3-2-1-27-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-27-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

E. V hagi L. L, L. Z, V. A ja R. R vastu G. J sundosa saamise

õiguse tuvastamiseks A. J pärandvarast ja A. J pärandvara

jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-47869

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. L, L. Z, V. A ja R. R kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

14 526 eurot 13 senti (227 284 krooni 55 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Ivo Mahhov

Kostjad L. L (isikukood xxxxxxxxxxx), L. Z (isikukood

xxxxxxxxxxx), V. A (isikukood xxxxxxxxxxx) ja R. R (isikukood

xxxxxxxxxxx)

Kolmas isik kostjate poolel M. D (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostjate ja kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull

Asja läbivaatamise kuupäev

26. märts 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 29. novembri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni

2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-47869 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada L. L, L. Z, V. A ja R. R kassatsioonkaebuselt 17. augustil 2011 tasutud kautsjon

30 (kolmkümmend) eurot 16 senti kautsjoni tasunud isiku (Deivi Vaht) kontole

nr 10010335657014 (SEB).

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava maakohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G. J esitas 22. septembril 2009 Harju Maakohtusse hagi M. D (kolmas isik kostjate poolel), L. L

(kostja I), L. Z (kostja II), V. A (kostja III) ja R. R (kostja IV) vastu, milles palus tuvastada, et tal on

õigus saada sundosa oma surnud abikaasa A. J pärandvarast. Ta palus jagada oma abikaasa

pärandvara ja jätta enda omandisse pärandvara hulka kuuluv 1/2 Tallinnas Xxxxxx xxx xx-xx asuvast

korteriomandist ja 1/2 sõiduautost VAZ 2101.

G. J suri 7. septembril 2009 ja üldõigusjärgluse alusel astus tema asemel menetlusse tema tütar E. V

(hageja).

Hagiavalduse kohaselt suri G. J abikaasa A. J 13. detsembril 2006. Tema pärandvaraks oli Tallinnas

Paldiski mnt 191-20 asuv korteriomand (väärtus 450 000 krooni), abikaasade ühisomandis olnud

Tallinnas Xxxxxx xxx xx-xx asuv korteriomand (1/2 osa väärtus 275 000 krooni), abikaasade

ühisomandis olnud Kiili vallas Luige külas asuv kinnisasi AÜ Küllus 27 (1/2 osa väärtus

150 000 krooni), abikaasade ühisomandis olnud sõiduautod VAZ 2101 (1/2 osa väärtus 2000 krooni)

ja MMZ 81021 (väärtusetu). Pärandi võtsid vastu A. J õed ja vend, varem surnud õe tütar ja

üleelanud abikaasana G. J.

A. J tegi testamendi, millega jättis kolmandale isikule Tallinnas Paldiski mnt 191-20 ja Xxxxxx xxx

xx-xx asuvad korteriomandid. Kolmas isik võttis pärandi vastu.

Kuna G. J oli abikaasa surma ajal töövõimetu, on tal õigus pärida abikaasa pärandvarast sundosa. G. J

oli abikaasa surma ajal 77-aastane vanaduspensionär ja ratastoolis invaliid. 23. märtsil 2006 tunnistati

ta arstliku ekspertiisi otsusega sügava puudega isikuks, kes vajab pidevat kõrvalabi, juhendamist ja

järelevalvet. Tema sissetulekuks oli pension 5400 krooni ja sotsiaaltoetus 640 krooni. Tema ainsaks

varaks oli abikaasade ühisvara.

Pärandvara jagamisel ei tule arvestada kostja I esitatud nõudeid A. J ja G. J hooldamiskulude katteks

ega kostjate kasutuseelise nõuet, kuid tuleb arvestada, et G. J tasus A. J matusekuluna 5397 krooni

25 senti.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

A. J sai 5. augustil 2002 insuldi, mille tagajärjel muutus liikumisvõimetuks ja kostja I hakkas teda

hooldama. Pärast seda kui ka G. J sai 1. mail 2004 insuldi, hooldas kostja I ka teda. Hooldamiseks

loobus kostja I oma töökohast ja kandis suure osa taastusravi- ja muid kulusid. Kostja I hooldas G. J

380 päeva jooksul keskmiselt 12 tundi päevas ning kandis kulutusi kokku 96 361 krooni 50 senti.

Samuti kandis kostja I matusekulusid 8411 krooni. Pärast A. J surma kasutas G. J ainuisikuliselt A. J

pärandvaraks olnud korteriomandit ning sai sellest kasutuseeliseid alates pärandi avanemisest kuni

oma surmani.

G. J ei ole õigust saada sundosa, sest ta ei vajanud abi. Ta nõustus kolmandale isikule annaku üle

andma. Nõusolekust loobumine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti avaldas ta pärandi

vastuvõtmise avalduses, et ei soovi esitada sundosa pärimise avaldust, kui Xxxxxx xxx xx-xx asuvale

korteriomandile seatakse tema kasuks kuni surmani isiklik kasutusõigus. G. J sai korterit kuni

surmani kasutada.

Pärandvara jagamisel tuleb arvestada, et A. J võlgnes kostjale I hooldamise eest 345 983 krooni, sai

pärandvaraks olnud Xxxxxx xxx xx-xx asuva korteriomandi 1/2 mõttelise osa kasutamisest vilja

71 072 krooni 50 senti ja suvila kasutamisest kasutuseeliseid 22 399 krooni 25 senti. Kostjate

hinnangul on Xxxxxx xxx xx-xx asuva korteriomandi väärtus 550 000 krooni, Kiili vallas asuva

kinnistu väärtus 300 000 krooni ja sõiduauto väärtus 2000 krooni.

Kostja I loovutas oma nõude teistele kostjatele, andes kostjale II, kostjale II ja kostjale IV

80 000 krooni suuruse nõude.

3. Harju Maakohus rahuldas 29. novembri 2010. a otsusega hagi ja tuvastas, et G. J oli õigus pärida

A. J järel sundosa. Maakohus jagas G. J sundosaõigusest lähtudes A. J pärandvara järgmiselt: jättis

hageja omandisse 1/2 mõttelist osa sõiduautost VAZ 2101, 1/2 mõttelist osa Kiili vallas Luige külas

asuvast kinnisasjast AÜ Küllus 27 ja 13,87% mõttelist osa Tallinnas Xxxxxx xxx xx-xx asuvast

korteriomandist. Muus osas jättis maakohus A. J pärandvara jagamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli G. J kuni 1. jaanuarini 2009 kehtinud pärimisseaduse

(PärS) § 104, § 105 ja § 16 lg 1 p 2 järgi õigus pärida sundosana oma abikaasa järel 1/4 pärandist.

PärS § 105 tuleb kohaldada selliselt, et sundosa saamise õigus tekib ka siis, kui pärandaja on sundosa

saama õigustatud isikute pärandiosi vähendanud annakutega enam, kui seadusega tagatud sundosa

suurus. Sellisel juhul tuleb esmalt tagada sundosa saaja õigused, seejärel täita annakud ning lõpuks

pääsevad maksma ülejäänud pärijate õigused. Seejuures tuleb pärandi jagamisel arvestada, et sundosa

saaja omandisse on mõistlik võimalusel jätta asjad, mille suhtes ei ole nõudeid annakusaajatel.

Pooled ei vaidle selle üle, et 2006. a detsembris oli G. J töövõimetu 77-aastane vanaduspensionär ja

ratastoolis invaliid ning ta tunnistati 23. märtsi 2006. a arstliku ekspertiisi otsusega sügava puudega

isikuks, kes vajab pidevat kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet.

Pooled vaidlevad selle üle, kas G. J vajas abi. G. J regulaarseks sissetulekuks oli pension 5400 krooni

ja sotsiaaltoetus 640 krooni. 2006. aastal kuulus talle ühisvarana 1/2 Xxxxxx xxx xx-xx asuvast

korteriomandist, 1/2 Kiili vallas Luige külas asuvast kinnistust AÜ Küllus 27 ja 1/2 sõiduautost

VAZ. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et korteriomand Õismäe teel on väärtuslikum kui kinnisasi

AÜ Küllus 27, võib arvata, et kinnisasja müügi korral ei oleks G. J suutnud välja osta Õismäe teel

asuvat korteriomandit või kogu ühisvara osa arvel omandada samaväärset elamispinda, kui pärandis

määratud annakud oleksid täidetud. Kohus arvestas ka asjaolu, et G. J vajas oma tervisliku seisundi

tõttu hooldamist ja vähemalt osaliselt tasulist taastusravi haiglas. Isegi kui G. J oleks olnud võimalik

säilitada senine eluruum, ei oleks tema pension olnud piisav, et katta ravi- ja hoolduskulusid.

Lähedaste abi kättesaadavus ei välista isiku abivajadust pärimisseaduse mõttes. Haabersti Linnaosa

sotsiaalhoolekande komisjoni koosoleku protokollist ei nähtu, et G. J ei oleks vajanud abi

pärimisseaduse mõttes. Seega oli G. J õigustatud pärima A. J pärandvarast sundosa.

G. J ei kaotanud õigust pärida sundosa seaduse ega hea usu põhimõtte alusel. 18. augustil 2008

avaldas G. J pärandi vastuvõtmise avalduses, et ei soovi esitada sundosa pärimise avaldust, kui

Xxxxxx xxx xx-xx asuvale korteriomandile seatakse tema kasuks isiklik kasutusõigus. Kohtu

hinnangul ei ole G. J selle avaldusega endale õiguslikult siduvaid kohustusi võtnud, samuti ei ole

saabunud avalduses märgitud tingimus ehk kasutusõiguse seadmine. Kuigi G. J oli võimalik kuni

surmani korterit kasutada, ei kaotanud ta seetõttu õigust pärida sundosa. G. J ei kaotanud õigust

pärida sundosa, kui andis nõusoleku anda pärandvarasse kuuluv Paldiski mnt 191-20 asuv

korteriomand üle annakusaajale. Seda tehes käitus ta mõistlikul viisil kooskõlas pärimisseadusega.

G. J ei saanud kaotada sundosa pärimise õigust seetõttu, et annakusaaja ema (kostja I) hooldas G. J.

Pooled ei vaidle pärandvara koosseisu üle. Pärandvara hulka kuuluvad Paldiski mnt 191-20 asuv

korteriomand (väärtus 450 000 krooni), 1/2 mõttelist osa Xxxxxx xxx xx-xx asuvast korteriomandist

(osa väärtus 275 000 krooni), 1/2 mõttelist osa Kiili vallas Luige külas asuvast kinnisasjast

AÜ Küllus 27 (osa väärtus 150 000 krooni), 1/2 mõttelist osa sõiduautost VAZ 2101 (osa väärtus

2000 krooni), 1/2 mõttelist osa sõiduautost MMZ 81021 (väärtusetu) ning A. J hoiuarvel olnud

11 549 krooni 20 senti. G. Jl oli õigus pärida sellest 1/4, s.o vara 221 887 krooni 30 sendi väärtuses.

Pärandvara jagamisel tuleb arvestada ka kantud matusekulusid. Kostja I tasus A. J matusekuludest

8411 krooni ja G. J 10 000 krooni. Seega on G. J pärandvara jagamisel teiste pärijate vastu nõue

5397 krooni 25 senti. PärS § 151 lg 1 järgi tuleb see kohustus jaotada koos pärandvaraga ja G. J on

õigus saada lisaks pärandvara 5397 krooni 25 sendi väärtuses. Seega oli G. J õigus pärida kokku vara

227 284 krooni 55 sendi väärtuses.

Pärandvara jagamisel ei saa arvestada võlaõiguslikke nõudeid G. J vastu, sest võlaõigusseaduse

(VÕS) § 197 lg 1 järgi saab tasaarvestada üksnes samaliigilisi nõudeid. Võlaõiguslikud raha

maksmise nõuded ei ole sama liiki nagu PärS § 159 alusel asjaõiguslikud eseme jagamise nõuded.

Hageja nõue anda tema omandisse 1/2 mõttelist osa Kiili vallas Luige külas asuvast kinnisasjast

AÜ Küllus 27 (150 000 krooni), 13,9% Xxxxxx xxx xx-xx asuvast korteriomandist (76 450 krooni) ja

1/2 mõttelist osa sõiduautost VAZ (2000 krooni), kokku väärtusega 227 284 krooni 55 senti, on

mõistlik, kuid Xxxxxx xxx xx-xx asuvast korteriomandist tuleb jätta hageja omandisse 13,87%.

Sellise jagamise korral on võimalik annakuid võimalikult suures ulatuses täita.

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. juuni 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus ei ole kohaldanud

vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi. Maakohus tuvastas, et G. J oli 77-

aastane vanaduspensionär ja ratastoolis invaliid, s.o abivajav töövõimetu isik. Tema hooldus- ja

ravikulude katmiseks ei piisanud pensionist, mis ilmneb ka kostja I väidetest, et tal tuli G. J

hooldades teha kulutusi. Asjaolu, et lähedased inimesed abistasid G. J rahaliselt, ei anna alust lugeda,

et tal olid elamiseks vahendid olemas.

Kostjate väitel oleks Kiili vallas asuva kinnistu müügist saadav raha katnud G. J kulud. Kinnistu

müük oleks võtnud aega ning pärandvara üle puhkenud vaidlust arvestades, ei oleks see olnud

võimalik.

Ekslik on kostjate väide, et maakohus hindas G. J varalist seisu hagi lahendamise seisuga. Maakohtu

otsuses on selleks ajaks märgitud pärandi avanemise aeg, s.o 2006. a.

Maakohus ei tõlgendanud vääralt PärS § 104. Sundosa saamisel on oluline reaalse vara saamine.

Ekslik on kostjate väide, et isikul ei ole õigust saada sundosa pärandist, kui ta pärib ka seaduse järgi.

PärS § 104 järgi on võimalik pärida samal ajal sundosa ja seadusjärgne osa.

Pärandi tingimuslik vastuvõtmine või pärandist tingimuslik loobumine on vastuolus pärimise

üldõigusjärgluse põhimõttega. Asjaolul, et G. J sai kasutada korteriomandit, ei ole õiguslikku

tähendust.

Kehtinud PärS § 118 lg 3 järgi oli pärandi vastuvõtmise tähtajaks kümme aastat. Isiku õigus kasutada

oma õigust sundosa pärimiseks ei saa olla vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Ka juhul,

kui G. J oleks hagi esitanud varem, oleksid kostjateks ikkagi pärijad, mitte annakusaaja.

Kohus on õigesti kvalifitseerinud hageja sundosaõiguse asjaõiguslikuks nõudeks ja jaganud

pärandvara pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseaduse alusel. G. J oli õigus osale

pärimiskogumist ja õigus nõuda vara jagamist. Annak kuulub pärandvara koosseisu ja seega

pärijateühisusele. 1. jaanuaril 2009 jõustunud pärimisseadus sätestab sundosaõiguse võlaõiguslikuks

nõudeks.

Pärandvara jagamisel ei saa arvestada võlaõiguslikke nõudeid G. J vastu ja tasaarvestamine ei olnud

võimalik.

Ekslik on kostjate arusaam, et PärS § 152 lg-t 1 ei saa kohaldada, sest kostjatele ei kuulu osaliselt

pärandvara, mille jagamist hageja taotleb. Annak kuulub pärandvara hulka ja läheb pärandi

avanemisel üle pärijatele, mitte annakusaajale. Kolmandal isikul ei ole pärija õigusi ja kohustusi.

Sundosa eest vastutavad üksnes pärijad.

Sundosa arvutamist on maakohus põhjendanud ning on lähtunud sellest, et G. Jl oli õigus pärida 1/4

pärandvara väärtusest. Sellest on maakohus pärandavara jagamisel õigesti lähtunud. Otsusest on

võimalik aru saada, kuidas on pärandvara jagatud.

Arusaamatu on kostjate seisukoht, et G. J pärandiosa on 1/2 pärandvarast.

Ka A. J matusekulude arvestust on maakohus põhjendanud, võttes arvesse, et matusekuluna on

tõendatud 18 411 krooni, millest G. J kandis 10 000 krooni. Sellest tulenes hageja 5397 krooni

25 sendi suurune nõue teiste pärijate vastu, mida on PärS § 151 lg 1 järgi õigesti arvestatud

pärandvara jagamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada ning

teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastasid kohtud G. J varalise seisundi vääralt 2010. a

seisuga, mitte pärandi avanemise seisuga. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka kohtute arutlused

korteriomandi ja kinnisasja väärtuse kohta ning nende müügist saadava rahaga G. J kulude katmise

kohta.

G. J ei olnud õigust pärida sundosa, sest ta ei olnud pärandi avanemise ajal abivajav isik. G. J oli

sissetulek 6040 krooni kuus ja talle kuulusid ühisvaraks olnud kinnisasjad. Välistatud on see, et G. J

ülalpidamine oleks võinud toimuda A. J arvel. Kohtud jagasid abivajaduse tuvastamisel

tõendamiskoormuse vääralt ja tuvastasid põhjendamatult, et G. J vajas abi. Abivajadust peab

tõendama isik, kes soovib saada sundosa. Hageja ei ole tõendanud, et G. J pensionist ei piisanud tema

kulude katmiseks. Kohtud on tuvastanud abivajaduse paljasõnaliselt, ilma tõenditele tuginemata. Isik,

kelle sissetulek on 6040 krooni kuus ja kellele kuuluvad abikaasade ühisvaraks olnud kinnisasja ja

korteriomandi mõttelised osad, ei vaja abi.

Kohtud jätsid põhjendamatult G. J abivajadust hinnates arvestamata asjaolu, et lähedased hoolitsesid

tema eest ja tema vajadused olid rahuldatud.

Kohtud ei ole põhjendanud, miks tuleb PärS § 104 alusel asuda seisukohale, et hagejal on õigus saada

sundosa ka seadusjärgse pärimise korral, sh olukorras, kus hageja seadusjärgne osa (1/2 pärandvarast)

ei ole vähenenud. Kui G. J oleks enne annakute üleandmist esitanud sundosa pärimise nõude, ei oleks

annakusaajale PärS § 106 lg 1 järgi annakut üle antud ja G. J oleks saanud sundosale vastava

mõttelise osa korteriomanditest.

G. J on minetanud õiguse saada sundosa, sest on käitunud vastuoluliselt, kui ta esmalt loobus

pärimismenetluses sundosast ning hiljem esitas nõude kostjate vastu. Kohe sundosa nõuet esitades

oleks ta saanud nõuda kolmandalt isikult annakust oma osa. Praegu nõuab hageja kostjatelt nende

pärandiosa arvel sundosa ja see ei ole kooskõlas seaduse mõtte ega hea usu põhimõttega. Oma

vastuolulise käitumise tõttu minetas G. J õiguse saada sundosa.

G. J ei olnud õigust saada sundosa ka seetõttu, et tema pärandiosa ei ole testamendi tõttu vähenenud

ega ole teda pärandist ilma jäetud PärS § 104 mõttes. A. J määras testamendiga korteriomandid

annakuna kolmandale isikule. Annakute võrra vähenes kogu A. J pärandvara, kuid mitte G. J

pärandiosa. G. J oli ka pärast testamendi tegemist õigus pärida teiste seadusjärgsete pärijate kõrval

1/2 pärandvarast.

Väär ja põhjendamata on kohtute seisukoht, et isik saab samal ajal pärida nii seaduse järgi kui ka

sundosa.

Asjas tuli arvestada asjaolu, et G. J avaldas pärandi vastuvõtu avalduses, et ei soovi sundosa

pärimiseks avaldust esitada. Sellega loobus G. J sundosaõigusest ning sundosa hilisem nõudmine on

vastuolus hea usu põhimõttega.

Kohtud jätsid tähelepanuta asjaolu, et pärandvara jagamise ajaks annakud enam pärandvara hulka ei

kuulunud. Pärandvara jagamise nõuet ei saa esitada vara suhtes, mida enam pärandvara hulgas ei ole.

Kuna kohtud leidsid, et hageja nõue on asjaõiguslik nõue, sai hageja nõude sisuks olla omandiõiguse

tunnustamine annakuna üleantud kinnisasjadele ning nende kinnisasjade kaasomandi lõpetamine,

mitte pärandvara jagamine. Isegi kui G. J oli õigus pärida sundosa, võis tal olla omandi kaotamise

tõttu kahju hüvitamise või alusetust rikastumisest tulenev nõue annaku saaja (kolmanda isiku), mitte

pärijate (kostjate) vastu. Mh on kohtud vähendanud kolmanda isiku annakut, hoolimata sellest, et ta

vaidles sellele vastu.

Arusaamatu on kohtute seisukoht A. J matusekulude jagamise kohta. Kuna G. J oli seadusjärgse

pärijana õigus pärida 1/2 pärandvarast, peab ta kandma ka 1/2 matusekuludest. Kohtud jätsid vääralt

kohaldamata PärS § 131 lg 2 ja § 142 lg 1.

Pärandvara jagamisel tuleb arvestada ka kostjate esitatud võlanõuetega G. J vastu.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue ei ole

asjaõiguslik nõue, sest 1. jaanuaril 2009 jõustunud pärimisseadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Ei ole

alust hinnata ümber G. J abivajaduse kohta esitatud tõendeid. Annaku väljaandmine enne pärandi

jagamist ei võta sundosa saamiseks õigustatud isikult õigust nõuda selle väärtuse arvestamist. Väär

on kostjate arusaam, et sundosanõude pooleks on hoopis annakusaaja. Pärandi avanemisega läks

pärand üle pärijatele, kes võisid ise otsustada, kas annavad annaku üle või mitte. Seaduse järgi võib

annaku anda üle ka enne sundosa. Asjaolu, et G. J ei nõudnud kohe sundosa, ei võta temalt võimalust

seda hiljem nõuda. Kostja I vastunõudeid ei tule asjas arvestada, sest kostja I ei ole esitanud

vastuhagi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas G. J päris oma abikaasa A. J järel sundosana 1/4 A. J kogu

pärandist või pärandaja üleelanud abikaasana 1/2 surnud abikaasa pärandvarast, mis oli koormatud

annakutega.

Kolleegium nõustub kohtutega selles, et vaidlus sundosaõiguse üle tuleb lahendada enne 1. jaanuari

2009 kehtinud pärimisseaduse sätete järgi. Pärimisele kohaldatakse 1. jaanuaril 2009 jõustunud

PärS § 180 järgi pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui pärimisseaduse rakendussätetest ei

tulene teisiti. Kuna kehtiva pärimisseaduse muudest rakendussätetest ei tulene, et sundosa pärimisele

tuleks sõltumata pärandi avanemise ajast kohaldada kehtivat pärimisõigust, tuleb kolleegiumi arvates

enne 1. jaanuari 2009 avanenud pärandi sundosa saamisele kohaldada enne 1. jaanuari 2009 kehtinud

pärimisseadust.

11. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 104 järgi oli pärandaja sugulastel ja abikaasal õigus pärida

sundosa, kui pärandaja oli testamendi või pärimislepinguga jätnud pärandist ilma seaduse järgi

pärima õigustatud töövõimetu üleneja või alaneja sugulase või töövõimetu abikaasa või oli

seadusjärgse pärimisega võrreldes nende pärandiosi vähendanud. Sundosa suurus oli PärS § 105 järgi

pool pärandiosast, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu

võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Üleelanud abikaasa päris seaduse järgi koos pärandaja sugulastega

PärS § 16 lg 1 p 2 järgi teise järjekorra pärijate kõrval poole pärandist. Seega päris üleelanud abikaasa

teise järjekorra pärijate kõrval sundosana veerand pärandist.

Kolleegium nõustub kohtute tõlgendusega sundosa pärimise kohta annaku korral, kuid peab

vajalikuks seda täpsustada. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse sundosa pärimist

reguleerivaid sätteid tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada koosmõjus selliselt, et isik päris sundosa ka

siis, kui pärandaja ei olnud jätnud seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetut ülenejat või alanejat

sugulast või abikaasat pärandist täiesti ilma ega vähendanud tema pärandiosa suurust võrreldes

seadusjärgse pärandiosa suurusega, kuid annaku täitmise tõttu oleks ta saanud kogu pärandist vähem

vara kui seaduses sätestatud sundosa. Selline tõlgendus vastab pärimisseaduse mõttele ja lähtub

pärandi mõistest ning pärimise, sh sundosa pärimise olemusest.

Pärand on PärS § 2 esimese lause järgi pärandaja vara, mis läheb pärandaja surma korral PärS § 1 lg 1

järgi üle pärijale, sh sundosa pärijale. Seega sai enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 104 mõttes

käsitada pärandist ilma jätmisena ka olukorda, kus pärand läks küll pärandaja surma korral sundosa

pärijale üle, kuid pärand oli koormatud annakuga. Pärandiosa suhtes, mille pärija oli saanud

sundosana, ei kehtinud PärS § 107 esimese lause järgi pärandaja korraldused annaku kohta. Viidatud

sätte mõtteks oli kolleegiumi arvates tagada töövõimetule abivajavale sugulasele või abikaasale

seaduses sätestatud suuruses sundosa ka siis, kui pärandaja ei määranud testamendiga mitte kogu oma

vara või selle mõttelist osa teisele isikule, vaid üksnes mingi varalise hüve (s.o annaku PärS § 54 lg 1

mõttes). Ülaltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et abivajav töövõimetu üleneja või alaneja

sugulane või abikaasa päris enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS §-de 104 ja 107 järgi sundosa

suuruse osa pärandvarast ka siis, kui pärand oli koormatud annakuga, mille täitmise tõttu jäänuks

sundosa pärijale vähem vara kui sundosana ette nähtud.

12. Õige ei ole ringkonnakohtu arusaam, et PärS § 104 järgi saab isik pärida samal ajal sundosa ja

seadusjärgse osa.

Kolleegium juhib tähelepanu, et PärS § 9 järgi oli pärimise aluseks seadus või pärandaja viimne tahe,

mis on avaldatud testamendis või pärimislepingus, ning pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistati

pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid omakorda pärimisõigusele seaduse järgi. PärS § 10

lg 1 järgi päriti seaduse järgi, kui pärandaja ei olnud järele jätnud kehtivat testamenti või

pärimislepingut. Testamendi või pärimislepingu järgne pärimisõigus oli aga piiratud abivajava

töövõimetu sugulase või abikaasa sundosa pärimise õigusega PärS § 104 mõttes, mille eesmärgiks oli

tagada, et abivajav töövõimetu sugulane või abikaasa päriks seaduse alusel pärandaja viimsest tahtest

hoolimata vähemalt poole seadusjärgsest pärandiosast. Seega ei olnud võimalik pärida samal ajal nii

seadusjärgset kui ka sundosaõigusest tulenevat osa. Isik päris üldjuhul seaduse alusel seadusjärgse

osa ning kui tal oli õigus sundosale, siis päris ta seaduse järgi pärandaja viimsest tahtest hoolimata

vähemalt sundosa.

13. Sundosa pärimise õigus oli PärS § 104 järgi üksnes neil pärandaja ülenejatel ja alanejatel

sugulastel ning abikaasal, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada olid piiratud

ning kes vajasid seetõttu erilist abi (vt Riigikohtu üldkogu 22. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-73-04). Kohtud asusid asja lahendades õigesti seisukohale, et G. J sai PärS § 104 järgi pärida

sundosa üksnes juhul, kui ta oli töövõimetu abivajav isik.

Õige on kostjate väide, et G. J abivajadus tuli määrata kindlaks pärandi avanemise seisuga. Kuigi

PärS §-s 104 ei ole selgelt sätestatud, millise aja seisuga pidi isik abi vajama ja olema töövõimetu,

leiab kolleegium, et sundosa pärimiseks pidid PärS §-s 104 sätestatud tingimused olema täidetud

pärandaja surma päeval. Selline tõlgendus tuleneb kolleegiumi arvates pärimisõiguse

üldpõhimõtetest. Pärijal, sh sundosa pärijal tekkis enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 3 lg 4 järgi

pärandi avanemisel õigus pärida. Pärand avanes PärS § 3 lg 2 järgi pärandaja surma päeval. Seega

tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada PärS § 104 selliselt, et pärija pidi olema töövõimetu abivajav

isik pärandaja surma päeval.

Ringkonnakohus asus põhimõtteliselt õigesti seisukohale, et G. J varalist seisu tuli abivajadust

tuvastades hinnata pärandi avanemise aja seisuga, jättis aga tähelepanuta, et maakohus seda ei teinud.

Asja lahendades tuvastas maakohus õigesti, et G. J-le kuulus pärandi avanemise ajal ühisvarana

1/2 Xxxxxx xxx xx-xx asuvast korteriomandist, 1/2 Kiili vallas Luige külas asuvast kinnistust

AÜ Küllus 27 ja 1/2 sõiduautost VAZ, kuid arvestas G. J sissetulekuid hinnates vääralt tema pensioni

ja sotsiaaltoetust hagi esitamise aja seisuga.

14. Lisaks eelnevale ei ole kostjate arvates G. J abivajadus ka tõendatud ning kohtud jagasid

tõendamiskoormuse poolte vahel vääralt. Kostjad on seisukohal, et G. J oli küll töövõimetu, kuid ei

vajanud abi, sest tal oli piisav sissetulek oma vajaduste rahuldamiseks ning võimalus elada oma

surmani A. J pärandvara hulka kuulunud korteris. Hageja ei ole esitanud tõendeid G. J abivajaduse

kohta, mistõttu tuli hagi jätta rahuldamata.

Kolleegium nõustub kostjatega selles, et sundosa pärimiseks peab sundosa saaja tõendama sundosa

pärimise aluseks olevad asjaolud, sh pärija abivajaduse. Hagimenetluses peab kumbki pool

TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded või vastuväited. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet ei ole TsMS § 231 lg 2 esimese

lause järgi vaja tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks. Kuna kostjad ei ole kohtumenetluses

nõustunud sellega, et G. J oli abivajav isik PärS § 104 mõttes, siis pidi hageja tõendama, et A. J

pärandi avanemise hetkel vajas G. J abi.

15. Abivajaduse tuvastamiseks oli vaja selgitada, milline oli G. J varaline seisnud pärandi avanemise

ajal ning kas tema varaline seisund võimaldas tal katta kulutused igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks. G. J märkis hagiavalduses, et tema sissetulek oli hagi esitamise ajal 6040 krooni, mis

kulus igapäevaste püsikulude katteks, ning tal ei olnud kergesti võõrandatavat vara. Oma kulutuste

tõendamiseks esitas G. J 2009. a septembrikuu kommunaalteenuste arve ja konto väljavõtte 2009. a

septembrikuu kohta ning needki üksnes riigi õigusabi taotluse põhistamiseks, s.o vajalike kulutuste

tõendamiseks hagi esitamise aja, mitte pärandi avanemise aja seisuga. Seega ei ole asjas esitatud

tõendeid G. J varalise seisundi kohta pärandi avanemise ajal.

Lisaks asus maakohus G. J abivajadust tuvastades paljasõnaliselt ilma ühelegi tõendile viitamata

seisukohale, et G. J sissetulek ei olnud piisav tema kulude katmiseks. Maakohus ei ole tuvastanud,

kui suured olid G. J kulutused igapäevaste vajaduste rahuldamiseks pärandi avanemise ajal. Seetõttu

ei saanud maakohus ka järeldada, et G. J sissetulekust ei piisa nende kulude katmiseks.

16. Õige ei ole ka kohtute arusaam, et G. J abivajaduse hindamisel ei ole tähtsust sellel, et G. J-le

kuulus abikaasa surma järel nii kinnis- kui ka vallasasju, mis olid olnud abikaasade ühisomandis, sest

neid ei olnud võimalik võõrandada, kuna oli tekkinud ühine omand pärijatega.

Kolleegiumi arvates tuleb sundosaõiguse tuvastamisel arvestada isikule kuuluvat vara sõltumata

omandivormist (ainuomand või ühine omand) ning vara kiire võõrandamise võimalusest. Isiku

abivajaduse kindlakstegemiseks on vaja tuvastada, kas isikul oli pärandi avanemise ajal piisavalt

vara, mille arvel oma vajadusi rahuldada.

17. Eeltoodut arvestades kohaldas maakohus asja lahendades vääralt PärS § 104 ning rikkus

TsMS § 436 lg-t 1, sest sellisena ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb maakohtul ülalmärgitud põhjendusi ning asjas esitatud tõendeid arvestades

tuvastada, kas G. J oli pärandi avanemise ajal abivajav isik.

18. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et õige ei ole kostjate arusaam, et G. J

minetas õiguse pärida sundosa, sest loobus pärandit vastu võttes sundosast ning käitus vastuoluliselt,

kui hakkas hiljem sundosa nõudma.

Asjas ei vaielda selle üle, et G. J võttis pärandi vastu. Asjaolu, et G. J märkis pärandi vastuvõtmise

avalduses, et ei soovi esitada sundosa pärimise avaldust tingimusel, et Tallinnas Xxxxxx xxx xx-xx

asuvale korteriomandile seatakse G. J kasuks tema elu lõpuni isiklik kasutusõigus, ei tähenda, et G. J

minetas õiguse pärida sundosa.

Maakohus leidis õigesti, et kuna pärandi vastuvõtmise avalduses märgitud tingimus ei saabunud, ei

minetanud G. J sundosa pärimise õigust. Lisaks märkis õigesti ka ringkonnakohus, et pärandi

vastuvõtmise või sellest loobumise avaldus ei või olla tingimuslik. Kolleegium juhib tähelepanu, et

PärS § 4 järgi pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. PärS § 115 lg 1 järgi võis pärija seejuures

pärandi vastu võtta või pärandist loobuda. Pärast pärandi vastuvõtmist ei saanud pärija sellest enam

PärS § 115 lg 2 järgi loobuda ega pärast loobumist seda vastu võtta. Pärandi tingimuslik

vastuvõtmine või sellest tingimuslik loobumine ei olnud PärS § 121 lg 1 järgi lubatud.

Ringkonnakohus on aga ekslikult asunud seisukohale, nagu oleks sundosa pärimise korral vaja

sundosa pärimiseks pärand eraldi vastu võtta ning et selleks oli G. J PärS § 118 lg 3 järgi aega

kümme aastat. Kolleegiumi arvates ei ole see käsitus õige. Kuna asjas ei vaielda selle üle, et G. J

võttis pärandi õigel ajal vastu, ei ole asjas tähtsust pärandi vastuvõtmise tähtajal. Oluline on see, et

G. J oli pärandi vastu võtnud, mistõttu tekkis tal seaduse järgi õigus pärida, sh pärida sundosa PärS §-

s 104 sätestatud eelduste olemasolul. See, et G. J ei avaldanud kohe soovi jagada pärandvara

sundosaõiguse alusel, ei võtnud temalt õigust nõuda sundosa hiljem, sest ta ei ole tingimusteta

sundosaõigusest loobunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 155 lg 1 järgi on omandiõigusest

tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg

30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ülalmärgitud

põhjendustel ei saa pidada G. J käitumist ka hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.

19. Õige ei ole ka kostjate arusaam, et hagejal võib olla küll omandi kaotamise tõttu õigusvastasest

kahju tekitamisest või alusetust rikastumisest nõue annaku saaja, mitte aga kostjate vastu.

Kolleegium juhib tähelepanu, et PärS § 130 lg 1 järgi läksid pärandi vastuvõtmisega pärijale üldjuhul

üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, seevastu sai annaku saaja PärS § 54 lg 1 järgi üksnes

varalise hüve. Annakut täitev pärija oli PärS § 57 lg-te 1 ja 2 järgi kohustatud annakut täitma

pärandist saadud vara ulatuses ning kui pärandist kõigi annakute täitmiseks ei piisanud, vähendati

annakuid võrdeliselt nende suurusega. Kui pärandi oli vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), oli

pärandvara PärS § 141 lg 1 esimese lause järgi nende kaasomandis ning pärandil lasuvad kohustused

jaotati PärS § 142 lg 1 järgi üldjuhul kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga. Seega tulenes

pärimisseaduse mõttest, et pärijatele läks pärandi vastuvõtmisega pärand üle ning annak tuli täita

pärandi arvel, arvestades mh seda, et PärS § 107 järgi ei kehtinud pärandaja korraldused annaku

kohta selle pärandiosa suhtes, mille pärija sai sundosana. Ülaltoodud põhjendustel oli asjas õige

esitada hagi kaaspärijate, mitte annaku saaja vastu.

Asjaolu, et kaaspärijad on annaku saajale annakuna ühe kinnisasja (Paldiski mnt 191-20 asuva

korteriomandi) üle andnud, ei tähenda seda, et G. J oleks minetanud sundosa pärimise õiguse.

Ülalviidatud sätete järgi oli pärijatel kohustus täita annak pärandvara arvel ning annaku võrra vähenes

kõigi kaaspärijate pärand võrdeliselt nende pärandiosaga. Annaku võrra ei vähenenud aga PärS § 107

järgi sundosa pärija osa. Seega oli G. J õigus pärida sundosana 1/4 kogu pärandist sõltumata sellest,

et pärandaja oli määranud kolmanda isiku kasuks annakud.

Pooled ei vaidle pärandvara koosseisu ega selle väärtuse üle. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et

pärandist 1/4 osa väärtus on 227 284 krooni 55 senti. Seega juhul, kui G. J päris sundosa, on tal õigus

saada pärandvara jagamisel vara 227 284 krooni 55 sendi väärtuses. Kuigi Paldiski mnt 191-20 asuv

korteriomand on annakuna kolmandale isikule üle antud, ei takista see sundosa pärimist ega

pärandvara jagamist sundosaõiguse alusel, kuna A. Jl on piisavalt muud pärandvara ning G. J ei

taotlenud pärandvara jagamisel, et tema omandisse jääks annakuna üle antud korteriomand (Paldiski

mnt 191-20). G. J soovis, et pärandvara jagamisel jääb tema omandisse 1/2 mõttelist osa Xxxxxx xxx

xx-xx asuvast korteriomandist ja 1/2 mõttelist osa sõiduautost VAZ 2101. Lisaks kuulub A. J

pärandvara hulka ka 1/2 mõttelist osa Kiili vallas Luige külas asuvast kinnisasjast AÜ Küllus 27.

Kui G. J ei pärinud sundosa, päris ta PärS § 16 lg 1 p 2 alusel poole kogu pärandist, kuid pidi

PärS § 142 lg 1 järgi täitma annakud võrdeliselt oma pärandiosaga.

20. Õige ei ole kostjate arusaam, et praeguses asjas tuli arvestada kostjate esitatud võlanõudeid G. J

vastu. Pärandvara jagamise põhimõtete järgi ei pidanud kohus pärandvara jagades kostjate

väidetavaid nõudeid pärandvara jagades ilma nõuet esitamata arvestama.

Iseenesest võib kehtiva PärS § 158 järgi pärandaja alaneja sugulane, kes on kaaspärijaks ja on

pärandajat ühises majapidamises või majandus- või kutsetegevuses oma vara või tööga oluliselt

abistanud ja pärandvara on selle tulemusena säilinud või suurenenud, nõuda pärandvara jagamisel

selle eest pärandvara arvel õiglast hüvitist. Viidatud säte ei anna sellist nõudeõigust aga pärandaja

muudele sugulastele. Samuti ei saa seda sätet praeguses asjas kohaldada, sest kuigi pärandvara

jagamisele tuleb ka varem avanenud pärandi korral kohaldada kehtiva PärS § 184 järgi kehtiva

PärS § 152-157 ja § 159-161, ei näe viidatud rakendussäte ette, et ka PärS § 158 saaks kohaldada

enne 1. jaanuari 2009 avanenud pärandile. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et kostjad oleks esitanud

G. J või tema õigusjärglase vastu hagi (vastuhagi) kantud kulutuste hüvitamiseks.

21. Õige ei ole ka kostjate väide, et G. J pidi kandma igal juhul pool A. J matusekuludest. Nii enne

1. jaanuari 2009 kehtinud kui ka kehtiva PärS § 131 lg 2 järgi kannab iga pärija pärandaja matuse

kulud üldjuhul võrdeliselt oma pärandiosa suurusega. Kui G. J päris PärS § 16 lg 1 p 2 alusel poole

kogu pärandist, pidi ta kandma ka poole matusekuludest ning kui ta päris PärS § 104 ja § 16 lg 1 p 2

alusel sundosana veerandi pärandist, pidi ta kandma vastavalt ka veerandi matusekuludest.

22. Kolleegium juhib tähelepanu, et maa- ja ringkonnakohus on otsuse päises märkinud vääralt

tsiviilasja hinna. Kõrgema astme kohus võib TsMS § 137 lg 11 järgi asja hinda muuta, kui see on

alama astme kohtus määratud ebaõigesti.

Tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse TsMS § 123 esimese lause järgi aluseks hagi esitamise aeg

ning hagihind on TsMS § 122 lg 2 järgi hagis taotletu harilik väärtus. Kaasomandi lõpetamise ja asja

jagamise hagi hind on TsMS § 126 lg 21 järgi hagejale kuuluva mõttelise osa väärtus. Tsiviilasja

hinna nimetab hageja TsMS § 135 järgi hagis või muus avalduses või kaebuses, kui hind ei tulene

selgelt avalduse esemest või varasemast avaldusest ega ole seaduses täpselt kindlaks määratud.

Apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise puhul on TsMS § 137 lg 1 järgi tsiviilasja hind sama,

mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

Hageja märkis hagis hagihinnaks 217 000 krooni, mis vastas tema poolt soovitud 1/4 pärandvara

väärtusele. Seda hagihinda arvestades maksis hageja ka riigilõivu. Maakohus ja ringkonnakohus on

aga ekslikult märkinud otsuse päisesse hagihinnaks 47 189 krooni (3015 eurot 93 senti), kuigi

menetluse käigus hinnati pärandvara väärtus ümber ning selle tulemusena sai hageja pärandvara

jagamisel vara 227 284 krooni 55 sendi väärtuses. Kuna kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse

tervikuna, on TsMS § 137 lg 1 järgi tsiviilasja hind apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes

227 284 krooni 55 senti (14 526 eurot 13 senti).

23. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjate

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon isikule, kes tasus kostjate

eest kautsjoni.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve