3-2-1-52-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-52-12

Määruse kuupäev

Tartu, 9. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Korteriühistu Pae Luikede Järv hagi Svetlana Zaitšenko

vastu 820 euro 28 sendi (12 834 krooni 66 sendi)

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-10-61541

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Svetlana Zaitšenko määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Korteriühistu Pae Luikede Järv (registrikood 80177729)

Kostja Svetlana Zaitšenko (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Anti Aasmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-61541

ja saata asi samale ringkonnakohtule Svetlana Zaitšenko apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Mittetulundusühingule ÕIGUSABI- JA KOOLITUSKESKUS (konto

nr 221046316265) 14. detsembril 2011 Svetlana Zaitšenko määruskaebuselt tasutud kautsjon 25

(kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Korteriühistu Pae Luikede Järv (hageja) esitas 9. detsembril 2010 Harju Maakohtule hagi Svetlana

Zaitšenko (kostja) vastu, paludes temalt välja mõista 13 047 krooni 66 senti. Hilisema täpsustuse järgi

oli haginõue 12 834 krooni 66 senti.

Hagiavalduse järgi on kostja Tallinnas Xxx xx-xx asuva korteriomandi omanik ning hageja kui

elamut haldava korteriühistu liige. Alates 2007. a-st on kostja tasunud hageja esitatud arveid

kommunaalteenuste eest ebaregulaarselt ja osaliselt. Alates 2010. a veebruarist ei ole kostja arveid

üldse tasunud. Kulude arvestamise aluseks on 2010. a kohta 16. juunil 2010 korteriomanike

üldkoosoleku otsusega kinnitatud majanduskava (eelarve). Kostja võlgneb hagejale 2010. a-l esitatud

arvetest tulenevalt põhivõlana 12 834 krooni 66 senti, mis tuleb kostjalt välja mõista.

Eesti Energia Aktsiaseltsiga (elektrimüüja) on sõlmitud leping, mille järgi esitatakse hagejale üks

ühine arve ning hageja jagab kulud korteriomanike vahel nende tarbitud elektrienergia alusel.

Elektrimüüja väljastatud arvete alusel on hageja juhatus arvestanud ja kinnitanud elektritariifiks

1,47 krooni kWh eest 2010. a jaanuaris ja veebruaris, 1,48 krooni kWh eest märtsist oktoobrini 2010

ja alates oktoobrist 1,54 krooni kWh eest. Elektrimüüja väljastas hagejale 2010. a eest elektriarveid

kokku 261 300 krooni eest, millest hageja väljastas korteriomanikele arveid kokku 254 066 krooni

ulatuses. Vahe 7234 krooni oli tasu üldelektri eest, mille hageja tasus hooldustasu arvel. Kuna

oktoobrini tasus üldelektri eest hageja, ei ole arvetel ka üldelektri eest tasumise rida.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja väitel ei ole ta arveid tasunud, kuna arvete järgne kulude arvestus ei vasta hageja juhatuse ega

üldkoosoleku otsustele ega tegelikele kuludele, samuti korteriomandiseaduse (KOS) § 13 lg-le 1 ja

sisaldab vigu. Kulude jaotamisel ei ole lähtutud iga korteriomaniku omandis oleva korteri suurusest.

Arvetel ei ole üldelektri eest tasumise rida ja arvestust. Kostjale arvestatava üldelektri maksumus

sõltub kostja korteris tarbitud elektrienergia kogusest, mis on vastuolus KOS § 13 lg-ga 1 ja hageja

põhikirjaga. Osa maja elektriarvestitest on kahetariifsed ja osa ühetariifsed. Lisaks hakkab juhatuse

otsus kehtima kümnendal päeval pärast selle avaldamist ehk alates 25. jaanuarist 2011, kuid hageja

on rakendanud elektrienergia eest võetavat tasu 1,54 krooni kWh-lt juba alates 2010. a oktoobrist.

Arusaamatu on, millise dokumendi või metoodika alusel on enne 2010. a oktoobrit tarbitud

elektrienergiale rakendatud koefitsienti 1,48 krooni kWh eest ja millisele hageja otsusele see tugineb.

Sellist otsust ei ole hageja liikmetele avaldatud ja see ei saa ka seetõttu kehtida.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2011. a otsusega (põhjendused avaldati 24. oktoobril 2011)

hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 820 eurot 28 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda.

Maakohus viitas KOS § 13 lg-tele 1 ja 2, korteriühistuseaduse (KÜS) § 13 lg-le 4, § 151 lg-tele 1 ja 2

ning hageja põhikirja p-le 4.6. Asjas tehti kohtu ettepanekul ja kostja nõusolekul ekspertiis. Kuna

põhiolemuselt taandus vaidlus tariifide ja arvete õigsuse ja põhjendatuse kontrollimisele, oli

ekspertiisi määramine asjakohane. Eksperdiarvamuses on jõutud järeldusele, et arved on kulupõhised,

rikkumisi ei avastatud ja et tariifid, mille alusel koostati arveid elektrienergia kasutamise eest, ei

sisalda arvestuslikult üldelektri maksumust. Hageja arvestas üldelektri maksumuseks vastavas

arvestuskuus elektrimüüja arvete ja korteriomanikele elektrienergia näitude alusel koostatud arvete

summade vahe. Üldelektri summa on jagatud halduskulude koosseisus korterite vahel

proportsionaalselt korterite pinnaga. Arvestus toimub vastavuses hageja põhikirjale. Eksperdi

teadmistes ning erapooletuses ei ole kohtul alust kahelda. Eksperdi arvamusega mittenõustumisel oli

kostjal võimalik taotleda kordusekspertiisi. Hagiavaldus on tõendatud ja põhjendatud, mistõttu tuleb

nõue rahuldada.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata.

Kostja väitel ei ole maakohus tema väiteid käsitlenud ja on jätnud otsuse seetõttu põhjendamata.

Kostja pidanuks maksma üldelektri eest korteri suuruse, mitte korteris tarbitud elektri alusel. Hageja

võinuks, lähtudes juhatuse otsuse jõustumisest, rakendada tasu 1,54 krooni kWh eest alates

25. jaanuarist 2011, mitte aga 2010. a oktoobrist. Hageja nõue ei ole ka täpne. Maakohus ei vastanud

kostja seisukohtadele, et ekspertiis on ebausaldusväärne ja selle järeldused valed.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 30. novembri 2011. a määrusega kostja apellatsioonkaebust

menetlusse võtmast ja määras, et kaebus tuleb pärast määruse jõustumist kostjale tagastada.

Määruse järgi on tegemist lihtmenetluses menetletava hagiga tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 405 lg 1 tähenduses. Maakohus ei ole andnud edasikaebamise luba TsMS § 637 lg 21

tähenduses. Ei ole ka aluseid, väitmaks, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal-

või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud või rikkunud ärakuulamise õigust.

Seetõttu ei ole apellatsioonkaebuse menetlemiseks õiguslikku alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub määruskaebuses Riigikohtule ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi

arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Kostja väitel juhtis ta apellatsioonkaebuses tähelepanu sellele, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme ega ole analüüsinud kostja vastuväiteid. Maakohus jättis tähelepanuta kostja

väited, et hageja on 2010. a arvel rakendanud põhjendamatult koefitsiente, mida ta võis juhatuse

otsuse järgi rakendada alles alates 2011. a jaanuarist. Hageja on kostjale esitanud õigusliku aluseta

põhjendamatult suuri arveid. Ringkonnakohus ei ole põhistanud, et on veendunud, et

apellatsioonkaebusel ei ole edulootust. Sisuliselt jättis maakohus vastamata kostja seisukohtadele

ekspertiisi kohta, põhjendades seda vaid väitega, et ei ole alust kahelda ekspertide kompetentsuses.

Ringkonnakohtu hinnang sellele, et maakohus ei ole valesti hinnanud tõendeid, olukorras, kus kostja

juhib tähelepanu, et hageja nõue erineb arvetel näidatud summadest, viitab sellele, et ringkonnakohus

ei ole ilmselt maakohtu otsusega ja tsiviilasja materjalidega sisuliselt tutvunud. Ringkonnakohus

kohaldas vääralt TsMS § 637 lg-t 21.

7. Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja kostja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

9. Hageja nõuab kostjalt 820 euro 28 sendi (12 834 krooni 66 sendi) väljamõistmist, mis on ka asja

hind TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1

esimese lause mõttes. Maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse

edasikaebamiseks, st välistanud ringkonnakohtu õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlemast

TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes (vt ka nt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11,

p 38).

Vaatamata sellele on ringkonnakohus kolleegiumi arvates alusetult TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes

keeldunud kostja apellatsioonkaebust menetlemast, kuna ei ole ilmne, et maakohus oleks õigesti

kohaldanud materiaalõigust, ega ka see, et maakohus ei rikkunud menetlusnorme või hindas õigesti

tõendeid, nagu ka see, et see ei võinud mõjutada asja lahendust. Sisuliselt on ringkonnakohus

TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes lubamatult keeldunud asja lahendamast ainuüksi selle väikese hinna

tõttu.

10. Kostja põhiline seisukoht maakohtus ja apellatsioonkaebuses oli, et hageja nõuab temalt elektri

eest rohkem raha, kui tal on selleks õigus. Seejuures väidab kostja, et hageja juhatuse kehtestatud

elektritariifidest lähtudes on hageja nõudnud vähemalt osaliselt korterite elektritarbimisest lähtudes

(arvestite näitude alusel) ka üldelektri eest tasumist, kuigi üldelektri eest tasumist võib nõuda üksnes

korterite suuruse alusel.

Vaidluse põhiliseks põhjuseks on esitatud asjaolude järgi see, et hageja hallatavas majas tasutakse

elektrienergia eest elektrimüüjale hageja sõlmitud lepingu (ja ühe arvesti näitude) alusel, kes

omakorda jagab elektrikulud korteriomanike vahel. Pooled vaidlevad, millistel põhimõtetel võivad

elektrikulud olla korteriomanike vahel jaotatud.

11. Maakohus ei avaldanud sisuliselt mingit seisukohta elektri eest tasumise korra õigsuse kohta,

tsiteerides üksnes ekspertiisis esitatud arvamusi. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus

õiguslikult põhjendamata, kuna sisuliselt ei ole kostja vastuväiteid analüüsitudki. Seisukohta ei ole

võetud eelkõige kostja väite kohta, et hagejal ei olnud õigust ise korteriomanikele elektritariife

kehtestada, samuti tariifi kehtestamise otsuse jõustumise aja kohta.

Sisuliselt taandas maakohus õigusliku küsimuse korteriomandiseaduse, korteriühistuseaduse ja hageja

põhikirja koostoimes tõlgendamise kohta alusetult eksperdiarvamuse kui tõendi hindamisele.

Tulenevalt TsMS § 293 lg-st 1 ei ole kohtul üldjuhul õigust küsida eksperdiarvamust

õigusküsimustes, vaid õiguse kohaldamine on TsMS § 438 lg 1 järgi kohtu enda ülesanne.

Kolleegiumil on pealegi kahtlusi Eesti Korteriühistute Liidu arvamuse käsitatavuses

eksperdiarvamusena TsMS § 293 lg 1 mõttes, kuna see sisaldab vähemalt olulises osas õiguslikke

hinnanguid kulude jaotamisele hageja hallatavas elamus. Kui maakohus soovinuks teha ekspertiisiga

kindlaks, kuidas on hageja jaganud üldelektri kulud korteriomanike vahel, võinuks määrata

nt raamatupidamisliku ekspertiisi arvetel esitatud kulude väljaarvutamise kohta.

Sel põhjusel keeldus ringkonnakohus alusetult kostja apellatsioonkaebust menetlemast, kuna

maakohtu otsus on ilmselgelt vähemalt puudulikult põhjendatud. Ringkonnakohtu määrus tuleb

seetõttu tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata uuesti menetlusse võtmise otsustamiseks.

12. Kolleegium märgib, et nii KOS § 13 lg 1 kui ka asjaõigusseaduse § 75 järgi kannavad

korteriomanikud kaasomanikena ühised maja valitsemisega seotud kulud vastavalt kaasomandiosa

suurusele. Maja valitsemisel korteriühistu vahendusel näeb KÜS § 151 ette ühiste kulude kandmise

sarnaselt vastavalt eluruumide pindala osatähtsusele, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri

kohta. Hageja põhikirja p-st 4.6 ei nähtu kulude teistsugust määramist (I kd, tl 28-29) nagu ka

eriregulatsiooni majas tarbitud elektrienergia eest tasumiseks.

Erireeglite puudumisel saab seega kogu maja elektritarbimist lugeda korteriomanike ühiseks kuluks.

Kuigi selle jagamine korterite vahel, lähtudes nende elektritarbimisest (arvestinäitude alusel), peaks

olema samuti ette nähtud hageja kui korteriühistu põhikirjas, möönab kolleegium, et selline

iseenesest mõistlik kulujaotus võib olla välja kujunenud ka hageja liikmete üldkoosoleku otsuste

alusel või tavana. Küll aga ei nähtu toimikust alust hageja juhatusele ise kehtestada korteriomanikele

elektritariife, mis erinevad elektrimüüja omadest. Hageja saab korteriühistuna üksnes jagada tekkinud

kulusid. Maja üldarvesti ja korterite arvestite näitude vahe ehk üldelektri eest arvete esitamisel tuleb

korteriühistul lähtuda hageja põhikirja p-s 4.6 sätestatud põhimõttest, et maksete suuruse

kindlaksmääramisel lähtutakse liikme omandis oleva korteri üldpinna osast maja korterite

kogupinnas.

13. Kolleegium märgib, et kostja võimalik õigus keelduda tasumast üldelektri eest rohkem, kui temalt

võiks vastavalt korteri suurusele nõuda, ei anna kostjale alust keelduda tasumast tema korteris

tarbitud elektrienergia eest ega ammugi mitte arvete tasumisest muus ulatuses.

14. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja

lahendamise tulemusest.

15. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu

tagastada. Kostja on soovinud, et kautsjon tagastataks Mittetulundusühingule ÕIGUSABI- JA

KOOLITUSKESKUS.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu