3-1-1-24-12 · Riigikohus

Riigikohtu liikme Lea Kivi eriarvamus Aleksandr Melnitšenko süüdistusasjas KarS §-de 118 p 1 ja

117 lg 1 järgi.

Olen Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. mai 2012. a otsuses nr 3-1-1-24-12 väljendatud

seisukohtadest erineval arvamusel järgmistel põhjendustel.

1. Kriminaalkolleegium tühistas maa- ja ringkonnakohtuotsuse faktiliste asjaolude tuvastamisel

toimunud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kohtutele heidetakse ette, et nad ei ole

nõutava täpsusega tuvastanud kannatanu surma ja kehavigastuste võimaliku tekitamise aega (otsuse

p-d 7 ja 11).

2. Märkides, et KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei tohi Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, on minu

arvates Riigikohus just nimelt tuvastanud nii faktilisi asjaolusid kui ka hinnanud nende alusel

tõendeid. Otsuse p-s 12 väidetakse: „Kuivõrd ekspertiisiaktist ei nähtu ekspertiisi tegemise kellaaega,

ei saa selle tõendi alusel määrata surma saabumise aega nii, nagu seda on teinud maakohus“.

Edasiselt eeldab Riigikohus, et ekspertiis teostati alates kella 8.00-st kuni kella 17.00 ning tuvastab

ise kannatanu surma saabumise ajaks 8. juuni õhtu kuni 9. juuni 2009 hommik.

3. Esiteks on Riigikohtu väide kellaaja puudumise kohta ekslik. Ekspertiisiaktist nr 209 nähtub, et

laiba välisvaatlusel on 11. juunil 2009 kell 12.50 kirjeldatud koolnukangestust ja koolnulaike. Seega

on nende toimingute tegemise kellaaeg eksperdi poolt aktis fikseeritud. Kuna kannatanu surma aeg

on arvestatud, lähtudes just nimelt koolnukangestusest ja koolnulaikudest, jääb arusaamatuks, millel

selline Riigikohtu eeldus ja järeldus tugineb. Tartu Ringkonnakohus on lisaks eksperdiarvamusele

tuginenud ka A. Melnitšenko ja T. D. ütlustele ning määranud kannatanu surma saabumise

ajavahemikuks 8. juuni kell 23.30 kuni 9. juuni 2009 kell 8.30. Milles on seisnenud ringkonnakohtu

poolt

faktilise

asjaolu,

kannatanu

surma

saabumise

kindlaksmääramisel

oluline

kriminaalmenetlusõiguse rikkumine, Riigikohtu lahendist ei nähtu. Seda enam, et Riigikohtu enda

poolt tuvastatud aeg langeb sisuliselt kokku ringkonnakohtu poolt tuvastatuga (vt otsuse p 12).

4. Mitte nõustudes kohtute põhjendustega kannatanu surma põhjustanud vigastuste tekkeaja kohta,

märgib Riigikohus: „Kuivõrd kohtuistungi protokollis ei ole kajastatud prokuröri küsimusi, siis on

arusaamatu eksperdi vastus, mille kohaselt kannatanu kõhuõõneorganite põletikuprotsesside areng on

vastavuses ajakriteeriumidega, mille kohaselt tekitati kannatanule vigastusi ajavahemikus kell 13.00-

21.00 8. juunil 2009. Lisaks märgib kriminaalkolleegium, et 22. detsembril 2009 teostatud surnu

täiendekspertiisiaktis nr 7 vastab ekspert küsimusele, millal olid kehavigastused tekitatud, vaid

osaliselt - nimelt, et ajukolju kinnine tömp trauma oli tekitatud mitte rohkem kui 24 tundi enne surma

saabumist. Ekspertiisiaktis ei kirjeldata vähimalgi määral kannatanu kehaõõnte põletikuprotsessi ega

selle arengut.“ Järgneb Riigikohtu kategooriline järeldus, et ringkonnakohtu poolt kannatanu

kõhukoopa vigastuste tekitamise ajaga ei saa nõustuda (otsuse p 13).

5. Riigikohtu etteheide, miks täiendavas ekspertiisiaktis pole kirjeldatud juba esimeses

ekspertiisiaktis kirjeldatut, jääb minule täiesti mõistetamatuks. Teatavasti on täiendekspertiisiakt

esmase ekspertiisiakti täiendus ja vastatakse üksnes täiendavatele küsimustele. Esmases

ekspertiisiaktis nr 209 sisalduvas kohtuarstlikus diagnoosis on sedastatud traumajärgne pankreatiit e

kõhunäärme põletik, peripankreatiit e kõhunääret ümbritseva koe põletik, peritoniit e kõhukelme

põletik, mädakõhukoobas (200 ml), milledest arenes välja hulgiorganipuudulikkus ning need

vigastused põhjustasidki kannatanu surma. Kannatanu laiba sisevaatlusel ja täiendavatel uuringutel

on need protsessid ka kirjeldatud (I kd tl 41-55). Seega ei vasta tegelikkusele ja on alusetu Riigikohtu

otsuses sisalduv väide, et ekspertiisiaktis ei kirjeldata kehaõõnte põletikuprotsessi ega selle arengut.

Eksperdi ülekuulamisel kohtus on aga loomulikult lähtutud nii esmasest kui ka täiendekspertiisiaktist

ja nende sisu selgitamiseks on ka ekspert üle kuulatud. 23. märtsi 2011 kohtuistungi protokollist

nähtub, et ekspert andis ütlusi kannatanule vigastuste tekitamise aja kohta. On tõsi, et prokuröri,

kaitsja ega kohtu poolt esitatud küsimusi pole protokollitud, kuid protokollitud vastustest saab

järeldada, milline küsimus eksperdile esitati. Teades, milline vigastus oli eluohtlik -

hulgiorganipuudulikkus, ja mis selle põhjustas, on raske uskuda, et Riigikohtu kolleegiumi liikmetele

jäi arusaamatuks eksperdi vastus: “Kannatanu kõhuõõnerorganite põletikuprotsesside areng on

vastavuses ajakriteeriumidega, mille kohaselt tekitati kannatanule vigastusi ajavahemikus kl 13-21

08.06.2009.“ Seda enam, et vastus prokuröri küsimusele järgneb vahetult pärast kaitsja esitatud

küsimusele vastamist. Selles vastuses märgitakse, et tüdrukul (kannatanul) oli kõhunäärme rebend,

kuid surm saabus peritoniidi tõttu (II kd, tl 60). Seega ei nähtu Riigikohtu lahendist, milles seisnes

ringkonnakohtu poolne kriminaalmenetlusõiguse rikkumine kannatanule surma põhjustanud

vigastuse aja kindlaksmääramisel. Pole ju võimalik ega seaduslik lugeda selleks ekspertiisiaktide

tervikuna hindamist ega arusaamist maakohtu istungil esitatud küsimustest.

6. Ringkonnakohus on vigastuse aja kindlaksmääramisel analüüsinud nii eksperdiarvamusi, eksperdi

ülekuulamisel saadud vastuseid; kõrvutanud neid tunnistajate ütlustega ning kasutades

välistamismeetodit jõudnud põhistatud järeldusele, et kannatanule ei saanud keegi muu kui

A. Melnitšenko tekitada surmavad vigastused. Seetõttu on alusetu Riigikohtu otsuse p-s 13.1 sisalduv

etteheide, et kohtud on jätnud käsitlemata kõik võimalikud versioonid ja välistamata kõikide

sündmuskoha ja -ajaga seotud võimalike isikute (peale süüdistatava) käitumise saabunud tagajärje

suhtes. Ringkonnakohus on küll täpsustanud võrreldes maakohtu otsuses tuvastatud kannatanule

surmava vigastuse tekitamise aega ja kannatanu surma saabumise aega. Kuid ringkonnakohtu

järeldused on loogilised ja jälgitavad ning tulenevad kriminaalasja materjalidest. Kuna Riigikohtu

otsuses puuduvad õiguslikud põhjendused, milles siis on seisnenud kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine, siis lähtudes ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludest, on välistatud teiste võimalike

isikute süüline käitumine kannatanu surma suhtes. Seega puudus alus maa- ja ringkonnakohtu otsuste

tühistamiseks ja A. Melnitšenko õigeksmõistmiseks.

Lea Kivi