoleva otsuse p 10).

Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik

kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei

kuulu. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku käitumine

nt juhul, kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garandilt maksmist,

vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole. Vältimaks garantii

funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste

kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava kohustuse puudumist saab

põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise

kohta. Tõendid, mis nii õiguslikust seisukohast kui ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad

siiski üles kahtluse või nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite

esitamiseks sobivad. Seega ei ole põhjendatud õiguse kuritarvitamise vastuväite esitamisel

tunnistajate ütlused, kuna see nõuab kohtumenetluses täiendavat ajakulu ning on üldjuhul seotud

tunnistaja isiku usaldusväärsusele hinnangu andmisega.

12. Praegusel juhul on kostja vastuses hagile oma väidete tõendamiseks esitanud mh kostja ja

Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaali vahel 5. jaanuaril 2007 sõlmitud laenulepingu

eritingimused ja 4. märtsi 2008 täitmisteate täiteasjas nr 007/2008/63472. Kolleegiumi arvates ei ole

praegusel juhul välistatud, et hageja võib olla kuritarvitanud oma õigusi. Hagi tuleb jätta rahuldamata

juhul, kui maakohus leiab, et garantiiga tagatud kohustuse lõppemine on nende tõenditega tõendatud.

13. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole garantiilepingust kehtivalt

taganenud. Kohustuse täitmise nõude esitamine ei ole kohustuse rikkumine, mis annaks õiguse

kasutada VÕS § 116 lg-s 6 sätestatud kestvuslepingu ülesütlemist kui õiguskaitsevahendit.

Ringkonnakohus ei ole kolleegiumi arvates rikkunud kostja esitatud uute tõendite vastuvõtmisest

keeldumisega menetlusõiguse norme.

14. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja 24. augusti 2011. a taotluse, milles

kostja palub põhiseaduse §-de 15 ja 152 alusel tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks RLS § 57

lg 1 ja lg 22 ning lisa 1 viimane lause, mille kohaselt tuleks praegusel juhul apellatsioonkaebuselt

tasuda riigilõivu 95 867 eurot ja 47 senti. Kostja leidis taotluses ringkonnakohtule, et 14. aprillil 2011

asjas nr 3-4-1-1-11 tehtud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse kohaselt

tuleks praeguses asja kohaldada riigilõivu määrana 19 173 eurot ja 49 senti ning palus talle tagastada

enam makstud riigilõiv. Kostja on esitanud sama taotluse kassatsioonkaebuses.

Kolleegium leiab vastuseks kostja taotlusele, et Riigikohtus on menetluses kostja kassatsioonkaebus

ringkonnakohtu otsuse peale. Kostja on apellatsioonimenetluse riigilõivu juba tasunud. Juba makstud

riigilõivu tagastamise nõude aluseks on kostja väitel põhiseadusega vastuolus olev

apellatsioonkaebuse esitamise ajal, 29. märtsil 2011 kehtinud RLS § 57 lg 1 ja lg 22 ning lisa 1

viimane lause. TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli,

üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 13). Viimati

menetles kostja apellatsioonkaebust Tallinna Ringkonnakohus. Seega võib kostja esitada enam

makstud riigilõivu tagastamise taotluse ringkonnakohtule. Ringkonnakohus, hinnates riigilõivu

tagastamise taotlust, peab muu hulgas võtma seisukoha, kas RLS § 57 lg 1 ja lg 22 ning lisa 1

viimane lause on kooskõlas põhiseadusega. Seetõttu jätab kolleegium kostja taotluse tagastada

apellatsioonkaebuselt enam makstud riigilõiv läbi vaatamata.

15. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu kindlaks määrata

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

16. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. Kostja on TsMS § 149 lg 8 järgi palunud kautsjoni tagastada Advokaadibürool

VARUL AS pangakontole.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu