3-2-1-151-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-151-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. aprill 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i SEB Pank hagi OÜ Bestair vastu 107 052 euro 1 sendi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-

11-118

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Bestair kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

107 052 eurot 1 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252)

Kostja OÜ Bestair (registrikood 10878790), esindaja

vandeadvokaat Oleg Nišajev

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2011. a otsust tsiviilasjas nr 2-11-118 osaliselt

õigusliku põhjenduse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud OÜ Bestair kanda.

4. Arvata OÜ Bestair kassatsioonkaebuselt 1. augustil 2011 tasutud kautsjon 1070 (üks tuhat

seitsekümmend) eurot 52 senti riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 3. jaanuaril 2011 Harju Maakohtule hagi OÜ Bestair (kostja) vastu,

milles palus kostjalt välja mõista 107 052 eurot 1 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13. märtsil 2007 garantiilepingu, millega kostja garanteeris

Mere Vara OÜ (edaspidi võlgnik) ja hageja sõlmitud laenulepingust tulenevate võlgniku kohustuste

täitmist hagejale 1 675 000 krooni ulatuses. Kostja võttis endale tagasivõtmatu kohustuse tasuda

hagejale esimesel nõudmisel garantiilepingu alusel tasutavad summad hageja kirjalikus nõudes

näidatud kontole hageja määratud tähtaja jooksul. Viru Maakohus kuulutas 26. mai 2010. a

määrusega välja võlgniku pankroti. Võlgniku laenulepingust tulenev võlgnevus hagejale on kokku

20 514 455 krooni 44 senti.

Kostja ei ole garantiilepingust tulenevat kohustust täitnud. Hageja saatis 19. augustil 2009 (ja veel

kahel korral) nõudekirja garantiikohustuse täitmiseks (1 675 000 krooni tasumiseks). Kostja keeldus

nõudekirja vastu võtmast. Garantiilepingu p 7.4 kohaselt saab lugeda hageja nõude kostjale

kättetoimetatuks. Hageja esitas garantiilepingust tuleneva nõude kohaselt ja õigel ajal. Hageja

täitmisnõue ei ole lõppenud, sest hageja esitas nõudekirja garantiist tuleneva kohustuse täitmiseks

enne garantii lõpptähtaega (13. september 2009).

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Garantii tähtaeg oli 13. september 2009 ja hageja ei esitanud selleks

ajaks kostja vastu nõuet garantiilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Kostja ei ole hageja

19. augusti 2009. a nõudekirja kätte saanud. Garantiilepingus sätestatud tingimused on

tüüptingimused. Garantiilepingu p 7.4 on kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seetõttu

tühine.

3. Harju Maakohus jättis 22. märtsi 2011. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et garantiilepingu kohaselt on garantii kehtivuse tähtaeg 13. märts 2007 kuni

13. september 2009. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 4 p-st 2 lõpeb garantii tähtaja

saabumisel, kui võlausaldaja ei ole tähtaja saabumise hetkeks esitanud nõuetekohast garantiinõuet.

Nõude esitamine selles märgitud aja jooksul tähendab, et nõue peab olema selle tähtaja jooksul kätte

saadud.

Garantiilepingu p-st 7.4 tuleneb, et panga kirjalik nõue loetakse garantiiandjale kätteantuks, kui see

on garantiiandja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana garantiiandja lepingus

nimetatud asukoha aadressil ning nõude postitamisest on möödunud viis tööpäeva. Hageja on saatnud

kostjale nõude garantiilepingu täitmiseks 19. augustil 2009 nii garantiilepingus märgitud aadressile

kui ka äriregistris märgitud aadressile. Pooled võivad lepingus küll tahteavalduste edastamist

täpsustada, kuid arvestada tuleb ka võlaõigusseaduses tüüptingimuste kohta käivate sätetega.

Garantiilepingus olevad tingimused on tüüptingimused. VÕS § 42 lg 3 p 35 sätestab, et lepingus,

mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse

ette tahteavalduse teatavaks tegemine erinevalt seaduses sätestatust ja see on teisele lepingupoolele

kahjulik, välja arvatud juhul, kui erisus käib teise lepingupoole tahteavalduse vormi kohta või kui

nähakse ette, et tingimuse kasutaja võib lugeda teise lepingupoole poolt tingimuse kasutajale antud

aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud teist aadressi. VÕS § 44 kohaselt, kui VÕS § 42 lg-

s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu

oma majandus- ja kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Hageja

ei ole tõendanud, et garantiilepingu p 7.4 oleks majanduskäibes tavaline. Seega tuleb eeldada, et

viidatud lepingupunkt on ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 järgi tühine.

Kuna garantiilepingu p 7.4 on tühine, tuleb kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69

lg-t 3. Viidatud sätte järgi loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale,

kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud

tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohtule esitatud AS-

i Eesti Post tõenditest nähtub, et kostja ei saanud nõuet kätte, vaid see on tagastatud (kostja postkasti

jäeti teade hagejalt saabunud tähitud kirja kohta, millele kostja postiasutusse järele ei läinud ja see

tagastati hagejale). Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet

saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu ei olnud tahteavalduse saajal mõistlikku võimalust tahteavalduse

sisuga tutvuda ja tahteavaldust ei saa lugeda kättesaaduks. Järelikult ei olnud kostja hageja nõudekirja

kätte saanud ja garantiist tulenev kohustus on lõppenud garantii tähtaja möödumisega.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja uue otsusega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 1. juuli 2011. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 107 052 eurot 1 senti ja jättes

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 155 lg 4 p-st 2 tulenev garantiile esitatav vastuväide tähendab seda,

et garantii andja ei vastuta garantiist tulenevalt juhul, kui garantii andjani ei jõua garantii tähtaja

jooksul võlausaldaja nõuet, milles nõutakse garantiist tuleneva kohustuse täitmist. Kuivõrd viidatud

sättes märgitu puhul on tegemist nõudele esitatava vastuväitega, lasub selle asjaolu tõendamise

koormus kostjal. Kostja väitis, et ta ei ole garantii tähtaja jooksul hageja nõudekirja saanud. Hageja

väitis, et ta saatis 19. augustil 2009 garantiist tuleneva nõude kirjalikult kostjale aadressile Poska 28-

4. Pooled sätestasid garantiilepingust tuleneva nõudekirja saatmist kokkuleppeliselt garantiilepingu p-

s 7.4.

Maakohus leidis õigesti, et garantiilepingu p 7.4 on käsitatav tüüptingimusena. Ekslik on aga

maakohtu seisukoht, et viidatud lepingupunkt on tühine. VÕS § 44 ja § 42 lg 3 p 35 kohaselt ei

kohaldata viidatud punkti kokkulepetele, millega määratakse, et tingimuse kasutaja võib lugeda

vastaspoole aadressi õigeks seni, kuni tingimuse kasutajale teatatakse õige aadress. Seega ei saa

lepingus nimetatud aadressist lähtumine olla VÕS § 44 ja § 42 lg 3 p 35 järgi ebamõistlikult

kahjustav. Ebamõistlikult kahjustav ei saa olla tingimus ka osas, milles nähakse ette, et kiri loetakse

kostja poolt kätte saaduks siis, kui hageja on selle tähitud kirjaga postitanud ja postitamisest on

möödunud viis pangapäeva. Üldteadaolevalt jõuavad Eestis tähitud kirjad viie tööpäeva jooksul

adressaadini eeldusel, et adressaat on kohal ja valmis kirja vastu võtma. Ebamõistlikult kahjustav ei

ole kokkulepe ka selles osas, et kiri loetakse kättesaaduks ka siis, kui seda ei ole tegelikult kätte

saadud. Garantiilepingu p 7.4 ei kaldu kõrvale seaduses sätestatust. Konkreetse õigussuhtega sarnast

olukorda reguleerib TsÜS § 70. TsÜS § 69 ega ka § 70 ei eelda, et tahteavalduse kättesaaduks

lugemiseks peaks tahteavaldus igal juhul selle adressaadini jõudma. Mõlema eelviidatud sätte

kohaselt piisab sellest, et tahteavaldus saadetakse adressaadi tegevuskohta ja adressaadil on mõistlik

võimalus sellega tutvuda. Tähitud kirjade saatmise puhul tagatakse majandustegevuse raames

tegutsevatele isikutele mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda seeläbi, et postiteenuse osutaja

üritab vähemalt kahel korral kirja üle anda ning jätab mõlemal korral teate, et kiri on postiasutuses

ning sellele saab järele minna. Tahteavalduse sisust mõistliku teadasaamise võimaluse loomiseks

majandustegevuse raames tegutsevale kirja adressaadile piisab sellest, kui kirja üritatakse isiklikult

vähemalt kahel korral üle anda ja kirja olemasolu kohta jäetakse postkasti teade, milles viidatakse, et

kirjale saab postiasutusse järele minna. Kirja sisust teadasaamine ja teadasaamiseks mõistliku

võimaluse loomine ei ole samastatavad. Midagi ebamõistlikku ei ole selles, kui majandustegevuse

raames tegutsevalt adressaadilt eeldatakse kohalikku ja lähimasse postiasutusse kirjale järele

minemist.

Ka juhul, kui garantiilepingu p 7.4 oleks vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 35, ei oleks see tingimus

VÕS § 44 järgi tühine, sest VÕS § 42 lg-s 3 toodud loetelus sisalduvad alused kehtivad otse üksnes

tarbija suhtes ning majandustegevuse raames tegutsevate isikute puhul loetelus toodud ebamõistlikku

kahjustamist üksnes eeldatakse. Äriühingu suhtes, kellel on püsiv majandustegevus ja püsiv

tegevuskoht, ei ole ebamõistlikult kahjustav see, kui isiku juures käiakse kahel korral kohal ja

mõlemal korral jäetakse kohale teade, et lähimas postiasutuses on kiri, millele on võimalik järele

minna. Adressaat ei saa sellisel juhul küll tahteavalduse sisust teada, kuid sellises olukorras peavad

samas olukorras olevad kostjaga sarnased heas usus tegutsevad isikud tavaliselt mõistlikuks seda, et

kirja adressaat, kes saab tähitud kirjast teada, läheb sellele postiasutusse järele. Eeltoodus ei ole

midagi ebamõistlikku. Kui ka kõnealune tüüptingimus oleks tühine, tuleks kohaldada TsÜS § 69 lg-

d 3 ja 4, samuti § 70, millest järeldub, et kostja sai vaidlusaluse kirja enne garantiitähtaja lõppu kätte.

Tahteavalduse edastamine tähitud kirjaga on mõistlik ja tavapärane. Sellega luuakse

majandustegevuse raames tegutsevale äriühingule mõistlik võimalus tahteavalduse sisust teada saada.

Heas usus tegutsevale tsiviilkäibes osalejale tuleb tagada selleks mõistlik võimalus. Tsiviilkäibes

peab olema võimalik mõistlikult osaleda ka siis, kui oma kohustuste vältimise eesmärgil üritatakse

pahauskselt tahteavalduste saamisest kõrvale hoida.

Aadress, kuhu hageja nõude saatis (Poska 28-4) on garantiilepingusse märgitud kostja tegevuskoha

aadress, millel kostja ka tegelikult tegutses. Postiteenuse osutaja käis sellel aadressil. Kostja töötajad

keeldusid kirja vastu võtmast, viidates sellele, et ülemust ei ole kohal. Kohus loeb tõendatuks, et

hageja saatis enne garantiitähtaja lõppu kostjale kirja. See välistab VÕS § 155 lg 4 p-st 2 tuleneva

vastuväite, et postiteenuse osutaja käis enne garantiitähtaja lõppu kahel korral lepingus märgitud

aadressil ning seal keelduti kirja vastuvõtmisest. Kohus loeb need asjaolud esitatud tõenditega

tõendatuks. Kirja tähitult saatmise asjaolu tõendamiseks ei pea esitama alati tšekki. Seda asjaolu saab

tõendada ka muul viisil (nt viidatud tõenditega). AS-i Eesti Post tegevust võib selgitada ka muu AS-

i Eesti Post töötaja kui kohapeal käinud kirjakandja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse.

Ringkonnakohus rahuldas hagi ebaõigesti, sest kostja ei ole hageja 19. augusti 2009. a nõudekirja

kätte saanud ja täidetud pole ka nõude kättesaaduks lugemise lepingujärgsed eeldused

(garantiilepingu p 7.4). Hageja ei ole saatnud kostjale nõuet tähitud kirjaga. Eesti Posti tõendi

kohaselt saatis hageja kostja kahele eri aadressile standardkirja.

Ringkonnakohus asus erinevalt maakohtust ekslikule seisukohale, et garantiilepingu p 7.4 ei erine

seaduses sätestatust ning see lepingutingimus ei ole ebamõistlikult kahjustav. Garantiilepingu p 7.4

erineb asjas kohalduvas TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatust. Viidatud sätte järgi saab lugeda tahteavalduse

kätteantuks, kui tahteavalduse saajal oli mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda. TsÜS § 70

asjas ei kohaldu, sest see reguleerib lepingu rikkumist. Ringkonnakohus ei arvestanud VÕS §-s 44

sätestatut, et eelduslikult on tingimus ebamõistlikult kahjustav. Hagejal tuli tõendada, et kasutatud

tüüptingimus on majanduskäibes tavaline. Hageja pole seda teinud ning vaidlusalune lepingutingimus

on eelduslikult ebamõistlikult kahjustav.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja sellele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

8. Asja menetlenud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 30. jaanuari 2012. a määrusega asja

läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal kui garantii andjal on garantiilepingust tulenev kohustus

või on see lõppenud, sest hageja ei ole garantii saajana esitanud kostja vastu lepingust tulenevat

täitmisnõuet enne lepingus sätestatud garantiitähtaja lõppu (13. september 2009). Samuti vaidlevad

pooled selle üle, kas garantiilepingus olev tingimus hageja nõude kostjale kättetoimetamise kohta

(lepingu p 7.4) on kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus.

11. Kassatsioonkaebuse kohaselt leiab kostja esmalt, et hageja ei ole saatnud talle nõudekirja

garantiilepingu p-s 7.4 kokkulepitud korras. Viidatud lepingupunkti teise lause järgi loetakse, et

garantiiandja (kostja) on panga (hageja) kirjaliku nõude kätte saanud, kui see on garantiiandja

esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana garantiiandja lepingus nimetatud

asukoha aadressil ning nõude postitamisest on möödunud viis tööpäeva.

Ringkonnakohus luges esitatud tõendite (tl 31 ja 59-63) alusel tõendatuks, et hageja saatis nõudekirja

garantiilepingusse märgitud kostja asukoha aadressile (Poska 28-4) tähitud kirjaga. Ringkonnakohus

leidis, et kuigi hageja ei ole esitanud tšekki, mis tõendaks nõudekirja üleandmist AS-ile Eesti Post

tähitud kirjaga saatmiseks, saab seda asjaolu tõendada ka kirja väljastamist tõendava dokumendi

koopia ja AS-i Eesti Post selgitusega vastuseks hageja päringule tähitud kirjade väljastamise kohta.

Kolleegium nõustub eeltooduga. Kostja leiab ekslikult, et viidatud tõenditest ei tulene järeldust, et

nõudekiri saadeti tähitud kirjaga. Postisaadetise ja postiteenuse liike sätestava postiseaduse

(PostiS) § 4 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi on postisaadetiseks muu hulgas kirisaadetis, s.o postiteenuse

osutajale edastamiseks üleantud adresseeritud ning nõuetekohaselt pakitud ese või esemed. Sama

paragrahvi lg 5 järgi on postiteenusteks muu hulgas lihtsaadetise, tähtsaadetise ja väärtsaadetise

edastamine. Seaduse kohaselt on lihtsaadetise ja tähtsaadetise (samuti väärtsaadetise) väljastamise

kord erinev. PostiS § 4 lg 6 p 1 järgi edastatakse lihtsaadetisena kirisaadetis ja postipakk, mis

väljastatakse saajale või tema esindajale ilma allkirjata. Sama sätte lg 7 p 1 järgi edastatakse

tähtsaadetisena kirisaadetis ja postipakk, mis väljastatakse saajale või tema esindajale allkirja vastu

või muu isikusamasuse tuvastamist võimaldava tunnuse alusel. Samas korras edastatakse kirisaadetis

ja postipakk väärtsaadetisena (PostiS § 4 lg 8 p 1). Eeltooduga on kooskõlas AS-i Eesti Posti

koduleheküljel avaldatud info, mille kohaselt edastatakse standardkiri (s.o kiri, mis sisaldab ainult

paberkandjaid) liht-, täht- ja väärtsaadetisena. Lihtstandardkiri väljastatakse saajale postkasti kaudu,

tähtstandardkiri ja väärtstandardkiri väljastatakse saajale tema elu- või asukohta allkirja vastu.

Ülaltoodust tulenevalt teeb kostja AS-i Eesti Post tõendil olevast märkest "standardkiri" eksliku

järelduse, et tegemist ei saa olla tähitult saadetud kirjaga. Kirja edastamise viis (allkirja vastu

väljastamise katse dokumenteerimine) tõendab, et kostjale saadetud kiri ei olnud lihtstandardkiri.

12. Kohtud leidsid õigesti, et kuigi pooled on lepingus kokku leppinud tahteavalduste edastamise

korras, tuleb asja lahendamisel arvestada VÕS § 42 lg 3 p-s 35 sätestatut, sest vaidlusalune

garantiilepingu p 7.4 on tüüptingimus. Viidatud sätte kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on

tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette tahteavalduse teatavaks

tegemine erinevalt seaduses sätestatust ja see on teisele lepingupoolele kahjulik, välja arvatud juhul,

kui erisus käib teise lepingupoole tahteavalduse vormi kohta või kui nähakse ette, et tingimuse

kasutaja võib lugeda teise lepingupoole poolt tingimuse kasutajale antud aadressi õigeks niikaua, kuni

talle ei ole teatatud uut aadressi. Eeltoodust tulenevalt tuleb võrrelda poolte garantiilepingus

(vt lepingu p 7.4 sõnastus otsuse p-s 11) ja seaduses (TsÜS § 69) sätestatud tahteavalduse

kättetoimetamise korda. Lepinguga seotud tahteavalduse kättetoimetamist sätestab TsÜS § 69 lg 3.

Selle esimese lause kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale,

kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud

tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Ringkonnakohus märkis,

et asjas kohaldub viidatud sätte kõrval ka TsÜS § 70. Kolleegium selgitab, et TsÜS § 70 on

TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega

seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist

kohustust rikkunud. Kuivõrd tuvastatud ei ole, et kostja oleks oma lepingulisi kohustusi rikkunud, ei

ole kõnealuse sätte kohaldamine asjakohane.

Kolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust, et garantiilepingu p-s 7.4 kokkulepitu on vastuolus

TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatuga. Eelkõige seisneb oluline erinevus selles, kes pooltest kannab

tahteavalduse kättetoimetamise/saamise riski. Garantiilepingu viidatud punkti järgi on tahteavalduse

kättesaamise risk kostjal (saajal), st vaidluse korral tuleb hagejal tõendada vaid seda, et ta on

nõudekirja tähitud kirjana kostjale saatnud (nõude postitamisest peab olema möödunud viis

tööpäeva). TsÜS § 69 lg-st 3 tulenevalt kannab aga kättetoimetamise riski saatja. Vaidluse korral

tuleb hagejal kui tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et nõudekiri on jõudnud

kostja kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ning kostjal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Lepingus sätestatu erineb seadusest ka selles, kuidas on kindlaks määratud tahteavalduse

kättetoimetamise koht. Kui garantiilepingu p 7.4 järgi tuleb tahteavaldus saata kostja lepingus

nimetatud asukoha aadressil, siis TsÜS § 69 lg 3 järgi tuleb tahteavaldus toimetada kostja lepingu

täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta. Juriidilise isiku asukohta ja tegevuskohta sätestab

TsÜS § 29. Selle sätte lg 1 järgi on juriidilise isiku asukoht tema juhatuse või juhatust asendava

organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 2 järgi on juriidilise isiku

tegevuskoht tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koht. Kuigi

juriidilise isiku asukoht ja tegevuskoht on erinevad mõisted ning juriidilise isiku lepingu täitmisega

kõige enam seotud tegevuskoht (seaduse sõnastus) ei ole samastatav juriidilise isiku lepingus

nimetatud asukohaga (garantiilepingu sõnastus), ei ole garantiilepingu p 7.4 selles osas tühine, sest

VÕS § 42 lg 3 p 35 järgi võib tingimuse kasutaja lugeda teise lepingupoole poolt tingimuse kasutajale

antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud uut aadressi. Seega oli hageja õigustatud

tahteavalduse kätte toimetama garantiilepingus märgitud kostja aadressil.

13. Kuivõrd garantiilepingu tüüptingimus (p 7.4) kaldub kostja kahjuks kättesaamise riski panemise

osas kõrvale TsÜS § 69 lg-s 3 sätestatust, on see kostjat ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 44 sätestab,

et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik,

kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on

ebamõistlikult kahjustav. Seega on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul

tüüptingimuste kasutajal võimalik nimetatud eeldus ümber lükata. Asjas on tuvastatud, et hageja ei

ole seda teinud. Hageja ei ole tõendanud, et kõnealuse lepinguklausli kasutamine on majanduskäibes

selliste lepingute puhul tavaline. Järelikult tuleb eeldada, et garantiilepingu p 7.4 on tahteavalduse

kättetoimetamise riski panemise osas kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi

tühine. Viidatud sätte (enne 5. aprilli 2011 kehtinud sõnastuses) kohaselt on tüüptingimus tühine, kui

see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades

kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei

vasta headele kommetele.

14. Kuivõrd tüüptingimus on tahteavalduse kättesaamise riski panemise osas tühine, kohaldub asjas

seaduses sätestatu (TsÜS § 69 lg 3). Viidatud sätte järgi tuleb tahteavalduse kättesaamise tuvastamisel

kindlaks teha, kas tahteavaldus on jõudnud saajani ja kas saajal oli mõistlik võimalus tahteavaldusega

tutvuda. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et esitatud tõenditest järelduvalt jõudis

tahteavaldus (19. augusti 2009 nõudekiri) tahteavalduse saajani ja tal oli mõistlik võimalus sellega

tutvuda, s.o kostja sai hageja nõudekirja enne garantiitähtaja lõppu kätte. Ringkonnakohtu tuvastatu

kohaselt saatis hageja vaidlusaluse nõudekirja aadressile Poska 28-4, mille oli kostja hagejale

teatanud ja mis oli garantiilepingusse märgitud kostja tegevuskoha aadress, millel kostja tegelikult

tegutses. Nõudekirja saatmist tõendava dokumendi koopia ja AS-i Eesti Post selgitusega on

ringkonnakohus lugenud tõendatuks, et tähitud kiri viidi kostja asukohta ja prooviti 25. augustil 2009

kostjale üle anda, kuid see ebaõnnestus, kuna kostja töötajad ei võtnud seda vastu, öeldes, et ülemust

ei ole kohal. Kostja postkasti jäeti teade kostjale kirja saabumise kohta.

Kolleegium märgib, et ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei ole tahtevaldust

kätte antud, jäädes 17. märtsil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09 tehtud lahendi p-s 11 toodud seisukoha

juurde. Kolleegium leiab aga, et juhul, kui kiri toimetatakse saaja asukohta, kuid saaja töötaja

keeldub kostjale adresseeritud kirja vastuvõtmisest, tuleb lugeda tahteavaldus TsÜS § 69 lg 3 järgi

kättesaaduks. Juriidilise isiku puhul on mõistlik eeldada, et ta korraldab oma asukohas temale

adresseeritud posti tõrgeteta kättesaamise. Kui on tõendatud, et saaja töötaja on keeldunud kirja

vastuvõtmisest, saab lugeda tahteavalduse kätteantuks, kuna saaja on keeldumisega ise sekkunud oma

võimalusse tutvuda temale adresseeritud tahteavaldusega, s.o võtnud endale tahteavalduse

kättesaamise riski.

Kuivõrd tuvastatud asjaoludel on hageja esitanud kostja vastu garantiilepingust tuleneva täitmisnõude

enne lepingus sätestatud tähtpäeva (13. september 2009), ei ole kostja garantiilepingust tulenev

kohustus lõppenud. Seega on ringkonnakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamise kohta põhjendatud.

15. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates

Riigikohtu otsuse jõustumisest Harju Maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks

TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

16. Kuna kolleegium jätab kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu