3-2-1-50-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-50-12

Määruse kuupäev

Tartu, 2. mai 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Vitali Kulikovi vastu võla ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-48803

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vitali Kulikovi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479)

Kostja Vitali Kulikov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

9. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-48803.

2. Saata Vitali Kulikovi apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada Vitali Kulikovile 14. detsembril 2011 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis)

eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 5. oktoobril 2010 Harju Maakohtule hagi Vitali Kulikovi

(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 905 eurot 68 senti, sh põhivõlgnevusena 487 eurot

43 senti, viivisena 380 eurot 95 senti ja intressi 37 eurot 30 senti. Samuti palus hageja välja mõista

tasumata võlasummalt hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse viivise 0,0527 %

päevas.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja aktsiaselts Sampo Pank (pank) 6. juunil 2003

järelmaksulimiidi lepingu nr 469JM0304413. Lepingu alusel sai kostja õiguse kasutada lepingus

fikseeritud rahalist limiiti ning kohustus kasutatud raha tagastama fikseeritud tagastamise tingimuste

kohaselt.

Kostja kasutas limiiti kokku 7626 krooni 62 senti. Lepingus kokkulepitud intressimäär oli 19%

aastas.

Kostja ei täitnud lepingulist kohustust tagastada kasutatud limiit iga kuu lepingus ettenähtud tähtajaks

ning kostja toime pandud lepingu korduvatest rikkumistest lähtudes ja järelmaksulimiidi lepingu

üldtingimuste punktist 8.1.2 juhindudes lõpetas pank limiidilepingu ennetähtaegselt, teatades lepingu

ülesütlemisest 29. augustil 2006.

Kostja ei reageerinud panga nõudele tasuda lepingust tulenev võlgnevus ning pank loovutas nõude

koos kõigi kõrvalnõuetega 29. septembril 2006 hagejale.

Hageja esitas kostjale mitu võlgnevuse teatist, kuid praeguseni ei ole kostja oma kohustusi täitnud.

Hageja esitas 11. juulil 2008 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mis jäeti 10. novembri 2009. a

kohtumäärusega rahuldamata, kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul

kätte toimetada.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kirjaliku vastuse järgi on hageja nõue aegunud. Samuti märgib kostja,

et ta sai panga nõude loovutamisest teada 18. oktoobril 2010. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud

põhinõude ega viivise suurust. Kostja on samuti vastuväitena esile toonud, et temale ei ole panga

ülesütlemisavaldust teatavaks tehtud, mistõttu ei ole sõlmitud lepingut üles öeldud ja see kehtib.

4. Harju Maakohus rahuldas 3. oktoobri 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

905 eurot 68 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja tasumata võlasummalt

ajavahemiku eest 5. oktoobrist 2010 kuni põhinõude kohase täitmiseni viivise 0,0527% päevas.

Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse järgi on pooled kohtule avaldanud, et nõustuvad kirjaliku menetlusega.

Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1

kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nõude aegumistähtaeg algas

tulenevalt TsÜS § 147 lg-st 2 alates 13. septembrist 2006, mis on kohustuse täitmise tähtajale järgnev

päev. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse Harju Maakohtule 11. juulil 2008,

s.o tähtaegselt ja hageja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub, kui

õigustatud isiku esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt

on hagi esitamisega võrdsustatud ka nõude esitamine pankrotimenetluses ja avalduse esitamine hagi

tagamiseks enne hagi esitamist. TsÜS § 160 tuleb analoogia alusel kohaldada ka maksekäsu

kiirmenetluses avalduse esitamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 486 lg-st 1 tuleneb,

et kui võlgnik esitab õigel ajal makseettepanekule vastuväite, jätkab makseettepaneku koostanud

kohus asja menetlust hagimenetluses. Seega on tegemist jätkuva menetlusega. Juhul kui asuda

seisukohale, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine aegumist ei peata, kaotaks maksekäsu

kiirmenetluses avalduse esitamine mõtte.

Kostja on samuti vastuväitena esile toonud, et temale ei ole panga ülesütlemise avaldust teatavaks

tehtud, mistõttu ei ole sõlmitud lepingut üles öeldud ja see kehtib. Kostja seisukoht on põhjendamatu

ja vaidlusalune leping on kehtivalt üles öeldud. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist

vajav tahteavaldus, mis lõpetab tulevikku suunatult kestvuslepingu. Kindlale isikule suunatud

tahteavaldus tuleb TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegijal väljendada ja see muutub kehtivaks

kättesaamisega. Sama paragrahvi teise lõike järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on

tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Kuna ülesütlemine on vastuvõtmist vajav

tahteavaldus, kohalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse üldised nõuded tahteavaldustele

(TsÜS § 67). Laenulepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus, millega soovitakse lõpetada kehtiv

võlasuhe.

Asja materjalidest nähtub, et hageja on lepingu kehtivalt üles öelnud 29. augusti 2006. a avaldusega,

mis on erinevalt nõude loovutamise teatisest edastatud kostjale õigele lepingujärgsele aadressile

Tammsaare tee 82-20, Tallinn (tl 7). Seega on kostja vastuväited, nagu temani ei oleks teade jõudnud,

paljasõnalised ning tõendamata.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval

põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või

kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). VÕS § 196

lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib

lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja

tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik sama seaduse § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud

juhtudel. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja vormistanud lepingu erakorralise ülesütlemise teate

29. augustil 2006 ja edastanud selle kostja lepingujärgsele elukoha aadressile, mistõttu lepingu

ülesütlemine on kehtiv.

Kostja ei täitnud lepingulist kohustust tagastada kasutatud limiit iga kuu lepingus ettenähtud tähtajaks

ning kostja toime pandud lepingu korduvatest rikkumistest lähtudes ja järelmaksulimiidi lepingu

üldtingimuste punktist 8.1.2 juhindudes lõpetas pank limiidilepingu ennetähtaegselt. Hageja on oma

nõude tõendamiseks esitanud limiidikonto väljavõtte (tl 47-56), millega on tõendatud hageja nõuete

moodustumine ja nende summa. Kostja muud vastuväited on tõendamata ja paljasõnalised.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või läbi vaatamata. Kostja väitis

apellatsioonkaebuses mh seda, et maakohus ei ole tuvastanud, et lepingu ülesütlemise avaldus oleks

kostjale isiklikult teatavaks tehtud. Maakohus on tuvastanud vaid selle, et pank on avalduse

koostanud. Koostamine ei tõenda kättetoimetamist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 29. novembri 2011. a määrusega apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest ja tagastas selle kostjale.

Määruse põhjenduste järgi menetleb kohus TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt hagi oma õiglase

äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis

vastab 2000 eurole. Kuna vaidlusaluses asjas on tegemist rahalise nõudega, mis ei ületa 2000 eurot,

siis on tegemist TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud asjaga. Viidatud asjas saab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud

tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusaluses asjas maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt valesti tõendeid hinnanud,

seega ei kerki küsimust selliste rikkumiste mõjust lahendile. Asjaolu, et kostja maakohtu otsusega ei

nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslikku alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja saata

asi apellatsioonkaebuse sisuliseks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kaebuse järgi ei tuvastanud maakohus ülesütlemisteate kättetoimetamist kostjale. Ülesütlemise

formaalsed eeldused ei ole seega täidetud.

Nõue on aegunud. Panga kohtule esitatud andmete kohaselt sai pank lepingujärgsete kohustuste

täitmata jätmisest teada hiljemalt 29. augustil 2006. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub kohustuse täitmisele suunatud

nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist. Hagi esitati kohtule 5. oktoobril 2010, seega pärast kolme aasta möödumist kohustuse

täitmata jätmisest teadasaamisest.

8. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ning hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

10. Kolleegium märgib esmalt, et praegusel juhul on tsiviilasja hind alla 2000 euro ning seega on

tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Seda ei mõjuta asjaolu, et maakohus

(kohtuametnik) on vahetult enne kohtulahendi tegemist teinud määruse, mille kohaselt lahendatakse

asi kirjalikus menetluses. Sama seisukohta on kolleegium korduvalt väljendanud ka varem

(vt nt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10 ja 11; 22. novembri

2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13). Kolleegium märgib, et määruse tegemise vajadus

jääb ebaselgeks, ja selle tegemine on pooli eksitav, kuna enne määruse tegemist oli asja eelmenetlus

juba sisuliselt lõppenud. Pärast määruse tegemist esitati kohtule vaid üks menetlusdokument.

11. Ringkonnakohus võib, lähtudes TsMS § 637 lg-st 21, keelduda lihtmenetluse asjas esitatud

apellatsioonkaebust menetlemast mh siis, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid, mis võis oluliselt mõjutada lahendit.

Selliselt lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole

ilmselgelt edulootust (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15; määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-114-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13).

12. Järgnevalt kontrollib kolleegium määruskaebuse väidete põhjal, kas ringkonnakohus keeldus

põhjendatult apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

13. Kolleegium peab õigeks määruskaebuse väidet, et maakohus ei tuvastanud, et kostja oleks kätte

saanud lepingu ülesütlemise avalduse. Õiguslik küsimus seisneb TsÜS § 69 lg 3 kohaldamises ja

tõendamiskoormuse jaotamises.

TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu

ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 3 esimese lause kohaselt loetakse lepinguga

seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse

saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus

sellega tutvuda. TsÜS § 69 lg 3 teise lause kohaselt, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole

võimalik kindlaks teha või kui tal ei ole tegevuskohta, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on

jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Kolleegiumi hinnangul kannab tahteavalduse selle saaja tegevuskohta või elu- või asukohta jõudmise

riski ja tõendamiskoormust tahteavalduse tegija, sest tema valib teate saatmise viisi. Samasugusele

seisukohale on Riigikohus e-kirja korral jõudnud 21. detsembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07

tehtud otsuse p-s 14. Nimetatud otsuses on Riigikohus leidnud ka järgmist: "E-kirja saajani jõudmist

ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani."

14. Praegusel juhul on maakohus tuginenud ülesütlemisavalduse kättesaamise tuvastamisel üksnes

toimiku lehel 7 olevale ülesütlemisteatisele. Maakohus leidis, et paljasõnalised ja tõendamata on

kostja väiteid, et teade ei ole temani jõudnud.

Kolleegium on seisukohal, et toimiku lehel 7 asuvast väljatrükitud ülesütlemisavaldusest, millel on

küll märgitud kostja õige aadress, ei saa järeldada seda, et see ülesütlemisavaldus on ka toimetatud

kostjani TsMS § 69 lg 3 tähenduses. Maakohus on jaotanud tõendamiskoormuse valesti, kostja ei pea

tõendama negatiivset asjaolu, et ta ei ole tahteavaldust kätte saanud.

Kui tahteavalduse tegija soovib olla kindel oma tahteavalduse kohalejõudmises, peab ta valima sellise

saatmise viisi, mis võimaldab tal avalduse kohalejõudmist tõendada. Selleks on nt võimalik kasutada

tahteavalduse saatmist tähitud kirjaga (vt selle kohta nt Riigikohtu 25. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-

1-151-11 tehtud otsuse p 14) või panna avaldus saaja postkasti tunnistajate juuresolekul või taotleda

tahteavalduse kättetoimetamist kohtutäiturilt kohtutäituri seaduse § 8 alusel.

15. Kuigi maakohus on valesti sisustanud TsÜS § 69 lg 3 järgse tõendamiskoormuse, ei pruukinud

see viia ebaõige kohtuotsuseni. Nimelt on asja materjalide hulgas oleva järelmaksulimiidi lepingu

(tlk-d 5 ja 6) tingimustes ka järgmine punkt: "Järelmaksulimiidi summa kuulub tagastamisele täies

osas 09.06.200 a-ks." See punkt võib tähendada kokkulepet lepingujärgsete võlgnevuste

sissenõutavaks muutumise viimase aja kohta (vt selle kohta lähemalt käesoleva määruse p 17).

Lepingu ülesütlemise avaldus tehti väidetavalt 29. augustil 2006 (tl 7), s.o kolm kuud pärast

võimaliku sissenõutavuse aja saabumist. Sellisel juhul ei pruukinud lepingu ülesütlemise avalduse

tegemine ja selle kostjale saatmise tõendamata jätmine mõjutada hageja õigust nõuda sisse

lepingujärgsed võlgnevused, st võla sissenõudmiseks ei olnud lepingu ülesütlemine vajalik.

16. Kostja on kohtumenetluse kestel esitanud aegumise vastuväite ning tugineb ka määruskaebuses

sellele. Hageja on kohtumenetluses väitnud (tl 39), et haginõude aegumise peatas 11. juulil 2008

esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus, mis jäeti 10. novembri 2009. a määrusega rahuldamata,

kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale kätte toimetada. Maakohus on nõustunud hageja

seisukohaga ning kohaldanud analoogia alusel TsÜS § 160 lg 1 tagajärge (hagi esitamisega aegumine

peatub) ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisele. Kolleegium märgib esmalt, et maakohtul ei

olnud vajadust analoogiat kohaldada, sest TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega

võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses.

Kohtulahendi õigsuse aspektist võib aga oluline olla see, et maakohus (ja ka ringkonnakohus) on

jätnud tähelepanuta TsMS § 483 lg-s 6 sätestatu. TsMS § 483 lg 6 kohaselt, kui kiirmenetluses

taotletud makseettepaneku kättetoimetamisega võlgnikule oleks järgitud tähtaega või katkestatud või

peatatud aegumine, loetaks avalduse rahuldamata jätmisel tähtaeg järgituks või aegumine katkenuks

või peatunuks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest alates, kui asja lahendamist jätkatakse

hagimenetluses või kui avaldaja esitab samas nõudes hagi 30 päeva jooksul maksekäsu kiirmenetluse

avalduse rahuldamata jätmise määruse kättetoimetamisest alates ja hagi toimetatakse kostjale kätte.

Kuna maksekäsu kiirmenetluse sätted ei näe maksekäsu avalduse rahuldamata jätmise korral ette

võimalust jätkata asja lahendamist (automaatselt) hagimenetluses (TsMS § 483 lg 6 lõpuosa esimene

alternatiiv), siis tuleb kohaldada TsMS § 483 lg 6 lõpuosa teist alternatiivi, mis näeb aegumise

peatumise toime ette üksnes juhul, mil sama nõudega hagi esitatakse 30 päeva jooksul.

Praegusel juhul on maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetud rahuldamata 10. novembri 2009. a

määrusega (tl 60), kuid hagi on esitatud alles 5. oktoobril 2010 (tl 1). Hageja ei ole väitnud, et ta sai

10. novembri 2009. a määruse kätte 30 või vähem päeva enne hagi esitamist 5. oktoobril 2010.

17. Käesoleva määruse p-s 16 esitatud põhjustel võib olla TsMS § 483 lg 6 kohaldamata jätmise

tagajärg selles, et haginõue on aegunud.

Siiski tuleb nõude aegumise kontrollimisel tuvastada haginõude sissenõutavaks muutumise aeg

TsÜS-i asjakohaste sätete alusel. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praegusel juhul on tegemist

tehingust tuleneva nõudega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil

õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Maakohus on lugenud nõude aegumistähtaja alguseks 13. septembri 2006, tuginedes eelduslikult tl-

l 7 asuvale ülesütlemisteatele, milles paluti võlgnevus tasuda hiljemalt 12. septembriks 2006. Samas

on maakohus jätnud tähelepanuta järelmaksulimiidi lepingu (olemuslikult lähedane laenulepingule)

kokkulepped selle kohta, et kostja pidi järelmaksulimiidi summa tagastama 9. juuniks 2006 ja et iga

kuu pidi kostja tasuma hagejale 510 krooni. Viimati mainitud kokkulepe viitab korduvatele

kohustustele, mille aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 154.

Seega tuleb nõude sissenõutavaks muutumise aja selgitamisel arvestada mh sellega, et eelduslikult

aegusid nii kuumaksete võlgnevused korduvate kohustustena kui ka 9. juuniks 2006, s.o lepingus

märgitud järelmaksulimiidi täies ulatuses tagastamise ajaks kogunenud võlajääk (mis moodustus

korduvatest kohustustest) TsÜS § 154 alusel. Samuti tekitab sissenõutavaks muutumise osas

õiguslikku ebaselgust lepingu ülesütlemise avaldus, milles teatatakse kostjale, et võlgnevuse

tasumiseks on aega hiljemalt 12. septembrini 2006. Selle teate iseloomu on vaja täiendavalt hinnata.

Tegemist võib olla täiendava tähtaja andmisega, mis eelduslikult ei muuda lepingus alguses

sissenõutavaks muutumise kohta kokkulepitut.

18. Eelneva põhjal ei olnud ringkonnakohtul alust TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda kostja

apellatsioonkaebust menetlemast, kuna selle põhjendamatus ei ole ilmselge, mh ei ole ilmselge, et

maakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja kostja apellatsioonkaebus saata menetlusse

võtmise otsustamiseks. Kolleegium ei saa ise otsustada kaebuse menetlusse võtmist, kuna vaja on

kontrollida ka üldisi menetlusse võtmise eeldusi (eelkõige TsMS § 637 lg 1), mis ei ole praeguses

menetluses kontrolliobjektiks.

19. Kolleegium jätab menetluskulud TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

20. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu

tagastada.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Ants Kull