3-3-1-10-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-10-12

Määruse kuupäev

25. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Vjatšeslav Julini (Julin) kaebus Tartu Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2011. a määrus haldusasjas

nr 3-10-2763

Menetluse alus Riigikohtus

Vjatšeslav Julini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vjatšeslav Julini määruskaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2011. a määrus haldusasjas nr 3-10-2763.

Vabastada Vjatšeslav Julin riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel ja saata asi

Tartu Ringkonnakohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vjatšeslav Julin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vanglalt välja mõista

mittevaralise kahju 50 000 kr. Kaebuse kohaselt rikkus vangla V. Julini inimväärikust ja alandas teda,

kasutades tema suhtes õigusvastaselt ohjeldusmeetmena käeraudu perioodil 22. oktoober 2009 kuni

14. aprill 2010.

2. Tartu Halduskohtu 19. septembri 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse kohaselt

toimus käeraudade kasutamine kehtiva ja õiguspärase haldusakti alusel, mis tähendab, et käeraudade

kasutamine märgitud aja jooksul oli õiguspärane. Täiendava julgeolekuabinõuna kohaldatud

ohjeldusmeede oli ennetava abinõuna vajalik ja proportsionaalne. Vangistusseaduses ega muudes

õigusaktides ei ole sätestatud piirangut, et ühe ja sama intsidendi eest ei tohi kohaldada mitut

täiendavat julgeolekuabinõu, sealhulgas ka mitut ohjeldusmeedet. Vanglal on õigus määratleda,

millist julgeoleku tagamiseks kohaldatavat meedet ta kinnipeetava suhtes rakendab, samuti on

vanglal õigus otsustada, milline on meetme kasutamise viis ja aeg. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, kinnipeetava käitumisest ning teistest

asjaoludest, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust mõjutada.

Vangistusseaduse (VangS) § 70 lõikes 2 sätestatud piirang, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12

tunni, ei tähenda, et käeraudu ei tohi julgeolekuriskide vähendamiseks kohaldada pikema aja jooksul,

ületamata seejuures järjest 12 tundi. V. Julin ei ole esitanud ühtegi põhjendust või asjaolu, mis

tõendaks, et käeraudade kasutamine tema suhtes oleks tulnud varem lõpetada. Kuna vangla tegevus

oli õiguspärane, puudub alus hüvitise väljamõistmiseks. Antud juhul puudub V. Julinil eraldi

preventiivne huvi toimingute (sisuliselt käskkirja) õigusvastaseks tunnistamiseks. Preventiivne

eesmärk põhjendatud huvina peab aitama reaalselt kaasa kaebaja õiguste edasise rikkumise

vältimisele. Kohtuotsuse eesmärgiks ei saa olla haldusorganile ettekirjutuste või juhiste tegemine, et

ta peab järgima seadusi, millest ta ise on juba teadlik. Tartu Vangla toimingute õigusvastasuse

tuvastamine ei saa aidata kaasa V. Julini eesmärgi saavutamisele. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine ja nende valik otsustatakse igal konkreetsel juhul kaalutlusõiguse teel, arvestades

tuvastatud asjaolusid.

3. V. Julin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja tema kaebuse

rahuldada. V. Julin esitas taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu.

4. Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2011. a määrusega jäeti V. Julini taotlus rahuldamata, kuna:

1) V. Julini maksejõuetus on tõendatud;

2) VangS § 69 lg-st 1, lg 2 p-st 5 ja lg-st 3 ning § 70 lg-st 1 tulenevalt on vanglal võimalik ühe

intsidendi puhul rakendada ka mitut julgeolekuabinõu ning nende kasutamine võib kesta kuni

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse äralangemiseni. Sealjuures tähendab piirang, et

ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni, et ohjeldusmeedet ei tohi järjest kohaldada üle

12 tunni. Sellest tulenevalt on ekslik ka V. Julini apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et

ohjeldusmeetmete kasutamine poole aasta jooksul on iseenesest seadusevastane;

3) V. Julini suhtes rakendati ohjeldusmeetmena Tartu Vangla ohjeldusmeetmete kasutamise kohta

22. oktoobri 2009. a akti nr 57 alusel rahustusvoodisse kinnisidumist, kuna ta muutus agressiivseks,

ründas ja ähvardas vanglaametnikke ega allunud vanglaametnike seaduslikele korraldustele.

Ohjeldusmeetme kasutamise aluseks olnud tegude toimepanemist V. Julin ei eita. Fikseerimine kestis

eelnimetatud akti kohaselt kella 10.40-st kuni 19.30-ni. Seega ei kestnud fikseerimine antud juhul

kauem kui VangS § 70 lg-s 2 lubatud 12 tundi. Samuti ei ole vaidlust, et Tartu Vangla 22. oktoobri

2009. a käskkirja nr 1-4/1620 alusel kohaldati alates 22. oktoobrist 2009 V. Julini suhtes täiendava

julgeolekuabinõuna ohjeldusmeetmena käeraudu, kui kinnipeetav viibib väljaspool elukambrit.

Nimetatud käskkirja alusel kasutati käeraudu kuni 14. aprillini 2010. Asja materjalidest ei nähtu, et

käeraudade kasutamise puhul oleks vangla ületanud 12 tunni piiri. Eeltoodud akti ja käskkirja alusel

rakendati ohjeldusmeetmeid küll sama intsidendi tõttu, kuid tegemist ei ole ühe intsidendi eest kahel

korral karistamisega. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval,

mitte karistuslikul eesmärgil. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et käeraudade kohaldamise

kuni aprillini 2010 tingis kaebaja enda käitumine, kuna kaebaja muutus agressiivseks, ähvardas,

sõimas vanglaametnikku, lõhkus kambri ust ning lõi vanglaametnikule vastu kätt. Sellele järeldusele

V. Julin apellatsioonkaebuses vastu ei vaidle. Ohjeldusmeetmete kasutamise tingis V. Julini enda

käitumine ning nende kasutamine toimus vastavuses kehtivate seadustega;

4) kasutatud ohjeldusmeetmed ei olnud vastuolus Euroopa vanglareeglistiku (EVR)

ohjeldusmeetmeid käsitlevate punktidega, sest antud juhul olid täidetud ohjeldusmeetmete

kasutamise lubatavuse eeldused ning ohjeldusmeetmete kasutamine toimus vastavuses seadustega.

Eeltoodust tulenevalt on V. Julini apellatsioonkaebus ilmselgelt perspektiivitu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. V. Julin esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ja vabastada ta

riigilõivu tasumise kohustusest. Pärast rahustusvoodist vabastamist puudus alus kohaldada pooleks

aastaks käeraudu, kuna määruskaebuse esitaja ei olnud agressiivne ega ohtlik. Käeraudade

kohaldamine on kaalutlusvigadega ega ole proportsionaalne.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtus on vaidlus selle üle, kas V. Julini apellatsioonkaebus on perspektiivitu, mis annab aluse

jätta tema taotlus apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata.

7. Tartu Vangla 22. oktoobri 2009. a akti "Ohjeldusmeetme kasutamise kohta nr 57" kohaselt

kohaldati V. Julini suhtes ohjeldusmeetmena kinnisidumist rahustusvoodisse, "sest [ta] muutus

agressiivseks, kui keelati tubakat kartseri kambrisse võtmast, ähvardas, sõimas, ropendas, lõhkus

pikalt vastu ust, seletuskirja võttes lõi vanglaametnikku vastu kätt, ei allunud vanglaametnike

seaduslikele korraldustele." Akti nr 57 kohaselt oli V. Julin rahustusvoodis alates 10.40 kuni 19.30

ehk ligi üheksa tundi ning ohjeldusmeetme (rahustusvoodi) kohaldamine lõpetati, kui kinnipeetav oli

rahunenud.

8. Samad asjaolud, mis tingisid V. Julini rahustusvoodisse paigutamise, olid aluseks ka V. Julini

suhtes käeraudade kohaldamisele ajaks, mil ta viibis väljaspool elukambrit, ning nende kasutamist

jätkati ka pärast sihtkohta jõudmist, v.a jalutusboks. Samuti kohaldati käeraudu olukorras, kus

vanglaametnik siseneb Julini kambrisse.

Vaidlustatud käskkirjas põhjendatakse käeraudade kohaldamist järgmiselt: "Kinnipeetav [---] pani

toime õigusrikkumise, mis seisnes 22.10.2009 kella 10:00 paiku eeluuritavate eluhoone kartseri laos

agressiivse käitumise ja ebatsensuursete sõnade kasutamises vanglaametnikke suunas. Peale

kinnipeetava kambrisse saatmist tagus V. Julin tugevalt vastu kambri ust ning peksis jalaga vastu

lauda ja seina. Vanemvalvuri poolt antud seletuskirja blanketi haaras V. Julin vanglaametnikult vastu

tema kätt lüües ning seejärel kortsutas seletuskirja blanketi ja viskas selle maha. Samuti ähvardas

kinnipeetav V. Julin vanglaametnikke füüsilise vägivallaga peale vanglast vabastamist.

Eeltoodust tulenevalt nähtub, et kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele. Ennetamaks otsese ohu

tekkimist ning võimaliku raske õigusrikkumise sooritamist on vajalik vanglal preventiivsel eesmärgil

tema suhtes võtta tarvitusele abinõu, tagamaks vanglas viibivate isikute turvalisus."

Käeraudu kohaldati 22. oktoobrist 2009 kuni 14. aprillini 2010 ehk ligi kuus kuud.

9. Ohjeldusmeetme kohaldamise õiguslik alus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1, mille kohaselt võib

täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub

vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule, täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks.

Vangla põhjendas ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamist V. Julini suhtes kahel alusel: 1) ta on

ohtlik teistele isikutele ja 2) hoidmaks ära raske õigusrikkumise toimepanemist.

Vaidlustatud käskkirja faktiliseks aluseks on samad asjaolud, mis tingisid kinnipeetava suhtes

rahustusvoodi kasutamise. Samas puudub vaidlustatud käskkirjas täiendav põhjendus ja hinnang selle

kohta, et tuvastatud asjaolude pinnalt oleks V. Julinist ka pärast üheksatunnist rahustusvoodis

viibimist ja rahunemist lähtunud oht teistele isikutele või et ta pannuks toime raske õigusrikkumise.

Käeraudade kohaldamist on vangla põhjendanud ka sellega, et ennetatakse ohu tekkimist. Kolleegium

märgib, et ohu ennetamise staadiumis ei ole ohtu veel tekkinud, kuid ohtu peetakse võimalikuks

tulevikus. Samas ei sätesta VangS § 69 lg 1, et ka ohu ennetamiseks on õigus kohaldada

ohjeldusmeedet.

Eeltoodu tõttu ei ole kolleegium veendunud, et esines alus käeraudade kohaldamiseks.

10. Isegi kui eeldada, et ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamiseks oli 22. oktoobri 2009. a

seisuga alus, ei ole ringkonnakohus analüüsinud, kas käeraudade kohaldamist 22. oktoobrist 2009

kuni 14. aprillini 2010 (ligi kuus kuud) saab pidada proportsionaalseks. Samuti ei luba kohtute poolt

tuvastatu praeguses menetlusetapis üheselt järeldada, et kinnipeetava agressiivne seisund ja temast

lähtuv oht oleks kestnud kuid.

11. Kolleegium märgib, et riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel ei tohi välistada kaheldavate

ja vaieldavate kaebuste esitamist, kuna see piirab isikute kaebeõigust ülemääraselt (Riigikohtu

halduskolleegiumi 23. novembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-71-11, p 11 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kuna praeguses asjas ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise õiguslik alus ja

selle meetme õiguspärasus on kaheldav ning vaieldav, ei ole tegemist perspektiivitu kaebusega.

12. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse, vabastab V. Julini riigilõivu

tasumise kohustusest ning saadab asja ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving