3-3-1-90-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-90-11

Otsuse kuupäev

18. aprill 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Andrus Eriku (Erik) kaebus Lõuna Prefektuuri ja Lääne

Prefektuuri tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

116 000 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 2011. a otsus haldusasjas nr 3-

10-1237

Menetluse alus Riigikohtus

Andrus Eriku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Andrus Eriku kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-1237 ning saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrus Erik viibis 13. novembrist 2009 kuni 30. märtsini 2010 vahistatuna Lääne Prefektuuri

korrakaitsebüroo Pärnu, Rapla ja Paide arestimajades ning Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo Valga

arestimajas.

2. 14. mail 2010 saabus Tartu Halduskohtule A. Eriku kaebus Lääne Prefektuurilt ja Lõuna

Prefektuurilt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 116 000 krooni seoses sellega, et Pärnu,

Rapla, Paide ja Valga arestimajades on kaebaja pidanud olema ebainimlikes ja inimväärikust

alandavates tingimustes. Kaebuse kohaselt ei võimaldatud kaebajale Pärnu ja Valga arestimajades

jalutamist värskes õhus.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 30. septembri 2010. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Lääne

Prefektuurilt A. Eriku kasuks välja 2250 krooni ja Lõuna Prefektuurilt 1890 krooni mittevaralise

kahju hüvitamiseks selle eest, et kaebajal ei võimaldatud 13. novembrist 2009 kuni 30. märtsini 2010

vähemalt 1 tund päevas värskes õhus jalutada.

Kaebaja sai Paide ja Rapla arestimajades peaaegu iga päev jalutamas käia, kuid Valga arestimajas

mitte. Kaebaja ilmajätmine ühetunnisest värskes õhus jalutamise võimalusest on ilmselge õiguste

rikkumine (arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 p 4 ja vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 5).

Põhjendamatu on vastustaja väide, et kaebaja polnud hüvede kasutamiseks soovi avaldanud. Kohtu

arvates piisab ka suulisest sooviavaldusest selleks, et anda vahistatule võimalus viibida värskes õhus.

4. Lõuna Prefektuur esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsuse

osas, millega kaebus rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et kaebaja on

avaldanud soovi viibida üks tund päevas värskes õhus.

5. Tartu Ringkonnakohus määras 26. mai 2011. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 647 lg 1 alusel menetlusosalistele tähtaja kuni 7. juunini 2011, mille jooksul võisid

menetlusosalised esitada avaldusi ja seisukohti ning kuludokumente. Tartu Ringkonnakohtule paluti

esitada väljavõte Valga arestimaja žurnaalidest ajavahemiku 26. jaanuar kuni 30. märts 2010 kohta,

selgitamaks välja, kas A. Erik on pöördunud arestimaja poole suuliste või kirjalike taotlustega

arestimaja tingimusi puudutavas osas. Ringkonnakohus märkis, et kohus väljastab tähtpäevaks

esitatud materjalid vastaspoolele teadmiseks. Ringkonnakohus selgitas veel, et kui menetlusosaline

esitab ringkonnakohtule uue tõendi, mille kohus vastu võtab, võib asja kirjalikus menetluses

lahendada üksnes siis, kui mõni menetlusosaline ei taotle uue tõendi hindamiseks asja arutamist

kohtuistungil (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2).

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22. juuni 2011. a otsusega Lõuna Prefektuuri

apellatsioonkaebuse ning tühistas Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati A. Eriku kaebus

osaliselt ja mõisteti Lõuna Prefektuurilt kaebaja kasuks välja 1890 krooni. Ringkonnakohus tegi

tühistatud osas uue otsuse, millega jättis A. Eriku kaebuse Lõuna Prefektuurilt mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmiseks tervikuna rahuldamata. Muus osas jättis ringkonnakohus Tartu

Halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised:

1) tulenevalt VangS § 93 lg-st 5 ja ASkE § 31 p-st 4 oli kaebajal õigus tema soovi korral vähemalt

üks tund päevas viibida vabas õhus. Seega ei sätesta ASkE § 31 p 4 arestimajale imperatiivset

kohustust võimaldada kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel vabas õhus jalutada. Värskes õhus

viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on üksnes sellekohase soovi avaldamine. Käesoleval juhul

puuduvad asja materjalidest tõendid selle kohta, et A. Erik oleks Valga arestimajas viibimise

ajal 26. jaanuarist 2010 - 30. märtsini 2010 sellist soovi kas suuliselt või kirjalikus vormis avaldanud.

Ka vastustaja kinnitas halduskohtumenetluses läbivalt, et kaebaja sellist soovi avaldanud ei ole ega

ole arestimajas viibimise ajal esitanud ka kaebust selle kohta, et talle ei võimaldatud iga päev

ühetunnist jalutuskäiku. Samuti osutas vastustaja, et sellise soovi avaldamist kaebaja poolt ei nähtu

Valga arestimaja töö arvestuse raamatu kannetest. Eelpool nimetatud dokument on käsitatav lisana

käesoleva haldusasja toimikus. Valga arestimaja tööarvestuse raamatu kannetega on tõendatud

vastustaja väited, et ka arestimajas kinni peetud isikute poolt suuliselt esitatud taotlused fikseeriti, mis

tähendab seda, et fikseeritud oleks ka kaebaja suuline taotlus jalutuskäigule saamiseks, kui A. Erik

selle Valga arestimajas viibimise ajal oleks esitanud. Seetõttu tuleb lugeda tõendatuks, et kaebaja ei

esitanud Valga arestimajas viibides taotlust jalutuskäigule saamiseks. Kui kaebaja ei ole avaldanud

soovi jalutuskäiguks, ei ole selle mittevõimaldamine ASkE § 31 p-st 4 tulenevalt õigusvastane;

2) asjaolu, et Valga arestimajas ei olnud jalutusvõimalust ette nähtud, ei oma siinkohal tähtsust.

Vastustaja on juba halduskohtus kinnitanud, et kui kaebaja oleks sellise taotluse või kaebuse esitanud,

oleks kaebaja paigutatud ümber Lõuna Prefektuuri arestimajja, kus on jalutusboksid olemas (Tartu ja

Viljandi arestimaja). Sedasama kinnitas vastustaja ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtul puudub

alus selles selgituses kahelda. Kuna ASkE § 31 p 4 ei ole imperatiivne norm, siis ei ole õige ka

halduskohtu väide, et vastustajal oleks tulnud kaebaja omal initsiatiivil ümber paigutada nõuetele

vastavatesse arestimajadesse või vangla eelvangistusosakondadesse. Seega ei ole tõendatud vastustaja

õigusvastane tegevus või tegevusetus, millega oleks rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi;

3) lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 kohaselt võib isik,

kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud,

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik

kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku

võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks

kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või

vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu

vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-32-02,

p 25). Käesoleval juhul oli kaebajal võimalus vastustajale esitada näiteks toimingu sooritamise nõue,

s.o nõue võimaldada talle igapäevane jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma

õiguste sel viisil kaitsmise kohta vahistatuna arestimajades viibimise ajal. Kaebaja, olles teadlik oma

õigusest saada soovi korral värskes õhus jalutada, ei ole vahistatuna Valga arestimajas viibides

püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada, mille tõttu ei saa tema kahju

hüvitamise nõue ka rahuldamisele kuuluda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Andrus Erik taotleb kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Tartu

Halduskohtu otsuse jõusse jätmist. Kassaatori põhjendused on järgmised:

1) ringkonnakohus on 26. mai 2011. a määrusega palunud Lõuna Prefektuuril esitada väljavõte Valga

arestimaja žurnaalidest ajavahemiku 26. jaanuar - 30. märts 2010 kohta. Kohus väljastas määruse küll

26. mail 2011, kuid A. Erik sai selle kätte alles 13. juunil 2011 (kohus saatis määruse ekslikult Viru

Vanglasse, kuigi A. Erik oli kinnipeetav Tallinna Vanglas). Seega ei olnud A. Erikul võimalik enam

lisada omapoolseid selgitusi, kuna tähtaeg lõppes 7. juunil 2011;

2) Lõuna Prefektuur on 6. juunil 2011 saatnud ringkonnakohtule koopiad Valga arestimaja

tööarvestuse raamatust. Ringkonnakohus on nimetatud dokumenti käsitanud uue tõendina, kuid

kohus ei ole vastavalt HKMS § 37 lg-le 2 andnud A. Erikule võimalust kaaluda, kas ta soovib esitada

taotlust asja arutamiseks kohtuistungil uue tõendi hindamiseks või mitte. A. Erik sai alles pärast

ringkonnakohtu otsust teada, et Lõuna Prefektuur on esitanud lisamaterjali (Valga arestimaja

tööarvestuse raamat);

3) ringkonnakohus on Valga arestimaja tööarvestuse raamatuga lugenud tõendatuks Lõuna

Prefektuuri väite, et A. Erik ei ole suuliselt ega kirjalikult avaldanud soovi üks tund päevas värskes

õhus viibida. A. Erik ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, sest tööarvestuse raamatus pole

fikseeritud ei A. Eriku ega ka ühegi teise kinnipeetava suulist või kirjalikku pöördumist. Arestimaja

tööarvestuse raamatus ei ole fikseeritud kõiki toiminguid ja taotlusi, mis tegelikult on aset leidnud.

Samuti ei ole fikseeritud selgitustaotluse esitamist. Ei ole eluliselt usutav, et ükski Valga arestimajas

viibiv isik ei soovi kahe kuu jooksul ühtegi korda viibida värskes õhus ega esitada selle kohta suulisi

pöördumisi;

4) ringkonnakohus on alusetult leidnud, et A. Erik, olles teadlik oma õigustest värskes õhus jalutada,

ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Ringkonnakohus ei ole oma

otsuses selgitanud, kuidas vahistatul tuleks mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada.

Pelgalt nõude esitamine soovi avaldamise näol või muul viisil ei tähenda, et nõue fikseeritakse või

seda täitma asutakse. Kui isikule öeldakse, et selles arestimajas värskes õhus viibimist ei toimu, siis

pole isikul ka edaspidi mõtet soovi avaldada, sest niikuinii seda ei võimaldata. Samuti ei saa isik

suulisi või kirjalikke pöördumisi ametnikul lasta fikseerida, sest isikul puudub õigus ametnikku

selleks sundida ning seetõttu pole isikul ka tõendeid oma väidete kinnitamiseks.

8. Lõuna Prefektuur on vastuses kassatsioonkaebusele seisukohal, et Tartu Ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud ning A. Eriku kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Kui osutuks tõeseks kassaatori väide, et ta sai kohtumääruse kätte 13. juunil 2011, siis

oli tal võimalus lisaselgitusi esitada, sest kohtuotsuse teatavakstegemise ajaks oli määratud 22. juuni

2011. Ringkonnakohus on tuvastanud õigesti, et puuduvad tõendid selle kohta, et A. Erik oleks Valga

arestimajas viibimise ajal avaldanud suuliselt või kirjalikult soovi värskes õhus viibida. Kohus saab

otsust tehes tugineda vaid olemasolevatele tõenditele, mitte aga kohtumenetluse poole väidete

usutavusele. Kassaatoril ei ole mittevaralist kahju tekkinud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. VangS § 93 lg 5 ja kuni 23. oktoobrini 2011 kehtinud ASkE § 31 p 4 kohaselt oli vahistatul õigus

viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Ka 24. oktoobrist 2011 jõustunud ASkE § 31

lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes

õhus. Käesolevas asjas ei ole kaebaja VangS § 93 lg-s 5 ja ASkE § 31 p-s 4 ette nähtud õiguste

kasutamiseks kirjalikku avaldust esitanud. Kolleegium on varem haldusasjas nr 3-3-1-11-11

selgitanud, et õigusaktides ei ole sätestatud kirjaliku sooviavalduse esitamise nõuet.

10. Ringkonnakohus leidis, et ASkE § 31 p 4 ei sätesta arestimajale imperatiivset kohustust

võimaldada kõigil arestimajas kinni peetavatel isikutel iga päev värskes õhus jalutada. Värskes õhus

viibimise õiguse realiseerimise eelduseks on sellekohase soovi avaldamine. Ringkonnakohus leidis,

et pole tõendeid selle kohta, et A. Erik oleks Valga arestimajas viibimise ajal 26. jaanuarist kuni

30. märtsini 2010 sellist soovi kas suuliselt või kirjalikus vormis avaldanud. Ringkonnakohus luges

tõendatuks, et A. Erik ei esitanud Valga arestimajas viibides taotlust jalutuskäigule saamiseks.

Seejuures tugines ringkonnakohus Valga arestimaja töö arvestuse raamatu kannetele, millega on

ringkonnakohtu hinnangul tõendatud vastustaja väited, et arestimajas kinni peetud isikute poolt ka

suuliselt esitatud taotlused fikseeriti, mis tähendab seda, et fikseeritud oleks ka kaebaja suuline

taotlus jalutuskäigule saamiseks, kui A. Erik selle Valga arestimajas viibimise ajal oleks esitanud.

Valga arestimaja tööarvestuse raamatus ei ole kajastatud A. Eriku suulist taotlust värskes õhus

viibimiseks.

11. Vaidlus kassatsiooniastmes seisneb selles, kas ringkonnakohus on kooskõlas menetlusnormidega

tuvastanud, et A. Erik ei avaldanud Valga arestimajas viibimise ajal soovi värskes õhus viibimiseks.

12. 26. mai 2011. a määrusega nõudis Tartu Ringkonnakohus Lõuna Prefektuurilt 7. juuniks 2011

Valga arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtet. Lõuna Prefektuur esitas nimetatud tõendi kohtu

määratud tähtajaks. HKMS kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 37 lg 2 ls 2 kohaselt

võis olukorras, kus menetlusosaline on ringkonnakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu

võtab, asja lahendada kirjalikus menetluses üksnes siis, kui mõni menetlusosalistest ei taotle uue

tõendi hindamiseks asja arutamist kohtuistungil.

13. Toimiku materjalidest nähtuvalt on A. Erik saanud Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2011. a

määruse koopia kätte 13. juunil 2011 (I kd, tl 109). Avalduste, seisukohtade ja menetluskulu

dokumentide esitamise tähtaeg, mis saabus 7. juunil 2011, oli seega möödunud. Kuigi

ringkonnakohus märkis 26. mai 2011. a määruses, et väljastab tähtpäevaks esitatud materjalid

vastaspoolele teadmiseks, ei edastatud A. Erikule Lõuna Prefektuuri poolt Tartu Ringkonnakohtule

7. juunil 2011 väljastatud Valga arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtet.

Ringkonnakohus edastas Valga arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtte A. Erikule alles 1. juulil

2011, s.o pärast kohtuotsuse tegemist (I kd, tl 246). Kuna A. Erikule Valga arestimaja tööarvestuse

raamatu väljavõtet ei esitatud, sai kaebaja alles ringkonnakohtu otsusest teada, et Lõuna Prefektuur

on kohtule uue tõendi esitanud. Seetõttu polnud A. Erikul võimalust esitada uue tõendi kohta oma

seisukohta ega taotlust asja arutamiseks kohtuistungil (HKMS v.r § 37 lg 2 ls 2). Sellega rikuti

kaebaja õigust osa võtta tõendite uurimisest (HKMS v.r § 15 lg 1). Kolleegiumi hinnangul peavad

otsuses viidatud tõendid olema sellised, mida pooltel on võimalik uurida, kuna see tagab nende

õiguse avaldada tõendi suhtes oma seisukohti.

14. Ringkonnakohus ei ole otsuses nõuetekohaselt põhjendanud, miks on usutav vastustaja väide, et

kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal suuliselt või kirjalikult avaldanud soovi värskes õhus

jalutamiseks. Ta ei ole andnud hinnangut A. Eriku vastuväidetele. Samuti on ringkonnakohus jätnud

tähelepanuta A. Eriku 14. juuni 2011. a kirja Tartu Ringkonnakohtule, kus kaebaja märgib, et Valga

arestimaja tööarvestuse raamatus ei pruugi olla märgitud A. Eriku pöördumisi (I kd, tl 241). Ehkki

kaebajale ei olnud tõend kättesaadav, on A. Erik sisuliselt leidnud, et Valga arestimaja tööarvestuse

raamatu väljavõte ei ole usaldusväärne, kuna selles ei ole märgitud kõik toimingud ja avaldused, mis

tulnuks fikseerida.

15. Ringkonnakohus on otsuse p-s 9 märkinud, et vastustaja on juba halduskohtus kinnitanud, et kui

kaebaja oleks värskes õhus jalutamiseks taotluse või kaebuse esitanud, oleks kaebaja paigutatud

ümber Lõuna Prefektuuri arestimajja, kus on jalutusboksid olemas. Ringkonnakohtu arvates puudub

alus selles selgituses kahelda.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud A. Eriku

selgitustaotlusi Siseministeeriumile (I kd, tl-d 47-48, 50-52, 55-56) ning Politsei- ja Piirivalveameti

korrakaitsepolitseiosakonna ning Siseministeeriumi vastuseid selgitustaotlustele (I kd tl-d 49, 53-54).

Toimiku materjalidest nähtuvalt on A. Erik 27. jaanuaril 2010, 18. märtsil 2010 ja 13. aprillil 2010

pöördunud Siseministeeriumi poole selgitustaotlustega, miks arestimajas ei võimaldata värskes õhus

jalutamist. Seejuures on kaebaja märkinud, et "26. jaanuaril viidi mind Valga arestimajja. Järgmisel

päeval soovisin minna jalutama, aga arestimaja ametnik ütles, et ei ole võimalik. Ütlesin, et sellega

rikutakse minu õigusi. Ametnik ütles, et ta teab seda, kehitas õlgu ja kogu lugu. Tulemus null.

Seepeale palusin, et mind viidaks sellisesse kinnipidamiskohta, kus minu õigused on tagatud.

Vastuseks öeldi, et nemad ei saa midagi teha, kehitati õlgu ja kogu lugu. Tulemus null." (I kd, tl 55).

Vastuses 18. märtsi 2010. a selgitustaotlusele on Siseministeerium A. Erikule 8. aprillil 2010

selgitanud: "Siseministeerium peab oluliseks, et kõikides arestimajades oleks füüsilised tingimused,

et võimaldada kinnipeetavatel vähemalt üks tund vabas õhus viibida. Vastavate tingimuste loomine

on pikaajaline protsess, kuna eeldab oluliste investeeringute tegemist. Lisaks füüsilistele

eeltingimustele on kinnipeetavate vabas õhus viibimise eelduseks ka piisava järelevalve võimekuse

olemasolu. Võimekuse suurendamisel on olulisemaks tegevuseks politseiametnike töökoormuse

ühtlustamine, millega tegeletakse järjepidevalt." (I kd, tl-d 7, 54).

Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks eeltoodud tõendid ei või viidata sellele, et A. Erik on Valga

arestimajas viibimise ajal teavitanud arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest

tulenevat õigust viibida värskes õhus. Siseministeeriumi vastus A. Erikule võib kahtluse alla seada

vastustaja väite, et kuigi Valga arestimajas puudub jalutusboks värskes õhus viibimise võimaluse

tagamiseks, on nimetatud õiguse realiseerimine korraldatud selliselt, et kui kinnipeetu avaldab

värskes õhus viibimiseks soovi, viiakse ta Lõuna Prefektuuri arestimajja, kus jalutusboksid on olemas

(Tartu ja Viljandi arestimaja) (I kd, tl 91).

16. A. Eriku Valga arestimajas kinnipidamise ajal kehtinud ASkE § 54 lg 5 sätestas kinnipeetu

kirjavahetuse kohta järgmist: "Arestimaja ametnik märgib kirja või vaide esitanud kinnipeetu ees- ja

perekonnanime ning kirja või vaide esitamise kuupäeva arestimaja töö arvestuse raamatusse."

Ringkonnakohus peaks asja uuesti läbi vaatamisel kontrollima, kas Valga arestimaja tööarvestuse

raamatusse (I kd, tl-d 113-240) on märgitud, et A. Erik esitas 27. jaanuaril ja 18. märtsil 2010

Siseministeeriumile selgitustaotlused. Kui ilmneb, et arestimaja tööarvestuse raamatusse ei ole

märgitud asjaolusid, mida arestimaja sisekorraeeskiri ette nägi, võib see kahtluse alla seada Valga

arestimaja tööarvestuse raamatu kui tõendi usaldusväärsuse.

17. Kolleegium selgitab, et vahistatu suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida,

et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna

vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus

viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda kehtestatud, toimub suulise taotluse protokollimine

vastavalt HMS § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le 2. VangS § 1¹ lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse

vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid,

arvestades vangistusõiguse erisusi.

18. Kohtu ülesanne on hinnata tõendeid kogumis ning otsustada, millised tõendid on kohtu jaoks

veenvad, ning selgitada, miks kohus neid usaldusväärseks peab ja miks just need otsuse tegemisel

aluseks võtab. Samuti tuleb põhjendada, miks kohus ei pea teisi tõendeid usaldusväärseteks. HKMS

v.r § 16 lg 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus

hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kolleegiumi

hinnangul on ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (HKMS v.r § 25 lg 2),

samuti tõendite hindamise reegleid.

19. Kolleegium peab vajalikuks kahju tekkimise ärahoidmise küsimuses ringkonnakohtu seisukoha

kohta märkida järgmist. Ringkonnakohus on leidnud, et käesoleval juhul oli kaebajal võimalus

vastustajale esitada näiteks toimingu sooritamise nõue, s.o nõue võimaldada talle igapäevane

jalutuskäik värskes õhus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esitanud tõendeid oma õiguste sel

viisil kaitsmise kohta.

Riigikohus on varem selgitanud, et kahju ei kuulu RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamisele, kui

kahju oleks olnud võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Kui asja uuel

läbivaatamisel selgub, et kaebaja esitas suulise taotluse jalutuskäigule lubamiseks, on kaebaja asunud

realiseerima oma õigust RVastS § 6 lg 3 esimeses lauses sätestatud viisil. Ringkonnakohus ei ole

analüüsinud, kas sama sätte teises lauses nimetatud õiguskaitsevahendite (vaie ja kaebus)

rakendamine oleks käesoleval juhul kahju vältinud. Arvestades erinevates arestimajades viibimise

aega, vaide- ja kohtumenetluse tavapärast kestust ning Siseministeeriumi poolt kaebajale antud

vastuse sisu, ei pea kolleegium vaide või kaebuse sellist mõju selles asjas tõenäoliseks.

Riigikohtu halduskolleegium on 21. aprilli 2010. a kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-14-10 nõustunud

kassaatoriga, et jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse

takistusena ja ringkonnakohus on kaebajale väljamõistetud hüvitist RVastS § 13 lg 1 p 2 alusel

õigustamatult vähendanud. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida

vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Seaduses imperatiivselt sätestatud normi olemasolu ei saanud

vastustaja jaoks olla ootamatu. Seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub

vastustaja mõjusfääri. Jalutamise mittevõimaldamisega tekkida võiva kahju ärahoidmiseks on

võimalik kaaluda kaebaja paigutamist nõuetele vastavasse arestimajja või vangla

eelvangistusosakonda.

20. Eelnimetatud põhjustel rahuldab Riigikohtu halduskolleegium A. Eriku kassatsioonkaebuse

osaliselt, tühistab HKMS § 230 lg 5 p 2 alusel Tartu Ringkonnakohtu 22. juuni 2011. a otsuse

haldusasjas nr 3-10-1237 ning saadab asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Rahuldamata jääb kassaatori taotlus jätta jõusse Tartu Halduskohtu 30. septembri 2010. a otsus samas

haldusasjas.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann