3-1-1-24-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-24-12

Otsuse kuupäev

11. mai 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksandr Melnitšenko süüdistuses KarS § 118

p 1 ja § 117 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-10-15863

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksandr Melnitšenko kaitsja vandeadvokaat Tatjana Massalina,

kassatsioonkaebus

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuur, ringkonnaprokurör Mihhail Hütt

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. aprill 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 30. märtsi 2011. a kohtuotsus ja Tartu Ringkonnakohtu 17.

oktoobri 2011. a kohtuotsus Aleksandr Melnitšenko süüdimõistmises KarS § 118 p 1 ja § 117 lg

1 järgi.

2. Mõista Aleksandr Melnitšenko süüdistuses KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi õigeks.

3. Vabastada Aleksandr Melnitšenko viivitamatult vahi alt.

4. Kassatsioon rahuldada.

5. Määrata OÜ-le Narva Esimene Advokatuuribüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Aleksandr Melnitšenkole kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 191 (sada

üheksakümmend üks) eurot ja 74 (seitsekümmend neli) senti, sealhulgas käibemaks 31

(kolmkümmend üks) eurot ja 96 (üheksakümmend kuus) senti.

6. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu ja samuti maa- ning ringkonnakohtu poolt

Aleksandr Melnitšenkolt väljamõistetud menetluskulud summas 2169 (kaks tuhat ükssada

kuuskümmend üheksa) eurot ja 35 (kolmkümmend viis) senti Eesti Vabariigi kanda.

7. Aleksandr Melnitšenkolt alusetult vabaduse võtmise päevade arv on 11. maiks 2012. a 409

(nelisada üheksa) päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Melnitšenko anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 118 p 1 ja § 117 lg

1 järgi selles, et tema 8. juunil 2009 oma elukohas aadressil Narva, XXXXXXXXXX XX-XX raske

tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil kasutas oma kolmeaastase rasket haigust põdeva kasutütre J.

K. suhtes füüsilist vägivalda, lõi teda rusikatega vastu keha ja pead, tekitades lapsele hulgaliselt

marrastusi kehal ja näol ning kinnise tömbi ajukolju ja kõhu trauma siseorganite vigastusega,

kõhunäärme sabaosa ja ristkäärsoole kinnisti rebendiga, mille tüsistusena tekkis äge traumajärgne

pankreatiit (kõhunäärme põletik), peripankreatiit (kõhunääret ümbritseva koe põletik) ja peritoniit

(kõhukelme põletik). Vigastuse tagajärjel suri laps sündmuskohal 9. juunil 2009.

2. Viru Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsusega tunnistati A. Melnitšenko süüdi KarS § 118 p 1 ja § 117

lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega üheksaks aastaks.

2.1. Maakohus leidis, et A. Melnitšenko süü talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemises -

tervisekahjustuse tekitamises, millega kaasnes oht elule ning teise inimese surma põhjustamises

ettevaatamatusest, s.o kuritegudes KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi - on tõendatud ning

süüdistusaktis õigesti kvalifitseeritud. Maakohtu otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

2.2. Kannatanu surm saabus 9. juunil 2009 kell 8.00-8.30 ja kehavigastused tekitati 8. juunil 2009

ajavahemikus kella 13.00-st kuni kella 21.00-ni. Kehavigastuste tekkimise ajal ei olnud korteris

kedagi peale T. L. (lapse vanaema), T. D. (lapse vanaema sõbranna), A. Melnitšenko ja tema ühe

aasta ja nelja kuu vanuse poja J. K. A. Melnitšenko oli 8. juunil 2009 kell 8.30-9.00 ja alates kella

17.00-st kuni 9. juuni 2009 kella 8.30-ni kannatanuga üksi (välja arvatud ühe aasta ja nelja kuu

vanune poeg J. K.). T. L., T. D. ja A. Melnitšenko ütlustega on tõendatud, et neist kaks esimest ei

tekitanud kannatanule kehavigastusi. J. K.-l esinenud kehavigastused ei olnud tekitatud ka

süüdistatava poja J. K. poolt, kuna ajukolju trauma tekitajaks ei saanud olla ühe aasta ja nelja kuu

vanune umbes üheksa kilogrammi kaaluv laps. Selle trauma põhjuseks on löök esemega vastu pead

või põrkumine vastu eset.

2.3. Kuna kõhutrauma, ajukolju trauma, marrastused näol ja huulel olid kõik elupuhused ja tekitatud

umbes üheaegselt, siis on tõendatud, et need kehavigastused tekitati kannatanule ühe isiku poolt, kuid

selleks ei olnud pooleteiseaastane J. K. Need vigastused ei tekkinud lapse kukkumisel ega kannatanu

poolt krambihoo käigus või löögist vastu voodipulki. Süüdistusakti järgsed vigastused olid

kannatanule tekitatud süüdistatava A. Melnitšenko poolt. Eksperdi tuvastatud kehavigastuste

tekitamise mehhanism välistab nende tekitamise A. Melnitšenko poolt ettevaatamatusest. A.

Melnitšenko, kasutades väikese haige lapse peal niivõrd intensiivset vägivalda, pidas seega

võimalikuks raske tervisekahjustuse tekitamist KarS § 118 p 1 mõttes ning möönis seda. Samuti on

tõendatud A. Melnitšenko poolt kannatanule tervisekahjustuse tekitamisega kaasnenud surma

põhjustamine ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi ja see on tema poolt toime pandud

kergemeelsusest.

2.4. Kohus kvalifitseeris A. Melnitšenko kuriteo KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ning karistas teda

KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega 9 aastaks. A. Melnitšenko käitumises esinevad KarS § 58 p-des 3

ja 4 ettenähtud karistust raskendavad asjaolud, s.o süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui

kaheteistaastase, abitus seisundis isiku suhtes ja isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus

sõltuvuses.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid A. Melnitšenko ja tema kaitsja vandeadvokaat T. Massalina

ringkonnakohtule apellatsioonid, milles taotleti Viru Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsuse tühistamist

ja A. Melnitšenko õigeksmõistmist.

3.1. Kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, leides, et kohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust. Õigesti ei ole tuvastatud kuriteo toimepanemise aeg. Ajavahemik, mille jooksul

tekitati kannatanule kehavigastused, millega kaasnes tema surm, ei põhine kriminaalasja materjalidel.

Lapsele võidi kehavigastused tekitada ka enne 8. juunit 2009 kell 8.00. A. Melnitšenko ei ole lapse

suhtes kunagi vägivalda tarvitanud ja seetõttu saab tema poolt kannatanule kehavigastuste tekitamise

välistada. J. K.-le võis kehavigastusi tekitada ka J. K. A. Melnitšenkol puudus motiiv temale

inkrimineeritud kuritegude toimepanemiseks.

3.2. A. Melnitšenko märkis apellatsioonis, et ta ei oska selgitada, mis viisil sai J. K. kehavigastusi,

mis põhjustasid tema surma. A. Melnitšenko elab juhtunut raskelt üle ja tunneb süüd ainult selles, et

laps kukkus voodi pealt maha. Süüdistatava hinnangul võisid lapse vigastused tekkida kukkumisest.

4. Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2011. a otsusega jäeti Viru Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsus

muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad seisnevad

kokkuvõtvalt järgnevas.

4.1. Maakohus ei eksinud kuriteo toimepanemise aja tuvastamisel. Tunnistajate ja süüdistatava

ütlustest ning surnu ekspertiisi aktist tuleneb, et J. K.-le tekitati kehavigastused maakohtu poolt

tuvastatud ajavahemikul ning need ei saanud olla tekitatud enne 8. juunit 2009 kell 8.00. Arvestades

asjaoluga, et T. L. ja T. D. lahkusid A. Melnitšenko korterist 8. juunil 2009 kella 17.00 paiku ning

lahkudes J. K.-l mingeid vigastusi ei olnud, siis on ainuvõimalik järeldus, et vigastused tekitati pärast

kella 17.00 8. juunil 2009. Maakohus ei eksinud ka J. K. surma saabumise aja määratlemisel. Kuigi

kohtuarstlike meetoditega ei ole olnud võimalik kindlaks määrata J. K. täpset surma aega, selgitati

see välja teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on A. Melnitšenko väitnud, et 8. juunil 2010

läks ta magama 23.00 ja 23.30 vahel ja siis oli J. K. elus. T. D. ütlustele tuginedes on alus väita, et 9.

juunil 2009 kell 8.30 oli J. K. surnud. Seega saab A. Melnitšenko ja

T. D. ütluste alusel määratleda J. K. surma saabumise ajavahemikuks 8. juuni 2009 kell 23.30 kuni 9.

juuni 2009 kell 8.30. Kannatanu surma saabumise ajavahemik langeb kokku ka kohtuarsti poolt

pakutud ajavahemikuga, s.o 2-2,5 päeva enne lahangu toimumist. Seega puudub alus arvata, et J. K.

võis saada kehavigastusei enne 8. juunit 2009.

4.2. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et keegi teine peale A. Melnitšenko ei saanud J.

K.-le vigastusi tekitada. Kaitsja seisukoht, mille järgi võis kannatanule kehavigastusi tekitada ka J. K.

ei ole põhjendatud. Arvestades asjaolu, et kõik J. K.-l esinenud kehavigastused on tekitatud ligikaudu

ühel ajal ja kohtueksperdi arvamust, mis välistas ajukolju trauma põhjustamise kannatanule J. K.

poolt, ei ole eluliselt usutav, et J. K. saanuks järelevalve all viibides põhjustada kannatanule ka

kõhuõõnsuse vigastuse. Järelikult, lähtudes välistusmeetodist, tekitas vigastused A. Melnitšenko. A.

Melnitšenko pani teo toime kaudse tahtlusega, kuna haiget last lüües pidi ta tavalise elukogemuse

tasemel möönma, et võib oma tegevusega põhjustada ohu J. K. elule.

4.3. Ringkonnakohtu kohtukoosseisu üks liige ei nõustunud ringkonnakohtu otsusega, leides, et asjas

esinevad kõrvaldamata kahtlused ja nende kahtluste tõttu tuleks süüdistatav õigeks mõista.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2011. a otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni A.

Melnitšenko kaitsja vandeadvokaat T. Massalina. Kassatsiooni aluseks on materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 346 lg 1 järgi.

5.1. Kohtuotsustes ei ole esitatud ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et just A. Melnitšenko

tekitas J. K.-le kehavigastusi, sh ka eluohtlikke, millega kaasnes surm. Kohtud ei ole õigesti hinnanud

lapse tervislikku seisundit. Kõne all on väga haige, nõrkenud ja vähe kaaluv laps. Tüdrukul oli raske

ravimatu haigus ning ta vajas pidevat ravi, hoolitsust ja kontrolli. Sellises olukorras võis ükskõik

milline ettevaatamatu liigutus lapse eest hoolitsemisel, mida täiskasvanud inimene võis ka märkamata

jätta, saada lapsele traumeerivaks. Elukogemuse tavalisel tasemel on võimatu oletada, et A.

Melnitšenko tegevuste tõttu võisid saabuda rasked tagajärjed sellise lapse elule ja tervisele.

5.2. Samuti ei ole vaieldamatu kohtute järeldus, et kannatanule tekitati kehavigastused pärast kahe

tunnistaja T. L. ja T. D. lahkumist, s.o 8. juunil 2009. a pärast kella 17.00. Esiteks on tegemist

kahetoalise korteriga. J. K. viibis alati ühes toas, kus oli tema voodi ning esemed tema eest

hoolitsemiseks. Ei ole reaalne olukord, kus kolm täiskasvanut ja laps, kes viibisid korteris kell 13-17,

olid kogu selle aja ühes toas, kus viibis haige laps. Teiseks, kui T. D. tuli korterisse 9. juuni 2009

hommikul ja kui veidi hiljem saabus korterisse T. L., ei näinud nad kumbki tüdrukul kehavigastusi,

välja arvatud vigastused huulel.

5.3. Väär on maakohtu ja ringkonnakohtu järeldus, et kannatanule vigastusi ei saanud tekitada J. K.

Nii N. K., T. L. kui T. D. on J. K.-d kirjeldanud kui elavat ja liikuvat last ning N. K. on selgitanud, et

J. K. oli varasemalt roninud J. K. voodile. Seetõttu pole välistatud, et J. K. viibis J. K. voodis isegi

siis, kui korteris viibisid täiskasvanud inimesed. Ekspert ei ole välistanud, et J. K.-le võis kõhukoopa

vigastuse tekitada 9,2 kilogrammi kaaluv, ühe aasta ja nelja kuu vanune laps oma mingi kehaosa

(näiteks jala või käe) surumise või löögiga.

5.4. Arusaamatu on kohtu järeldus selle kohta, et kõik kehavigastused tekitati just ühe isiku ja nimelt

A. Melnitšenko poolt.

5.5. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et kõikide asjas olevate tõendite objektiivsel uurimisel tuleb jõuda

järeldusele, et tõendeid A. Melnitšenko süü kohta KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ettenähtud

kuritegude toimepanemise kohta ei ole. Kaitsja taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A.

Melnitšenko õigeksmõistmist.

6. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör M. Hütt, et maa- ja ringkonnakohtu otsuste

tühistamiseks pole alust. Maa- ja ringkonnakohus on hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt ja

objektiivselt. Nii esimese astme kohus, kui ka Tartu Ringkonnakohus tulid õigele järeldusele, et lapse

ema N. K., tunnistajad T. D., T. L. ning süüdistatava poeg J. K. ei kasutanud J. K. suhtes vägivalda.

Ringkonnakohus on kohtuotsuses väga põhjalikult motiveerinud, milliste tõendite alusel ta tuli

sellisele järeldusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Samas on Riigikohus

KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine faktiliste asjaolude tuvastamisel.

8. Kriminaalkolleegiumi praktikas on leitud, et olukorras, mil tapmine pannakse toime ruumis, kus

peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel mitu inimest, kellest ühegi süü kohta pole

kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik

aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma kõiki ruumis viibinud

isikuid võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises

situatsioonis muuhulgas kasutada välistamismeetodit. See tähendab, et kohtuotsuse põhjendustes

peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna

teine samas ruumis viibinud isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 10.2). Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina

pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte

poole (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-12-07 ja 19. juuni

2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 10.2).

9. Hinnates

nende

põhimõtete

alusel

käesolevat

kriminaalasja,

märgib

Riigikohtu

kriminaalkolleegium esmalt, et pole kogutud ühtki otsest tõendit selle kohta, et A. Melnitšenko on

talle süüksarvatud teo toime pannud. Süüdistatav ise on vägivalla tarvitamist järjekindlalt eitanud,

vägivalla tarvitamist ei kinnita ka ükski tunnistaja. Eksperdi pädevuses on kehavigastuste tekkeaja

ning -mehhanismi määramine, loomulikult ei saa ta teha järeldusi süüdlase isiku kohta. J. K. surmaga

lõppenud kehavigastuste võimaliku tekitamise ajal viibis temaga koos veel teisi isikuid. Seetõttu said

kohtud A. Melnitšenko süü küsimuse otsustamisel lähtuda vaid välistamismeetodist, mille kasutamise

eelduseks on aga kuriteosündmuse toimumise koha ja aja maksimaalselt täpne määratlemine.

Praeguses asjas ei ole vaidlust sündmuste toimumise kohas ja see on määratletud täpsusega, mis

iseenesest võimaldab välistamismeetodi kasutamist. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium J. K.

surmaaja ja kehavigastuste tekitamise aja tuvastamist kohtute poolt.

10. Maakohus leidis, et kannatanu surm saabus vahetult enne T. D. saabumist korterisse, st 9. juunil

2009 kell 8.00-8.30. Ekspertiisiaktiga nr 209, samuti surnu täiendekspertiisiaktiga nr 7 ja ekspert M.

Vassini ütlustega kohtuistungil on tõendatud, et kehavigastused tekitati J. K.-le mitte rohkem kui 24

tundi enne surma saabumist. See tähendab, et surma põhjustanud kehavigastused tekitati kannatanule

ajavahemikus 8. juuni 2009 kell 8.00 kuni 9. juuni 2009 kell 8.00. Ekspert on arvamusel, et

kannatanu kõhuõõneorganite põletikuprotsesside areng vastab ajakriteeriumitele, mille kohaselt

tekitati kannatanule kehavigastused 8. juunil 2009 ajavahemikus kell 13.00-21.00. Ka

ringkonnakohus leidis, et puudub igasugune alus väiteks nagu võinuks J. K. saada surmavad

kehavigastused enne 8. juunit 2009. Kuna J. K.-l puudusid vigastused hetkel, kui T. L. ja T. D.

lahkusid korterist, siis tekitati kehavigastused J. K.-le 8. juunil 2009 pärast kella 17.00.

Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et isikud kelle ainsaks A. Melnitšenko korterisse

mineku eesmärgiks oli aidata süüdistataval hoolitseda J. K. eest, sooviksid viimasele halba ja võiksid

teda vigastada. Pealegi viibisid T. L., T. D. ja A. Melnitšenko tunnistajate korteris viibimise ajal koos

ning tunnistajad nagu ka süüdistatav pole kunagi väitnud, et keegi korteris viibinutest oleks kuidagi J.

K.-d kahjustanud. Sarnaselt maakohtule on ka ringkonnakohus välistanud J. K. võimaliku osaluse

nimetatud teo toimepanemisel, leides, et keegi korteris viibinutest ei ole kinnitanud, et J. K. oleks

sellel päeval hüpanud kannaga vastu J. K. kõhtu ning ta viibis kogu päeva täiskasvanute järelevalve

all.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud ei ole analüüsinud kõiki võimalikke versioone, ei

ole nõutava täpsusega tuvastanud kannatanu surma aega ja mis kõige olulisem - eelnevast tulenevat

kehavigastuste võimaliku tekitamise aega. Kohtute poolt tuvastatu võimaldab teha ka teistsuguseid

järeldusi ja ei välista täielikult surmani viinud kehavigastuste ettevaatamatut või tahtlikku

põhjustamist mõne teise isikute poolt.

12. Sellist järeldust põhistab Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevalt. Surnu ekspertiisiakti nr 209

kohaselt saabus kannatanu surm 2 kuni 2,5 ööpäeva enne lahangut. Ekspertiisiakti järgi on lahang

teostatud 11. juunil 2009. Kuivõrd ekspertiisiaktist ei nähtu ekspertiisi tegemise kellaaega, ei saa selle

tõendi alusel määrata surma saabumise aega nii, nagu seda on teinud maakohus. Kui eeldada, et

ekspertiis teostati tööpäeva jooksul, kell 8.00-17.00, siis võib selle ekspertiisiakti põhjal määratleda

surma aega vähemalt üheksatunnise nihkega, mille maksimaalsed piirid on 8. juuni 2009 kell 20.00

kuni 9. juuni 2009 kell 17.00. Seda kellaaega on maakohus püüdnud täpsustada T. D. saabumisega

korterisse 9. juunil 2009 kella 8.00-8.30 paiku. Arusaamatuks jääb seejuures kohtu poolt sedastatu, et

surm saabus vahetult enne tunnistaja saabumist. Tõlgendades surmaaega süüdistatavale kasulikumal

viisil, leiab kolleegium, et eelnevast tulenevalt võis J. K. surm saabuda 8. juuni 2009 õhtust 9. juuni

2009 hommikuni, mil laps leiti surnuna.

13. Samal põhjusel ei ole veenvad ka kohtute põhjendused surma põhjustanud vigastuste tekkeaja

kohta. Eksperdi kohtuistungil antud ütluste kohaselt võib vigastuste tekitamisest kuni peritoniidi

sümptomaatika kujunemiseni mööduda 4-5 tundi kuni ööpäev. Kuivõrd kohtuistungi protokollis ei

ole kajastatud prokuröri küsimusi, siis on arusaamatu eksperdi vastus, mille kohaselt kannatanu

kõhuõõneorganite põletikuprotsesside areng on vastavuses ajakriteeriumidega, mille kohaselt tekitati

kannatanule

vigastusi

ajavahemikus

kell

13.00-21.00

8. juunil

2009.

Lisaks

märgib

kriminaalkolleegium, et 22. detsembril 2009 teostatud surnu täiendekspertiisiaktis nr 7 vastab ekspert

küsimusele, millal olid kehavigastused tekitatud, vaid osaliselt - nimelt, et ajukolju kinnine tömp

trauma oli tekitatud mitte rohkem kui 24 tundi enne surma saabumist. Ekspertiisiaktis ei kirjeldata

vähimalgi määral kannatanu kehaõõnte põletikuprotsessi ega selle arengut. Samas ekspertiisiaktis

leitakse, et ei saa välistada kõhunäärme sabaosa ning ristkäärsoole kinnisti rebendi teket ühe aasta ja

nelja kuu vanuse lapse mingi kehaosaga surumise või löömise tagajärjel, samuti et sellise

kehavigastuse tekkimine esmaabi osutamise käigus, nagu seda kirjeldatakse N. K. ülekuulamise

protokollis, on ebatõenäoline. Seega ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, mille

kohaselt puudub igasugune alus väiteks, nagu võinuks J. K. saada tal tuvastatud surmavad

kehavigastused ajaliselt enne 8. juunit 2009 ja et käesoleval juhul on olemasolevate tõenditega

tõsikindlalt tuvastatud kannatanu kõhukoopa vigastuste tekitamise aeg.

13.1. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et olukorras, kus korteris viibisid

lisaks A. Melnitšenkole veel N. K., T. D. ja T. L. ning A. Melnitšenko poeg J. K., ei saa kohtud

lähtuda isiku süüditunnistamisel välistamismeetodist, käsitlemata põhjalikult kõiki võimalikke

versioone. Välistada tuleb kõikide sündmuskoha ja -ajaga seotud võimalike isikute (peale

süüdistatava) käitumine saabunud tagajärje suhtes.

13.2. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et N. K., T. D. ega T. L., samuti ka J. K. ei saanud J. K.-

le vigastusi tekitada. N. K. osas on leitud, et ta viibis 8. juunil 2009 alates kella 9-st haiglas. Kuid

arvestades p-des 10 ja 11 märgitut, et surma põhjustanud vigastuste tekitamise aeg ei ole määratletud

sellise täpsusega, et N. K. viibimise korteris vigastuste tekitamise ajal saaks välistada, ei saa välistada

ka tema osalustvigastuste tekitamises. Kolleegium märgib siinkohal, et ka menetleja ja riiklik

süüdistaja on olnud ebakindel selles osas, kellele J. K. surmaga seoses kahtlustus esitada. Kohtueelse

menetluse kokkuvõtte järgi esitatud süüdistuse kohaselt kahtlustati eluohtliku kõhu kinnise trauma

tekitamises, millega kaasnes kannatanu surm, just tema ema N. K.-d. Seejärel lõpetati

kriminaalmenetlus N. K. suhtes ja koostati uus kohtueelse menetluse kokkuvõte, mille järgi

kahtlustati selles teos juba A. Melnitšenkot. Ei saa jätta tähelepanuta, et tõendid viimatinimetatud

isikute süü kohta tulenevad samadest allikatest ja on praktiliselt identsed, välja arvatud Narva Linna

Haigla tõend selle kohta, et N. K. viibis haiglas 8. kuni 9. juunini 2009. a, mis aga eelpooltoodud

põhjustel ei ole asjakohane.

13.3 T. D. tuli korterisse 8. juunil 2009 kella 9 paiku, T. L. umbes kella 11.00-12.00 paiku. Maakohus

luges tõendatuks, et ka nemad ei kasutanud J. K. suhtes vägivalda, sest see on tõendatud nende enda

ja A. Melnitšenko ütlusega. Siinkohal tuleb märkida, et maakohtu otsusest ei selgu, miks loeb ta siin

A. Melnitšenko ütlusi, erinevalt tema enese kohta antud ütlustest, usaldusväärseks. Samuti ei ole

maakohtu otsusega välistatud, et mõni neist isikutest jäi J. K.-ga tuppa üksi.

13.4 J. K.-le võis vigastusi põhjustada üheksa kilogrammi kaaluv laps J. K., kuna keegi 8. juunil 2009

korteris viibinud isikutest pole saanud kategooriliselt välistada, et J. K. ei viibinud voodis lamavhaige

J. K. juures enne nende saabumist 8. juunil 2009. Ka kohtumeditsiini ekspert on maakohtus ütlusi

andes selgitanud, et ta ei saa välistada täielikult võimalust, et kõhu trauma võis põhjustada J. K.

Seetõttu ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et maakohtu küsimustele vastates on

kohtumeditsiini ekspert välistanud eespool nimetatud vigastuse tekitamise J. K. poolt.

14. Käesoleva otsuse p-des 12-13 märgitud põhjustel on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal,

et käesolevas asjas ei ole kohtute poolt kõrvaldatud kriminaalasjas tekkinud kahtlused A.

Melnitšenko süüs ning seda ei ole võimalik teha ka uuel kohtulikul arutamisel. Eeltoodu alusel ja

juhindudes KrMS § 361 p-st 7 mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. Melnitšenko süüdistuses

KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi õigeks.

15. A. Melnitšenko kaitsja T. Massalina esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks OÜ-le Narva Esimene Advokatuuribüroo

kogusummas 191,74 eurot (sh käibemaks 31,96 eurot). Kolleegium peab taotluses märgitud

toiminguid A. Melnitšenko kaitseks vajalikeks ning leiab, et nendeks kulunud aeg on põhjendatud.

Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse

15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 23, tuleb kaitsja taotlus rahuldada. KrMS § 186 lg 1 alusel

tuleb see menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.

16. Seoses A. Melnitšenko õigeksmõistmisega tuleb KrMS § 181 lg 1 alusel jätta maa- ja

ringkonnakohtu poolt väljamõistetud menetluskulud riigi kanda. Viru maakohus mõistis A.

Melnitšenkolt välja sundraha 695 (kuussada üheksakümmend viis) eurot ja 5 senti, kaitsja T.

Massalina eeluurimisel osutatud õigusabi eest 191 (ükssada üheksakümmend üks) eurot ja 73 senti,

kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise eest 7 (seitse) eurot ja 22 senti,

ekspertiiside tegemise eest 502 (viissada kaks) eurot ja 67 senti, kaitsja T. Massalina eelistungil

osutatud õigusabi eest 498 (nelisada üheksakümmend kaheksa) eurot ja 51 senti ja kaitsja T.

Massalina kohtuistungitel osutatud õigusabi eest 460 (nelisada kuuskümmend) eurot ja 22 senti. Tartu

Ringkonnakohus mõistis A. Melnitšenkolt välja kaitsjatasu T. Massalina poolt osutatud õigusabi eest

510 (viissada kümme) eurot. Kuna õigeksmõistva kohtuotsuse korral ei teki isikul kohustust maksta

sundraha, siis tuleb riigi kanda jätta maa- ja ringkonnakohtus tekkinud menetluskulu summas 2169

(kaks tuhat ükssada kuuskümmend üheksa) eurot ja 35 senti (191,73 + 7,22 + 502,67 + 498,51 +

460,22 + 510).

17. Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib A. Melnitšenkol õigus hüvitisele vahi all

viibitud aja eest alates 30. märtsist 2011 kuni 11. maini 2012, s.o 409 päeva eest.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi