3-2-1-54-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-54-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Maria Pogrebnjaki hagi hooneühistu Kuramaa vastu

töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja

hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-26865

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maria Pogrebnjaki kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1023 eurot 86 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Maria Pogrebnjak (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Niina Agarjova

Kostja hooneühistu Kuramaa (registrikood 80075555), esindaja

vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. juuni 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-26865 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Maria Pogrebnjakile kassatsioonkaebuselt 28. novembril 2011 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

4. Määrata Niina Agarjova Advokaadibüroole riigieelarvest makstavaks tasuks Maria

Pogrebnjakile kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 160 (ükssada kuuskümmend)

eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maria Pogrebnjak (hageja) töötas hooneühistus Kuramaa (kostja) raamatupidajana 4. juunist 2001.

13. jaanuaril 2010 ütles kostja töölepingu etteteatamata üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5

alusel. Selle sätte alusel võib lepingu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus.

Hageja väitel ei ole tal varem mingeid distsiplinaarkaristusi või hoiatusi ega rikkumisi olnud. Hagejat

ei ole üheski kriminaalmenetluses süüdi mõistetud ning talle ei saa süüks panna vargusi jms

asjaolusid. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on kassast raha võtnud ja ei ilmunud tööle 4. jaanuar

2010-13. jaanuar 2010. Hageja oli tööl ja valmis tööülesandeid täitma 8. jaanuarini 2010, millal

kostja juhatuse liige teavitas teda, et tööle tulemine ei ole enam vajalik. Hageja leidis, et töölepingu

ülesütlemine on seadusliku aluseta ja seega tühine.

2. 27. jaanuaril 2010 esitas hageja töövaidluskomisjonile avalduse kolme keskmise kuupalga,

s.o 16 020 krooni saamiseks, kuna kostja on kohelnud teda ebaväärikalt, viivitanud töötasu

maksmisega ning ei ole töölepingut kätte andnud. Samuti nõudis hageja vallandamise paragrahvi

muutmist. 17. mail 2010 täiendas hageja esitatud avaldust ja palus tunnistada töölepingu lõpetamine

ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ja mõista kostjalt välja 23 656 krooni. Töövaidluskomisjon leidis,

et hageja nõue on aegunud. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue esitati pärast

individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Komisjoni

arvates ei sisaldanud hageja esimesed avaldused sellist nõuet. Hageja leidis, et aegumine peatus

esimese avalduse esitamisel töövaidluskomisjonile 27. jaanuaril 2010. Esimesest avaldusest ja selle

lisadest oli selgelt arusaadav hageja soov tunnistada ülesütlemine tühiseks.

3. 7. juunil 2010 esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine

ebaseaduslikuks ja mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest

kolme kuu keskmise palga, s.o 1023 euro 86 sendi (16 020 krooni) suurune hüvitis.

4. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on aegunud ning

tõendamata ja paljasõnaline. 2009. aasta lõpus said HÜ Kuramaa liikmed teada, et juhatus oli

24. aprillil 2006 müünud 1/3 mõttelist osa olemasolevast hoonest ja maast 600 000 krooni eest.

Aastaaruannetes raha laekumist ei kajastatud. Sellist üldkoosolekut, mis oleks tehinguks loa andnud,

ei ole toimunud, koosoleku protokoll on võltsitud ja sellel on ka hageja allkiri. 17. detsembril 2009

valiti uus juhatus. 4. jaanuaril 2010 lahkus hageja omavoliliselt töölt koos kassas olnud raha ja

kontori võtmetega ning keeldus uue juhatuse esimehe korraldusi täitmast. Kostja esindaja teavitas

hagejat, et ta ei pea enam tööle tulema. 26. aprillil 2010 algatati kostja juures toime pandud

kuritegude uurimiseks kriminaalasi.

13. jaanuaril 2010 ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel.

Vandeaudiitori 17. veebruari 2011 erikontrolli aruande kohaselt on alust kahtlustada, et hageja oli

teadlik raha laekumisest ja kulutamisest, kuid vormistas aastaaruanded nii, nagu poleks seda raha

laekunud ega kulutatud. Samas olid hariliku pliiatsiga tehtud pearaamatusse kanded raha kulutamise

kohta. Hagejat oli korduvalt hoiatatud ja palutud täita töölepingujärgseid kohustusi. TLS § 88 lg 3

järgi ei ole hoiatamine vajalik, kui töötaja rikkumine on erilise raskusega. Kostjal oli alust kahtlustada

hagejat koos kostja vana juhatusega kostjale 600 000 krooni suuruse kahju tekitamises, võltsimises ja

hoolsuskohustuse rikkumises. Tööle ennistamise nõue on seadusliku aluseta. Lõpparve on hagejale

lepingu lõpetamisel välja makstud.

5. Harju Maakohus jättis 22. juuni 2011. a otsusega hagi nõude aegumise tõttu täies ulatuses

rahuldamata.

Pooled ei vaidle selle üle, et kuni 13. jaanuarini 2010 töötas hageja kostja raamatupidajana ja kostja

esitas hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse. Pooled ei vaidle, et kassaraha oli hageja käes ning

hageja tagastas raha. Samuti ei ole vaidlustatud töövaidluskomisjoni poole pöördumise ja avalduste

esitamise kuupäevi.

Hagiavaldusest nähtuvalt sai hageja kostja avalduse töölepingu ülesütlemise kohta kätte 20. jaanuaril

2011.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi

muutub ülesütlemine kui kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks selle kättesaamisega. Seega

hakkas aegumistähtaeg kulgema 20. jaanuaril 2010. Kui aegumine ei peatuks või ei katkeks,

mööduks aegumistähtaeg 19. veebruaril 2010. Hageja leidis, et aegumistähtaja kulgemine peatus

esimese avalduse esitamisel töövaidluskomisjoni 27. jaanuaril 2010. Nii kostja kui ka komisjon

asusid seisukohale, et töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude esitas hageja alles 17. mai

2010. a menetlusdokumendis ja aegumistähtaeg ei peatunud eelnevate avalduste esitamisega.

Maakohus leidis, et 27. jaanuari 2010. a avaldusest ei nähtu hageja soov tuvastada töölepingu

ülesütlemise tühisus. Nõudeavaldus kui otsese tahteavalduse eriliik peab vastama tahteavalduse

selguse kriteeriumitele. TsÜS § 68 lg 2 järgi peab selles avalduma sõnaselge tahe tuua kaasa kindel

õiguslik tagajärg. Kohtu arvates on avaldus koos lisadega vastuoluline ning ei kinnita hageja

hilisemaid ütlusi ülesütlemise tühisuse tuvastamise soovi kohta. Avalduse alusena on hageja

märkinud tööandja ebaväärika kohtlemise ning nõudena kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise.

Avalduse lisast 1 "lahkumisavaldus" nähtub, et 6. jaanuaril 2010 on hageja edastanud kostjale

avalduse, milles soovib töölepingu lõpetamist TLS § 91 lg-te 1 ja 2 alusel. Nimetatud sätted

käsitlevad töölepingu erakorralist ülesütlemist töötaja poolt tööandja rikkumiste tõttu.

Lahkumisavalduses viitab hageja ka TLS § 100 lg-le 4, mille kohaselt, kui töötaja ütleb töölepingu

erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale

hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Lähtudes eelnevast, asus kohus seisukohale, et

hageja soovis 27. jaanuari 2010. a avaldusega saada TLS § 100 lg 4 kohast hüvitist. Kohtu arvates ei

viita avaldus, hoolimata hageja hilisematest väidetest, soovile tuvastada tööandja ülesütlemise

tühisus. Seega esitas hageja tühisuse tuvastamise nõude esimest korda 17. mai 2010. a

menetlusdokumendis. TLS § 105 lg 2 kohaselt, kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui

hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on

lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Seega ei ole hagejal võimalik nõuda ka hüvitist

lepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse tõttu.

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. oktoobri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Maakohus kohaldas aegumist õigesti. Avalduse kohtusse või töövaidlusorganisse esitamine peatab

aegumise üksnes selle konkreetse nõude osas, mis kohtusse või töövaidlusorganisse esitati.

TLS § 105 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb töölepingu ülesütlemine vaidlustada ühe kuu jooksul ning kui

seda ei tehta, siis loetakse ka õigusvastane töölepingu ülesütlemine õiguspäraseks. Seega on

töölepingu ülesütlemise vaidlustamise avalduse või hagi puhul tegemist kujundushagiga, mis on

suunatud õigussuhte kujundamisele ning millest sõltub õigussuhte sisu. Hageja esitas aga algses

avalduses sooritusnõude - raha maksmisele suunatud nõude - ,kus hageja ei palunud tunnistada

töölepingu ülesütlemist tühiseks, vaid palus tööandjalt töötaja kasuks välja mõista kolme kuu

töötasule vastav rahasumma. Algse, töövaidluskomisjonile esitatud avalduse nõue ega avalduses

viidatud asjaolud ei osutanud kuidagi sellele, et hageja soovis töölepingu ülesütlemist vaidlustada.

Vastupidi, hageja algsest avaldusest võis mõistlik isik järeldada, et hageja tugines sellele, et ta lõpetas

tööandja olulise lepingurikkumise tõttu töölepingu ning nõudis sellel alusel hüvitist.

Kuigi hagi täiendamist ei loeta hagi muutmiseks, ei saa hagi täiendamiseks pidada seda, kui hageja

esitab lisaks alguses esitatud nõudele veel täiesti uue nõude. Töövaidluskomisjon ei pidanudki

käsitlema tööandja tegevusega seotud asjaolusid, sest töölepingu ütles üles tööandja ja töötaja ei

vaidlustanud ülesütlemist seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning töövaidlusorgan kohaldas

aegumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

arutamiseks ringkonnakohtule.

Hageja leiab, et kohtud on valesti kohaldanud aegumist. 27. jaanuari 2010. a avalduses

töövaidluskomisjonile märkis hageja oma nõuded järgmiselt: "Nõuan hüvitust kolme kuu keskmise

palga 16 020 EEK ulatuses". Hageja arvas, et "tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt" ja

"tööandja on viivitanud töötasu maksmisega, tööleping tänase päevani ei ole välja antud". Peale selle

palus ta veel "tööandjalt välja nõuda tööleping" ja "muuta vallandamise paragrahvi". Sellest järeldub,

et hageja ei olnud nõus enda vallandamisega.

ITVS § 22 lg 2 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsus peab põhinema seadusel ja olema põhjendatud.

Komisjonil on õigus täpsustada nõuete kvalifikatsiooni, kui see on vajalik poolte seaduslike õiguste

ja huvide kaitseks, kuid töövaidluskomisjon kohaldas oma otsusega hoopis aegumist ja jättis

tähelepanuta hageja avalduse sisulise poole.

Hageja nõue tulenes sisuliselt TLS § 107 lg-st 1, mis käsitleb töölepingu ülesütlemist kohtus või

töövaidluskomisjonis, kui üks nimetatud instantsidest tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on

seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine. Hageja nõudis

seda ka oma avalduses.

9. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise lause alusel saata samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ja töövaidluskomisjon on valesti

kohaldanud aegumise sätteid. Kohtud on leidnud, et 27. jaanuari 2010. a avaldusest ei nähtu hageja

nõuet tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus. Nimetatud nõue on esitatud alles 17. mail 2010 ning

seetõttu ei ole hageja kinni pidanud TLS § 105 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise vaidlustamise tähtajast.

Kolleegium ei nõustu sellise kohtute käsitlusega.

TLS § 105 lg 1 järgi peab kohtule või töövaidluskomisjonile esitama ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks avalduse 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Sama

paragrahvi lg 2 järgi, kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse

esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud

ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. ITVS § 6 lg 2 järgi on töölepingu ülesütlemise

vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. Seega tuleb

töövaidlust lahendaval organil välja selgitada, millised nõuded on kohtusse või töövaidluskomisjoni

poole pöördunud pool oma avalduses esitanud. Vastupidiselt kohtutele leiab kolleegium, et hageja on

27. jaanuari 2010. a avalduses töövaidluskomisjonile vaidlustanud ka töölepingu ülesütlemise. Nimelt

on hageja eelnimetatud avaldusse märkinud, et hageja on soovinud "muuta vallandamise paragrahvi"

ja sellest nähtub üheselt, et töötaja ei ole nõus töölepingu lõpetamise alusega. Sama on leidnud ka

kostja 6. mai 2010. a vastuses töövaidluskomisjonile: "Kuigi töötaja nõue on ebaselge, järeldab

tööandja avalduse ja eeskätt sellele lisatud dokumentide põhjal, et töötaja nõude sisuks on töölepingu

ülesütlemise tühiseks tunnistamine ja töölepingu lõpetamine töövaidluskomisjoni poolt." Seetõttu on

väär kohtute järeldus, et hageja esitas töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude alles

17. mai 2010. a menetlusdokumendis.

12. Võib nõustuda maakohtuga, et hageja 27. jaanuaril 2010 töövaidluskomisjonile esitatud avaldus

ei vasta tahteavalduse selguse kriteeriumile. ITVS § 14 lg 3 p-de 4 ja 5 järgi märgitakse

töövaidluskomisjonile esitatavas avalduses avaldaja selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud nõue ning

nõude aluseks olevate asjaolude kirjeldus, millega nõuet põhjendatakse, ja nõude õiguslik alus.

Sellest sättest tulenevalt peab avaldus töövaidluskomisjonile sisaldama selget ja ühemõttelist nõuet.

Samas sätestab ITVS § 17 lg 1, et avalduse läbivaatamise ettevalmistamise käigus selgitab

töövaidluskomisjoni juhataja välja töövaidluse asjaolud ning tal on õigus neid kontrollida tööandja

juures. ITVS § 22 lg 2 sätestab, et komisjonil on õigus täpsustada nõuete õiguslikku kvalifikatsiooni,

kui see on vajalik poolte seaduslike õiguste ja huvide kaitseks. Seega on eelnimetatud sätete põhjal

võimalik väita, et töövaidluskomisjonil on õigus ebaselge avalduse saamisel täpsustada avaldaja

nõuet, kui see on tema õiguste ja huvide kaitseks vajalik.

ITVS § 4 lg 4 alusel on individuaalsete töövaidluste lahendamine kohtus reguleeritud

tsiviilkohtumenetluse seadustikuga individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest tulenevate

erisustega. TsMS § 3401 lg 1 sätestab, et kui menetlusosalise esitatud avaldus, taotlus, vastuväide või

kaebus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude puudustega, mida saab kõrvaldada, muu hulgas

kui tasumata on riigilõiv või kautsjon, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab

menetlusdokumendi seniks käiguta. Sama paragrahvi lg 2 järgi, kui kohtu määratud tähtpäevaks

puudusi ei kõrvaldata, jäetakse avaldus, taotlus või kaebus menetlusse võtmata ja tagastatakse, juba

menetlusse võetud avaldus, taotlus või kaebus aga jäetakse läbi vaatamata. TsMS § 351 lg 1 sätestab

kohtule selgitamiskohustuse, st kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid

vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Seega tulnuks juba töövaidluskomisjonil

vajadusel välja selgitada vajalikus ulatuses hageja nõue, mille ta ise sõnastas kui "palun muuta

vallandamise paragrahvi". Nii töövaidluskomisjonil kui ka kohtul on kohustus hageja ebaselge nõude

menetlemisel täpsustada hageja nõuet selliselt, et nõude sisu oleks arusaadav nii pooltele kui kohtule.

Töövaidlust lahendavad organid (nii töövaidluskomisjon kui ka kohus) saavad TsMS § 3401 alusel

määrata hagejale tähtaja avalduses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, sh hageja nõude

täpsustamiseks.

Seega on maakohus jätnud korrektselt täitmata eelmenetluse ülesande välja selgitada hageja nõue

(TsMS § 392 lg 1 p 1) ning valesti kohaldanud aegumist (TLS § 105 lg 2). Asi tuleb saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul muu hulgas silmas pidada, et 6. jaanuaril 2010 edastas

hageja kostjale avalduse, milles soovis töölepingu lõpetamist TLS § 91 lg-te 1 ja 2 alusel.

Töövaidluskomisjoni toimikust nähtuvalt on kostja selle avalduse kätte saanud (töövaidluskomisjoni

toimik, tl 29-30). Maakohus on seda "lahkumisavaldust" oma otsuses ka käsitlenud. Siiski ei nähtu

maakohtu otsusest, millise tähendusega on hageja selline avaldus. Kolleegium on 6. veebruari 2012. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11 leidnud, et kui töötaja on töölepingu TLS § 91 lg 2 p 3 alusel üles

öelnud ja tööandja leiab, et selliseks töölepingu ülesütlemiseks ei ole seadusest tulenevat alust või

ülesütlemine ei vasta seaduse nõuetele, st töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine,

peab tööandja ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse (vt ka nt Riigikohtu

10. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05, p-d 10-12 ja Riigikohtu 11. jaanuari 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 13). Seega peab ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude esitama

pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti.

Kui hageja oli esitanud kostjale ülesütlemisavalduse ja kostja oli selle kätte saanud, lõppes tööleping

hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Sel juhul ei pidanud hageja esitama

töövaidlusorganisse töölepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamise nõuet, vaid võis

ülesütlemisavaldusele tuginedes nõuda hüvitist. Juhul kui tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 p 1 alusel,

tekkis kostjal TLS § 100 lg 4 järgi kohustus maksta hagejale hüvitist tema kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses. Kolleegium leiab, et see nõue ei ole aegunud, kuna 27. jaanuari 2010. a avalduses

tugines töötaja samuti sellele, et tööandja lõpetas töölepingu ebaseaduslikult. Tegemist on nõude

esitamisel aegumise peatumisega TsÜS § 160 lg 2 p 4 järgi.

14. Riigikohtu 14. detsembri 2011. a määrusega on hagejale antud riigi õigusabi. Riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 17 lg 3 ja § 20 lg 1 alusel esindas hagejat kassatsioonimenetluses vandeadvokaat

Niina Agarjova samanimelisest advokaadibüroost. Lähtudes eeltoodust, esitas vandeadvokaat Niina

Agarjova Riigikohtule taotluse määrata kindlaks hagejale kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi

tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus.

Taotlusel on kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009 . a otsusega kinnitatud

dokumendi "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (kord) p-

s 40 sätestatuga õigusabi saaja allkirjastatud nõusolek. Taotluse kohaselt osutas esindaja hagejale

õigusabi 16 pooltundi (8 pooltundi Riigikohtu kantseleis toimikuga tutvumiseks ja 8 pooltundi

kassatsioonkaebuse koostamiseks), mille eest on esindaja palunud välja mõista 160 eurot ilma

käibemaksuta. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud ning korra p 38 alusel

tuleb määrata õigusabi osutaja riigi õigusabi tasuks taotluses nõutud summa. Riigi õigusabi tasu ja

kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja korra p 13 alusel välja Eesti Advokatuur.

15. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

16. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Jaak Luik