3-1-1-34-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-34-12

Otsuse kuupäev

30. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Peeter Rukiste süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-1689

Kassatsiooni esitaja

Peeter Rukiste kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Andra Sild

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. märts 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-

1689 Peeter Rukiste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, samuti temalt

väljamõistetud menetluskulude osas.

2. Saata kriminaalasi Peeter Rukiste süüdistustes KarS § 141 lg 2 p 1 järgi uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Vanalinna Advokaadibüroo kasuks välja kaitsjatasu summas 460

eurot ja 22 senti (nelisada kuuskümmend eurot ja kakskümmend kaks senti), sealhulgas

käibemaks 76 eurot ja 70 senti (seitsekümmend kuus eurot ja seitsekümmend senti)

vandeadvokaat Leelo Viili poolt Peeter Rukistele kassatsioonimenetluses riigi õigusabi

osutamise eest.

5. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 12. novembri 2010. a otsusega tunnistati P. Rukiste süüdi KarS § 182 järgi ja teda

karistati rahalise karistusega 400 päevamäära, see on 20 000 krooni. Süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1

järgi mõistis maakohus P. Rukiste õigeks. KarS § 182 järgi esitatud süüdistuse osas on maakohtu

otsus jõustunud. KarS § 141 lg 2 p 1 järgi esitati P. Rukistele süüdistus selles, et tema 1. veebruari

2009 ööl vastu 2. veebruari 2009, täpselt tuvastamata kellaajal, kasutades ära S. L.-i seisundit, milles

viimane ei olnud mõõduka vaimse alaarengu ning tarbitud alkoholi tõttu võimeline toimunust aru

saama, astus S. L.-iga viimase tahte vastaselt anaalsesse suguühendusse.

1.1 P. Rukiste õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi põhjendas maakohus

kokkuvõtlikult järgmiselt. Kriminaalasjas pole tõendatud, kas P. Rukiste sai süüdistuses näidatud ajal

aru, et S. L. on mõõduka vaimse alaarenguga. Kannatanu videoülekuulamisel antud ütluste alusel

koostatud eksperdiarvamus selle kohta, et kannatanul ei esine kõrgendatud fantaseerimiskalduvust, ei

ole usaldusväärne. Ei ole välistatud, et eelnevalt alkoholi tarvitanud S. L avaldas ise soovi

seksuaalvahekorraks. Puudub veendumus, et P. Rukiste oli teadlik S. L.-i arusaamisvõimetusest KarS

§ 141 lg 1 tähenduses, mistõttu puudub alus rääkida ka sellest, et süüdistatav astus kannatanuga

vahekorda tema abitusseisundit ära kasutades. Kui isegi nõustuda, et abitusseisund eksisteeris

objektiivselt, ei ole võimalik tuvastada P. Rukiste tegevuses tahtlust selle ärakasutamise osas, kuna

tõendatud ei ole, et P. Rukiste sai aru kannatanu abitusseisundist (joobeseisund, mõõdukas vaimne

alaareng) ja otsustas seda seisundit ära kasutada ning seega kannatanu tahte vastaselt temaga

vahekorda astuda. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt objektiivseid

tõendeid selle kohta, et P. Rukiste on toime pannud KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa ja Põhja

ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2011. a otsusega prokuratuuri apellatsioon rahuldati, kaitsja

apellatsioon jäeti aga rahuldamata. Maakohtu otsus tühistati P. Rukiste KarS § 141 lg 2 p 1 järgi

õigeksmõistmise ja temalt väljamõistetud sundraha suuruse osas. Ringkonnakohtu otsusega tunnistati

P. Rukiste süüdi ka KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati selle eest 6 aastase vangistusega.

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat R. Otsa, kes

vaidlustas ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumise alusel.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 8.

veebruari 2011. a otsus osaliselt P. Rukiste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1

järgi seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega,

samuti kriminaalmenetluse kulude osas ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas nr

3-1-1-48-11).

6. Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembril 2011. a otsusega tühistati taas maakohtu otsus P. Rukiste

õigeksmõistmises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning uue otsusega tunnistati P. Rukiste nimetatud sätte

järgi süüdi ja teda karistati 6 aastase vangistusega. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused seisnevad

kokkuvõtlikult järgmises.

6.1. Mõistes P. Rukiste talle esitatud süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks, asus maakohus

seisukohale, et kriminaalasjas pole tõendatud, kas P. Rukiste sai aru kannatanu mõõdukast

alaarengust. Selle järeldusega ei saa nõustuda. Tunnistaja T. L.-i kohtuistungil antud ütlustest nähtub,

et kannatanu viibis P. Rukiste korteris koos süüdistatavaga vähemalt kaks tundi. Selline ajavahemik,

mille jooksul tarvitati ka alkoholi ja mängiti kaarte, on piisav, et P. Rukiste täiskasvanud inimesena

pidi aru saama S. L.-i vaimsest alaarengust. S. L.-i mõõdukas vaimne alaareng on tuvastatud samas

eksperdiarvamusega, millest nähtub, et see seisund takistas tal oluliselt aru saamast iseenda ja

ümbritsevate isikute tegevusest ning oma tegude juhtimisel oli ta vähekriitiline, tema areng vastab 10

aastase lapse tasemele. Tuleb rõhutada, et kannatanu niigi piiratud kriitikavõimet vähendas ilmselgelt

joodud alkohol, mille tarvitamisele kallutas kannatanut süüdistatav ning mille pakkumises alaealisele

on P. Rukiste KarS § 182 järgi ka süüdi tunnistatud.

6.2. Et P. Rukiste süüdistuses märgitud ajal S. L.-i vaimsest alaarengust ka tegelikult aru sai, kinnitab

ka süüdistatava enda ütlus apellatsioonikohtu istungil, mille kohaselt “…S. L. ei osanud kaarte

mängida ning oli kohe selge, kui loll ta on…“. Maakohtu tõdemus selle kohta, et pole teada, kas S. L.

üldse P. Rukistega rääkis, on seega ümber lükatud süüdistatava enda ütlustega. Ka maakohus leidis, et

kohtuistungil P. Rukiste, vaadates kannatanu ülekuulamise videosalvestust tõdes, et saab aru, et S. L.

pole päris normaalne. P. Rukiste teadlikkust S. L.-i vaimsest alaarengust kinnitab ka asjaolu, et

süüdistatav oli kursis sellega, et kannatanu õppis mitte tava-, vaid internaatkoolis. Loetletud tõendeid

kogumis hinnates tulnuks maakohtul P. Rukiste teadlikkus kannatanu mõõdukast vaimsest

alaarengust lugeda tuvastatuks.

6.3. Karistusseadustiku § 141 lg 1 teine alternatiiv näeb ette vastutuse vägistamise eest, kui see pandi

toime kannatanu abitusseisundi ärakasutamise teel. Sarnaselt vägivalla kasutamisega KarS § 141 lg 1

esimese alternatiivi mõttes peab ka abitusseisundi korral esinema n-ö finalistlik seos abitusseisundi ja

vahekorda astumise vahel, mis tähendab, et see seisund peab takistama kannatanul vastupanu

osutamist ning soodustama või võimaldama toimepanijal vägistamise elluviimist. Sund ammendub

sellisel juhul teadvalt sellise kannatanuga suguühendusse astumises, kes ei olnud võimeline

vastupanu osutama või toimunust aru saama.

6.4. Psüühika iseärasuste tõttu ei saanud S. L. aru, et P. Rukiste võib teda seksuaalsetel eesmärkidel

ära kasutada. Maakohus on asunud pärast kannatanu videoülekuulamise tõendina hindamist

seisukohale, et S. L.-i adekvaatsed vastused uurija ütlustele tekitasid kohtus kahtluse, kas P. Rukiste

sai aru või möönis S. L.-i vaimset mõõdukat alaarengut. Maakohtu selline järeldus on vastuolus nii

tunnistaja T. L.-i ütlustega kui ka eksperdiarvamusega, mis on maakohtu poolt loetud

usaldusväärseiks. Eksperdiarvamusest nähtub vastupidiselt, et S. L.-il ei esine kõrgendatud

fantaseerimiskalduvust ja tema poolt ülekuulamisel kirjeldatud fantaasia „naisest, kellega ta

P. Rukiste korteris järgmisel hommikul seksis“ ei anna alust tema ütlustes P. Rukiste korteris

1. veebruaril 2009 toimunu kohta kahelda. Juba S. L.-i ülekuulamise alguses on tema vastustest

arusaadav, et tegemist ei ole isikuga, kes vastaks 17 aastase nooruki arengutasemele. Seetõttu tuleb

nõustuda prokuröri apellatsiooniga, et S. L.-i psüühilise seisundi eripära on märgatav mitte ainult

eriharidusega isikule, vaid ka tavainimesele.

6.5. Tuvastatud on, et S. L. ei soovinud P. Rukistega vahekorda, öeldes seda korduvalt ka

süüdistatavale, kes käskis ära kannatada. Seega kasutas P. Rukiste suguühendusse astumiseks ära just

S.L. alaarengu eripärast tulenevat situatsiooni, kus kannatanu ei olnud võimeline korteris toimuvale

adekvaatselt reageerima ega vastupanu osutama. Seetõttu viibis S. L. süüdistuses märgitud ajal ja

kohas abitusseisundis. Et P. Rukiste, astudes S. L.-iga viimase tahte vastaselt suguühendusse, oleks

kasutanud kannatanuga suguühendusse astumiseks vägivalda, kogutud tõenditest ei järeldu. Samas ei

anna S. L.-i fantaasiad vahekorrast naisterahvaga alust eeldada, et kannatanu nõustus olema sugulises

vahekorras mehega. Sellise soovi puudumist on kannatanu väljendanud ka oma ülekuulamisel.

Samuti ei anna seksuaalfantaasia olemuslikult põhjust järelduseks, et S. L. mõtleb sündmusi välja või

ei räägi tegelikult toimunust. Pidades võimalikuks, et S. L. on alaealine ja saades aru, et kannatanu

viibib abitusseisundis, pani süüdistatav KarS § 141 lg 2 p-s 1 ettenähtud kuriteo toime vähemalt

kaudse tahtlusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes

taotleb kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist KrMS § 362 p-de 1 ja 2 alusel ringkonnakohtule

uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Peamine tõend P. Rukiste süüditunnistamisel, s.o S. L.-i ütlused, on ebausaldusväärne, kuna

kannatanu on andnud vastuolulisi ja ebatõeseid ütlusi, millele maakohtu õigeksmõistvas otsuses on ka

tähelepanu juhitud. Ka eksperdiarvamus ei vasta faktilistele asjaoludele, välistades kannatanu

fantaseerimiskalduvuse, kuigi kannatanu on ülekuulamisel rääkinud muuhulgas olematust

vahekorrast naisega. Ringkonnakohus on P. Rukiste süüditunnistamisel arvestanud kannatanu ütlusi

vaid osaliselt, kuigi oleks Riigikohtu praktika kohaselt pidanud esmalt lahendama tõendiallika

usaldusväärsuse küsimuse ja eitava vastuse korral tema ütlused tervikuna kõrvale jätma. Käesoleval

juhul on S. L.-i ütluste usaldusväärsust mõjutavateks asjaoludeks eelkõige tema psüühilise seisundi

eripära, arengutase ja teataval määral ka joobeseisund, mida arvestades on võimatu eristada seda osa

ütlustest, mis võiks olla usaldusväärne sellest, mis on ebausaldusväärne. Kohtu seisukohad on selles

osas vastuolulised.

7.2. Samuti pole ringkonnakohus maakohtu otsust tühistades ära näidanud, milliseid vigu maakohus

tõendeid hinnates tegi. Sellega on ringkonnakohus eiranud Riigikohtu praktikat, rikkudes otsuse

põhistamise nõuet KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

7.3. Ühtlasi on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kuna kannatanu viibimine

abitusseisundis pole leidnud tõendamist. Ringkonnakohus pole ümber lükanud maakohtu tuvastatut,

mille kohaselt pole välistatud, et S. L., olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, avaldas ise soovi

vahekorda astuda. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu ei olnud kindlasti raskes joobes, kuna

vastasel korral ei suudaks meenutada üksikasju, mida ta on vaatamata mõõdukale vaimsele

alaarengule avaldanud. Küsitav on seega ka S. L.-i võimetus P. Rukistele füüsilist vastupanu osutada.

On üldtuntud, et vaimse alaarenguga isikud ei pruugi olla seksuaalselt vähem aktiivsed kui normaalse

psüühikaga isikud, samuti ei kontrolli nad sageli oma käitumist. Kannatanu ütluste põhjal võib väita,

et tema seksuaalsus ilmselt ei vasta 10-aastase lapse arengutasemele. S. L.-i ütluste põhjal on tema

huvi seksuaalsusega seotud teemade vastu ilmne, mistõttu ei saa üksnes kannatanu ütlustele tuginedes

lugeda tõendatuks, et soovi suguühendusse astuda väljendas ainult P. Rukiste ning suguühendus

toimus kannatanu tahte vastaselt tema abitusseisundit ära kasutades. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu,

et kannatanu oli kõnealuse teo toimepanemise ajal 17-aastane, ta on pikka kasvu ning

kompleksekspertiisi aktist ei nähtu, et tema välimus oleks vaatamata asteenilisele kehaehitusele eale

mittevastav. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta tunnistaja D. L.-i kohalviibimise mõju teo

toimepanemisele, eirates sellega Riigikohtu poolt kriminaalasja uueks arutamiseks antud juhiseid.

7.4. Ringkonnakohtu otsuses viidatud tõendid ei võimalda tuvastada ka süüdistatava tahtlust KarS

§ 141 lg 2 p 1 koosseisuliste tunnuste suhtes. Nimetatud tõenditele tuginedes ei ole võimalik väita, et

P. Rukiste kasutas tahtlikult ära S. L.-i seisundit, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus

vahekorraks. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu psüühiline seisund ja arengutase kindlaks

tehtud kohtupsühhiaatrilise ja -psühholoogilise ekspertiisiga. Sellest järeldub, et kannatanu psüühilise

puude olemuse ja ulatuse kindlaksmääramine vajas mitteõiguslikke eriteadmisi. Seega ei olnud

võimalik teha S. L.-i psüühilise seisundi kohta järeldusi üksnes tema ütluste põhjal ega saa eeldada, et

P. Rukiste oli võimeline kannatanu psüühilist seisundit adekvaatselt hindama pealiskaudse suhtlemise

pinnalt olukorras, mil kohus pidi sama küsimuse lahendamisel tuginema eksperdiarvamusele.

Asjaolust, et P. Rukiste juures viibinud noorukid S. L. ja D. L. õppisid internaatkoolis, mitte

tavakoolis, ei saa järeldada, et P. Rukiste teadis S. L.-i vaimsest alaarengust. Ühtlasi ei saa

tähelepanuta jätta, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud tunnistaja D. L.-i vaimset alaarengut.

7.5. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata kannatanu ütlustes sisalduvad vastuolud, piirdudes vaid

üldsõnalise konstateeringuga, et puudub alus kahelda S. L.-i ütlustes. Kohtuotsusest ei nähtu, millise

vaagimise tulemusena on kohus vastava järelduseni jõudnud ning kuidas on kujunenud kohtu

siseveendumus, et kannatanu ütlused on usaldusväärsemad süüdistatava ütlustest. P. Rukiste kaitsja

apellatsioonis esitatud väited on jäetud sisuliselt käsitlemata. P. Rukiste poolt kohtuistungil antud

selgitused on eluliselt usutavad ning olukorras, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna

vastu olukorra hindamisele, ei ole neid üksnes kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele

tuginedes veenvalt ümber lükatud. Kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus kõrvaldamata jäänud

kahtlusi on vaatamata süüdistatava väidete elulisele usutavusele in dubio pro reo põhimõtet rikkudes

hinnatud kohtu poolt süüdistatava kahjuks.

8. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andra Sild, et

ringkonnakohtu otsus P. Rukiste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi on

põhjendatud ja seaduslik. Kaitsja poolt kassatsioonis KarS § 141 lg 2 p 1 puudutavas osas esitatud

seisukohad on sisuliselt samad, mis on esitatud varasemalt P. Rukiste kokkuleppelise kaitsja Raul

Otsa poolt apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse käigus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium hindab esmalt kaitsja kassatsiooni väiteid, et P. Rukiste kriminaalasja teistkordsel

arutamisel ringkonnakohtus ei ole järgitud suuniseid, mis anti käesolevas asjas Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. juunil 2011. a otsusega nr 3-1-1-48-11, millega tühistati osaliselt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. veebruari 2011 kohtuotsus. Kõnealuses lahendis leidis kolleegium, et

ringkonnakohus peab P. Rukiste kriminaalasja uuel arutamisel silmas pidama järgmist.

9.1. Otsuse p-des 8-11 märgiti, et asja uuesti arutav kohus peab jälgitavalt ja vastuoludeta põhistama,

milles seisneb süüdistatavale KarS § 141 lg 2 p 1 järgi omistatava kuriteo puhul kannatanu

abitusseisund ja tuvastama süüdistatava tahtluse kasutada ära kannatanu sellist seisundit

seksuaalvahekorra saavutamiseks.

9.2. Sama kohtuotsuse p-des 12 ja 14 leiti, et kriminaalasja uuel arutamisel peab ringkonnakohus

maakohtu otsust tühistades ja süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga

võrreldes vastupidist otsust tehes sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima ning seejuures ära

näitama need vead, mille tõttu maakohtu otsus tühistatakse.

9.3. Tulenevalt kohtuotsuse p-des 13, 15 - 17 märgitust tuleb ringkonnakohtul olukorras, kus

tõenditeks kannatanu abitusseisundi, süüdistatava sellest arusaamise ja abitusseisundi ärakasutamise

kohta on üksnes kannatanu ütlused süüdistatava ütluste vastu (n-ö sõna-sõna vastu olukord),

kannatanu ütluste usaldusväärsust süüdimõistva otsuse tegemisel iseäranis veenvalt põhjendada.

Samuti tuleb ringkonnakohtul KarS § 141 lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo tuvastamisel hinnata tunnistaja

D. L.-i sündmuspaigal viibimise mõju.

10. Kolleegium on seisukohal, et P. Rukiste kriminaalasja teistkordse arutamise tulemina tehtud

ringkonnakohtu otsus järgib ülalnimetatud ettekirjutusi vaid osaliselt. Nii on ringkonnakohus ära

näidanud need maakohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel, mis apellatsioonikohtu arvates

tingivad P. Rukiste suhtes KarS § 141 lg 2 p 1 järgi tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise.

Seevastu käesoleva otsuse p-des 9.1 - 9.3 refereeritud juhised kriminaalasja uueks arutamiseks on

ringkonnakohtu poolt jäetud täitmata.

11.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-48-11 p-des 13 ja 15-17 osutati ringkonnakohtu

poolsele otsuse põhistamiskohustuse ebapiisavale täitmisele olukorras, kus kuriteokoosseisule

vastavate faktiliste asjaolude osas on tõenditeks üksnes kannatanu ja süüdistatava vastavad ütlused,

mis ei ole omavahel riimuvad, ning asjas pole kogutud ka muid tõendeid, mille pinnalt taolist

vastuolu kõrvaldada. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohtu järeldused on

kannatanu

ütluste

usaldusväärsuse

hindamise

osas

vastuolulised.

Ühelt

poolt

sedastab

ringkonnakohus, et kannatanu ütlustes ei ole alust kahelda, kuna ta ei fantaseeri ega ilusta toimunut,

vaid kirjeldab adekvaatselt aset leidnud sündmusi. Teisalt leiab ringkonnakohus, et P. Rukiste kasutas

kannatanuga seksuaalvahekorda astumiseks ära tema abitusseisundit, mille tingis kannatanu vaimne

alaareng, joodud alkohol ning sellest tulenev arusaamisvõimetus ja ebaadekvaatne käitumine.

Kolleegium osutab, et selliselt on ringkonnakohus oma lahendi rajanud tõdemustele, mis on teineteist

välistavad. Kui asuda seisukohale, et kannatanu tajus temaga ööl vastu 2. veebruarit 2009. a

toimunud sündmusi adekvaatselt ja suudab neid sellisena ka meenutada, siis ei ole võimalik, et

kannatanu oli samal ajal ühtlasi abitusseisundis, mille süüdistuse kohaselt tingis tema mõõdukas

vaimne alaareng ja tarbitud alkohol, mistõttu ta polnud võimeline toimunust aru saama.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, mil viisil võib kannatanu, kelle võime ümbritsevat mõista oli

süüdistuse kohaselt oluliselt piiratud, siiski anda toimunut õigesti kajastavaid ütlusi.

11.2 Apellatsioonikohtu vaidlustatud lahend on kannatanu ütluste käsitlemise osas vastuoluline veel

teisestki aspektist. Tuginedes eksperdi ja pedagoogist tunnistaja ütlustele, leidis ringkonnakohus

nimelt, et kannatanul ei esine fantaseerimiskalduvust. Samas möönab ringkonnakohus oma otsust

põhistades edasiselt, et S. L. on kriminaalmenetluses muu hulgas andnud ütlusi ka selle kohta, kuidas

ta kujutas ette vahekorda naisega. Sellele vaatamata leiab ringkonnakohus siiski, et kannatanu ütluste

tõelevastavuses pole alust kahelda. Sellised kohtu väited on vastuolulised ja hinnangute erinevused

otsuses on jätkuvalt põhistamata. Kolleegium rõhutab, et kooskõlas välja kujunenud kohtupraktikaga

tuleb kohtutel isikulisest allikast pärinevate tõendite puhul kujundada seisukoht tõendiallika kui

terviku usaldusväärsuse kohta, mitte aga lahendada küsimust sellest, milliseid sama kannatanu või

tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2.

aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-3-07, p 6, 12. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p-d

12.1-12.3, 9. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-87-11, p 7 ja 7. märtsi 2012. a otsus asjas 3-1-1-

13-12, p 13).

12.1 Kolleegium nõustub samuti kassatsiooni väitega, et ringkonnakohus ei ole P. Rukistet süüdi

tunnistades millegagi kummutanud kaitse väiteid, et kannatanu ei olnud seksuaalvahekorra ajal

abitusseisundis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-48-11 p-des 8-11 leiti, et asja uuel

arutamisel tuleb ringkonnakohtul ära näidata, millest tulenes kannatanu abitusseisund ja tuvastada

süüdistatava tahtlus seda ära kasutada. Ringkonnakohtu otsuses on asutud seisukohale, et kannatanu

S. L abitusseisund oli peaasjalikult tingitud tema mõõdukast vaimsest alaarengust. Kolleegium

märgib, et ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna

see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse

võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse

alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 teise alternatiivi mõttes. Käesolevas

kriminaalasjas tuvastatu kohaselt on kannatanu S.L. korduvalt väljendanud huvi suguelu vastu ja

kirjeldanud oma ütlustes erinevaid seksuaalfantaasiaid. Sellele asjaolule on oma otsuses osundanud

ka ringkonnakohus, leides aga siiski, et eeltoodu põhjalt ei saa järeldada kannatanu huvi vahekorra

vastu mehega.

12.2 Vastuolulisteks tuleb lugeda ka ringkonnakohtu järeldused seoses sellega, kas ja mil viisil P.

Rukiste kannatanu abitusseisundit ära kasutas. Ringkonnakohus tugineb seejuures eksperdi ja

pedagoogide ütlustele kannatanu vaimse arengutaseme kohta, jättes aga samas sisuliselt arvestamata

süüdistatava enda vaimse arengutaseme ja võime saada aru S. L.-i alaarengust. Maakohtu otsuses on

kannatanu ülekuulamise videosalvestise vaatamise põhjal asutud seisukohale, et kannatanu käitumise

põhjal pole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, kas S. L.-i vaimne mahajäämus sai olla

arusaadav süüdistatavale kui tavainimesele (otsuse lk 5). Maakohus on seega põhjendatult leidnud, et

käesoleva kriminaalasja lahendamise aspektist pole oluline mitte kannatanu vaimse alaarengu

tajutavus eksperdile, vaid konkreetsele süüdistatavale. Kolleegium juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et

toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes

tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Taoline järeldus tuleneb otseselt KarS § 17

lg-s 1 sätestatud koosseisueksimuse regulatsioonist, mille kohaselt puudub toimepanijal tahtlus, kui ta

tegu toime pannes ei tea mõnda süüteokoosseisule vastavat asjaolu. Enne või pärast koosseisupärase

teo toimepanemist esinenud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo

toimepanemiseks. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus ekslikult P. Rukistele omistatava kuriteo

subjektiivse külje tuvastamisel tuginenud tema poolt ringkonnakohtu istungil avaldatud ütlustele,

kuivõrd tahtluse tuvastamiseks pole oluline, kuidas süüdistatav tajus kannatanu käitumist

retrospektiivselt (s.o tagantjärele kohtulikuks arutamiseks kogutud teabe põhjal), vaid talle

omistatava teo toimepanemise ajal. Ringkonnakohtul tulnuks seega selgitada, kas ja millistele

tõenditele tuginevalt on tuvastatud süüdistatava arusaamine kannatanu abitusseisundit põhistavatest

asjaoludest teo ajal.

12.3 Kolleegium juhib ühtlasi tähelepanu ka asjaolule, et P. Rukistele esitatud süüdistusest nähtuvalt

süüdistatakse teda selles, et ta, kasutades ära seisundit, milles kannatanu ei olnud võimeline

toimunust aru saama, astus temaga anaalsesse suguühendusse. Seega on süüdistus käesolevas

kriminaalasjas abitusseisundit sisustanud üksnes toimunust aru saamise võime puudumise kaudu. P.

Rukistele ei ole ette heidetud kannatanu suhtes vägivalla kasutamist ega tema sellise seisundi ära

kasutamist, milles kannatanu polnud võimeline vastupanu osutama. Eeltoodust tulenevalt on

ringkonnakohus, lugedes tõendatuks, et süüdistatav kasutas ära kannatanu viibimist abitusseisundis,

milles viimane polnud võimeline vastupanu osutama, väljunud P. Rukistele esitatud süüdistuse

piiridest. Viimane on aga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

tähenduses.

12.4 Esitatud kassatsiooni piiridest KrMS § 3602 lg 3 alusel väljudes märgib kolleegium samuti, et

seoses süüdistatavale etteheidetava kuriteo subjektiivse külje tuvastamisega ilmneb ringkonnakohtu

otsuses lisaks eelkirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse olulistele rikkumistele KrMS § 339 lg 2

tähenduses ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine KrMS § 362 p 1 mõttes. Nimelt on

ringkonnakohus, pidades silmas, et kannatanu viibis P. Rukiste korteris koos temaga vähemalt kaks

tundi, leidnud, et tegemist on piisavalt pika ajavahemikuga, mille vältel süüdistatav täiskasvanud

inimesena pidi aru saama S. L.-i vaimsest alaarengust (ringkonnakohtu otsuse p 13). Kolleegium

osutab, et taolise formuleeringuga - pidi tulenevalt hoolsuskohustusest aru saama - on

ringkonnakohus sisuliselt iseloomustanud ettevaatamatust hooletuse vormis (KarS § 18 lg 3:

"oleks..pidanud ette nägema"). Tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 on § 141 lg-s 1 sätestatud vägistamine

aga tahtlik kuritegu, mille koosseis on täidetud vaid juhul, kui toimepanija tegutses kavatsetult, otsese

või kaudse tahtlusega. Olukorras, kus süüdistatav ei saanud tegu toime pannes aru kannatanu

viibimisest abitusseisundis, kuid oleks sellest tähelepaneliku või kohusetundliku käitumise korral

pidanud aru saama, on vägistamise koosseis selles nõutava tahtluse puudumise tõttu välistatud.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kaitsja kassatsiooni, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2011

kohtuotsuse P. Rukiste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 järgi, samuti temalt

väljamõistetud menetluskulude osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

14. Süüdistatava P. Rukiste kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil on esitanud riigi õigusabi seaduse

(RÕS) § 22 lg 1 kohase taotluse kassatsioonimenetluses Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi

õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise kindlaksmääramiseks summas 460 eurot ja 22 senti,

sealhulgas käibemaks 76 eurot ja 70 senti. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on süüdistataval

õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme

kohtus ja kaebemenetluses peab ta kandma üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p

10.2; 22. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08, p 14; 24. aprilli 2009. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 61, 24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-09, p 22

ja 19. detsembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-92-11, p 17). Arvestades kriminaalasja

asjaolusid, leiab kolleegium, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja mõistlik ning tuleb RÕS § 23 lg-st 1,

§ 21 lg-st 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse punktide 2, 4 ja 16 alusel

rahuldada. Määratud kaitsja tasu tuleb hüvitada Eesti Advokatuurile eraldatud riigieelarve summadest

ja kuna kriminaalkolleegium teeb kassatsiooni rahuldades KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi,

tuleb see menetluskulu jätta tulenevalt KrMS § 186 lg-st 1 riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe