3-1-1-33-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMIAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-33-12

Määruse kuupäev

27. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi T.T.V) süüdistuses

KarS § 391 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahendid

Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2011. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-14807

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.V kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Anneli Pärt

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. märts 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2011. a kohtuotsus kriminaalasjas T.V süüdistuses KarS § 391 lg 1

järgi muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.

2. Määrata OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks T.V-le Riigikohtus

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 53 (viiskümmend kolm) senti.

3. Mõista T.V-lt välja 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 53 (viiskümmend kolm) senti Eesti Vabariigi kasuks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohus tunnistas lühimenetluses 6. septembri 2011. a kohtuotsusega T.V süüdi karistusseadustiku (KarS) § 391

lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 9 kuud vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendas

kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja selle tulemusena jäi T.V karistuseks 6 kuud vangistust. Sellele

karistusele liitis kohus KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 7. mai 2010. a otsusega mõistetud 3 kuud

vangistust ja mõistis T.V-le liitkaristuseks 9 kuud vangistust, millest arvas maha eelmise kohtuotsusega ära kantud karistuse,

s.o 3 kuud vangistust ja lõplikuks karistuseks mõistis kohus T.V-le 6 kuud vangistust. KarS § 69 lg 1 alusel asendas kohus

6 kuud vangistust 360 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määras KarS § 69 lg 3 alusel 18 kuud. KarS § 69

lg 4 ja alusel kohustas kohus T.V järgima üldkasuliku töö tegemisel KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

2. Samuti mõistis maakohus T.V-lt menetluskuludena riigituludesse välja 417,03 eurot sundraha, 391,08 eurot määratud

kaitsja A. Aasmaa poolt eeluurimisel osutatud õigusabi eest, 3,80 eurot kaitsjale kriminaaltoimikust koopiate tegemise eest

ja 311,27 eurot kaitsja poolt 6. septembril 2011. a kohtuistungil osutatud õigusabi eest.

3. Maakohtu otsuse peale esitas T.V apellatsiooni ja tema kaitsja A. Aasmaa määruskaebuse.

3.1. Apellatsioonis taotles T.V maakohtu otsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas ja enda tingimuslikku vabastamist

karistuse kandmisest.

3.2. Kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist menetluskulude väljamõistmise osas ning uue otsuse tegemist,

millega mõista T.V-lt välja 495,52 eurot ja ülejäänud menetluskulud jätta riigi kanda. Samuti taotles kaitsja tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks advokaatide

ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda. Kaitsja leidis määruskaebuses, et maakohus

on T.V-lt välja mõistnud kaitsja tasu põhjendamatult suures ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 175 lg 1 p 4 mõttes

ei ole põhjendatud ega vajalik mõista süüdistatavalt välja kaitsja täiendav sõidu- ja ajakulu, kuivõrd süüdistatavast ei

sõltunud, millise piirkonna advokaat talle Eesti Advokatuuri poolt määrati. Riik ei saa jätta süüdimõistetu kanda

menetluskulusid, mis on tekkinud seoses ebamõistliku regulatsiooniga, mille kohaselt saab kaitseülesandeid asuda täitma ka

teise piirkonna advokaat. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 tuleb tõlgendada laiendavalt koostoimes põhiseaduse

§ 12 lg-st 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, jättes advokaatide sõidukulud riigi kanda.

4. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 2. detsembri 2011. a otsusega T.V apellatsiooni täielikult ja tühistas maakohtu otsuse

T.V suhtes KarS § 69 alusel üldkasuliku töö kohaldamise osas. Karistusseadustiku § 74 lg 1 ja § 75 lg 1 alusel määras

ringkonnakohus, et maakohtu otsusega mõistetud lõplikku kandmata karistust - 6 kuud vangistust - ei pöörata täitmisele, kui

T.V ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle pandud kontrollnõudeid.

4.1. Kaitsja määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata, leides, et lähtuvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.

septembri 2010. a otsusest asjas nr 3-1-1-76-10 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-st 3, § 22 lg 1 p-st 1 ja § 22 lg-s 7

tuleb taotluse saanud menetlejal kontrollida, kas advokaadi taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas RÕS § 21 lg-s 3

nimetatud tasude ja kulude korras sätestatuga ja põhjendatud. Seejuures puudub menetlejal alus irduda tasude ja kulude

korra regulatsioonist ja seada kahtluse alla advokatuuri kehtestatud riigi õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise süsteemi isegi siis, kui menetlejale tundub see mingil põhjusel ebamõistlik. Menetlejal tuleb kontrollida

advokaadi sõidukulude hüvitamise põhjendatuse juures kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust. Olukord, kus seadusandja

pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks seoses advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud

menetluskulud jätta riigi kanda, ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-ga 1. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg-te 1 ja 3

regulatsioonist tulenevalt on kohtul olukorras, kus menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu,

võimalik jätta osa menetluskulusid riigi kanda. Kohus leidis, et T.V puhul ei ole osa menetluskuludest riigi kanda jätmine

põhjendatud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. T.V kaitsja A. Aasmaa esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 6. septembri 2011. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 2. detsembri 2011. a otsuste osalist tühistamist kaitsja tasu ja kulu osas ning uue otsuse tegemist, millega

mõista T.V-lt välja kaitsja tasu summas 495,52 eurot ning ülejäänud osas jätta kaitsekulu riigi kanda. Samuti taotleb kaitsja

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks olukord, kus seadusandja pole kehtestanud regulatsiooni, mis võimaldaks

advokaatide ühest maakonnast teise sõitmisega tekkinud menetluskulusid jätta riigi kanda. Kaitsja leiab, et kohtud on T.V-lt

kaitsja tasu ja kulu väljamõistnud põhjendamatult suures ulatuses.

6. Tartu Ringkonnakohus on analüüsinud üksnes asjaolu, mis tingimustel tuleb kaitsjale sõidukulud välja maksta, kuid

jätnud seejuures tähelepanuta, et määruskaebusega vaidlustati kaitsja sõidukulude väljamõistmist süüdimõistetult. Ei ole

õige jätta konkreetse süüdimõistetu kanda menetluskulusid, mis on tekkinud seoses ebamõistliku regulatsiooniga, kus

kaitseülesandeid asus täitma teise piirkonna advokaat. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 tuleb tõlgendada

laiendavalt koostoimes põhiseaduse § 12 lg-st 1 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, jättes advokaatide sõidukulud

riigi kanda. Juhul kui tõlgendada KrMS § 180 lg 3 kitsendavalt ja asuda seisukohale, et see ei anna kohtule võimalust jätta

iseenesest teise maakonna advokaatide sõidukulusid riigi kanda, tuleb asuda seisukohale, et kriminaalmenetluse seadustik

on selles osas vastuolus põhiseadusega.

7. Seoses määratud korras õigusabi osutamisega määruskaebe menetluses Riigikohtus esitas kaitsja taotluse mõista OÜ

Advokaadibüroo Anti Aasmaa kasuks välja riigi õigusabi tasu 57,53 eurot (sh käibemaks 20%) ja jätta see KrMS § 187 lg

1 alusel riigi kanda.

8. Vastuses kaitsja määrusekaebusele nõustub Viru Ringkonnaprokuratuur kaitsjaga selles, et isegi ühe kohtumaja siseselt

koheldakse isikuid menetluskulude osas otsuse tegemisel erinevalt. Seetõttu on Riigikohtu lahend selles küsimuses vajalik

seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks ja kohtupraktika ühtlustamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Ühetaolise kohtupraktika kujundamiseks on Riigikohtu kriminaalkolleegium 16. septembri 2010 määrusega

kriminaalasjas nr 3-1-1-76-10 selgitanud kohtute volitusi menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel.

9.1. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks

on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist

seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi

kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral

kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut

arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. (Vt viidatud

määruse p. 8).

9.2. 1. jaanuarist 2010 kehtib riigi õigusabi seadus (edaspidi RÕS) § 21 lg 3 uues sõnastuses. Nimetatud sätte esimese lause

kohaselt kehtestab advokatuuri juhatus riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra igaks eelarveaastaks, arvestades

riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. Seega anti alates 1. jaanuarist 2010

vahendid riigi õigusabi osutamiseks Eesti Advokatuurile ning advokatuuri pädevuses on kehtestada vastav tasude ja kulude

hüvitamise kord. Eesti Advokatuuri juhatus on RÕS § 21 lg 3 alusel 15. detsembri 2009 otsusega ka vastava Korra

kehtestanud. Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 1 p 1 kohaselt esitab advokaat riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi

kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule, uurimisasutusele või

prokuratuurile taotluse, milles märgib RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel maksmisele kuuluva tasu ja

hüvitamisele kuuluvad vajalikud kantud kulud koos arvutuskäiguga. Tulenevalt RÕS § 22 lg 7 esimesest lausest kontrollib

riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust

ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi

osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud

tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Eelnevast lähtudes tuleb taotluse saanud

menetlejal kontrollida, kas advokaadi poolt taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas Korras sätestatuga ja põhjendatud.

Seejuures puudub menetlejal alus irduda Korra regulatsioonist ja seada kahtluse alla advokatuuri poolt kehtestatud riigi

õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise süsteem isegi siis, kui menetlejale tundub see mingil põhjusel

ebamõistlik. (Vt viidatud määrus p.10).

9.3. Korra kuni 1. juulini 2010 kehtinud redaktsiooni p 52 kohaselt makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt

riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu vastavalt kaugusele, kui riigi õigusabi osutamise

koht asub advokaadibüroo, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohast vähemalt 40 kilomeetri kaugusel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on riigi õigusabi osutamise põhimõtete vastane siduda advokaadi taotluse

põhjendatust sellega, kas riigi õigusabi oleks saanud tulla osutama riigi õigusabi osutamise koha piirkonnas asuva

advokaadibüroo advokaat või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi

tingimustes ning on õigustatud avaldama riigi õigusabi osutamise soovi mistahes Eesti piirkonnas. On ebamõistlik eeldada,

et advokaat, saades riigi õigusabi infosüsteemi kaudu n-ö piirkonnavälise tellimuse, uurib esmalt Eesti Advokatuurilt, kas

välja on selgitatud, et ükski piirkonnas asuva advokaadibüroo advokaat ei saa õigusabi osutada ning keeldub riigi õigusabi

osutamisest juhul, kui selgub, et mõni selline advokaat on tõepoolest riigi õigusabi osutamiseks vaba. Riigikohtu

kriminaalkolleegium rõhutab seejuures, et RÕS § 18 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohustub advokatuuri nimetatud

advokaat asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigeaegselt

osaleda menetlustoimingutes. Riigi õigusabi osutamisest keeldumine on sätestatud RÕS §-s 19, kuid sellest sättest ei tulene,

et advokaadil oleks riigi õigusabi osutamisest võimalik keelduda juhul, kui riigi õigusabi osutamise koht asub väljaspool

tema büroo tööpiirkonda. Eelnevast lähtudes asub kriminaalkolleegium seisukohale, et Korra p-s 52 sätestatud advokaadi

taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks tuleb menetlejal kontrollida kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas

advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas ja kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega. Samuti peab menetleja

kaaluma, kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita - nt ei saa üldjuhul põhjendatuks lugeda, et advokaat

külastab vahi all viibivat kaitsealust ühe kaebuse koostamise ettevalmistamiseks korduvalt. (Vt viidatud määrus p.10.1).

9.4. Samal seisukohal on Riigikohtu kriminaalkolleegium ka sõidukulude osas. Korra p 57 kohaselt määrab kohus,

uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi

või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulud, kui riigi õigusabi on osutatud linnas

või vallas, mis ei hõlma advokaadibüroo või selle osakonna, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohta. Korra p

59 sätestab, et p-s 57 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja

sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta.

Järelikult tuleb menetlejal ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud,

ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi

osutada või mitte. (Vt viidatud määrus p.10.2).

10. Kaitsja leiab määruskaebuses, et KrMS § 180 lg 3 on vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud

võrdsuspõhiõigusega, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed, sest ei anna kohtule võimalust jätta iseenesest teise

maakonna advokaatide sõidukulusid riigi kanda. Kolleegium kaitsja selle väitega ei nõustu. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse jätta vajadusel osa menetluskuludest riigi kanda. Seega võib kohus jätta riigi

kanda ka advokaadi sõidukulud ja seda nii osaliselt kui ka täielikult. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri, millise

kaitsja Eesti Advokatuur RÕS § 18 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks igal konkreetsel juhul määrab või millistel alustel

see valik toimub. Võrdsuspõhiõiguse rikkumisega oleks kolleegiumi hinnangul tegemist siis, kui seadus reguleeriks kaitsja

määramist sellisel viisil, et mingi tunnuse alusel määratletud isikute ringile määratakse kaitsja lähemast piirkonnast ehk

samast maakonnast, teistele aga kaugemast. Kaitsja määramine toimub aga kogu riigi piires kõigile isikutele ühtsetel alustel

Eesti Advokatuuri poolt kehtestatud korra järgi. Seega leiab kolleegium, et kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud

menetluskulude hüvitamise kord ei riku põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust.

11. Tartu Ringkonnakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse p-s 11 on leitud, et T.V on 45-aastane töövõimeline

keskeriharidusega isik, mistõttu ei ole tema puhul põhjendatud kohaldada KrMS § 180 lg 3, mille järgi võib kohus jätta osa

menetluskulusid riigi kanda kui menetluskulude hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu. Seega on ka

ringkonnakohus leidnud, et T.V ei ole isikuks, kelle puhul saaks kohaldada KrMS § 180 lg 3 jättes osa menetluskulusid

riigi kanda. Neid ringkonnakohtu põhjendusi ei ole määruskaebuses vaidlustatud. Samuti ei ole kaitsja taotlenud osade

menetluskulude riigi kanda jätmist põhjendusel, et osa kuludest oleks tema poolt tekitatud põhjendamatute sõitudega.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, 361 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 2.

detsembri 2011. a kohtuotsuse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

13. Koos määruskaebusega esitas T.V kaitsja Riigikohtule taotluse määrata tema poolt T.V-le määruskaebemenetluses

osutatud riigi õigusabi eest OÜ Anti Aasmaa Advokatuuribüroole makstavaks tasuks 57 eurot ja 53 senti (sh käibemaks 9

eurot ja 59 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal määruskaebuse koostamiseks ja esitamiseks 90 minutit, s.o 3 pooltundi.

Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja rahuldab selle juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja

23. Arvestades seda, et määruskaebus jääb rahuldamata, jätab kolleegium KrMS § 187 lg 2 alusel selle menetluskulu T.V

kanda.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Jüri Ilvest