3-2-1-51-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-51-12

Määruse kuupäev

Tartu, 9. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Nikolay Grigorievi hagi Eesti Energia Narva

Elektrijaamad AS-i vastu tervisekahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-10691

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nikolay Grigorievi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Nikolay Grigoriev (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ann Saar

Kostja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS (registrikood

10579981)

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-10691 ja

saata asi samale ringkonnakohtule Nikolay Grigorievi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada MTÜ-le ÕPS Tartu Ühing (konto nr 1120159649) 2. veebruaril 2012 Nikolay

Grigorievi eest tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nikolay Grigoriev (hageja) esitas 5. märtsil 2010 Viru Maakohtule Eesti Energia Narva

Elektrijaamad AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista hüvitise tööst

tingitud tervisekahju eest ajavahemiku 16. mai 2007 kuni 29. veebruar 2008 eest 2030 krooni 40 senti

kuus, ajavahemiku 1. märts 2008 kuni 28. veebruar 2009 eest 2142 krooni 70 senti kuus, ajavahemiku

1. märtsist 2009 kuni 28. veebruarini 2010 eest 2185 krooni 55 senti kuus ning alates 1. märtsist 2010

2185 krooni 55 senti korda tarbijahinnaindeks 1. märtsil 2010 võrreldes 1. märtsiga 2009 ja

indekseerides iga aasta 1. märtsil hüvitise suurust vastavalt tarbijahinna muutusele.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja ajavahemikul 30. juulist 1975 kuni 1. juulini 1977

elektrilukksepana ning alates 1. juulist 1977 kuni 15. maini 2007 elektrimontöörina katla- ja

tolmkütuse valmistamise tsehhides. Töötingimused olid väga kahjulikud. Õhus oli suur põlevkivi-,

klaasvilla- ja asbestitolmu sisaldus. Samuti oli töökohal kõrge temperatuur, müra, lakkide, värvide ja

keevitusgaaside aurud. 9. veebruaril 2007 tuvastati hagejal tööst tingitud kutsehaigus.

Sotsiaalkindlustusameti 12. augusti 2009. a otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud 20%

töövõime kaotus.

Nõude suuruse kindlaksmääramisel lähtus hageja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusest

nr 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse

või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta", arvestades hageja

keskmist palka 10 152 krooni ja kutsehaigusega põhjustatud töövõime kaotuse protsenti

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei ole õigusaktidega

ettenähtud nõudeid rikkunud ega hagejale kahju põhjustanud. Kostja on hagejat informeerinud

töökohal esinevatest ohtudest, korraldanud hageja tervisekontrolli ning kasutusele võtnud meetmed

töökeskkonnaohtude vähendamiseks. Hageja töökohas ei ületanud kahjulike ainete ja muud mõjud

ettenähtud norme. Kostja tagas hageja tööajajaotise selliselt, et kaheksatunnise keskmisena ei

ületanud ohutegurid lubatud piirmäära. Hageja ei ole tõendanud, et ta pärast pooltevahelise

töölepingu lõppemist kutsehaiguse tõttu tööd ei leidnud. Hageja töövõime kaotus on 60% ulatuses

tingitud üldhaigestumisest.

3. Viru Maakohus jättis 15. detsembri 2011. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et enne 1. juulit 2002 õigusvastaselt tekitatud kahju puhul tuleb kohaldada Eesti

NSV tsiviilkoodeksit. Kuna hageja määratles kostja vastutuse pärast 1. juulit 2002 tekitatud kahju

hüvitamise puhul deliktilise vastutusena, tuleb kostja vastutuse osas kohaldada võlaõigusseaduse

lepinguvälise kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid. On tõendatud, et hagejal diagnoositi 17. juunil

2009 kutsehaigus krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ja sellest on tingitud töövõimetus 20%

ulatuses. Hagejale on kutsehaigusega tekitatud tervisekahju. Kahju on tekkinud aastatel 1975 kuni

2007.

Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb kodaniku isiksusele või varale,

samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kahju tekitanud isikul hüvitada täies ulatuses, välja

arvatud NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud. Kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui

ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4 järgi peab isik kahju

hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises

seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on

kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule tervisekahjustuse

tekitamisega. Nii enne 1. juulit 2002 kui ka pärast 1. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud

kutsehaigusega tekitatud deliktiõigusliku kahju hüvitamise hagi lahendamisel peab hageja tõendama,

milles seisneb kostja õigusvastane tegu ja et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo

vahel. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on vaja

tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega

kostja eiras tööohutuse nõudeid. Kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest

etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale

kutsehaiguse, vaid kindlaks peab olema tehtud, et kostja rikkus süüliselt tööohutuse norme.

Hageja peab tõendama, et kostja töökorraldus ei vastanud õigusaktidega kehtestatud nõuetele või et

kostja rikkus seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid. Kostja peab tõendama endal süü puudumist.

Kui hagejal on tekkinud kutsehaigus ja ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse ja talle

kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab kostja vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta on

tööohutuse nõudeid täitnud.

Hagejale on kutsehaigusega tekitatud tervisekahju - krooniline obstruktiivne kopsuhaigus. Kahju

tekkis ajal, mil hageja töötas kostja juures. Töötervishoiuarsti 17. juuni 2009 teatisest nr 13-2/29

selgub, et kutsehaigestumise põhjustasid põlevkivituha tolm, kõrge temperatuur, klaasvilla ja asbesti

tolm ja aluste-hapete-lahustite aurud. Samad ohutegurid on loetletud ka püsiva töövõimetuse

tuvastamise otsuses nr 540166 ja otsuses nr 632323 ning kutsehaigestumise kokkuvõttes. Kostja on

esitanud tõendina kirja Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusele 12. augustist 2009 nr NJ-1-5/23,

millest selgub, et OÜ Tervisekaitsekeskuse FOP tehtud 27. veebruari 2006 mõõtmise protokolli

nr 106/02 kohaselt ei ületanud hageja töökohtadel hagejale kutsehaiguse tekitanud ohutegurid

piirnorme. Samad tulemused on märgitud ka kutsehaigestumise kokkuvõttes.

Kostja õigusvastane tegu ei ole tõendatud. Hageja esitatud tõenditest selgub, et hageja kutsehaiguse

põhjustasid ohuteguritena põlevkivituha tolm, kõrge temperatuur, klaasvilla ja asbesti tolm ja aluste-

hapete-lahustite aurud. Kostja on omakorda tõendanud, et ohutegurid vastasid kehtestatud

piirnormidele. Kostja ei ole rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 3 lg-t 2, mille

kohaselt töökeskkonnas toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja

psühholoogilised tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist,

TTOS § 4 lg-t 1, mille kohaselt tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida

tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu, ega TTOS § 4 lg-t 3, mille

kohaselt, kui tööprotsessiga kaasneb ohtliku suitsu, tolmu, gaasi, auru või vedeliku eraldumine

koguses, mis võib töötaja tervist kahjustada, tuleb vältida heitme levikut töökeskkonda, tagada selle

eemaldamine tekkekohast ja muutmine kahjutuks. Hageja viidatud TTOS § 121 hakkas kehtima alates

1. märtsist 2007, s.o kaks kuud enne pooltevahelise töölepingu lõpetamist, ning seega ei saanud

asjaolu, et kostja võis seda sätet rikkuda, põhjustada hagejale tervisekahju. Samuti ei ole põhjendatud

hageja väide, et kostja on rikkunud TTOS § 13 lg 1 nõuet korraldada süstemaatilist töökeskkonna

sisekontrolli. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kostja on süstemaatiliselt jälginud töötervishoiu ja

tööohutuse olukorda ettevõttes.

Kuivõrd ei tuvastatud kostja õigusvastast tegu, millega hagejale kahju tekitati, ei tule anda hinnangut

põhjuslikule seosele, kostja süüle ja hüvitise suurusele.

Hageja nõueteks oli välja mõista kostjalt tervisekahju hüvitis perioodilise maksena, mis hagiavalduse

esitamisele järgneval üheksal kuul on 2222 krooni 70 senti kuus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 129 lg 2 kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse

ning surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevate

perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete

kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa.

Hagihind on seega 9 * 2222,70 = 20 004 krooni 30 senti ehk 1278 eurot 51 senti.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leidis, et tööülesannete täitmisel tekkinud kahju hüvitamise nõue tuleks lahendada

lepinguõiguse, mitte deliktiõiguse järgi. Riigikohus on 7. detsembri 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-

1-68-11 leidnud, et kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose

tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja

vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Maakohus on viidanud

üksnes töötervishoiu- ja tööohutuse seadusele, mis võeti vastu 16. juunil 1999. Enne seda tuli lähtuda

ENSV töökoodeksist, mille § 147 kohaselt tuli kõikides ettevõtetes luua tervislikud ja ohutud

töötingimused. Sõlmides hagejaga töölepingu, võttis kostja endale ka selle kohustuse. Maakohus on

käsitlemata jätnud tõendina esitatud Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtte, milles on ära toodud kostja

õigusrikkumised ja abinõud, mida tuleks tootmises muuta. Samuti ei ole kohus käsitlenud

riskianalüüse, mida kostjal oli kohustus teha hiljemalt 1968. aastast.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus keeldus 11. jaanuari 2012. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest.

Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole,

menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. TsMS § 637 lg 21 järgi võetakse

lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui

maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole võrdsustatav

TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loaga, et otsuse võib edasi kaevata. Kuna maakohus ei ole

TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi

lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a kui menetlusse võtmise otsustamisel

on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi,

rikkunud menetlusõiguse normi või valesti hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa

tuua ebaõige kohtulahendi. Praegusel juhul ei ole alust väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti

kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt valesti tõendeid hinnanud. Asjaolu, et

hageja ei nõustu maakohtu otsusega ja sisustab vaidluse lahendamisel aluseks võetud õigusnorme

maakohtust erinevalt ning hindab tõendeid erinevalt maakohtust, ei anna vastupidise väitmiseks alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada ja

kohustada ringkonnakohut võtma apellatsioonkaebus menetlusse.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on valesti leidnud, et hagihind on liiga väike, et apellatsioonkaebust

menetleda. Ringkonnakohus ei ole arvestanud hagi spetsiifikat. Tegemist on kutsehaiguse hüvitise

nõudega. TsK § 472 ja VÕS § 136 lg 2 järgi tuleb tervisekahju hüvitada kuumaksetena. Hagi kohaselt

on hüvitise suurus 2222 krooni 70 senti (142 eurot 6 senti) kuus. Hageja on eksinud hagi suuruse

määramisel ja jätnud kuumaksed nõudmata. Hageja tahab haginõuet muuta ja nõuda ka kuumakseid,

kuid seda saab ta teha ainult menetluse käigus esimese astme kohtus. Kui aga jõustub Viru Maakohtu

otsus, siis ei ole hagejal võimalik uuesti kohtusse pöörduda ja nõuda igakuist hüvitist ning lisaks

sellele ravikulude hüvitamist.

7. Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel tühistada ja

hageja apellatsioonkaebus saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

9. Kui asjas on esitatud varalise nõudega hagi, mille hagihind ei ületa summat, mis vastab

2000 eurole (lihtmenetluse asi TsMS § 405 lg 1 mõttes), ei pea ringkonnakohus apellatsioonkaebust

tingimata menetlema. Sellisel juhul võib apellatsioonkaebuse jätta TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse

võtmata, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse

tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud

menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada

lahendit.

10. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

Maakohus on õigesti määranud tsiviilasja hinna TsMS § 129 lg 2 järgi, lähtudes hagi esitamisele

järgneva üheksa kuu eest nõutavate maksete summast. Sarnaselt on Riigikohus käsitlenud tsiviilasja

hinna määramist tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste maksete nõudmisel 16. juunil 2010

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10 tehtud otsuse p-s 36. Kuna maakohus on õigesti määranud hagihinnaks

1278 eurot 51 senti, on tegemist lihtmenetluse asjaga.

11. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohus ei ole otsuse tegemisel

kohaldanud valesti materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme.

Maakohus on põhimõtteliselt õigesti leidnud, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 ja § 22 lg 1 kohaselt tuleb kohaldada

ENSV tsiviilkoodeksit, kui kahju põhjustanud tegu tehti või sündmus toimus enne 1. juulit 2002, ning

võlaõigusseadust, kui kahju põhjustanud tegu tehti või sündmus toimus pärast 1. juulit 2002.

Seejuures on maakohus aga ekslikult asunud seisukohale, et kahju hüvitamise nõude eeldused olid

samad tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse järgi ning ka võlaõigusseaduse järgi peab kostja tegevuse

õigusvastaseks lugemiseks kindlaks tegema, et kostja rikkus süüliselt tööohutuse norme. Erinevalt

tsiviilkoodeksis sätestatust piisab VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi kostja teo õigusvastaseks lugemiseks

üksnes sellest, et hagejale on kostja teoga põhjustatud tervisekahjustus.

Kolleegium märgib, et VÕS § 1044 lg 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 1. juulit 2002

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju

hüvitamist lepingulise kohustuse rikkumise tõttu. Seejuures on kohtul kohustus selgitada, kas hageja

tugineb kooskõlas VÕS § 1044 lg-ga 3 üksnes deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele või tahab

tugineda ka nendele asjaoludele, millega saab põhjendada hageja ja kostja sõlmitud töölepingu

rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-

06, p 12; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 15).

Samuti on maakohus ekslikult jaotanud tõendamiskoormuse, leides, et hageja peab tõendama, et

kostja töökorraldus ei vastanud õigusaktidega kehtestatud nõuetele või et kostja rikkus seadusest

tulenevaid tööohutuse nõudeid. Riigikohus on 7. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 tehtud

otsuse p-s 10 leidnud, et juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku

seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja

vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Kui tööandja ei järginud

tööohutuse nõudeid, saab ta TsK § 448 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks

tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Maakohus on oma otsuses küll sellele

Riigikohtu lahendile viidanud, kuid hoolimata sellest on asetanud poolte tõendamiskoormuse

vastupidi, mis võis kaasa tuua vale lahendi.

12. Kolleegiumi arvates tuleb lugeda apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse

võtmata jätmist olukorras, kus selles sättes nimetatud menetlusse võtmisest keeldumise eeldused

puudusid, TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob TsMS § 692 lg 4

(koostoimes TsMS §-ga 695) järgi kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata

määruskaebuse põhjendustest.

13. Menetluskulude jaotus asjas määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi apellatsioonkaebuse

menetlemisel, lähtudes selle tulemustest.

14. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu