3-2-1-47-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-47-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. aprill 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Andres Tõnismäe hagi Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar

Illaku ja Maire Monesi vastu laenulepingute rahatuse

tuvastamiseks ning Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar Illaku ja

Maire Monesi vastuhagi Andres Tõnismäe vastu põhivõla ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-6516

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar Illaku ja Maire Monesi

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

20 963 eurot 2 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Andres Tõnismäe (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Indrek Leppik

Kostja Tormi Tuvi (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Erki Abrams (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Aivar Illak (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Maire Mones (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kolmas isik kostjate poolel OÜ Raidkivi (registrikood 10423894)

Kostjate ja kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Margus

Lentsius

Asja läbivaatamise kuupäev

9. aprill 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 7. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-6516 osas, millega

jäeti rahuldamata Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar Illaku ja Maire Monesi vastuhagi Andres

Tõnismäe vastu põhivõla ja viivise saamiseks, ning Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri

2011. a otsus samas tsiviilasjas.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt 20. novembril 2011. a tasutud kautsjon 838 (kaheksasada

kolmkümmend kaheksa) eurot 52 senti Advokaadibüroo Lentsius & Talts OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Tõnismäe (hageja) esitas 27. veebruaril 2007 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus

tuvastada, et tema ning Tormi Tuvi, Erki Abramsi, Aivar Illaku ja Maire Monesi (kostjad)

laenulepingud on rahatud.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjatega 1. märtsil 2001 neli laenulepingut, mille alusel sai

hageja igalt kostjalt laenu 5240 eurot 75 senti, s.o kokku 20 963 eurot 2 senti. Laenud tuli tagastada

igale kostjale hiljemalt 31. detsembril 2005. Hageja tegelikult kostjatelt raha ei saanud. Laenuleping

vormistati seetõttu, et hageja oli võlgu kostjate äriühingule OÜ Raidkivi (kolmas isik) ning pooled

leppisid kokku, et hageja tasub võla kostjatele juhul, kui kolmas isik loovutab oma nõude neile.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja vaidlesid sellele vastu.

Iga kostja andis hagejale sularahas laenu 5240 eurot 75 senti, sest hageja oli võlgu teistele isikutele.

Hageja ei ole laenu tagastanud. Kolmandal isikul ei olnud laenulepingute sõlmimise ajal hageja vastu

nõuet.

3. Kostjad esitasid 29. juunil 2009 hageja vastu ühise vastuhagi põhivõla 20 963 euro 2 sendi ja

viivise saamiseks.

Vastuhagiavalduse kohaselt ei ole hageja täitnud 1. märtsil 2001 sõlmitud laenulepingutest tulenevat

kohustust tagastada igale kostjale 5240 eurot 75 senti, s.o kokku 20 963 eurot 2 senti. Lisaks on

hagejal kohustus maksta viivist, kuid mitte enam kui 5240 eurot 75 senti.

4. Kolmas isik kostjate poolel toetas kostjate seisukohta ja kinnitas, et ta ei ole laenulepingutega

seotud.

5. Hageja vaidles vastuhagile vastu.

Kostjatel ei ole hageja vastu nõuet, sest laenulepingud on rahatud. Isegi kui nõue on olemas, on see

aegunud. Viivisekokkulepe on ebaselge, väljamõistetava viivise suurust tuleb vähendada.

6. Harju Maakohus jättis 7. veebruari 2011. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

Kohtuotsuse kohaselt kinnitas hageja 1. märtsil 2001 allkirjaga, et ta on igalt kostjalt saanud laenu

82 000 krooni, kokku 328 000 krooni, mille kohustub kostjatele tagastama hiljemalt 31. detsembril

2005, ning laenu õigel ajal tagastamata jätmisel on kostjatel õigus nõuda viivist 1% päevas lepingu

summast. Tõendatud ei ole, et hageja oli võlgu kolmandale isikule. Kostjate pangakontode

väljavõtetest saab järeldada, et kostjatel oli piisavalt raha, et anda hagejale laenu. Samuti ei ole alust

kahelda selles, et laen anti hagejale sularahas. Nimetatut on hageja kinnitanud oma allkirjaga

1. märtsil 2001. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et laenulepingud olid rahatud.

Kostjate nõue põhineb laenulepingutel, mille kohaselt tuli hagejal laen kostjatele tagastada hiljemalt

31. detsembril 2005. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja

kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati

kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1

kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning aegumistähtaeg algab nõude

sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue

sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist. Kostjate nõue muutus sissenõutavaks ja kolmeaastane aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril

2006.

Asjas ei kohaldu TsÜS § 147 lg 3, sest kostjate nõue tuleneb laenulepingutest, milles pooled on

määranud kindla tähtpäeva laenu tagastamiseks. TsÜS § 147 lg 3 kohaldub üksnes tasunõuete korral.

Kuna kostjad ei ole tõendanud hageja tahtlust kohustuste rikkumisel, ei kohaldu ka TsÜS § 146 lg 4.

Ainuüksi kostjate viide võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-le 5 ega hagi esitamine tahtlust ei tõenda.

Aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel alates 31. jaanuarist 2007, mil kostjad esitasid

pankrotiavalduse hageja pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Maakohtu

määrus, millega jäeti pankrotimenetlus algatamata, jõustus 25. juulil 2007, kui Riigikohus ei võtnud

määruskaebust menetlusse. Seega oli nõude aegumine peatunud ajavahemikul 31. jaanuarist kuni

25. juulini 2007, s.o 176 päeva. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 alusel kohaldub asjas TsÜS § 160 lg 2 p 3.

Asjas ei kohaldu TsÜS § 162, sest tõendatud ei ole poolte kokkulepe kohustus vabatahtlikult täita.

Koos kostjate põhinõudega on TsÜS § 144 järgi aegunud ka viivisenõue.

7. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale osas, millega jäeti rahuldamata

vastuhagi ja menetluskulud kostjate endi kanda.

Maakohus leidis valesti, et kostjate nõue on aegunud. Kohus oleks pidanud kohaldama TsÜS § 162

asemel TsÜS § 167 lg-t 2. Pankrotihoiatuse tegemisega andsid kostjad hagejale laenude

tagastamiseks täiendava tähtaja kümme päeva alates pankrotihoiatuse kättesaamisest. TsÜS § 167

lg 2 kohaselt peatas võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine nõude aegumise.

Täiendava tähtaja andmine ei pea erinevalt TsÜS §-st 162 põhinema poolte kokkuleppel. Kostjate

nõude aegumine peatus kuni pankrotihoiatuses sätestatud kümne päeva möödumiseni alates selle

kättesaamisest või kuni 8. detsembrini 2006, mil hageja keeldus laene tagastamast. Kuna nõuete

aegumine oli peatunud ajavahemikul 31. jaanuarist kuni 25. juulini 2007 ja lisaks veel kümme päeva

alates pankrotihoiatuse kättesaamisest, s.o kokku 186 päeva, esitati vastuhagi tähtaegselt. Viimane

päev hagi esitamiseks oleks olnud 5. juuli 2009.

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. oktoobri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäid võrdsetes osades

kostjate kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjate väidetav nõue muutus

sissenõutavaks 1. jaanuaril 2006. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. Kostjad ei vaidlustanud, et nõude aegumine oli peatunud ajavahemikul

31. jaanuarist 2007 kuni 25. juulini 2007, s.o pankrotiavalduse esitamisest kuni selle menetlemise

lõpuni, s.t ajani kui Riigikohus ei võtnud menetlusse kostjate määruskaebust pankrotimenetluse

algatamata jätmise kohta.

Õige ei ole kostjate seisukoht, et maakohus oleks pidanud kohaldama TsÜS § 167 lg-t 2.

Pankrotihoiatuse tegemine ei ole käsitatav täiendava tähtaja andmisena TsÜS § 167 lg 2 mõttes.

TsÜS § 167 sätestab aegumise peatumise läbirääkimiste korral. Praeguses asjas ei esinenud

asjaolusid, mis viitaksid poolte läbirääkimistele. Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 käsitleb

võlgniku väidetavat maksejõuetust ja selle sätte kohaselt peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse

põhistamiseks tuginema muu hulgas asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul

pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest

esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud kümne päeva

jooksul. Selle sätte olemusest tuleneb, et tegemist on hoiatuse, mitte täiendava tähtaja andmisega

TsÜS § 167 lg 2 järgi.

Pankrotihoiatuse esitamist ei saa käsitleda täiendava tähtaja andmisena VÕS § 114 tähenduses, sest

pankrotihoiatuse esitaja tahteks ei ole anda täiendavat tähtaega. VÕS § 114 lg 1 esimene lause

sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks

täiendava mõistliku tähtaja. Pankrotihoiatusest nähtub, et kostjate tahteks ei olnud anda täiendavat

tähtaega, vaid luua eeldused hageja väidetava maksejõuetuse põhistamiseks. Pankrotihoiatuses ei ole

kostjad viidanud täiendava tähtaja andmisele ega VÕS § 114 lg-le 1. Eeltoodut kinnitab see, et

kümnepäevane tähtaeg ei ole kostjate väidetava nõude tasumiseks piisav aeg. Kui kostjad oleksid

soovinud anda hagejale täiendava tähtaja, oleks see tähtaeg pidanud hageja arvates olema vähemalt

kolm-neli nädalat.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega vastuhagi rahuldada või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Hagejad leiavad, et ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata TsÜS § 136 lg 8. Kuna laenu

tagastamise tähtpäev oli 2. jaanuar 2006, hakkas aegumistähtaeg kulgema 3. jaanuarist 2006. Seega

oleks kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenud 3. jaanuaril 2009. Aegumine oli ajavahemikul

31. jaanuarist kuni 25. juulini 2007 peatunud, mistõttu lõppes aegumistähtaeg 27. juulil 2009,

s.o puhkepäeval. Kostjad esitasid vastuhagi 29. juulil 2009, s.o esimesel tööpäeval.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 160 lg-t 1. Hageja esitas 26. veebruaril 2007 negatiivse

tuvastushagi, mis peatas kostjate nõuete aegumise.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et pankrotihoiatuse esitamine ei peatanud nõuete aegumist.

Pankrotihoiatus on käsitatav täiendava tähtaja andmisena TsÜS § 167 lg 2 ja VÕS § 114 lg 1

kolmanda lause mõttes.

11. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja tuvastushagi esitamine ega kostjate pankrotiavalduse

esitamine ei peatanud nõude aegumist. Kostjate väidetava nõude sissenõutavaks muutumise kuupäeva

edasilükkumine kahe päeva võrra ei muuda nende hagi tähtaegseks. Samuti leidis ringkonnakohus

õigesti, et pankrotihoiatus ei ole käsitatav täiendava tähtaja andmisena.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu ning

asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

13. Kuna pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja

hagiavalduse kostjate vastu, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause alusel selles

osas jõustunud.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjate vastuhagi nõuded on aegunud. Kolleegium selgitab, et kuigi

igal kostjal on hageja vastu eraldi haginõue, millel on oma sissenõutavaks muutumise aeg ja

aegumistähtaeg, käsitletakse neid nõudeid koos, sest asjaolud on samad.

14. Hageja ja kostjad on ühel meelel selles, et hageja pidi laenud kostjatele tagastama hiljemalt

31. detsembril 2005. Kohtud on kostjate nõuetele aegumist kohaldades jätnud tähelepanuta, et

31. detsember 2005 oli puhkepäev (laupäev), ning määranud seetõttu valesti kindlaks kostjate nõuete

aegumistähtaja alguse.

TsÜS § 136 lg 7 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud teatud kuupäevaga, saabub tähtpäev

sellel kuupäeval. Sama paragrahvi kaheksanda lõike järgi, kui tahteavalduse tegemiseks või

kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev

saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud

päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 järgi

tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tuleneb, et kuna

hageja kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev sattus puhkepäevale, saabus laenu tagastamise

tähtpäev puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval, s.o 2. jaanuaril 2006 ning tähtaeg möödus

2. jaanuaril 2006 kell 24.00.

Kostjate nõuete aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause

kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Sama paragrahvi teise lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud

isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna laenu tagastamise tähtpäev saabus

2. jaanuaril 2006, muutus hageja kohustus TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates 3. jaanuarist

2006 (vt ka Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 11). Seega algas kostjate

nõude aegumistähtaeg 3. jaanuaril 2006 ning oleks kooskõlas TsÜS § 136 lg-ga 2 lõppenud

3. jaanuaril 2009.

Kolleegium märgib, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või

puhkepäevale. Seega kuigi ka 3. jaanuar 2009 oli puhkepäev (laupäev), oleks nõue aegunud

nimetatud kuupäeval, mitte sellele järgneval esimesel tööpäeval.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjate nõuete aegumine oli peatunud kostjate pankrotiavalduse

menetlemise ajal, s.o ajavahemikul 31. jaanuar kuni 25. juuli 2007. Kolleegium peab siiski vajalikuks

täpsustada, et pankrotiavalduse esitamisega peatus nõude aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel üksnes

juhul, kui ei esinenud PankrS § 14 lg-s 1 sätestatud pankrotiavalduse menetlusse võtmisest

keeldumise aluseid. Alates 1. jaanuarist 2009 peatab pankrotiavalduse esitamine nõude aegumise

TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel. Ka sellisel juhul on aegumise peatumise eelduseks asjaolu, et kohus ei ole

PankrS § 14 lg 1 järgi keeldunud pankrotiavaldust menetlusse võtmast. Pankrotiavalduse menetlusse

võtmisest keeldumise korral aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel ei peatu.

16. Kostjad väidavad kassatsioonkaebuses, et nende nõuete aegumine oli peatunud hageja negatiivse

tuvastushagi esitamise ajast TsÜS § 160 lg 1 järgi. See õiguslik väide on lubatav hoolimata sellest, et

varasemas menetluses seda ei esitatud (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

52-10, p 18).

Kolleegium märgib, et aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 järgi siis, kui õigustatud isik esitab hagi

nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks (vt ka Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-30-10, p 12). Hageja kui kohustatud isiku negatiivse tuvastushagi esitamine laenulepingute

rahatuse tuvastamiseks ei peatanud kostjate vastuhagi nõuete aegumist.

17. Kolleegium nõustub kostjatega, et kohtud kohaldasid valesti ka TsÜS § 167 lg-t 2. Selle sätte

kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja

määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt

oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni.

Kostjad leiavad, et aegumine oli TsÜS § 167 lg 2 alusel peatunud hagejale pankrotihoiatuse

esitamisest kuni selles määratud tähtaja möödumiseni. Ringkonnakohus on PankrS § 10 lg 2 p 1

kohta õigesti märkinud, et võlausaldaja peab võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema

asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks

muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus

(pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud kümne päeva jooksul.

Kolleegiumi arvates on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et pankrotihoiatus ei saa olla täiendava

tähtaja andmine TsÜS § 167 lg 2 tähenduses. PankrS § 10 lg 2 p-st 1 tuleneb, et pankrotihoiatusega

hoiatab võlausaldaja võlgnikku pankrotiavalduse esitamise kavatsusest ning annab võlgnikule

kohustuse täitmiseks kümnepäevase tähtaja. Kolleegium leiab, et pankrotihoiatuses sisalduv

kümnepäevane tähtaeg on seaduses ettenähtud täiendav tähtaeg. Seetõttu ei ole kohane

ringkonnakohtu seisukoht, et hagejale tehtud pankrotihoiatuses määratud tähtaeg ei ole piisav

VÕS § 114 lg 1 järgi. Kuna aegumise peatumine TsÜS § 167 lg 2 järgi ei eelda poolte kokkulepet

tähtaega pikendada, peatub nõude aegumine selle sätte alusel ka juhul, kui võlausaldaja on teinud

võlgnikule PankrS § 10 lg 2 p-s 1 ettenähtud pankrotihoiatuse.

Praegusel juhul ei vaielda selle üle, et kostjad andsid pankrotihoiatuses hagejale kohustuse täitmiseks

kümnepäevase tähtaja. Seega peatus kostjate nõude aegumine täiendava tähtaja andmisega

PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel kümneks päevaks.

18. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

kassatsioonikautsjon. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus

või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon

kostjate esindaja advokaadibüroo kontole.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve