3-2-1-43-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-43-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. aprill 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

AS-i STV hagi Vladimir Sokolovi vastu põhivõla 4513 euro

31 sendi (70 618 krooni) ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-68510

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i STV kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4143 eurot 75 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS STV (registrikood 10059388), esindaja vandeadvokaat

Anto Kasak

Kostja Vladimir Sokolov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Lusmägi

Asja läbivaatamise kuupäev

26. märts 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-68510

osas, milles ringkonnakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse

osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Vladimir Sokolovilt AS-i STV kasuks välja

täiendavalt põhivõlg 739 (seitsesada kolmkümmend üheksa) eurot 11 senti ja viivis

229 (kakssada kakskümmend üheksa) eurot 99 senti.

3. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

Rahuldada hagi osaliselt ja mõista Vladimir Sokolovilt AS-i STV kasuks välja põhivõlg

1108 (üks tuhat ükssada kaheksa) eurot 66 senti, viivis 369 (kolmsada kuuskümmend üheksa)

eurot 65 senti ja alates 26. aprillist 2012 kuni põhivõla tasumiseni viivis põhivõla tasumata osalt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas jätta hagi

rahuldamata.

4. Jätta poolte menetluskuludest kõigis kohtuastmetes 75% AS-i STV kanda ja 25% Vladimir

Sokolovi kanda.

5. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

6. Tagastada AS-ile STV kassatsioonkaebuselt 22. detsembril 2011 tasutud kautsjon

45 (nelikümmend viis) eurot 13 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS STV (hageja) esitas 17. oktoobril 2008 Harju Maakohtule Vladimir Sokolovi (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla ja viivise, kokku 73 172 krooni 80 senti, ja alates

17. oktoobrist 2008 viivise kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt olid pooled sõlminud töölepingu, mille kohaselt kostja töötas valvuri

ametikohal. Kostja pidi 17. juunil 2008 täitma tööülesandeid Muuga objektil. Turvaosakonna

patrullauto kasutamise korra kohaselt on keelatud patrullautoga lahkuda oma piirkonnast ilma

turvaosakonna juhtkonna loata. Kostja lahkus loata ja hagejat teavitamata objektilt ning põhjustas

Laagna teel hagejale kuuluva sõidukiga liiklusõnnetuse, mille tagajärjel muutus sõiduk

kasutuskõlbmatuks. Kostja ei täitnud sel hetkel tööülesandeid. Samuti viibis autos kõrvaline isik,

kellel ei olnud lubatud sõidukis viibida. Seega vastutab kostja Eesti NSV töökoodeksi (TööK) § 128

lg 1 p 7 kohaselt kogu tekkinud kahju eest. Hageja kahjuks on sõiduki jääkväärtus 70 618 krooni.

Samuti peab kostja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 kohaselt maksma viivist ajavahemiku eest alates

18. juunist 2008 kuni kohustuse täitmiseni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et liiklusõnnetus juhtus

tööajal kostjale ettenähtud tööpiirkonnas. Kuna tegemist oli liiklusõnnetusega, kus realiseerus

liiklusoht, ei ole kostja süüdi kahju tekitamises. Hageja ei ole kahju suurust tõendanud. Samuti tekkis

osa kahjustusi autole pärast liiklusõnnetust, kui hageja töötajad auto minema vedasid.

3. Harju Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2009. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

70 618 krooni.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi jätta rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. oktoobri 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Harju Maakohus rahuldas 11. juuli 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 4513 eurot 30 senti, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise

163 eurot 28 senti ning põhinõudelt viivise, mille määraks on Euroopa Keskpanga intress + 7%

aastas, alates hagiavalduse esitamisest 17. oktoobril 2008 kuni põhivõla tasumiseni.

Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja põhjustas hageja sõidukiga 17. juunil 2008

avarii Tallinnas Laagna teel Mustakivi silla all. Õnnetuse toimumise ajal oli kostja tööl ning kostja

töötas hageja juures valvurina. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja täitis avarii toimumise ajal

tööülesandeid, kas ta sõitis oma teeninduspiirkonnast välja ning kas sõidukis viibis avarii toimumise

ajal kõrvaline isik. Pooled vaidlevad ka selle üle, milline on hagejale tekitatud kahju suurus.

Kostja ei täitnud avarii ajal töökohustusi. Turvaosakonna patrullauto kasutamise korra kohaselt pidi

kostja patrullima hageja turvaosakonna valvatavatel objektidel ning auto võis perioodiliselt reklaami

mõttes asuda ka Lasnamäe turu, Ida keskuse, Mustakivi kaupluse ja Vikerlase 14 parkla piirkonnas.

Patrullautol oli kategooriliselt keelatud ilma turvaosakonna juhtkonna loata lahkuda oma piirkonnast.

Patrullautot oli keelatud kasutada isiklike asjade ajamiseks või kõrvaliste isikute sõidutamiseks.

Mehitatud ja valvurvalve turvatöötajate tegevusjuhendi p 4.11 nägi ette, et turvatöötajatel oli keelatud

lahkuda töölt enne uue vahetuse või asendaja saabumist või anda vahetus üle ilma vahetusülema

nõusolekuta. Ekipaažide asukoha skeemi kohaselt pidi ekipaaž, milles töötas kostja, asuma põhiliselt

Lasnamäe tee 9 parklas ning ekipaaži ülesandeks oli Muuga ja Lasnamäe 4. ja 5. rajooni ja Maardu

piirkonna teenindamine. Ekipaaž ei tohtinud lahkuda teenindatavast piirkonnast ilma mõjuva

põhjuseta ning lahkumisel ilma mõjuva põhjuseta on ekipaaž kohustatud sellest teatama. Hageja

esitatud kaardi kohaselt piirnes ekipaaži teeninduspiirkond Mustakivi teega. Kaart rippus hageja

Valge tänava kontoris seinal. Seega oli kostjal õigus patrullautot kasutada vaid töölepingulistel

eesmärkidel ning selle kasutamine isiklikel eesmärkidel või kolmandate isikute sõidutamiseks ei

olnud lubatud. Pooled ei vaidle selle üle, et õnnetus toimus Laagna teel Mustakivi silla all kohas, kus

tee suundus kostja ekipaaži teenindatavast piirkonnast välja, ning selles kohas ei olnud

tagasipööramise võimalust. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja ei teavitanud kedagi oma

soovist teeninduspiirkonnast välja sõita. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kostja võis piirkonnast

lahkumisel teavitada tööandjat alles siis, kui ta oli juba piirkonna piiril. Töötajal tuli enne piirkonnast

lahkumist teavitada tööandjat. Avarii toimumise ajal ei reageerinud kostja ühelegi häirele ega

sooritanud tavapärast ringsõitu piirkonna sees.

Asjas kogutud tõenditega kogumis on tõendatud, et avariilises sõidukis viibis lisaks kostjale Oksana

Savoiko. Kuigi tunnistaja M. Astafjev märkis, et tema isiklikult avariid pealt ei näinud, ei ole

tõenäoline, et Oksana Savoiko saabus õnnetuskohale 5-10 minuti jooksul pärast selle toimumist.

Juhul kui Oksana Savoiko ei oleks avarii toimumise ajal sõidukis viibinud, ei oleks olnud vajadust

toimetada teda arstlikku kontrolli. Samuti on asjas tuvastatud, et avariilisel sõidukil avanesid

mõlemad esimesed turvapadjad. Järelikult on tõendatud, et kostja rikkus tööandja korraldust mitte

lasta sõidukis viibida kolmandatel isikutel ning kasutas patrullautot isiklikel eesmärkidel, sealhulgas

oma tüdruksõbra sõidutamiseks.

Hageja raamatupidamise väljavõtte kohaselt oli sõiduki väärtus enne õnnetuse toimumist 31. mail

2008 70 618 krooni. Hageja esitatud veebiportaalide väljavõtete kohaselt oli samaväärsete sõidukite

turuhind ilma käibemaksuta vahemikus 89 000 kuni 207 000 krooni. Tehase Auto OÜ 28. septembri

2009 kinnituse kohaselt oli sõiduki tegelik väärtus 17. juunil 2008 suurem kui hageja

raamatupidamises kajastatud jääkväärtus 70 618 krooni. Veho Eesti AS remondikalkulatsiooni

kohaselt oleks sõiduki vigastuste remontimiseks kulunud 14 820 eurot 18 senti ehk 231 885 krooni

43 senti. Nende tõenditega on tõendatud, et sõiduki väärtus oli enne õnnetuse toimumist vähemalt

89 000 krooni ehk 5688 eurot 14 senti ning selle taastamiseks oleks kulunud väärtusega võrreldes

oluliselt suurem summa. Hageja ja NIK Tehnika OÜ vahel sõlmitud lepingust nähtub, et hageja

võõrandas avariilise sõiduki kolmandale isikule 20 000 krooni eest. Kostja ei ole väitnud ega

tõendanud, et avariilise sõiduki tegelik väärtus oleks olnud suurem kui 20 000 krooni. VÕS § 127

lg 5 alusel tuleb hagejale tekitatud kahjusummast maha arvata summa, mille hageja sai sõiduki

võõrandamisel. Kuna sõiduki parandamine oli selle väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas,

tuleb hagejale tekitatud kahju hüvitise määramisel lähtuda VÕS § 132 lg-st 1 ehk hagejal on õigus

saada sõiduki eest hüvitis, mis vastab samaväärse sõiduki hinnale õnnetuse toimumise päeval.

Samaväärne sõiduk õnnetuse toimumise päeval oleks maksnud vähemalt 89 000 krooni (ilma

käibemaksuta). Lahutades sellest summast 16 949 krooni 15 senti, mille hageja sai sõiduki

võõrandamisel, on tulemuseks 72 050 krooni 85 senti. Hageja on palunud kostjalt mõista hüvitisena

välja 70 618 krooni. Seega on hageja nõudnud kahju hüvitisena kostjalt väiksemat summat, kui ta

oleks õigustatud saama.

7. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 369 eurot 55 senti, viivise 139 eurot 66 senti ja alates 24. novembrist

2011 kuni põhinõude täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohus leidis, et poolte õigussuhet reguleerivad liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud

Eesti Vabariigi töölepingu seadus (TLS) ja TööK §-d 125-130. TööK § 125 lg 1 kohaselt peavad

varalise vastutuse kohaldamiseks olema ühel ajal tõendatud järgmised asjaolud:

1) kahju on tekitatud töötaja õigusvastase käitumisega;

2) kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses töötaja õigusvastase tegevuse või tegevusetusega;

3) kahju oli tekitatud töötaja süülise tegevuse või tegevusetuse tagajärjel.

Tõendatud on, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja. TLS § 48 lg 1 p 3 kohaselt olid töölepingu pooled

kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara. Kostja on menetluses selgitanud, et

liiklusõnnetuse põhjuseks olid halvad teeolud (märg tee). Ringkonnakohtu istungil selgitas ta lisaks,

et kõrvalrajal sõitnud veoki rataste alt paiskus vesi tema auto esiklaasile, mistõttu kaotas ta nähtavuse

ja veokiga kokkupõrke vältimiseks keeras paremale ja sõitis vastu äärekivi. Liiklusseaduse § 2 lg 1

kohaselt peavad kõik liiklejad järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja

ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Liiklusõnnetuse

toimumise ajal kehtinud liikluseeskirja (LE) § 123 kohaselt pidi juht kohaldama oma sõiduki kiiruse

selliseks, mis arvestab muu hulgas tema sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit,

ilmastikutingimusi ja muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespool nähtavusulatust ja teel

etteaimatava mis tahes takistuse ees. Sama sätte teise lause kohaselt peab juht vähendama kiirust ning

vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Kostja

kirjeldatud olukorras rikkus ta ilmselt viidatud LE sätet hooletuse tõttu, sest jättis järgimata käibes

vajaliku hoole VÕS § 104 lg 3 mõttes. Kuna kostja põhjustas hageja sõidukiga süüliselt

liiklusõnnetuse, milles sai kannatada hageja vara, rikkus kostja seega TLS § 48 lg 1 p 3 ning

rikkumise ja hageja vara kahjustumise tõttu oli kahju tekkimise ja kostja õigusvastase käitumise vahel

otsene põhjuslik seos.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas valesti kõrvalise isiku viibimise sõidukis. Hageja

esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja tüdruksõber viibis õnnetuse paigas, kui sinna saabus

M. Astafjev, kuid need ei tõenda, et ta oli liiklusõnnetuse toimumise ajal autos. M. Astafjev ei ole

tunnistanud, et ta oleks seda isiklikult näinud. Samuti ei ole esitatud tõendid piisavad, et lugeda

tõendatuks hageja väidet, et kostja oli avarii toimumise ajal oma tüdruksõpra koju viimas. Asjaolul, et

kostja tüdruksõber viibis õnnetuspaigal, ja isegi asjaolul, kui ta tõepoolest oleks viibinud avarii

toimumise ajal koos kostjaga autos, ei ole põhjuslikku seost toimunud avarii tagajärjel tekkinud

kahjuga.

Samuti tuvastas maakohus valesti avarii toimumise väljaspool kostja teenindatavat piirkonda. Hageja

oli hagiavalduses seisukohal, et teeninduspiirkonnad olid ettevõttes määratud 27. märtsil 2008

M. Astafjevi kinnitatud ekipaažide asukohtade skeemiga. Selle dokumendi kohaselt oli ekipaaži nr 2

asukohaks Linnamäe tee 9 parkla ja piirkonnaks Muuga ja Lasnamäe 4. ning 5. rajoon. Kostja on

kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et ta ei lahkunud teeninduspiirkonnast, sest avarii asukoht jäi

ekipaažile nr 2 määratud piirkonna sisse. 2. mail 2011 esitas hageja ekipaažide paiknemise kaardi ja

kinnitas, et seda on töötajatele tutvustatud ning kaart ise paikneb hageja asukohas seinal kõigile

teadmiseks. Tunnistaja M. Astafjevi ütluste kohaselt olid kaardil märgitud rajoonid ja see rippus

kontoris, kus töötajad vahetasid riideid. Kostja vaidles sellele vastu, selgitades, et tema sellega hageja

juures töötamise ajal ei tutvunud ning temale tutvustati vaid käskkirja. Ringkonnakohus leidis, et

27. märtsil 2008 kehtestatud piirkondade piire ei ole esitatud tõendite põhjal võimalik üheselt

kirjeldada. Tööandja käskkirjas on muu hulgas nimetatud Lasnamäe 4. ja 5. rajoon, kuid tunnistaja

ütlustest ei selgu, mida ta sellise määratlusega silmas pidas. Esitatud kaardil, mille tutvustamise kohta

töötajatele või mille olemisest 27. märtsi 2008 dokumendi lisaks tõendeid ei esitatud, on näha vaid

käsikirjalised märked "Lasn" ja "Muuga" ning pastapliiatsiga mööda Mustakivi teed tõmmatud joon.

Sellist tõendit ei saa lugeda piisavalt usaldusväärseks, et seostada selle võimaliku rikkumisega

töötajale sellist rasket tagajärge nagu varalist vastutust tööandja ees. On ilmne, et isegi kui lugeda

usaldusväärseks hageja väide, et sellisel kujul kaart rippus hageja kontoris juba enne 17. juunit 2008

ja kostjal oli võimalik sellega tutvuda, ei saa seda lugeda selliseks tööandja kehtestatud töösisekorda

reguleerivaks dokumendiks, mille rikkumist saaks töötajale ette heita. Kui tööandja pidas vajalikuks

kõiki muid töösisekorda puudutavaid dokumente tutvustada töötajatele allkirja vastu ja seostas

teenindatavate piirkondade piiridega töötajate jaoks olulisi tagajärgi, siis pidi ta sarnaselt toimima ka

selle dokumendiga, kus tõepoolest oleks saanud piirkondade piirid üheselt mõistetavalt kirjeldada.

Tuvastatud asjaolude alusel ei rakendu kostja vastutusele TööK § 128, vaid TööK § 125, mis sätestab

töötaja piiratud varalise vastutuse. Maakohtu kohaldatud § 128 lg 1 p 7 kohaselt kandis töötaja

täielikku varalist vastutust tööandja ees muu hulgas juhul, kui kahju tekitamine ei olnud seotud

tööülesannete täitmisega. Nimetatud sätte kohaselt kandsid töötajad täielikku varalist vastutust kahju

eest, mis oli tekitatud kas tööajal või väljaspool tööaega oma tegevusega, mis ei olnud seotud

tööülesannete täitmisega. Sätte mõtte kohaselt kohaldati täieliku varalise vastutuse seda alaliiki

tavaliselt juhtudel, kui kahju on tekitatud ettevõttele kuuluva vara omavolilise kasutamisega isiklikes

huvides. Hageja on põhjendanud oma seisukohta, et avarii toimus olukorras, kus kostja ei olnud

seotud tööülesannete täitmisega, samade asjaoludega, millega põhjendas kostja töölepingu rikkumist,

st et liiklusõnnetuse toimumise ajal viibis sõiduautos kõrvaline isik ja kostja lahkus sõidukiga

tööandja loata temale ettenähtud piirkonnast. Need väited ei ole tõendatud. Küll aga ei vaidle pooled

selle üle, et kostja kasutas patrullautot graafiku järgi ja piirkonnas, kus tal oleks olnud võimalus

reageerida väljakutsele. Kostja on selgitanud, et tema eesmärgiks, liikudes mööda Laagna teed

kesklinna poole, oli tuua kontorist ära sinna (täpsemalt kontori juurde pargitud isiklikku autosse)

ununenud ametitunnistus ja autojuhiluba, ilma milleta ei oleks tal olnud väljakutse korral võimalik

tööülesandeid täita. Hageja ei suutnud tõendada, et kostjal oleks konkreetses kohas liikumiseks olnud

muu põhjus. Seega saab kostjale ette heita vaid seda, et ta ei olnud avarii toimumise hetkeks teatanud

valvepulti vajadusest piirkonnast lahkuda, kuid ei saa asuda seisukohale, et tema viibimine

konkreetses kohas ei oleks olnud seotud tööülesannete täitmisega. Seda järeldust toetavad ka

tunnistaja ütlused selle kohta, kuidas ekipaažide tegevus toimus. Igal patrullil oli oma valvatav

piirkond. Ei olnud määratud täpset kohta, kus auto pidi seisma, kui väljakutset ei olnud. Piirkonnast

võis välja sõita igal põhjusel, aga sellest oli vaja ette teatada. Autod võisid olla parklas, aga ei

pidanud seal olema.

Hagejale tekkinud kahju suuruse määramisel nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega.

Seega juhul, kui kostja vastutaks täies ulatuses, oleks temalt väljamõistetava hüvitise suuruseks

4513 eurot 30 senti. Kuna aga kostja vastutus on 1/3 tema keskmisest palgast, siis tuleb tal hüvitada

1108 eurot 66 senti : 3 = 369 eurot 55 senti. Keskmise palga suuruse üle pooled ei vaidle.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada osas,

milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, ja saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436

lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuivõrd ringkonnakohus ei ole viidanud,

millise õigusnormi alusel vastutab kostja üksnes 1/3 ulatuses tema keskmisest palgast. See ei tulene

ringkonnakohtu viidatud TööK §-st 125.

Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta tunnistaja M. Astafjevi ütlused osas, milles tunnistaja

ütles, et kostja kinnitas talle, et tema sõidu eesmärk oli tüdruksõber koju viia. Seetõttu ei ole ka

oluline, et tunnistaja ise kostja tüdruksõpra autos ei näinud. Ringkonnakohus ei ole seega

põhjendanud, miks ta jõudis maakohtust erinevale järeldusele. Ringkonnakohus on jätnud

tähelepanuta ka selle, et kõrvaliste isikute sõidutamine oli keelatud, ning ei ole põhjendanud, miks

see ei ole asja lahendamisel oluline asjaolu, kuigi see näitab, et kostja kasutas sõidukit tööajal

isiklikel eesmärkidel.

11. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis hagi osaliselt

rahuldamata. Selles osas on TsMS § 691 p 5 alusel võimalik teha uus otsus, millega hagi tuleb

rahuldamata osas osaliselt rahuldada.

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud oma järeldust jätta kohaldamata

TööK § 128 lg 1 p 7. Selle sätte kohaselt pidi töötaja hüvitama kogu tööandjale süüliselt tekitatud

kahju, kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab

kahju hüvitamise nõude esitanud tööandja tõendama asjaolu, et kahju tekitamine ei olnud seotud

tööülesannete täitmisega. Hageja pidi seega tõendama, et kostja kasutas autot õnnetuse toimumise

ajal isiklikes huvides, mitte enda töö tõttu. Ringkonnakohus leidis, et see asjaolu ei ole tõendatud.

TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt Riigikohus tõendeid ei hinda ega tuvasta asjaolusid. Kolleegium leiab,

et ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus on

tõendeid, sh tunnistaja M. Astafjevi ütlusi, analüüsinud ning põhjendanud oma seisukohta hageja

väite tõendamatuse kohta. Seega on ringkonnakohus menetlusõiguslikke reegleid järgides leidnud, et

kohaldub töötaja piiratud vastutus.

14. Kolleegium leiab aga, et ringkonnakohus on valesti määranud kindlaks kostja vastutuse ulatuse.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu sätet, millest tulenevalt

vastutaks töötaja tööandjale tekitatud kahju eest 1/3 ulatuses enda keskmisest palgast. TööK § 126

kohaselt oli töötaja vastutus tööandjale süüliselt tekitatud kahju eest piiratud töötaja keskmise

kuupalgaga. Pooled ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud ringkonnakohtu tuvastatud asjaolu, et

kostja põhjustas hagejale süüliselt kahju. Samuti ei ole vaidlustatud ringkonnakohtu tuvastatud kostja

keskmise palga suurust, milleks oli 1108 eurot 66 senti. Seega on tuvastatud TööK § 126

kohaldamiseks vajalikud asjaolud ning asjas on võimalik teha lõplik otsus. Kuivõrd ringkonnakohtu

otsust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

369 eurot 55 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks lisaks välja mõista 1108,66 - 369,55 = 739 eurot

11 senti.

15. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Põhinõude osalise rahuldamise tõttu tuleb osaliselt rahuldada ka viivisenõue. Kahju tekitamise ajal

kehtinud VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse

rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik

sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kostja sai hageja auto kahjustamisest teada

kahju tekkimise ajal, 17. juunil 2008. Hageja nõudis hagis viivist alates 18. juunist 2008. VÕS § 113

lg 1 teise lause järgseks viivisemääraks on ajavahemiku 18. juunist 2008 kuni 31. detsembrini 2008

(197 päeva) eest 11% aastas, ajavahemiku 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2009 (181 päeva) eest

9,5% aastas, ajavahemiku 1. juulist 2009 kuni 30. juunini 2011 (kaks aastat) eest 8% aastas,

ajavahemiku 1. juulist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 (184 päeva) eest 8,25% aastas ning

ajavahemiku 1. jaanuarist 2012 kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni 25. aprill 2012 (116 päeva) eest

8% aastas. Seega on kostja Riigikohtu otsuse tegemise seisuga kohustatud tasuma viivist 1108,66 *

197 / 365 * 11% + 1108,66 * 181/365 * 9,5% + 1108,66 * 2 * 8% + 1108,66 * 184 / 365 * 8,25% +

1108,66 * 116 / 366 * 8% = 369 eurot 65 senti. Kuivõrd ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud

osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 139 eurot 66 senti, tuleb

kostjalt hageja kasuks lisaks välja mõista 369,65 - 139,66 = 229 eurot 99 senti. Kostjalt tuleb

ajavahemiku eest alates 26. aprillist 2012 kuni põhivõla tasumiseni välja mõista tasumata põhivõlalt

ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

16. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hagist rahuldati ligikaudu 25%, tuleb jätta poolte menetluskuludest

25% kostja ja 75% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja

lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva

kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull