3-1-1-38-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-38-12

Otsuse kuupäev

3. mai 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Liia Palta õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 121

järgi ja kannatanult õigusabikulude väljamõistmises

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-2061

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Küllike Taits,

kassatsioon;

kannatanu

H. S.-i

esindaja

vandeadvokaadi

vanemabi Urmas Kukk, määruskaebus

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Liia Palta kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

4. aprill 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2011. a kohtuotsus täies ulatuses ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Kannatanu H. S.-i esindaja määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Määrata Sikuti Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Liia Paltale

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 60

(kuuskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 9 (üheksa) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti. Jätta

see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Liia Palta anti KarS § 121 järgi kohtu alla süüdistatuna selles, et ta lõi 1. oktoobril 2010 kella 12.00

paiku Viljandi maakonnas Viiratsi vallas XXXXXXXXX külas XXX XXXXXXX elamu kõrval

asuva puukuuri juures H. S.-ile puuhaluga ühel korral vastu pead. Löögi tagajärjel tundis kannatanu

valu ja tal tekkis tervisekahjustus.

2. Tartu Maakohus mõistis 12. oktoobri 2011. a otsusega L. Palta talle esitatud süüdistuses õigeks.

Maakohus tunnistas tunnistajate A. K. ja V. S.-i ütlused ebausaldusväärseteks ja tõdes seetõttu, et

kuriteosündmuse tõendamine taandub n-ö sõna-sõna vastu olukorrale. Kannatanu tervisekahjustuse

tõendamiseks esitatud perearsti tõendit pidas kohus ebapiisavaks, sest sellel kannatanu diagnoosiks

märgitud koljupõrutuse olemasolu tuvastamine eeldanuks ekspertiisi tegemist. Kuna kriminaalasjas

ekspertiisi läbi ei viidud, pole tervisekahjustuse tekitamine usaldusväärselt tõendatud. Seega kui

süüdistatav kannatanut puuhaluga vastu pead lõi, võis ta tekitada viimasele valu. Samas pidas kohus

kannatanu ütlusi puuhaluga löömise ja selle tagajärgede osas vastuolulisteks ja seetõttu luges ta

usaldusväärsemateks süüdistatava ütlusi, milles ta eitas kannatanu löömist.

3. Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2011. a otsuse peale esitasid apellatsioonid Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa ja kannatanu H. S.-i esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Urmas Kukk.

4. Prokurör taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist, L. Palta süüditunnistamist KarS § 121

järgi ja tema karistamist rahalise karistusega 100 päevamäära. Prokurör põhjendas apellatsiooni

kokkuvõtlikult järgmiselt.

4.1. Maakohtu hinnang, et kannatanu ütlused pole usaldusväärsed, on arusaamatu. H. S. on andnud 1.

oktoobril 2010 toimunud sündmuse kohta kogu kriminaalmenetluse vältel ühesuguseid üksikasjalikke

ütlusi ja kinnitanud, et vihavaenu tal süüdistatava suhtes ei ole.

4.2. Kannatanu ütlusi kinnitab perearsti tõend, millisest nähtuvalt tuvastati H. S.-il vasakul pool

otsmiku piirkonnas palpatsioonil valulik turses ala läbimõõduga umbes 1 cm. Maakohtu seisukoht, et

koljupõrutuse

olemasolu

tõendamine

eeldanuks

ekspertiisi

tegemist,

on

alusetu,

sest

kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta asjaolusid, mille tõendamine on võimalik ainult eksperdi

arvamusega. Samuti oleks kohus saanud kohtuotsuse tegemisel tugineda perearsti tõendi sellele osale,

millest nähtub, et kannatanu avaldas arstile, et naabrinaine Liia lõi teda puuhaluga vastu pead.

4.3. Tunnistaja V. S.-i ütlused on usaldusväärsed. Ta on küll kannatanu elukaaslane, kuid puudub alus

arvata, et ta andis kohtuistungil valeütlusi. Kuigi V. S. löömist ei näinud, on tema ütlused tõendina

kasutatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel.

4.4. Tunnistaja A. K. ütlustest on usaldusväärsemad need, mida ta andis kriminaalasja kohtueelses

menetluses ja nendele saab tugineda ka kohtuotsuse tegemisel.

4.5. Süüdistatav L. Palta möönis maakohtu istungil, et ta võis 1. oktoobril 2010 toimunud

sõnavahetuse käigus H. S.-ile öelda, et kui sa minema ei lähe, siis löön sulle puuhaluga pähe. Kuna

puuhaluga löömisel võib tekkida mistahes vigastus ja praegusel juhul oli kannatanul alust karta

ähvarduse täideviimist, pidanuks maakohus kaaluma, kas L. Palta tegevus vastab KarS § 120

koosseisule.

5. H. S.-i esindaja taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja L. Palta süüditunnistamist

KarS § 121 järgi. Apellandi seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. H. S.-i ütlustes puuduvad sisulised vastuolud. Kannatanu ütles maakohtus, et ta ei kukkunud

löögi tagajärjel maha, kuid möönis, et "teadvusekadu võis olla". Nimetatud vastuolu põhjus on selles,

et kannatanul puuduvad meditsiinilised teadmised ja ta ei saanud täpselt aru, mida teadvusekao all

mõeldi. Kuna H. S. kinnitas, et tal läks löögi tagajärjel "silme eest mustaks", ei osanud ta hinnata, kas

seda võib pidada teadvusekaoks.

5.2. H. S.-i löömist tõendab usaldusväärselt ka perearsti tõend, mille kohaselt diagnoositi kannatanul

koljupõrutus. Perearsti tõendis kirjeldatu - valulik turses ala vasakul pool otsmiku piirkonnas - on

löömisele iseloomulik vigastus. Samuti kinnitab kannatanu sõnu perearsti tõendi väljastamise ja

süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemise ajaline lähedus. Arvestades, et L. Palta võttis

maakohtus omaks, et ta võis H. S.-i puuhaluga löömisega ähvardada, on väheusutav, et kannatanu sai

löömisele iseloomuliku vigastuse muul viisil.

5.3. Tervisekahjustuse tekitamine H. S.-ile on tõendatud. Apellatsioonile on lisatud ravilugu, millest

nähtuvalt kaebas kannatanu perearstile tasakaaluhäirete ja peavalu üle esmakordsel visiidil seoses

löömisega. Löögi tagajärgede tõsidust ja tervisekahjustuse olemasolu näitab ka perearsti otsus

suunata H. S. neuroloogi juurde. Kuna puuhaluga löömine tekitas H. S.-ile valu, tuleb L. Palta

KarS § 121 järgi süüdi tunnistada ka juhul, kui tervisekahjustuse tekitamine pole kohtu hinnangul

tõendatud.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 5. detsembri 2011. a otsusega Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2011. a

otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu motiivid olid

kokkuvõtlikult järgmised.

6.1. Lähtudes kehtivast kohtupraktikast, on välistatud võimalus tugineda kohtuotsuse tegemisel

tunnistaja A. K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis erinevad kohtus antud ütlustest.

6.2. Tervisekahjustuse tekitamine kannatanule pole tõendatud, sest perearsti tõendist ei piisa

koljupõrutuse olemasolu kindlaks tegemiseks. Seadusandja on tervisekahjustuse tuvastamiseks

näinud ette erikorra. Nimelt on Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud

tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord, mille § 3 kohaselt teeb kohtuarst või eksperdiks

määratud muu isik uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel tervisekahjustuse tuvastamiseks

kohtuarstliku ekspertiisi. Kuna praeguses kriminaalasjas pole nimetatud korda järgitud, ei ole

tervisekahjustuse tekitamine tõendatud.

6.3. Juhul, kui käsitada perearsti eksperdina, kes oli pädev tervisekahjustuse olemasolu tuvastama, ei

vasta perearsti tõend eksperdiarvamusele esitatavatele nõuetele. Nii jääb arusaamatuks, milliste

meditsiiniliste leidude alusel on perearst kindlaks teinud, et koos muhuga, mille läbimõõt oli ca 1 cm,

kaasnes koljupõrutus, mida koljupõrutus meditsiiniliselt tähendab ja milles avaldub selle tervist

kahjustav iseloom. Liiati nähtub perearsti otsusest saata H. S. "diagnoosi ja edasise ravi suhtes"

neuroloogi juurde, et alles neuroloog on isikuks, kes peaks tuvastama tervisekahjustuse ja määrama

sellele vastava ravi.

6.4. Tervisekahjustuse tekitamine poleks praeguses kriminaalasjas nõuetekohaselt tõendatud ka juhul,

kui asuda seisukohale, et tervisekahjustuse olemasolu tuvastamine ei eelda alati ekspertiisi teostamist.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole oma üldteadmiste pinnalt teadlik, mida tähendab

meditsiinilises mõistes koljupõrutus, millised asjaolud peavad selle olemasolu jaatamiseks esinema,

kas tegemist on lühi- või pikaajalise tervisekahjustusega ning millised on sellise tervisekahjustuse

meditsiinilised tagajärjed. Ringkonnakohtu istungil ei suutnud ka prokurör selgitada, mida ta mõistab

oma üldteadmisele tuginevalt koljupõrutuse all ning milline on erinevus tavalise põrutuse ja

koljupõrutuse vahel.

6.5. Kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt pole võimalik tuvastada H. S.-i löömist L. Palta poolt.

Esmalt ei saa tunnistaja V. S.-i ütlusi KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tõendina kasutada, sest tunnistaja

ütlustest ei selgu, millal kannatanu talle puuhaluga löömisest rääkis. Arvestades, et H. S. mäletas

maakohtu istungil 1. oktoobril 2010 toimunud sündmusi, ei saa tõendina kasutada ka perearsti tõendit

osas, milles see kajastab kannatanu ütlusi. Eeltoodud põhjustel on õige maakohtu seisukoht, et

arutatava kuriteosündmuse tõendamine taandub n-ö sõna-sõna vastu olukorrale.

6.6. Maakohus on L. Palta KrMS § 7 lg-le 3 tuginedes põhjendatult õigeks mõistnud, sest kohtul

polnud võimalik H. S.-i ütlustest tulenevat teavet usaldada. Nimelt andis kannatanu maakohtus

väidetavalt aset leidnud kehalise väärkohtlemise tehiolude kohta vastuolulisi ütlusi. Esmalt kirjeldas

H. S., kuidas süüdistatav võttis riidast puu ja lõi teda sellega. Samas vastates kaitsja küsimusele väitis

ta, et kannatanu tõstis halu üles ja laskis selle talle pähe kukkuda. Olukorras, kus süüstava tõendina

on hinnatavad üksnes kannatanu ütlused, on sel asjaolul põhimõtteline tähendus, mis vähendab

oluliselt kannatanu ütluste usaldusväärsust. Samuti on täheldatav, et kannatanu püüab väidetavalt

tekkinud tagajärgi võimendada, kinnitades kohtus antud ütlustes, et tal võis lühiajaliselt tekkida

teadvusekadu, samas kui perearsti tõendi kohaselt on ta sellise tagajärje saabumist algul eitanud.

Viimaks on vastuoluline ka kannatanu kirjeldus sündmuste kulgemise osas - esmalt kirjeldab H. S.,

kuidas süüdistatav tuli puuriida juurde ja küsis: "Mis räuskad siin?", misjärel toimus löök puuhaluga,

kuid on edasiselt prokuröri küsimustele vastates hakanud rääkima veel ka ähvardamisest.

6.7. Kannatanu väitis ringkonnakohtu istungil, et maakohtu istungiprotokoll on puudulik ja sisaldab

mitmeid ebatäpsusi. Samas pole kohtumenetluse pooled maakohtu istungiprotokolli tegelikkusele

vastavust seaduses sätestatud korras vaidlustanud ega esitanud taotlusi kohtuistungi protokolli

parandamiseks. Kuna pooled ei taotlenud apellatsioonimenetluses ka uut võimalust kannatanu

ristküsitlemiseks,

saab

ringkonnakohus

tugineda

otsuse

tegemisel

üksnes

maakohtu

istungiprotokollile.

6.8. L. Palta süüditunnistamiseks KarS § 120 järgi puudub alus. KarS § 120 järgi on karistatav

tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega

ähvardamine. Arvestades, et tavapäraselt on puuhaluga pähe löömise tagajärjeks üksnes valu, mitte

tervisekahjustus, ei täitnud L. Palta, lubades H. S.-i puuga pähe lüüa, KarS § 120 objektiivset

koosseisu. Kuna ristküsitluse käigus on jäänud välja selgitamata, kas kannatanu kartis ähvarduse

täideviimist või mitte, pole ähvarduse toimepanemine ka tõendatud. Pidades silmas asjaolu, et

L. Palta lubas H. S.-i puuhaluga lüüa omavahelise tüli käigus, puudub viimaks alus asuda ka

seisukohale, et süüdistatava eesmärgiks oli kannatanus hirmu tekitamine. Järelikult puudub vajadus

hakata analüüsima ähvardamise katse esinemist süüdistatava käitumises.

6.9. H. S.-i huvides esitas apellatsiooni talle riigi õigusabi korras määratud esindaja, kes esitas

ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks kogusummas 194,75 eurot. Ringkonnakohus peab esindaja taotlust

põhjendatuks. Kuna ringkonnakohus jätab H. S.-i huvides esitatud apellatsiooni rahuldamata, tuleb

see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel jätta kannatanu kanda.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2011. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Küllike Taits. H. S.-i esindaja U. Kukk esitas määruskaebuse,

milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse riigi õigusabi tasu kannatanu kanda jätmise osas.

8. Kassatsioonis taotleb prokurör kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks Tartu Maakohtule. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

8.1. Ringkonnakohtu seisukoht, et tervisekahjustuse olemasolu on võimalik tuvastada üksnes

eksperdiarvamusega, on ekslik. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta asjaolusid, mille tõendamine

on aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui

tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on

usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Teisisõnu on ekspertiisi läbi

viimine vajalik olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda

tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.

Praeguses kriminaalasjas leidis ringkonnakohus, et koljupõrutusest arusaamine jääb väljapoole

üldteadmiste piire. Prokurör leiab, et põrutus on põrutus ja perearst on objektiivse leiu - palpatsioonil

valuliku turses ala - alusel diagnoosinud kannatanul koljupõrutuse ja perearsti tõend on

tervisekahjustuse olemasolu tuvastamiseks lubatav tõend. Isegi juhul, kui perearsti tõendiga ei saa

tõendada kannatanul tervisekahjustuse olemasolu, tõendab see tõend, mille kohaselt esines

kannatanul valulik turses ala, siiski valu tekitamist kannatanule.

8.2. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu poolt kannatanu ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamisega

põhjusel, et nendes esinevad põhimõttelised vastuolud. Esmalt on ringkonnakohtu otsuses ebaõigesti

märgitud nagu oleks H. S. öelnud, et kannatanu ise tõstis puuhalu. Tegelikult ei ole kannatanu seda

öelnud, vaid on korduvalt kinnitanud, et süüdistatav tõstis halu ja lõi sellega kannatanule vastu pead.

Samuti ei ole H. S. püüdnud näidata talle tekitatud vigastust tegelikust suuremana. Kannatanu

selgitas, et löögi tagajärjel „läks tal silme ees mustaks" ja pea hakkas valutama, kuid ta jäi püsti ja

maha ei kukkunud.

8.3. Praeguses kriminaalasjas on täidetud kõik Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2010. a

otsuses nr 3-1-1-67-10 märgitud kriteeriumid, et kasutada tõendina perearsti tõendil fikseeritud

kannatanu ütlusi. Ringkonnakohtu seisukoht, et viidatud lahendist tulenevalt saab patsiendikaardile

kantud ütlusi kasutada tõendina üksnes siis, kui kannatanu ei mäleta kohtus toimunu asjaolusid, on

ekslik.

8.4. Tunnistaja V. S.-i ütlused on lubatav tõend. Ringkonnakohtu väide, et kriminaalasja materjalidest

ei nähtu, millal H. S. V. S.-ile puukuuri juures juhtunust rääkis, on väär. Ei ole vaidlust selle üle, et V.

S. viibis kuuride juures toimunud sündmuste ajal korteris. Samuti ei ole vaidlust ka selles, et

kannatanu läks koheselt pärast juhtunut tuppa ja sõitis seejärel koos V. S.-iga perearsti vastuvõtule.

Kui kohtuistungi protokollis ei ole üheselt fikseeritud V. S.-i ütlusi selle kohta, et H. S. rääkis talle

löömisest vahetult õuest tuppa tulles, siis kohtus on sellised ütlused kõlanud, need on helisalvestatud

ja seda on võimalik salvestiselt kontrollida.

8.5. Arvestades, et käesolevas kriminaalasjas kinnitavad kannatanu ütlusi nii perearsti tõend kui ka

tunnistaja V. S.-i ütlused, ei taandu arutatava kuriteo tõendamine n-ö sõna-sõna vastu olukorrale.

8.6. Ringkonnakohtu istungil avaldas kannatanu, et maakohtu istungiprotokoll on puudulik ega

kajasta tema poolt ristküsitlusel antud ütlusi tõepäraselt. Leides, et apellatsioonimenetluses on kohtul

vaatamata tõstatatud kahtlustele võimalik tugineda üksnes maakohtu istungiprotokollile, kitsendas

ringkonnakohus põhjendamatult oma võimalusi kriminaalasja arutamisel. Esiteks oli ringkonnakohtul

võimalus kannatanut KrMS § 288 lg 6 alusel omal initsiatiivil küsitleda. Teiseks jättis

ringkonnakohus kasutamata võimaluse kuulata maakohtu istungiprotokolli helisalvestist, mis on

vastavalt KrMS § 155 lg-le 22 kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Ringkonnakohtul on õigus

selles, et maakohtu istungiprotokoll on napp ega kajasta piisava täpsusega ristküsitlusel antud ütluste

sisu. Asjaolu, et prokurör pole taotlenud maakohtu istungiprotokolli parandamist, ei takista

apellatsioonikohtul aga tegelikkuses antud ütlustega arvestamast, sest kohtuistungi protokolli

usaldusväärsust peab hindama analoogiliselt teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Tulenevalt

KrMS § 155 lg-st 22 ning § 156 lg-test 1 ja 2 oli apellatsioonikohtul võimalik kuulata maakohtu

istungi helisalvestist. Kui ringkonnakohus leiab, et maakohtu istungiprotokollis esinevad puudused ei

võimalda seda tõendina kasutada, tuleb maakohtu otsus KrMS § 339 lg-le 2 tuginevalt tühistada.

9. Kassatsioonile esitatud vastuses peab L. Palta kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut kohtuotsuseid

seaduslikeks ja märgib, et prokurör vaidlustab peaasjalikult tõenditele antud hinnangut.

10. Määruskaebuses taotleb kannatanu H. S.-i esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas,

millega jäeti apellatsioonimenetluses kannatanule osutatud riigi õigusabi eest tasumisele kuuluv

summa 194,75 eurot kannatanu kanda, ja selle menetluskulu riigi kanda jätmist. Alternatiivselt

märgib määruskaebuse esitaja, et kui tema taotlust ei rahuldata, siis ta loobub selle menetluskulu

nõudmisest. Määruskaebuse esitaja juhib tähelepanu asjaolule, et Tartu Maakohtu 14. oktoobri

2011. a määruses, millega anti H. S.-ile apellatsioonikaebuse esitamiseks riigi õigusabi, samuti

ringkonnakohtu otsuses, ei ole kindlaks määratud riigi õigusabi andmise viisi. KrMS § 41 lg 3

kohaselt antakse kannatanule kriminaalmenetluses riigi õigusabi riigi õigusabi seaduses ettenähtud

alustel ja korras. Vastavalt riigi õigusabi seaduse (edaspidi RÕS) § 15 lg-le 5 määratakse riigi

õigusabi andmise otsuses või määruses kindlaks RÕS § 8 kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi

õigusabi saaja hüvitamiskohustus vastavalt §-le 16.

11. Määruskaebusele esitatud vastuses nõustub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M.-

L. Talimaa kannatanu esindaja etteheitega, et kohtud pole H. S.-ile riigi õigusabi andmisel järginud

riigi õigusabi seaduses sätestatud korda, ja peab määruskaebust põhjendatuks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium hindab kõigepealt prokuröri kassatsiooni põhjendatust (I), peatub

seejärel

kannatanu

esindaja

määruskaebuse

etteheidetel

(II)

ja

lahendab

viimaks

kassatsioonimenetluses tekkinud menetluskuludega seonduvad küsimused (III).

I

13. Jättes tõendikogumist välja tunnistajate ütlused ja perearsti tõendi, on kohtud käesolevat

kriminaalasja lahendades tõdenud, et süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemise tõendamine

taandub n-ö sõna-sõna vastu olukorrale. Kolleegiumi hinnangul pole tunnistaja V. S.-i ütluste ja

perearsti tõendi kõrvale jätmine siiski põhjendatud.

14. Ringkonnakohus kaalus V. S.-i ütluste kohtukõlblikkust KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel ja leidis, et

neid ei saa tõendina kasutada, sest tunnistaja ütlustest ei selgu, millal kannatanu talle puuhaluga

löömisest rääkis. Lähtudes sellest, et V. S.-i ütluste puhul polnud täidetud juba esimene KrMS § 66 lg

21 p-s 2 sätestatud kriteerium, loobus apellatsioonikohus analüüsist ülejäänud tingimuste osas.

15. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt pole V. S.-ilt küsitud ja ta pole ka sõnaselgelt öelnud,

millal H. S. talle puukuuride juures toimunust rääkis. Kuid sõltumata V. S.-i ütlustes sisalduvast

teabest, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud prokuröri seisukoht, et kriminaalasja muudest

materjalidest nähtuvalt pidi H. S. V. S.-ile puuhaluga löömisest rääkima vahetult pärast tuppa tulekut.

Prokurör märgib õigesti, et kriminaalasjas pole vaidlust selle üle, et V. S. viibis kuuride juures

toimunud sündmuste ajal korteris, ega ka selle üle, et H. S. läks koheselt pärast juhtunut tuppa ja

sõitis seejärel koos V. S.-iga perearsti vastuvõtule. Arvestades, et H. S.-i ütluste ja ka süüdistuse

kohaselt lõi L. Palta teda puuhaluga kella 11.40 paiku ja et perearsti tõendist nähtuvalt viibis

kannatanu arsti vastuvõtul samal päeval kell 12.15, kinnitavad kriminaalasjas kogutud tõendid

kolleegiumi hinnangul üheselt, et H. S. rääkis V. S.-ile puuhaluga löömisest vahetult pärast tuppa

tulekut või vähemalt enne 35 minuti möödumist toimunust. Kolleegium leiab, et sellistel tingimustel

tuleb kannatanu ütlusi, milles ta rääkis enda löömisest tunnistaja V. S.-ile, lugeda ütlusteks vahetult

enne rääkimist tajutud asjaolude kohta KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes. Seega on V. S.-i ütluste osas

täidetud KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatud esimene tingimus, et kasutada V. S.-i ütlusi tõendina. Kuna

ringkonnakohus loobus edasiselt kontrollimast, kas H. S. oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning

kas puudub alus arvata, et ta moonutas tõde, pole ringkonnakohtu otsus V. S.-i ütluste kõrvale jätmise

osas kolleegiumi hinnangul piisavalt põhjendatud.

16. Vastuseks prokuröri väitele, et juhul, kui kohtuistungi protokollis ei ole kohtuistungil räägitut

täpselt

fikseeritud,

tuleb

ringkonnakohtul

kontrollida

protokolli

vastavust

kohtuistungi

helisalvestisele ja nendes erinevuste tuvastamisel tuleks lähtuda helisalvestisest, märgib kolleegium

järgmist. Lähtuvalt KrMS § 156 lg-st 1 tuleb alates 1. septembrist 2011 üldmenetluses toimuv

kohtuistung helisalvestada ja KrMS § 155 lg 22 kohaselt on heli- või videosalvestis kohtuistungi

protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse

salvestisele. Seega võiks KrMS § 155 lg 22 pinnalt esmapilgul tõepoolest arvata, et nõue

üldmenetluses toimuv kohtuistung helisalvestada on toonud kaasa kõrgema astme kohtute kohustuse

kontrollida helisalvestist alati, kui kaebemenetluses tõusetub kahtlus istungiprotokolli vastavusest

istungisaalis toimunule. Samas on seadusandja ka KrMS § 155 lg 22 kehtestamise järel säilitanud

KrMS § 158 lg 1 endises redaktsioonis, mille kohaselt võivad kohtumenetluse pooled esitada kolme

päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist kirjaliku taotluse kohtuistungi protokolli

parandamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatilise tõlgendamise tulemusel leiab

kolleegium, et vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle tuleb reeglina jätkuvalt

lahendada KrMS §-s 158 sätestatud korras. Kui kohtumenetluse pool pole kolme päeva jooksul pärast

kohtuistungi protokollile allakirjutamist esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud

olukorraga, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. Kui

aga taotlus kohtuistungiprotokolli parandamiseks esitatakse, saab paranduste tegemisel tugineda

helisalvestisele. Kui pärast kohtuistungi protokolli parandamise taotluse lahendamist jääb

kohtumenetluse pool ikkagi seisukohale, et protokoll ei vasta helisalvestisele, siis on tal võimalik

taotleda helisalvestise kuulamist ka apellatsioonikohtus. Kui sellises olukorras ringkonnakohus

tuvastab kohtuistungi protokolli mittevastavuse helisalvestisega, siis tuleb kohtul lähtuda

helisalvestisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium jääb oma varasemas praktikas väljendatud seisukoha

juurde, et KrMS §-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale

apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2005. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-122-05, p 7), ja märgib, et KrMS § 155 lg 22 omab tähtsust eeskätt

KrMS § 158 pinnalt tõusetunud vaidluste lahendamisel. Käesolevas kriminaalasjas ei ole

kohtumenetluse pooled taotlust maakohtu istungiprotokolli parandamiseks esitanud ja seetõttu leiab

kolleegium, et praegusel juhul oli apellatsioonimenetluses võimalik tugineda üksnes maakohtu

istungiprotokollile.

17. Kohtud jätsid tõendikogumist välja ka perearsti tõendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei piisanud

sellest tõendist koljupõrutuse ehk tervisekahjustuse olemasolu tuvastamiseks. Eelnevaga seoses juhib

kolleegium tähelepanu asjaolule, et KarS § 121 järgi on teise inimese tervise kahjustamise kõrval

karistatav samuti löömine, peksmine ja muu valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Seega täidab

süüdlane KarS § 121 objektiivse koosseisu teisele isikule valu tekitamisega ka juhul, kui sellega ei

kaasne tervisekahjustust. Kuna perearsti tõendist nähtuvalt sedastati H. S.-il vasakul pool otsmiku

piirkonnas palpatsioonil valulik turses ala, osutab see sõltumata koljupõrutuse olemasolust asjaolule,

et kannatanule tekitati valu. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud perearsti tõendit H. S.-ile valu

tekitamise osas ja seetõttu on kolleegiumi hinnangul kohtuotsus KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes

nõuetekohaselt põhjendamata ka perearsti tõendi kõrvale jätmise osas.

18. Selgitamaks küsimust sellest, kas ja kes oleks pidanud H. S.-i tervisekahjustuse tuvastamiseks

määrama ekspertiisi, märgib kolleegium, et jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et

kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik

üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu

tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes

mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki

mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse

mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

29. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4; ja 23. mai 2006. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5). Täiendavalt selgitab kolleegium, et Vabariigi Valitsuse

13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord"

reguleerib ekspertiisimääruse täitmist ja rakendub järelikult olukorras, kus menetleja on

tõendamisvajadusest lähtudes ekspertiisi määranud. Ringkonnakohtu etteheide, et prokurör ei suutnud

selgitada, mida ta mõistab oma üldteadmisele tuginevalt koljupõrutuse all, on alusetu. Nimelt on

prokurör kohtuistungi protokollist nähtuvalt kohtukoosseisule selgitanud, et tema hinnangul on

perearsti tõendis turses alana kirjeldatud muhku ja et koljupõrutus kaasneb paratamatult, kui isikut

lüüakse kõva esemega pea piirkonda. Samuti juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et olukorras, kus

kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab

vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul

KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata. Jättes sisulise tähelepanuta

prokuröri selgitused ekspertiisi määramata jätmise kohta ja kaalumata võimaluse tõendamiseseme

asjaolude selgitamiseks omal algatusel ekspertiis määrata, piiras ringkonnakohus kolleegiumi

hinnangul alusetult oma võimalusi kriminaalasja õigeks lahendamiseks. Eeltoodud põhjustel pole

ringkonnakohtu otsuses sisalduvad motiivid tervisekahjustuse tõendamatuse osas piisavad.

19. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata ka kannatanu

ütluste vastuolulisust puudutavas osas. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt peeti H. S.-i ütlusi

vastuolulisteks kolmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et H. S. kirjeldas esmalt, kuidas süüdistatav võttis

riidast puuhalu ja lõi teda sellega, kuid väitis kaitsja küsimusele vastates, et kannatanu tõstis halu üles

ja lasi selle talle pähe kukkuda. Teiseks püüdis kannatanu väidetavalt tekkinud tagajärgi võimendada,

kinnitades kohtus antud ütlustes, et tal võis lühiajaliselt tekkida teadvusekadu, samas kui perearsti

tõendi kohaselt oli ta sellise tagajärje saabumist algul eitanud. Kolmandaks põhjusel, et sündmuste

kulgemist kirjeldades märkis H. S. esmalt, kuidas süüdistatav tuli puuriida juurde ja küsis: "Mis

räuskad siin?", misjärel toimus löök puuhaluga, kuid hakkas edasiselt prokuröri küsimustele vastates

rääkima veel ähvardamisest. Seoses ringkonnakohtu esimese etteheitega märgib kolleegium, et

olenemata sellest, kas süüdistatav lõi kannatanut puuhaluga pea piirkonda või tõstis ta halu üles ja

lasi sel kannatanule vastu pead kukkuda, osutavad kannatanu ütlused mõlemal juhul süüdistatava

tegevusele, millise tagajärjel tekkis kannatanu sõnul tervisekahjustus. See, et kannatanu kasutas halu

liikumise kirjeldamisel erinevat sõnastust, ei muuda tema ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste

usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Samuti on kohtuotsus ebaloogiline ega vasta kohtuistungi

protokollis fikseeritule selles, nagu oleks kannatanu ise halgu löögiks tõstnud. Arvestades, et

maakohtus antud ütlustes kinnitas kannatanu, et ta jäi pärast lööki seisma ega kukkunud maha, ei

osuta kannatanu ütluste vastuolule kolleegiumi hinnangul seegi, et kannatanu möönis, et tal võis

teadvusekadu olla. Kuna täpsustavatele küsimustele vastates täiendab isik esialgu antud ütlusi, ei näe

kolleegium erinevalt ringkonnakohtust vastuolu ka selles, et H. S. mainis ähvardamist alles prokuröri

küsimustele vastates. Pealegi ei ole süüdistatavat süüdistatud kannatanu ähvardamises. Eeltoodud

põhjustel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsuses välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu

ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

20. Kokkuvõttes leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus rikkus käesoleva kriminaalasja

menetlemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes nii V. S.-i ütluste,

perearsti tõendi kui ka H. S.-i ütluste tõendikogumist välja jätmisel. Lähtudes eeltoodust ja

juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 5. detsembri 2011. a kohtuotsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja samale

ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Otsustamaks, kas V. S.-i ütlused on

kohtukõlblik tõend, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uue arutamise käigus hinnata, kas H. S. oli

rääkimise ajal veel tajutu mõju all ja kas puudub alus arvata, et ta moonutas tõde.

II

21. H. S.-i esindaja juhib määruskaebuses tähelepanu asjaolule, et Tartu Maakohtu 14. oktoobri

2011. a määruses, millega anti H. S.-ile apellatsioonikaebuse esitamiseks riigi õigusabi, samuti Tartu

Ringkonnakohtu 5. detsembri 2011. a otsuses, millega jäeti apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulud H. S.-i kanda, pole riigi õigusabi andmise viisi kindlaks määratud ja leiab, et seetõttu

pidanuks ringkonnakohus jätma apellatsiooni esitamisega tekkinud kulud Eesti Vabariigi kanda.

Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.

22. KrMS § 41 lg 3 kohaselt antakse kannatanule kriminaalmenetluses riigi õigusabi riigi õigusabi

seaduses ettenähtud alustel ja korras. Tulenevalt RÕS § 15 lg-st 5 määratakse riigi õigusabi andmise

otsuses või määruses kindlaks RÕS § 8 kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja

hüvitamiskohustus vastavalt RÕS §-le 16. Kolleegium tõdeb, et käesolevas kriminaalasjas jättis Tartu

Maakohus H. S.-ile riigi õigusabi andmisel alusetult märkimata riigi õigusabi andmise viisi ja rikkus

järelikult kriminaalmenetlusõigust, kuid see minetus ei toonud kaasa ringkonnakohtu otsuse

põhjendamatust ega ebaseaduslikkust. Tulenevalt RÕS §-st 8 antakse riigi õigusabi kas kohustuseta

hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud või kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud täielikult või osaliselt ühekordse maksena või osamaksetena. Riigi õigusabi andmise

viisi märkimata jätmine ei anna aga alust arvata, et riigi õigusabi saaja on riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulude hüvitamisest automaatselt vabastatud. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi

saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda

asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle

majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kolleegium

selgitab, et juhul, kui riigi õigusabi andmisel jääb riigi õigusabi andmise viis kindlaks määramata,

tuleb menetlejal see küsimus lahendada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusega.

Käesolevas kriminaalasjas jättiski ringkonnakohus apellatsioonimenetluses tekkinud kulud

KrMS § 185 lg 2 alusel H. S.-i kanda. Arvestades, et menetleja otsustab kriminaalmenetlusega seoses

tekkinud kulude hüvitamise vastava taotluse alusel, leiab kolleegium, et kannatanu esindaja oleks

pidanud esitama ringkonnakohtule koos taotlusega riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ka dokumendid, millistest nähtuvad andmed kannatanu

majandusliku seisundi kohta ja mis oleksid andnud aluse vabastada H. S. osaliselt või täielikult riigi

õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamisest. Kuna kannatanu esindaja jättis need andmed

ringkonnakohtule esitamata, jättis ringkonnakohus apellatsioonimenetluses tekkinud kulud õigustatult

H. S.-i kanda. Seega pole ringkonnakohus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise üle otsustamisel

kriminaalmenetlusõigust rikkunud, mistõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium H. S.-i esindaja

määruskaebuse rahuldamata. Seoses esindaja sooviga loobuda kriminaalasjas tekkinud kulutuste

hüvitamise taotlusest, märgib kolleegium, et kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus on

kannatanu esindajal võimalik jätta taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitamata.

III

23. L. Palta kaitsja M. Sikut esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks kassatsioonivastuse koostamise eest Sikuti Advokaadibüroole summas 57,60

eurot (sh käibemaks 9,60 eurot). Taotluses nähtuvalt kulus kassatsioonivastuse koostamiseks poolteist

tundi. Kolleegium peab taotluses märgitud toimingut L. Palta kaitseks vajalikuks ning leiab, et selleks

kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 16, rahuldab kolleegium kaitsja taotluse.

KrMS § 186 lg 1 alusel jätab kolleegium selle menetluskulu riigi kanda.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe